Читать книгу Sinine on sinu taevas - Mihkel Raud - Страница 1

“Igas sekundis sureb üks ja sünnib neli inimest. Igas sekundis müüakse kümme tuhat ajalehte ja kaks televiisorit. Igas sekundis toodetakse sada tuhat tonni toitu ning ainuüksi Ameerika Ühendriikides kulutatakse igas sekundis kaks tuhat dollarit erinevatele dieediprogrammidele. Igas sekundis lisandub viis inimest, kellel puudub ligipääs puhtale joogiveele. Igas sekundis pumbatakse seitsesada barrelit naftat ning suitsetatakse kolmsada tuhat sigaretti.”

Mesimagus hääl, mis võis kõla järgi kuuluda umbes kolmekümneaastasele naisele, rääkis ragisevas autoraadios kummalistest faktidest. Ta kõneles aeglaselt, kõige rohkem kolmveerand sõna sekundis. Herta püüdis kokku arvutada, mitu liiklusõnnetust sel ajal maailmas juhtus, kui peaaegu telepaatiliste võimetega naine teisel pool kahiseva eetri nähtamatut seina „igas sekundis valmib üks uus auto“ ütles. Sellised need laupäeva hilisõhtused raadiosaated olid. Ühel hetkel laulis keegi inglise keeles Bette Davise silmadega naisest, puhtast ja rikkumatust nagu New Yorgi lumi. Järgmisel kuulusid sa salapärase häälega öökullile – sellisele, keda päevasel ajal mingil põhjusel stuudiosse ei lubatud. Ja siis ta rääkis … Mõnikord kaugetest troopilistest maadest, mõnikord päikeseenergiast ja kui palju seda ühes sekundis tekib. Hertale meeldis autoga sõites raadiot kuulata. Ta jumaldas mõtet võhivõõrast inimesest, kes on valmis temaga tundide kaupa rääkima, ise silpigi vastu tahtmata. Olgu ilm sama sajune kui praegu, ja sahisegu kolhoosi pearaamatupidaja Volga raadio pealegi nii sihipärase jonnakusega kui täna õhtul. Herta armastas ette kujutada, milline võis see tähtsusetuid sündmusi igasse sekundisse mahutav inimene päris elus olla. Talle meeldis mõttes sametise häälega naise jalga võrksukki tõmmata ning erkroheliste kivikestega kaunistatud kübarat pähe sättida. Raadionaisel oli hääl, mis kuulus pigem eestiaegsesse täissuitsetatud kohvikusse kui rajoonikeskuse suunas veereva sõiduauto rõskesse salongi. Suure tõenäosusega nägid Herta ja tema anonüümne reisikaaslane välja täpselt samasugused – pikast päevast räsitud ja ühegi ürgnaiseliku aksessuaarita. Kuid Hertat see ei huvitanud. Erinevalt televisioonist, kus Ahto Vesmes ja Mati Talvik olid nagu halli ülikonnaga prillidega mees ning halli ülikonnaga prillideta mees, jättis raadio ruumi fantaasiale ning see oli Hertal väga elav juba lapsest saati.

Vihm muutus järjest kurjemaks. Hernekommisuurused piisad peksid vastu auto esiklaasi raevuga, millist Herta oli viimati mõne nädala eest Karu-Eide juures näinud. Too elas keskusest mõnekümne kilomeetri kaugusel ja kuigi rahvas temast kõneledes kartlikult kohmetus, teati ometi meenutada, et nooruses oli see õel vanaeit silmipimestavalt kaunis olnud. Hirmus Ants ise oli iludusele silma visanud ja punaste saabudes ta endaga metsa kaasa viinud. Hirmus Antsust rääkides muutusid kohalikud kidakeelseks. Kord röövinud ta koos kaaslastega naabruskonna täitevkomitee naissekretäri, piinanud teda mitu ööpäeva ning tapnud kõige lõpuks ära. See oli muidugi kõigest jutt ning keegi polnud julma operatsiooni oma silmaga näinud. Aga hirmus mees oli Ants tõepoolest. Venelased lasid ta hiljem küll Tallinnas tribunali otsusega maha, kuid müüt kõigi aegade kompromissituimast vabadusvõitlejast elas veel aastakümneid hiljemgi. Karu-Eit oli Hirmus Antsu tõeline armastus. Nüüd lasi saladusliku elulooga mutt muu maailma enda lähedale ainult iga kuu teisel reedel. Siis müütas ta rahvale lagunenud talumaja taga kasvatatud kartuleid. Miks just reedel ja mitte pühapäeval, ning miks just teisel ja mitte kolmandal, ei osanud keegi seletada. Imeliku naise imelikud kiiksud, mis muud. Rohkem kui kartulid, mis nii hinnalt kui kvaliteedilt külapoes müüdavatele oluliselt alla jäid, tõmbas inimesi Karu-Eide üüratute lompidega hoovi kihk legendi oma silmadega tunnistada.

