Читать книгу Musta pori näkku - Mihkel Raud - Страница 5

Pisut kriimus vasaku esitiivaga, ent muidu laitmatus korras Moskvitš veeres kirjanike maja hoovi nagu keravälk selgest juulitaevast. Nõukogude autotööstuse sõbralike silmadega keskklassi mudel ei saanud oma kuraasis märkamatuks jääda. Esiteks oli sõiduauto 1977. aasta suvel üksikute privilegeeritute mängukann. Teiseks teadsid Harju tänav 1 aadressil paiknevas loomevabrikus kõik kõiki. Ja eriti hästi teadsid kõik kõikide autosid.

Jaan Krossil ja Ellen Niidul oli lumivalge vana Volga, mida tavotistes tunkedes mees nimega Korb kümnendast korterist režiimil 24/7 putitas. Ants Saarel oli sapakas – mitte just kõige glamuursem mudel –, ent Krosside uunikumiga võrreldes kadestusväärse tervise juures. Lastekirjanik Robert Vaidlole kuuluv Moskvitš oli roheline. Võimalik, et õhtuti garaažis kuueteistkandilisest teeklaasist starkat kulistades ning majalastele kõige uskumatumaid kalamehejutte vestes lootis ta oma sõiduki mõttejõul punaseks muuta. Või siniseks. Aga ükskõik kui armutult vaene Robi oma alateadvusega ka tüli ei norinud – tema mosse oli hiljemalt järgmisel hommikul jälle roheline. Koledate esemete saatus on olla kole ning sinna pole midagi parata.

Tundmatu lendava objektina kirjanike maja rahu hetkeks rikkuma asunud kollane Moskvitš oli aga imekaunis. Kummide vilisedes tegi ta groteskse paraadringi hoovi kitsukesel läbisõiduteel ning jäi seejärel veelgi läbitungivamalt rehve kriiksutades prügikastide juures seisma. Kuigi vaevalt Moskvitši kasutusjuhend midagi sellist ette nägi, istus tema tagaistmel neli täismõõdus meest, üks istus ees ja üks rooli taga.

Tol hetkel õues viibivad lapsed olid olukorra tõsidust arvestades masinale ehk liigagi lähedale hiilinud. Eerik Niiles Kross, kellest sai mõnikümmend aastat hiljem Eesti juhtiv salaluuraja, seisis ähvardavale objektile kõige lähemal. Mõni aasta noorem Märten varjas end ettevaatlikult venna selja taha. Kirjanike Liidu autojuhi Volli ainus poeg Hannes kükitas Märteni kõrval ja mulle tundub, et Indrek ja Kaarel Tarand olid juba siis liiga coolid, et ülejäänud lambakarja kombel tundmatut autot uudistama liduda. Igatahes seisid nad ükskõiksust teeseldes mõnikümmend meetrit ülejäänud kambast eemal.

Kõigist võimalikest autoustest avanes bravuurse laksuga eesistuja oma. Sellest väljus üüratu mees, kes oli sama monumentaalne nagu Aasias paiknev mäestik, millest kõneles tema kuum raadiohitt neil päevil. See oli Mati Nuude. Pöörase keha kohta harukordselt tömpide näppude otsas hoidis ta seitset tühja klaaspudelit. Ajaloolist hetke detailse täpsusega fikseerida püüdes lugesin ma need kiiruga uuesti üle. Jah, neid oli tõesti seitse.

Pisut vaaruval kõnnakul eemaldus Nuude ülejäänud Apelsini liikmetega täidetud masinast prügikastide suunas. Mulle tundus, et need sammud olid väikesed ühe mehe, ent hiiglaslikud terve inimkonna jaoks. Gravitatsiooni rõõmsalt trotsides jõudis ta prügikastini ning lasi pudelitel klirisedes vastu kõledat malmi kildudeks kukkuda. Siis pööras ta kummastavalt looritatud silmad hetkeks meie poole, muigas imelikult ja tuikus tagasi auto juurde. Tolmu tagumiste ratastega tornaadoks keerutades sööstis Moskvitš paigalt ning kihutas sinna, kust oli tulnud.

