Читать книгу Musta pori näkku - Mihkel Raud - Страница 4

“Noh, Raud, kas teeme süstid ära?” Doktor Anti Liiv tõstis kitsehabemega lõua ning suunas oma kõiketeadva pilgu laual vedelevalt paberilt ukseavas värisevale patsiendile. Ma ei talu, kui mind perekonnanime pidi kutsutakse. Ning see imal familiaarsus, mille eesmärk on patroneerivalt semutsedes end vestluspartnerist peajagu kõrgemale asetada, oli mulle juba tuttav.

Mõned aastad varem märkas rühm patrullivaid miilitsad mind Raekoja platsi sajandeid näinud munakive embamas ning et nende töökirjeldusse kuulus minusuguste vendade üleskorjamine, toppisid nad mu koos mingite Mähe pättidega “sidrunisse” ning sõidutasid Pärnu maantee alguses asuvasse kainestusmajja. Järgmisel hommikul joodikuid ükshaaval kongist välja kirjutanud korrapidaja vaatas mind umbes samasuguse ära-oled-oma-elu-rikkunud-pilguga ning teatas peaaegu kahjurõõmsalt: “Ah et sina, Raud, oled siis nüüd ka napsimeheks hakanud!” Ma nägin seda lontrust elus esimest korda.

“Kuidas siis jääb?” Doktor Liivil oli ilmselt kiire. Olulistel meestel on alati kiire. Eriti siis, kui sul nende abi kõige rohkem vaja läheb. Enne Riigikokku kandideerimist ning seejärel tähelepanuväärse kiirusega musta teadmatusse kadumist oli Anti Liiv hinnatumaid siinseid narkolooge. Tema eriline huviobjekt oli joomahulluse raudses haardes visklev loovintelligents. Ilmselt tõid deliiriumis lõdisevad kirjanikud ning tsükli kuuekümne kolmandal päeval verd köhivad viiuldajad teretulnud vaheldust Kaubahalli taga tühjade õllekastide all hinge vaakuvate parmudega täidetud tööpäeva. Ma olin neid – nii kunstnikke kui padujoodikuid – doktor Liivi Wismari tänava kabinetis korra juba näinud.

Mõned kuud tagasi oli mu isa helistanud Ruja toonasele klahvpillimängijale Igor Garšnekile. Igor oli legend. Ta oli kogu aeg täis, vähemalt nii palju kui mina tema klaasistunud silmi Moskva kohviku esimese korruse baaris Vana Tallinna pudelit jõllitamas olin näinud. Ent isa jaoks seisnes tema väärtus milleski muus. Nimelt oli Garšnek Wismari tänaval vana kunde ja võis mu hea õnne korral niiöelda tagaukse kaudu sisse toimetada.

“Meil on siin probleem,” sosistas Eno Raud telefonitorusse, mis oli talle pärast halvatuks jäämist olnud peaaegu ainus lüli tema ning ümbritseva maailma vahel. “Mihkel on nädal aega tsüklis olnud ja lõppu ei paista kusagil.”

Poole tunni pärast oli Garšnek ukse taga.

“Lähme,” ütles ta vastuvaidlemist mittetaluval toonil. “Mul ei ole palju aega.”

Üle Harju mäe kunagise Mitšurini tänava suunas tuikudes kuulsin ma Igori käest, et painavast tsüklist väljumiseks on moodne meditsiin pakkumas mõnevõrra humanistlikumaid viise kui surmava pohmelli paratamatusega leppimine.

“Nad teevad sulle kõigepealt magneesiumisüsti, mis puhastab vere alkoholist. Seejärel saad tõsise rahustidoosi ja ilmselt mingeid vitamiine. Saa tuttavaks – see on Anti Liiv,” teatas ta piduliku häälega mind tillukesse halvasti valgustatud kabinetti tõugates. Eelmine patsient istus veel tohtrihärra vastuvõtutoolil.

“Vaata, et sa siis kurat täna rohkem peale ei võta,” käratas kiitsakas narkoloog lõvi keha ning opossumi lõhnaga mehele, kes – nagu hiljem selgus – oli eelmisel õhtul pärast süstikuuri lähima parfümeeriapoe juures kohe uuesti elumerre sukeldunud.

“Mis te oma juustega teinud olete?” pöördus Liiv seejärel ilmse huviga minu poole.