Viimane kord läks asi aga inetuks. Üks linlasest näitsik kukkus mugulate väljanägemist kritiseerima ning Karu-Eite ilusamate endale hoidmises süüdistama. Perenaine kaotas taolise ülbuse peale enesevalitsuse ja tormas vihast leekivate silmadega linnapreilile kallale. Kiledate kriisete saatel pressis ta küüned noore daami kaelalihasse. Poleks lähedal seisnud mehed õigel ajal sekkunud, olnuks Karu-Eide poolpehkinud kartulid viimane asi, mille kallal keskusest metsatukka osturetkele saabunud naine oma keelt teritada saanuks.

Herta tõstis parema käe uhke nahkpolstriga kaetud roolilt. Tee oli muutunud kurviliseks ning tuulest paindunud antenn auto esimese tiiva küljes ei suutnud enam mahehäälse raadionaisega sammu pidada. See kippus nüüd jäädavalt sahinasse kaduma. Herta hakkas ümmargust nuppu Volga pruunil esipaneelil õige sageduse otsingul ettevaatlikult keerutama.

“Igas sekundis läheb kaotsi üks fakt sellest, mis igas sekundis juhtub,” turtsatas ta mõrult ning vajutas järgmisel hetkel jala täie jõuga piduripedaalile. Vihmasein oli muutunud peaaegu läbipaistmatuks, kuid tilluke roosa kogu tee ääres oli kottpimeda novembriõhtu kiuste ometi näha. Mõni millisekund veel ja Herta oleks talle täie lauluga otsa põrutanud. Auto kaotas märjal teel hetkeks juhitavuse. Volga tagumine ots libises vastassuunavööndisse ja see sai olla ainult maaväline jõud, mis masina järgmisel hetkel uuesti otseks suunas. Herta hüppas nüüd juba kahe jalaga piduripedaalile. Auto jäi mõnekümne meetri pärast seisma ja Herta süda peksis nii kõvasti, et isegi mesise häälega diktor seda kuulatama jäi. Igatahes valitses väljasurnud mootoriga Volgas ehmatusest pingestatud vaikus. Kojameeste täpse intervalliga kiuksumine tuletas Hertale meelde, et väljas sajab jätkuvalt paduvihma ning et kusagil seisab tilluke roosa kuju, kellele otsasõitu ta hetk tagasi edukalt vältida suutis.

Herta kogus end kiiresti. Lõppude lõpuks oli ju kõik hästi läinud ning tõele au andes polnud äkkpidurdamises midagi ülearu uut ega ohtlikku. Igaks juhuks ja rohkem moe pärast kompas Herta oma roided üle ning lükkas autoukse lahti.

Seal ta oli. Pisut kaardu vajunud kuuse ning bussipeatust tähistava liiklusmärgi vahel seisis läbiligunenud väike inimene, kes polnud kas aru saanud, et kõigest mõne sekundi eest rippus tema elu juuksekarva otsas, või oli ta lihtsalt šokis. Igatahes ei teinud kogu lähenevat Hertat esiotsa märkamagi. Alles siis, kui naine talle päris lähedale jõudis, purskas väliste tunnuste järgi mitte vanem kui viieaastane tüdruk hüsteeriliselt nutma.

“Mis juhtus? Miks sa siin oled? Kus su vanemad on?” tulistas Herta läbi vihma küsimusi, mis ükskõik kellele sellises olukorras esimesena pähe tulevad. Vastuseid ootamata sikutas ta tüdruku kättpidi autoni ja tõukas haledalt niutsuva tombukese poolvägisi Volga tagaistmele. Herta istus tüdruku kõrvale, tõmbas ukse enda järel kinni ning asus kujukest hetkeks süttinud salongivalguse ebamaisuses tähelepanelikult silmitsema. Tüdruk ei saanud olla eestlane.