Sel hetkel teadsin ma esimest korda elus, et minust peab saama rockstaar. Ma tahtsin Školniku jalgratta, mille isa sporditarvete kaupluse Dünamo laomehi “Naksitrallide” autorieksemplaridega ära ostes hankinud oli, sinnasamasse pikali tõugata ning autole järele tormata. Miski ei piinanud mind rohkem kui soov koos tolle saladusliku mustlaslaagriga otse taevasse põrutada. Aga ma tundsin, et koht selles tõllas on vaja välja teenida. Minu aeg veel tuleb.

***

Eesti oli sel mälestusväärselt kuumal suvel muidugi hoopis teistsugune koht kui praegu. Ühest küljest oli seis kahtlemata hapu – elementaarse inimvabaduse füüsilist kehastust ehk Kellogsi maisihelbeid nägi vagur kodanik vaid Soome televisioonist ja sedagi pelgalt Põhja-Eestis. Saksa DV-sse pääses ta üksnes siis, kui rõugearmiline tšekist Pagari tänaval lahkes tujus sattus olema. Ning rohkem kui võõrvägede viibimine annekteeritud kodumaa pinnal käis tõsisele Eesti mehele närvidele reegel, mille kohaselt tuli tal restorani pääsemiseks ukse vahel kõõluvale livrees paksmaole viis rubla anda.

Lugupeetuimad ja kardetuimad ühiskonna liikmed olid neil päevil šveitserid, kellest kõige jälgim töötas Viru Grilli nimelises söögikohas Tallinna parima hotelli esimesel korrusel. Selle türapea kuulsaim töövõte oli kokkukägardatud viiekas vastu võtta ja seejärel nägu teha, et midagi pole juhtunud. Järgmise viiekaga läks täpselt samuti. Alles kolmas võis osutuda piletiks lina imiteeriva kuivatuspaberiga kaetud lauda, kuhu punaste vestide ja hülgevuntsidega mehed riigi maitsvaimat grillkana serveerisid. Aga võis ka mitte. Ma olen endale vähemalt tosin korda lubanud, et kägistan selle värdja ühel imelisel päeval tema perekonna silme all surnuks, urgitsen seejärel ta punnis silmad taskunoaga kolba küljest lahti ning topin need talle ükshaaval urruauku. Või teen seda kõike pisut teistsuguses järjekorras.

Samas võib neid halle päevi, mille anonüümses üksluisuses sajad tuhanded inimesed oma rõõmutute elude lõppakordi ootasid, Eesti kuldajaks nimetada. Sest erinevalt tänasest, mil isegi inglise proled ei viitsi siin enam varsi tühjendamas käia, oli Eesti tol ajal kõige šikim koht maailmas. Eestis elasid Nõukogude Liidu kõige läänelikumad inimesed. Kõige nõukogulikumad lääne inimesed said neist alles mõnikümmend aastat hiljem.

Eestlane kõndis Leningradi tänavail kuldsetes saabastes, tühjendas Jerevani veinikeldrite aardeid hõbedasest peekrist ning ööbis Batumis peatudes Inturisti hotellis. Talle vaadati alt üles, sest ta oli peaaegu välismaalane. Küsimusele “Atkuda võ?” vastas ta enesekindlalt naeratades: “Iz Viljandi!”. Lootuses, et loll pärismaalane kuuleb äkki valesti – “Iz Finlandij” – ning suhtub temasse veel piirituma alandlikkusega. Ja kui kuuliski õigesti, polnud eestlane ju valetanud. Sest mingis mõttes oleme me kõik Viljandist pärit.

Eesti riigipiir oli küll okastraadist ja paekivist, kuid jabur maailmakorraldus võimaldas siin sündida tegudel, müütidel ning unistustel, mille sarnaseid ei suudetud mujal isegi ette kujutada.

Ja mis kõige olulisem – Eestis olid universumi vingeimad staarid: näitlejad, lauljad, luuletajad, trummarid, kirjanikud, kitarristid, kunstnikud ja kõik teised, kes ärkasid siis, kui üle- jäänud inimesed magama läksid. Ning öist linna täitis üksikute rikkis valgusreklaamide korratu rütm. Mõnikord näidati staare televiisoris, kuid päris kindlasti näidati neid seal aasta viimasel päeval. Siis mängisid nad pilli ja laulsid, tegid nalja ning peitsid ridade vahele midagi, mis KGB meestele unetuid öid põhjustas.