“Mul sai neist lihtsalt kõrini,” ei osanud ma midagi targemat vastata. Midagi targemat polnudki. Üle-eelmisel öösel olin ma majapidamiskääridega esikupeegli ees seistes kõik juuksed – ja neid oli mul tol ajal praegusega võrreldes rikkalikult – maha nüsinud. See vähene, mis pähe jäi, sarnanes kunagise Tšehhi lasteraamatu kangelase röövel Rumcajsi habemele.

“Väga huvitav.” Liivi näkku tõusis selgelt hoomatav päike. “Mine nüüd koju ja käitu korralikult,” manitses ta kabinetist välja tuikuvat parmu, avas uue lehekülje ruudulises kaustikus ning hakkas midagi kiiresti kirjutama. Ma olin omaks tunnistatud. Ma olin klubis. Koos Garšneki ja opossumiga.

Ja nüüd olin ma jälle siin. Seekord päris iseseisvalt, isa ning kuulsa süntesaatorimehe abita. Oli 2. august, aasta 1990. Mitte et ma seda tol hetkel teadnud oleksin. Ent sellel kuupäeval muutus miski minu elus pöördumatult. Ma vihkasin seda mistrast ning vakstust kokku õmmeldud ruumi, seda nina- tarka joomaarsti ja tema omamehelikku silmakirjalikkust ning kõige rohkem vihkasin ma sel närusel minutil iseennast.

“Jah,” ohkasin ma füüsilise kurnatuse absoluutses tipus. “Teeme süstid ära.”

Siit edasi sai päev minna ainult paremaks.

Päev, mis oli alanud nagu liiga paljud samasugused.

***

Kell oli vaevalt kuus hommikul ning et oli südasuvi, rammisid esimesed päikesekiired läbi lohakalt ettetõmmatud kardinate tuppa. Umbes neljandast joomapäevast ei suutnud ma kauem kui viie-kuueni magada. Korralik tinapanemine keerab selle aja peale sassi nii mõnedki asjad ning bioloogiline kell ja närvisüsteem on neist esimesed. Pealegi oli see juba seitsmes päev.

Sa võid viibida päevade kaupa mäluaugus, minetada igasuguse ajaarvamistaju, kaotada võime mõista nädalapäevade vahetumise loogikat ning unustada emapiimaga alateadvusesse uhutud oskuse aknast välja vaatamata ööl ja päeval vahet teha. Ent sa tead punktuaalse täpsusega, mitmendat päeva sa jood. Sest igal päeval on talle ainuomased tunnused.

Esimesel päeval jood sa selleks, et tekkida saaks teine päev. Teisel ja tükati kolmandalgi päeval sujub kõik enneolematu kergusega – sinu organisaatorivõimed saavutavad maksimumi, ürgne sarm absoluutse loodusliku täiuse ning seksuaalne bravuur naissugu halvava jõu. Neljanda päeva hommikul suudab sind käima tõmmata vaid šampanja, sest gaseeritud viin tundub selles faasis veel liiga jälk. Mitte aga järgmises ja selle järgi tunnebki ära viienda päeva. Kuues on 96-protsendilise piirituse päev ning seitsmenda hommikul tundub sulle silmi avades, et ehk on aeg vaikselt hoogu maha võtma hakata.

Ma kaalusin hetkeks voodist tõusmise võimalust, ent magamistoa põrandat ühtlase kihina kattev suitsukonide, veinipudelikildude ning neid kitina siduva liisunud õlle segu tundus paljaste jalgadega puudutamiseks liiga ebaesteetiline. Masturbeerimiseks oli kellaaeg veel liiga varajane. Las olla midagi, mille ootuses järgmised tunnid natukenegi meeldivamad tunduksid, mõtlesin ma tasahiljukesi möödunud päeva sündmusi ühtseks pildiks meenutada üritades.

Voodi lõhnas veel ikka tüdruku järele, kelle sisemusse Sarka ja Pets eelmisel hommikul kaheteistvärvilist pastapliiatsit toppida olid üritanud. Sarka oli minu ammune koolivend Tallinna 7. keskkooli päevilt, kes talumatu käitumise ning halva õppeedukuse tõttu pärast kaheksandat klassi eliitkoolist välja visati. Kui ma Sarkat tont teab mitme aasta pärast uuesti nägin, tegeles ta Marek Strandbergi kampaaniaga Europarlamenti valimistel, oli joomise värskelt maha jätnud ning naeratas täpselt sama avalalt ja sõbralikult nagu tol kahetsusväärsel päeval tüdrukuga inimkatset läbi viies.