Esiteks polnud Herta kellelgi nii tihedaid süsimusti juukseid näinud. Oma rahvuskaaslasi oli ta elu jooksul kohanud rohkem kui mäletada tahtis. Neid oli aastaid raamatupidajana töötanud naise teele sattunud igasuguseid. Mõnel olid suured käed. Mõnel vilav pilk. Paljudel hämmastav enesekindlus ja üksikutel suur süda. Ühtedel võime ükskõik millisest supist puhta nahaga välja tulla ja teistel saatuse poolt määratud needus supi sisse ka siis sattuda, kui see teiste keedetud oli. Aga nii looduslikult musti ja ennenägematult tihedaid juukseid polnud ühelgi eestlasel. Eriti viieaastasena.

Teiseks oli plika nahk mitu grammi tumedam kui siin kandi rahval. See ei olnud päevitus. Novembris päike ei paista ja kui paistabki, ei jää ta mingil ainult põhjamaalaste kiusamiseks välja mõeldud põhjusel sulle külge, koori ennast näpistavat külma trotsides nii alasti kui tahad. Ja muidugi tüdruku silmad. Need olid kohaliku jaoks ülemäära suured ja tumedad. Nagu mustlasel.

“Kui vana sa oled?” püüdis Herta katkematult nutva lapsega kontakti saada.

“Mama. Maaa-maaaaa!”

Herta astus autost välja ning istus tagasi juhi kohale. Ta pani mootori käima, lõi masinale raginal esimese käigu sisse ja kaapis suunda näitamata kohalt minema. Ühtäkki oli teda tabanud otsustavus, justkui oleks keegi täna õhtul tahtnud Herta võimed proovile panna. Otsekui üritataks tõestada, et ta lööb kriitilisel hetkel põnnama. Et Herta ei ole nagu tema aastate eest lahkunud ema, kes Novosibirski oblasti suunas loksuva rongi loomavagunis öö otsa õrnast ööbikust lauldes kõigi teiste moraali kõrgel hoidis.

Ta sättis tahavaatepeegli nii, et tüdruk sellesse enam-vähem ära mahtus. Esmamulje polnud Hertat petnud. Plika oli tõepoolest kõige rohkem viieaastane. Tal oli seljas tavatult laia revääriga roosa palitu. Tihedad krussis juuksed, mille vihm ja tuul olid korratuks puhmaks tuuseldanud, langesid lohakalt kahele õblukesele õlale. Põlvede kohal ilmusid mantli alt nähtavale sukkpüksid ja needki olid roosad. Ainult kingad, mis ühegi auto põrandat veel järgmised paar aastat puudutama ei ulatanud, olid mustad. Süsimustad ja novembriöö pimeduses peaaegu nähtamatud nagu tüdruku juuksedki, mida ta suure nutmise vahel oli ettevaatlikult kätega korda asunud silitama. Herta lülitas salongivalguse sisse. Ta tahtis tüdrukut paremini näha.

“Tõ po russki govoriš?” uuris Herta.

Kusagil peavad olema tema vanemad. Kusagil tahab üks emasüda murest lõhkeda. Kusagil vehib üks isa närviliselt kätega, sest militsionäär ei püüagi aru saada, et kolm tundi on piisavalt pikk aeg, et väike laps kadunuks kuulutada ja teda otsima asuda.

Tüdruk ei vastanud. Suured pruunid silmad jõllitasid pinevalt kaugusesse ja sünnimärk vasakul põsel tõmbles sedapidi, kuidas uus nutuhoog väikest inimest tabas. Taevas küll! Kui kurbusel oli sel õhtul kodu, asus see Herta auto tagaistmel.

“Jesli po russki ne govoriš, räägin ma sinuga eesti keeles. Ma viin su linna. Ära muretse, kõik saab korda. Me leiame su ema ja isa üles ja kõik saab jälle korda. Ära nuta, kullake. Kõik saab kohe korda.”