Ja võib-olla just KGB meeste kiusuks hoidis ühiskond neid nagu sitta pilpa peal, kuigi midagi käegakatsutavat polnud neil ühiskonnale vastu anda. Nad olid vabad ja väljakutsuvad. Täpselt nagu neli näomaalingutes neoonvärvilist jumalat ansambli Kiss plaadi “Destroyer” esikaanel, mida klassivend Auris Rätsep oli mulle 7. keskkooli poiste WC-s hõlma alt näidanud. Nad olid teistsugused. Ja taevas teab, et Eestis oli teistsugune olemine kõike muud kui lihtne.

Kusagil hubaselt liberaalses lääneriigis pole midagi turvalisemat kui ühiskäimlas George Michaeli kombel hästihoolitsetud põskhabemega politseiohvitserile suhu lõpetada. Või rahvusvahelises lennujaamas sind pildistanud turistile peksa anda. Need on armsad ja toredad rituaalid, mis kuuluvad väärika popstaari arsenali täpselt sama iseenesestmõistetavalt nagu piiramatu krediidiga American Express või persetäis sohilapsi Ohios.

Eesti NSV-s – nagu kogu ülejäänud Nõukogude Liidus – pandi sitaaugu rüütlid aga pikemalt targutamata kinni ning lennujaamas turisti rünnanud Björk lakuks siiani mõnes Kesk- Aasia raskestikasvatatavate tütarlaste eriinternaatkoolis õpetajatädi ebasümmeetrilist tutti.

Eestis nalja ei mõistetud ning just see muutis kehtivate normidega maadlemise, mis kusagil snobistlikus Londonis oli parimal juhul teetöölise pühapäevahobi, tõsiseks väljakutseks. Kes selles mängus ellu jäi, istus õhtusöögilauas vanajumala paremal käel. Või istus vanajumal tema paremal käel.

***

“Isa, kas sulle ei tundu, et sa vajad midagi?”

Ma pöörasin silmad rõhutatud intensiivsusega baarikapi suunas ning kartes, et minu vihje võis talle ebaselgeks jääda, astusin igaks juhuks mõned sammud kapile lähemale, avasin ukse ning tõstsin välja pudeli Belõi Aisti. See oli Peredelkino- perioodi ametlik stardipauk.

Peredelkino on tilluke daatšade kompleks Moskva külje all. Vene kirjanike liidul oli seal loomemajake, kuhu sulenärijad üle terve Nõukogude Liidu inspiratsiooni ja rahu otsinguil kodudest põgenesid. Ka Eesti kirjanikele eraldati sellesse loomingulisse asüüli aeg-ajalt tuusikuid. Veerand tunni eest oli ema meile – isale, Piretile, Reinule ja mulle – Balti jaamast tasahiljukesi Moskva suunas veerema hakanud rongi viimase vaguni imepisikesest aknast hüvasti lehvitanud. Nagu igal sügisel. Seekord sõitis ta kirjutama raamatut, mille nimeks sai “Arabella, mereröövli tütar”.

Ma armastan ema kompromissitult, ent veelgi rohkem armastasin ma seda ühte kuud aastas, mil ta Peredelkinos järjekordset hitti kirjutusmasinasse tagus. Sest need kolmkümmend päeva pani isa armutult tina. Et siis kõik ülejäänud üksteist kuud aastast tilgatumalt kaine olla. Ja kui isa pani tina, oli elu hüsteeriliselt lõbus.

“Sa ei näi aega raiskavat,” muigas ta varjamatult, valas klaasi täis ning asus seda ettevaatlikult mekkima. Eno Raud oli suurim konjakifänn, kellega mul on olnud privileeg kohtuda. See oli viiulimängu ning naistaksojuhtide järel tema kolmas nõrkus. Igas Peredelkino-perioodis oli alati natuke viiulimängu, palju konjakit ja naistaksojuht.