Pets oli hiljuti vanglast vabanenud ambaal ja oma vähesed ajurakud oli ta ilmselt väga varajases nooruses paari korraliku mäluka vastu vahetanud. Tal oli kõige jälestusväärsem larhv, mida loodus ühele mehele karistuseks määrata suudab ning oma tühiseid päevi veetis ta Varblase ja Moskva kohviku juures alaealistele tüdrukutele “Ma nikun teid kõiki ribadeks!” röökides.

Ma jumaldasin Petsi-suguste türaimejate seltskonda, mulle meeldis nendega koos juua ning nende fantaasiavaeseid jutte kuulata. Isa nimetas seda “mustalt panemiseks” – leiad Ararati juurest kõige õõvastavama väljanägemisega õli, ostad talle pudeli Karuverd ning tassid enda juurde koju. Kirjanik Einar Maasik olnud üks markantsemaid “mustalt panijaid”.

“Eno, tule ütle kapten Karule tere,” kõnetanud Einar kord isa mingile täisropsitud habemega kollile osutades. Nad olid alati kaptenid, doktorid või vähemalt füüsikud. Kõik, välja arvatud Pets. Ma ei teadnud, kes Pets oli. “Mustalt panemine“ oli kümnesse termin. Isa ikka oskas.

Tüdruk, keda Sarka ja Pets väga paistes pöidla jämeduse pastakaga keppisid, oli tol päeval minu juures esimest ja viimast korda. Ta oli tulnud koos Myga (häädatakse müü, mitte mai).

My oli trummar, kellega ma sõbrunesin heavy metal ansamblis Metallist mängides. Meie ühine musitseerimine kestis Mr Lawrence’i (toona veel Merry Christmas Mr Lawrence) esimese kassetini, mille valmimise järel Gunnar Graps ta oma bändi värbas. My nimi on passis Raimond, kuigi viimane kord, kui ma tema kohta midagi kuulsin, kasutati temast kõneldes krüpteeritud lühendit Raimond V. See juhtus Eesti Päevalehe krimiuudiste küljel ning artikkel rääkis narkokaubandusest ja sellega seotud trummilööjast. Myd kutsuti Myks teatava visuaalse sarnasuse tõttu Tove Janssoni poolt loodud Väikese Myga. Ning eile oli My tulnud minu juurde tüdrukuga, kelle nimi mu eest praegu ummisjalu põgeneb.

Läbi ähmase uduloori meenus mulle, et tüdruk oli end enam-vähem poole tunniga umbjoobe kamminud ning seejärel läbi avatud korteriukse üles ühiskasutatavale pööningule tormanud. Ma elasin kirjanike majas ning kartuses lugupeetud naabreid trepikojas kontrollimatult käituvate tütarlastega ärritada olin ma talle pööningule järele jooksnud.

Üleval oli kohutavalt tolmune ning ainsad hinged, kes selles läbi kolme majatiiva ulatuvas avatud akendega hiigelruumis toimetasid, olid tuvid. Neid oli kirjanike maja pööningul tohutult. Meie alumine naaber, kiilakas venelane nimega Zaitsev, jumaldas tuvisid ning toitis neid piimas lödiks leotatud saiakuulikestega igal kuradi võimalusel. “Kulu-kulu-kulu,” undas ta hommikuti läbi avatud köögiakna ning sajad tuvid ründasid linnusitaga palistatud aknalauda nagu kärbsed kuivkäimla põhja. Majarahvas teadis rääkida, et Zaitsev tegelikult sõi tuvisid ning et kogu see toitmise tseremoonia teenis sama üllast eesmärki nagu sigade nuumamine kolhoosis. Kõlakas oli aga liiga absurdne, et sellesse tõsiselt suhtuda.

“Mis lahti?” võtsin ma pööningupimeduses nuuksuval My sõbrataril käe pihku.

“Ta ei armasta mind,” vääksus too vaevukuuldavalt vastuseks.

Mida jõulisemalt möödunud päeva sündmused kibedaks reaalsuseks meenusid, seda vähem need mulle meeldisid. Olnuks mul okserefleks alles, toimetanuks ma nood järjest selgemate piltidena sidusaks tegelikkuseks moodustuvad mälestused koos hommikuste sapimahlade ning eelmisel õhtul söödud tšebureki jääkidega Tallinna kanalisatsiooni. Aga mul ei olnud enam okserefleksi.