Herta sai isegi aru, et ülearu palju katet tema lubadustel polnud. Ta ei saanud ju sajaprotsendilise kindlusega väita, et kõik korda saab. Tõenäoliselt saab. Aga tõenäoliselt on vähem kui sada protsenti. Tõenäoliselt on umbes seitsekümmend viis. Kui raisatud elu kolhoosi raamatupidamises polnud Hertale muud õpetanud, siis protsentidest teadis ta praktiliselt kõike. Seetõttu ohkas ta alati sügavalt, kui keegi arvas end milleski sada, või mis veel hullem, sada kümme protsenti kindel olevat. Kõik saab tõenäoliselt korda. Ent seda sa mustade juuste ja roosa mantliga lapsele ei ütle. Sa ütled talle, et kõik saab korda. Punkt.

“Näe, vaata seda lennukit siin!” otsustas Herta tüdruku tähelepanu mujale juhtida. Ta tonksas tahavaatepeegli külge jämeda tamiiliga kinnitatud ebamäärast moodustist. Tilluke hõbepaberist lennumasin hakkas edasi-tagasi kõikuma. “Minu poeg Einar tegi selle natuke enne äraminekut.” Üle väga pika aja rääkis ta Einarist valju häälega. Endamisi suhtles Herta temaga kogu aeg, võib-olla isegi mitu korda päevas, kuid kõva häälega polnud naine temast juba väga ammu kõnelenud. Saati siis võhivõõraga.

Roosa mantliga tundmatu tegi nutuhoos esimese pausi. Algul vaatas ta tamiili otsas kõlkuvat tiibadega plönni teatava umbusuga, ent mida kauem tüdruk uinutavaid tiire sooritavat lindu silmitses, seda enam näis ta rahunevat. Herta puhkas kolleegidega Sotšis, kui Einar emale šokolaaditahvli ümbert lahtiharutatud hõbepaberist kingituse meisterdas. Pisut ebaproportsionaalse ja tahumatu, aga lennuki sellegipoolest. Kui Herta koju jõudis, andis Einar hoolega viimistletud meene üle kuidagi muuseas, ilmselt oma esimest loomingulist katsetust natuke häbenedes. Herta pidas kingitust seepärast prügiks, mida poiss ise kööki ei viitsinud viia. Ta muljus selle sõrmede vahel kokku, libistas sektsioonkapi äärel tolmu koguvasse tuhatoosi ja ütles lause, mida ta isegi mõttes korrata ei tihanud: “Prügi käib prügikasti, Einar.”

Kuigi Herta juba järgmisel hetkel oma veast aru sai ning äravisatud lennuki tagasi võimalikult originaalilähedaseks vormis, muutis see pealtnäha tähtsusetu intsident Einarit tundmatuseni. Niigi vaikne poiss tõmbus sellest päevast lõplikult endasse. Kui ta vahel harva naerataski, võis Herta vanduda, et see oli täis etteheidet. Ainult aeg sai ravida haavu, mille Herta kogemata väikese poisi hinge lõi. Aga just aega oli kõigist maailma asjust Einarile kõige vähem antud. Mõne kuu möödudes haigestus ta harva esinevasse haigusesse, mille keerulisele nimele arstid kogeledes “tuleb loota parimat” lisasid.

“Emme, ma tahan koju,” sosistas Einar Hertale, kes lapse palatist isegi öösiti lahkuda ei tahtnud. Ta pigistas ema kätt nii tugevalt, kui tõvest piinatud keha lubas ja anus teda pisarsilmil: “Palun vii mind siit ära! Ma tahan koju.”

Herta rääkis aeglaselt. Kolmveerand sõna sekundis, mitte rohkem. Mesihäälne naine oli stuudiost ammu koju läinud ja luges veel öölambi valgel raamatut, aga võib-olla oli juba magama jäänud. Herta puuris niiskeks tõmbunud silmadega Volga esitulede valgusvihus rataste alla lendavat märga asfalti. Maapinda nüpeldavad vihmapiisad olid veelgi priskemaks kosunud ja väike hõbepaberist lennuk ei tiirutanud enam nii hoogsalt kui varem. Herta mõtles endamisi, et küllap kirjutab üks Dean Reedi välimusega trubaduur ühes unises Ameerika väikelinnas ühe higise tööpäeva õhtul imekauni kantriballaadi sellest, kuidas taeva põrandas on augud. Ja kuidas vihmapiisad on meie kadunud lähedaste pisarad, mida nad meid ülevalt vaadates valavad.

“Spjat ustalõje igruški … ” kostis ühtäkki tagaistmelt tasast laulu.

“Mis sa ütlesid?”