“Ma lähen hetkeks välja,” köhis isa pärast klaasi lõpetamist hääle puhtaks ning asus esikus mantlit selga ajama. Kõik näis kulgevat plaanipäraselt. “Välja minemine” tähendas Peredelkino-perioodi kontekstis seda, et paari tunni pärast – hiljemalt kesköösel – naaseb ta Kuku klubist koos kõigi seal kas või juhuslikult viibinud inimestega.

Kuku oli kultuuriinimeste kinnine klubi, kus näitlejad pärast õhtust etendust adrenaliini viinaga lahjendasid ning kogu ülejäänud kultuurieliit nõukogude võimu niisama kirudes aega surnuks lõi. Ja juhuslikult viibis Kukus inimesi alati.

Seekord jõudis isa tagasi tavatult hilja. Ent saak oli seda muljetavaldavam.

Esimesena maandus elutoa nurgadiivanis Allan Murdmaa, toonane silmapaistev arhitekt, kellest räägitavate legendide nimekiri oli lõputu. Minu isiklik lemmik oli lugu, milles Kukus järjekordset õhtut ööks kaaninud Murdmaa lauda toodi ootamatult pudel veini.

“Tervitused lauast number viis,” ütles ettekandja ühele rõõmsalt viipavale seltskonnale osutades.

Allan koukis pudeli lahti, valas välja, ning avastas klaasi tühjendades, et veini asemel oli pudelis sidrunimorss. Ta haaras seepeale tühja viinapudeli, täitis selle peldikus salaja uriiniga, jahutas kraani all külma veega maha, kirjutas pastakaga etiketile “Kusi” ja palus selle ettekandjal tüli norinud seltskonnale toimetada. “Väga vaimukas!” lõkerdanud laudkond pudelit vaadates, valanud kraami laiali ning joonud klaasid hoogsalt põhjani.

“Lugeda ei oska või?” pareeris minut hiljem naerukrampides Murdmaa tülgastunud pilke lauast number viis. “Seal on ju kirjas, mis pudeli sees on!”

Allan oli geenius.

Murdmaa kõrval võttis istet Maria Klenskaja, kes isale – ja mitte ainult talle – kohutavalt meeldis. Kinos jooksis värskelt film nimega “Surma hinda küsi surnutelt”, milles Klenskaja kehastatud kivinäoline kommunist Elle Kulli mängitud reeturi sõelapõhjaks kõmmutab. Ta oli piiritult lahe ning teda hiirvaikselt oma kodus diivaninurgas istumas näha oli taevalik. Sellised asjad said juhtuda ainult Peredelkino-perioodil.

Loomulikult oli seltskonna sisenedes esikust kuulda vendade Urbide hääli. Tarmo ja Toomas elasid lagunemisohtlikus kivimajas, mille fassaad ulatus meie sisehoovi. Peale Urbide oli selle lobudiku tähelepanuväärsemaid elanikke pirakate neljakandiliste päikeseprillidega mammi, kes naljalt kodunt ei lahkunud. Ja kui lahkuski, järgnesid talle truult kõik paarkümmend kassi, kellega ta oma kahetoalist elamist jagas. Sarnaselt Zaitsevile, kes kirjanike majas leviva kõlaka kohaselt õhtuti tuvijalgu õlis friteeris, arvati ka kassimoori oma koduloomadest toituvat.

Tarmo ja Toomas olid isa väga head sõbrad. Kunagi oli ta vendadega õues prügikasti tühjendades jutuotsale sattunud ja sellest ajast olid nad meie juures sagedased külalised. Isegi väljaspool Peredelkino-perioodi, mida ei saanud paraku öelda Lembit Remmelga kohta, kes Urbide kannul tuppa lonkas.