Olin umbes viieaastane, kui isa väga hea sõber, rahvakirjanik Villem Gross mulle selgeks tegi, et kogemustega joodiku esimene tunnus on okserefleksi kadumine. Tahaksid küll oksendada, aga ei oksenda. Siis kõlas see isegi hästi, sest kellele ikka oma päevamenüüd peldikupoti põhjas uuesti vaadata meeldib. Aga teatud hommikutel tunned sa oksendamisest piinavat puudust. Ja teinekord ei tea sa isegi, kas see on maost teed ülespoole uuristav kotlet või sisikonda valusalt kruustangide vahel pigistav süütunne, mille sa WC põrandale asetatud emailpesukaussi lõplikult ära panna tahad.

Mõistagi oli õhtupoole jõudnud kohale Kojamees. Tallinna punkringkondades oli ta tiirelnud aastaid enne seda, kui me esimest korda kohtusime, tema Singer Vingeri transa- ja mina kidramehena. Me olime Tarmo Kruusimäega (sellise nime järgi tunti teda riiklikes asutustes ning elanikeregistris) nagu särk ja perse. Oli aastaid, mil me kohtusime peaaegu iga päev. Oli kuid, mil me elasime koos. Ja oli päevi, mil me tegime käsikäes asju, mida väärikas inimene reeglina üksi teeb.

Neil päevil TV 3 seitsmestes uudistes Tallinna Linnavolikogu liiget Tarmo Kruusimäge mõnd Isamaa ja Res Publica Liidu järjekordset kommunaalalgatust tutvustamas vaadates kerkib mu silme ette pilt Kojamehest, kes Eno Raua ja Aino Perviku abieluvoodis läbilõikava nasaaliga inisevat Moonikat koera asendis kepib. Mina ja minu sõber Kõrv vaatame seda diivanil pealt, samal ajal loomse aplusega Ungari pekki õgides, mille Moonika ema tüdrukule klassiekskursioonile kaasa on pakkinud. Just klassiekskursioonile oli Moonika tol päeval minema hakanud, enne kui Kojamees ja tema toonase bändi kitarrist Marko ta minu juurde meelitasid.

Kojamees ei olnud mitte ainult parim sõber. Ta oli mortaalsele paratamatusele ja füüsilise keha piirangutele katkematult väljakutseid esitav elukunstnik, kelle oskustest ning julgusest võisid minusugused kiibitsejad vaid unistada. Kojamees oli konkurentsitu alfaisane juba aastaid enne seda, kui taoline mõiste kasutusele võeti.

Ma armastasin teda jäägitult. Ma ei uskunud kuulujutte, nagu käiks ta kord kuus KGB-s teiste Tallinna punkarite peale koputamas. Nõukogude siseluure levinud praktika oli kõigi siinse punkkogukonna liikmete kohta diskrediteerivaid kõlakaid levitada ja selle kaudu üldiselt kaunikesti ühtsesse seltskonda intriige külvata.

Kojameest võis sada protsenti usaldada. Ning ometi teadsin ma temaga juba päris esimest ühist viina lahendades, et kui ma kunagi sellelt kaarikult maha kavatsen viskuda, on just tema esimene, kelle nime ma oma aadressiraamatust välja pean rebima. Et see just täna juhtub, ei osanud ma veel päris kindlalt arvata. Seda enam, et kogu ses õõvas, mida Petsi ja Sarka peale mõtlemine minus praegu tekitas, tundsin ma Kojamehe vastu peaaegu õrna tänutunnet.

Sarka, Pets, tüdruk, My ning veel paar kalkarit olid uute seikluste vajaduses mu üksinda järjekordset päevaund tegema jätnud ning tollest pohmelli ja joobe segusest välkunest virgudes otsustasin ma tänavalt uued sõbrad leida.

Kirjanike majast oli Ararati poeni heal juhul sadakond meetrit – distants, mille läbimine võis sitemal päeval võtta kuni kümme minutit, ent ei iialgi kauem. Täna olin ma Tallinna kuulsaima viinapoe uksel umbes neljaga. Ideaalsed “mustalt panemise” subjektid ei lasknud ennast siin kunagi ülearu kaua oodata. Vaevalt olin ma läbi Ararati vaateakna pilgu poe sisemusse jõudnud fokusseerida, kui selja tagant hakkas kostma paljulubavat urinat.