Remmelgas ei meeldinud mulle eriti. Esiteks oli ta kunagi isa palvel üht minu filmistsenaariumit lugedes (lapsena kirjutasin ma neid iga päev paar tükki) vaid mõõdukasse vaimustusse sattunud. Teiseks kandis ta peaaegu eranditult geomeetrilise mustriga sokke, mis tegid mu mingil seletamatul põhjusel närviliseks. Ja kolmandaks oli ta meile jõudes reeglina nii täis, et ülearu intellektuaalset vestlust ei sündinud temaga kunagi. Tänane õhtu ei olnud erand. Legendaarne sulesoldat prantsatas tumeda mütsuga vastu põrandat ning Piret hakkas üle tema norskava keha keksuhüppeid harjutama.

Ain Kaalep, kes ennast Klenskaja ning Murdmaa vahele istuma litsus, oli vinge sell. Tema nimi kõlas ühes Apelsini toonases raadiohitis. “Kord oli koolivend mul Ain, Ain Kaalepi nimekaim,” laulis Ivo Linna mehest, kes Shakespeare’i, Mozarti ja Stenka Razini vaimudega suheldes ajaloo suuri müsteeriume lahendada püüdis. Klassivennad arvasid, et ma valetan, kui väitsin end Aini tundvat. Ta oli nii kuulus.

Tõnu Raadik oli isa tänases kaaskonnas ainuke verivärske nägu. Ja see nägu oli tähelepanuväärselt punane. Mitte küll alkoholist, nagu ma elukogenud joodikute observeerijana esiotsa oletasin. Pigem oli ta elevil. Raadikul oli kaasas viiul ning ilmselt seepärast isa ta Kukust kaasa oligi vedanud. Elu oli mind õpetanud, et kui toas on instrument, hakatakse sellel pigem varem kui hiljem mängima.

Pooleteist tunni ja kahe pudeli konjaki pärast õngitses isa magamistoa riidekapist välja oma viiuli. Poisikesena oli Eno Raud paljulubav viiuldaja. Isegi nii lubav, et kuulsamaid eesti-aegseid viiuliõpetajaid Johannes Paulsen teda mingil perioodil tasuta õpetas, kuna vanavanematel polnud raha viiulitundide eest maksta.

Ta avas korteri välisukse, astus treppikotta ning hakkas selle kivises kajas oma lemmiketüüdi saagima. “Kaja pole kunagi liiga palju,” öelnud aastaid hiljem Seitsmenda Meele laule helirežissöörina lindistanud Sven Grünberg vastuseks Henri Laksi küsimusele, miks peab iga soolotrumm viis sekundit pärast lööki edasi kajama. Isa oleks Grünbergiga tol hetkel nõustunud. Poognajõhvide puudutustest sündinud noodid resoneerisid trepiastmeid pidi üles pööninguni välja, et sealt siis rikošetiga uuesti tagasi päevinäinud instrumenti ennastunustavalt mängiva kirjanikuni jõuda.

Ükshaaval avanesid alumiste korterite uksed ja inimesed kogunesid trepikotta Eno Raua viiulimängu kuulama. Peagi ühines isaga Tõnu Raadik ning kordamööda esitasid nad oma leivanumbreid, üks klassikalisi viiulipalu, teine tehnilise mängu ülemisi piire testivaid iiri rahvalaule. Need olid kummalised ajad.

***

Ma ärkasin hommikul esimesena. Telefon oli katkematult helisenud ja kuna keegi ei tundunud end sellest häirida laskvat, tõttasin ma unisena toru haarama. Remmelgas vedeles seal, kuhu oli eile õhtul maandunud. Isa magas norinal oma toas, Piret ja Rein samuti. Ülejäänud seltskond oli kadunud.

Ma tõstsin toru.

“Hallo.”

“Hallooooo. Kes sa oled?”

“Mihkel.”

“Ah soo. Mina olen Lennart.”

“Tere, Lennart. Isa magab.”

“Ma ei tahagi temaga rääkida. Ma helistasin sulle.”

“Mulle? Miks?”

“Ütle, Mihkel, mida sa maailma asjust arvad?” Ta tegi iga sõna vahele umbes kümnesekundilise pausi ning oleks need hea meelega ilmselt veelgi pikemaks venitanud, kui minu kannatamatu hingeldamine teda kiiremini jutu tuumani jõudma poleks kannustanud. Kust pidin mina sel hetkel teadma, et tuuma ses piinavalt varahommikuses keskustelus polegi?

“Mis mõttes maailma asjust?”

“No sa ju tead ometi, mis asi on maailm?”

“Ma ajan isa üles.”

Vastust ootamata läksin magamistuppa, raputasin peagi saabuva peavalu õudusi veel mittehaistva isa ärkvele ning sosistasin: “Lennart helistab. Minu meelest on ta purjus.”

“Mis sind sellise järelduseni viis?” haigutas ta vastuseks. Isa polnud verbaalseteks kompromissideks valmis ka kõige hävita-vama pohmelli tingimustes. Ta oleks võinud küsida “Miks sa seda arvad?” või “Kust sa seda võtad?” Aga ta küsis, mis mind sellise järelduseni viis.

“Ta tahtis teada, mida ma maailma asjust arvan.”

“Siis on ta täie mõistuse juures.” Isa upitas ennast voodist välja, loivas elutoa tugitoolini ja lõugas torusse: “Telefoni aparatuuri juures.”

Lennart vatras pikalt ja isa kuulas. Lennartil oli alati midagi isale rääkida. Välja arvatud siis, kui nad aastaid hiljem viimast korda kohtusid. See oli isa matustel. Mingi edasilükkamatu riigiasi ei võimaldanud Lennartil Kirjanike Liidus peetavale mälestustseremooniale õigel ajal saabuda ning vana sõbraga hüvasti jätma jõudis ta alles Metsakalmistule. Me olime presidendi tuleku ootuses kirstu lahtisena hoidnud. Lennart sõitis oma mustsünges autos hauakünka juurde, ronis truu adjutandi valvsa pilgu all efektselt kääpani ning seisis vaikides isa sarga ees. Mulle tundus, et erinevalt tollest hommikust aastakümneid tagasi rääkis seekord isa ja Lennart kuulas. Surnud meeste jutt on tihtilugu huvitavam kui elavate oma.

***

Pärastlõunal teatas isa Reinu, Pireti ja minu piirituks rõõmuks, et aeg on tulnud teha selleaastane siilisõit. Väidetavalt oli ta juba Lassiga rääkinud ning hiljemalt poole tunni pärast pidi tõld väravas olema. Pangu me end soojalt riidesse, sest esiteks on väljas hilissügiseselt jahe ning teiseks ei tea kunagi, millal me koju tagasi jõuame. Eriti viimases oli isal tuline õigus. Varasemad Peredelkino- perioodid olid õpetanud, et seda oli tõesti võimatu ette teada.

Siilisõiduks nimetati meie kodus reeglina kolm kuni neli päeva kestnud taksosõitu, mis viis meid erinevatesse Eesti paikadesse. Tuuri ametliku legendi kohaselt otsustas armastav isa lastele siili näidata ning et neid Tallinna tänavatel kohata oli sama tõenäoline kui tehnikakauplusest Rekord kolm tundi sabas seismata magnetofonilinti osta, sõideti okkalist looma linnast välja otsima. Siili ei näinud me neil sõitudel kunagi, kuid see-eest nägime nii mõndagi muud.

Lass oli isale peaaegu isiklik autojuht. Kuna naistaksojuht oli siis täielik anomaalia, jäi ta isale esimesel juhuslikul kohtumisel kohe meelde. Sellest ajast istus ta vabatahtlikult autosse vaid juhul, kui selle pedaale sõtkusid Lassi mehised jalad. Auto jõudis lubatud tunni sees kohale ning seltskond pakiti toonaste taksoveo nõuete kohaselt tähistatud kollasesse Volgasse. Mõne hetke pärast neelasid rattad pimeduses enigmaatiliselt mustavat maanteed ning isa hakkas ümisema laulu, mille ta kunagi väga noorena oli kirjutanud:

“Sõidulaul” oli Peredelkino-perioodi ametlik soundtrack. Lisaks sõnadele oli isa kirjutanud ka laulu meloodia. Ta haavus südamepõhjani, kui vennad Urbid, kellele ta “Sõidulaulu” ühise joomingu käigus kunagi tutvustas, aastaid hiljem laulu plaadistasid ja ennast muusika autoriks märkisid. Või tegi seda mingi idioodist toimetaja, kes Tarmo ja Tomi albumi kaanetekstide eest vastutas. Igal juhul tundus isale absoluutse õigusega, et keegi on tema kodus vargil käinud.