Täiusliku joodiku tunneb ära süntaksist, mis ei tunnista ühtegi üldlevinud grammatikareeglit. Lisaks puuduvad iga muljetavaldava teenistuskäiguga lakkekrantsi kõnepruugis täishäälikud. Ma keerasin ringi ja nägin kahte, välimuse järgi ehk kuuekümnest, tegelikult maksimaalselt neljakümne viie aastast pässi.

“Lähme minu juurde tina panema,” sisenesin ma tseremoonitsemata oma igapäevasesse rutiini. “Ma elan siinsamas ning mul on kodus puutumata asunik.” Asunikuks nimetasid 0,33-liitrist viina mu isa kaasaegsed ning kuna nood kaks paistsid pigem tema generatsiooni kuuluvat, olin ma õigesti oletanud, et kohe jutu alguses neile arusaadavat märgisüsteemi kasutades õnnestub mul meeste usaldus teenida. Mitte et selle puudumine meil koos joomist oleks takistanud. Mulle lihtsalt meeldib, kui külalised end minu juures mugavalt tunnevad.

Olime minu pool vaevalt maha istuda jõudnud, kui helistas Kojamees ning lubas läbi astuda. Mingil põhjusel võttis see tal aga kohutavalt aega ning kuigi ma teeseldud tähelepanuga värskete sõprade kui-mitu-viina-keegi-kõige-rohkem-ühe-kalendaarse-päeva-jooksul-on-suutnud-ära-juua-praalimist üritasin jälgida, jäin ma tasahiljukesi jälle magama.

Uuesti äratas mu üles lõpuks kohale jõudnud Kojamehe hele kisa. “Kao välja, kuradi türa raisk,” röökis ta vanema peale kahest sellist, kelle ma Ararati juures endaga klaasikesele olin palunud. Kojamees tagus oma pika sirge jalaga mõlemat ätti kordamööda persse ning tõukas neid välisukse suunas. Nimelt oli Karl – nii mäletasin ma ühte neist end tutvustavat – köögis kukesupipakke põue toppides Kojamehele vahele jäänud. Puhas õnn, et Kojamees õigel ajal jaole sai. Kukesupp ei pruugi ju palju maksta, ent sama ei saa öelda põhimõtete kohta.

On saabunud aeg pihku lüüa, jõudsin ma eilsete sündmuste meenutamist lõpetades järeldusele. Mõnel teisel päeval oleksin ma võib-olla veel paar tundi oodanud, kuid tänane ei olnud lihtsalt “mõni teine päev”. Nii palju suutsin ma juba aru saada.

Suuremaid pudelikilde vältida üritades komberdasin vannituppa. Mõned nädalad varem Linnahalli stuudios koos helimees Peeter Määritsa ning ansambli Linnu Tee laulja Indrek Pattega vaadatud seitsmekümnendate pornoklassika “Any Time, Any Place” säravamaid hetki pingsalt visualiseerides sain ma endalegi teatava üllatusena tulnud kiirusega esimesest lastist lahti. Paari tunni pärast algab teisel pool valgete värvilärakatega vannitoaakent elu ning kui ma kavatsen täna Liivi juurde jõuda, tuleb kiiremas korras ettevalmistusi tegema hakata. Ma olin otsustanud.

***

Doktor Liiv ulatas mulle ruudukujulise paberitüki ja käskis sellega minna kabinetti number 3.

“Ma kardan, et sellest ei piisa,” sosistasin saatelehte tõrksalt vastu võttes.

“Mis mõttes? Nende süstidega läheb enesetunne paari tunniga palju paremaks. Näe, võta see retsept.” Liiv ulatas mulle veel ühe paberi. “Neid tuleb võtta kaks tabletti iga kolme tunni tagant. Hoiab hea rahulikuna päeva lõpuni ning õhtul peaks korralik uni tulema. Homme hommikul tuled uuesti, saad kümnepäevase magneesiumi- ja vitamiinikuuri otsa.”

Ta ei olnud aru saanud, mida ma öelda üritasin.

“Ma tahan ampulli,” pidin kõik puust ja punaseks tegema. Ampulliks nimetati (ja väga võimalik, et nimetatakse siiani) pisikest mürgiga täidetud implantaati, mis õmmeldakse alkohooliku tagumikku. Asja mõte on selles, et kui ampulliga inimene uuesti jooma hakkab, ärkab mürk tema organismis “ellu” ja patsient paneb lusika nurka. Ampulli ja selle peamist ravitegurit ehk surmahirmu peeti üldiselt joodiku viimaseks võimaluseks ning seda sai vähemalt sel ajal inimorganismi toimetada ainult absoluutse vabatahtlikkuse alusel.