Mulle näis, et ainult mina suudan mõista ängi ning raevu, mis “Sõidulaulu” pirakaid sõnu täitsid. Isa võis noorena olla hoopis teistsugune, võib-olla isegi ohtlik, mõtlesin ma auto tagaistmel, nina vastu klaasi, möödavuhisevate metsatukkade siluette jõllitades. Milline iganes ta siis ka polnud, tol hetkel tahtsin ma olla täpselt samasugune.

Takso keeras maanteelt maha ja me jõudsime tihedalt pargitud autodega ümberpiiratud mõisa juurde. Siin töötas üks isa kunagine tuttav ning mingil põhjusel leidsid taksos viibinud täiskasvanud üksmeelselt, et kõige suurema tõenäosusega eksleb viimane hilissügisene siil just siin. Suuremat vastupanu osutamata ronisime me masinast välja ja enne kui keegi meist “kibe!” jõudis hüüatada, olime endalegi ootamatult kontvõõrad pulmas, mida siin tol õhtul peeti.

Muljetavaldavam kui mehepikkune pulmatort või tumepruunid silmad, millega pruut mind peaaegu perversse huviga jõllitas, oli kummuli lebavate süldikausside keskel ütle-meri- mu-meri-tüüpi šlaagritega pulmalisi tantsutav bänd. See oli Nemo. Kuna tung tamburiini varjamatu seksapiiliga vastu puusa toksivale Kersti Rosenbergile natukenegi lähemale pääseda märatses minu kaheksa-aastases kehas sama võimsalt kui meri, millest tumesiniseks võõbatud ripsmetega diiva parajasti laulis, ronisin ma pikemalt põdemata lavale. Ta oli imeilus.

Kõige erutavam tolles senikogematus helidekaoses oli rütm ja pimestavalt glamuurset lauljatari paistis basstrummi sisikonda rebestav mütsumine täpselt samamoodi üles kruttivat. Lootuses tema pulssi veelgi kiiremaks keerata sööstsin ma sätendavate tähtedega kaunistatud trummikomplekti juurde ning kukkusin lahtiste kätega taldrikuid peksma. Laia naeratuse ja unoloobilike bakenbardidega trummarit ei paistnud mu tegevus häirivat.

“Vaevalt ta oma abi eest honorari nõuab,” võis ta mõelda. Tema jaoks oli trummide tagumine töö. Minu jaoks oli see esimene seks. Naisega, kellega ma pole tänini ainsatki sõna vahetanud.

***

Ema tagasitulekuni olid jäänud mõned tunnid. Ma kuulsin läbi paokil ukse, kuidas isa Reinuga vaikselt räägib. Ta oli terve öö närviliselt mööda korterit ringi kõndinud ja sipelgaid peletanud.

“Nad sibavad mööda selga ega taha kuidagi maha rahuneda,” kurtis isa kurnatud häälel.

Ilmselt olid sipelgad end kuidagi korterisse sisse murdnud, kuigi ei Rein, Piret ega mina polnud neid kordagi tähele pannud. Võib-olla olin ma nad kogemata koolist kaasa toonud. Võib-olla olid nad end lasteaias Piretile salakavalalt taskusse sokutanud.

Igatahes olid sipelgad öö läbi isa terroriseerinud. Ja need väikesed äraarvamatud tõprad olid tugevamad kui keegi arvata oskas. Isa romaani “Etturid” lõpus põgeneb metsavend Valdur, kes on just oma sõbra surnukeha leidnud, iseenda hirmu eest sihitult metsa. Ta on meeleheitel, tema võitlusvaim on otsakorral ning murtuna kukub ta viimaks näoli vastu sammalt. Seal näeb Valdur toimekalt askeldavaid sipelgaid. “Aina askeldasid need kuradi sipelgad…” on Eno Raua parima raamatu viimased sõnad. Elutoas lõdisevat isa vaadates tulid need mulle äkki meelde.