Samas liikusid jutud, et ampulli, nagu iga teist ootamatult tülikaks muutunud elementi, on võimalik ära petta. Singer Vingeri klahvpillimängija Avo Ulvik rääkis kunagi mehest, kes sõrmkübara jagu iga päev viinadoosi suurendades ampulli valvsuse uinutas ning paari kuu pärast jälle normaalsetes kogustes tina panna sai. Pealegi pidi “turul” toimetama põhjajoonud kirurge, kes mõne pudeli viina eest ampulli kusagil Mustamäe korteris su urruaugu kõige tumedamatest koobastest uuesti välja opereerisid. Lihtlabase kööginoa ja aedniku kummikinnastega, ent mis vahet seal oli. Ühesõnaga, polnud kuigi lõplik ravimeetod isegi ampull. Joodiku – nagu ütleb rahvatarkus – suudab päästa ainult surm. Ning ma tundsin, et täna on ta mulle lähemal kui kunagi varem.

Liivi meelest polnud ampull just kõige parem idee.

“Proovi üks kord veel ilma. Kui ei suuda, no siis ei suuda. Üks vend suri kiirabiautos, kui oli rikkalikult kaetud sünnipäevalaualt morsi pähe mingit viinasegu haaranud. Ampull pole naljaasi.”

Kuna kabineti number 3 ukse taga järjekorda ei olnud, siis marssisin koputamata sisse. Unise näoga ning jõhkra vene aktsendiga tädike käskis mul püksid maha võtta. Garšneki käest olin kuulnud, et esimene süst on magneesium, mille verre jõudmise tagajärjel pidi kogu keha korraks ühtlaselt soojaks minema.

“Ärge palun väga kiiresti vajutage,” üritasin ma valveões professionaalset kannatlikkust tekitada. Garšnek oli hoiatanud, et mõned litsuvad kogu laksu ühe täiega süstlast välja ning et see polevat teab kui mõnus.

“Ma tean, mida ma teen,” ühmas mutt vastuseks ja pressis pöidla süstlale.

Tol hetkel tundsin ma kogu kosmilises täiuses, kuidas tulvaveena vereringlusesse paiskuv medikament sinna aastate jooksul kogunenud tõed ja väärtused uppi uhab. Mulle tundus, et ma suren. Mitte sooja tunde pärast, millest Garšnek oli rääkinud. See oli isegi mõnus.

Neli viimast aastat, mille käiku needsamad aldehüüdide ja lõputute ärkvel oldud ööde sünnitatud tõed ja väärtused olid defineerinud, vilksasid meteoori kiirusel mu silme eest läbi. Tundsin iga pooriga, kuidas mu lõputuna näiv surematuse otsing ühtäkki nappide sekundite jooksul läbi sai. Ma olin uskunud, et võti igavesse ellu on surma ignoreerimine. Veelgi enam. Ma olin veendunud, et lõputult elab see, kes surma kõige julmemalt näkku julgeb nikkuda. Kes surma oh-kui-cooli tõsiduse üle kõige raevukamalt naerda suudab. Ning nüüd, vastupandamatu massina veresooni uuristavat magneesiumilaviini oma kehas tundes, mõistsin ma äkki, et olin sellel retkel ebaõnnestunud. Surm oli oma nädalaid pesemata munni mulle kurku surunud, mitte vastupidi.

Kuid see teekond ei olnud siiski päris asjatu. Ma olin kohtunud inimestega, kelle ees vikatimees pikalt vastu punnimata päraku uurakile ajas. Ma olin näinud jumalaid, kelle veri ja sperma täitis sisuga kõiki neid laulupealkirju, mida Vikerraadio soovikontserdi diktor kiretul häälel viis korda nädalas ette luges. Kõiki neid lehekülgi, mida inimesed õhtuti raamatukogudes üksteise järel neelasid. Kõiki fraase, mida Draamateatri ebamugavate toolide kiuste hiirvaikselt kuulati. Mul oli olnud privileeg tõelisi meistreid tööhoos jälgida, kuid nüüd oli minu aeg läbi. Ma olin liiga nõrk.

“Võite püksid jalga tõmmata.”