“Spjat ustalõje igruški,” laulis tüdruk juba kindlamalt.

Tema silmad, nii vilksamisi kui need tahavaatepeeglist paistsid, põlesid nagu söed. Õnnetult nuuksuvast kogust polnud midagi järel. Tumedad juuksed lendasid küljelt küljele ning mustad kingad tagusid autoistme plüüskatet. Ta oli hüsteerias. Vasak käsi hoidis kramplikult rusikasse ning parem tegi õhus veidraid ning ebasümmeetrilisi ringe. Herta vaatas üle õla tagasi. Ilmselt üritas tüdruk talle kätega midagi signaliseerida ja tal oli vaja aru saada, mis see on. Ringid õhus muutusid veelgi ägedamaks. Need võisid olla lihtsalt kontrollimatud käeliigutused. See võis olla viiulivõti, mida mustlasplika õhku joonistas. See võis olla ükskõik mis: olümpiarõngad, paksu silinderkübara peale kinnitatud dollarimärk Hugo Hiibuse karikatuurist, Saaremaa ranniku kontuur. Tüdruk vehkis veel ühe tiiru. Jah, ilmselt oli see viiulivõti.

“Spjat ustalõje igruški!” kriiskas ta nüüd kileda häälega.

Väsinud mänguasjad magavad. Herta teadis seda laulu. Ta keeras end uuesti näoga sõidu suunda ja lisas gaasi. Et rajoonikeskusest lahutas neid veel kõigest kümmekond kilomeetrit, oli järsul kiirendamisel pelgalt psühholoogiline efekt. Sada kakskümmend kilomeetrit tunnis kihutav auto läbib sedavõrd napi distantsi umbes minuti kiiremini. Aga raevukalt istmel visklev tüdruk oli seda minutit väärt. Spidomeetri oranž seier tõusis veel paar millimeetrit. Nad pidid nii kähku kui võimalik tänavavalgustuse rahustavasse sõõri jõudma ja esimese miilitsajaoskonna üles otsima. Herta usaldab seejärel võõrapärase välimusega lapse professionaalide kätte. Need leiavad tema vanemad ja imelik hilisõhtu lõpeb palju rahulikumalt, kui oli alanud.

Tüdruk jäi ootamatult vait. Ta muutus täiesti liikumatuks, surus end kindlalt istmesse ja jäi kangestunult läbi tiheda saju tormava Volga esiklaasi jõllitama. Seal kusagil ootas tema ema ja kui tal oli elus pisutki rohkem õnne kui Einaril, ootas vihmase pimeduse taga üksteist aastat õpikuid ja õpetajaid, esimene armumine ja reis maale, kus inimesed isegi novembris end pruuniks päevitavad.

Piduritest ei olnud seekord abi. Massiivse veoauto külg kerkis Herta silme ette liiga äkki. Ta ei jõudnud pidurdamisele isegi mõelda. Oleks ta pisutki aeglasemalt sõitnud, jõudnuks peateele keeranud veomasin ennast võib-olla otseks keerata ja Hertal oleks vedamise korral õnnestunud rooli järsult vasakule rebides autost mööda põigata. Kuid sellise kiiruse juures ei jõudnud ta midagi teha. Reageerida, mõelda, tegutseda – mitte midagi. Ühel hetkel oli kaugtulede valgust tagasipeegeldav sein tema ees ning järgmisel saabus täielik vaikus.

Herta tundis valu, ent see ei olnud kõrvades. Piki söögitoru sööstvad tulejoad meenutasid kõrvetisi, mida kange kohvi joomine talle viimasel ajal põhjustama kippus. Täna oli naine joonud kaks tassi. Ometi polnud need kõrvetised. Valu oli liiga tugev, et kondenspiimaga lahjendatud lake neid tekitada suutnuks. Herta püüdis end rooliratta ja istme vahelt tulemusetult välja upitada. Ta tundis end kruustangide vahele litsutud abitu detailina, millel puudub oma edasise käekäigu osas igasugune sõnaõigus. Metallipuruse põllega kruustangimees pidi nüüd otsustama, mis edasi saab. Pärast seda, mida ta Einariga tegi, puudus kruustangimehel Herta silmis igasugune väärikus. Pealegi polnud teda kehtiva ideoloogia kohaselt üldse olemas. Samas vajavad inimesed süüdlast, ja kui midagi halvasti läheb, on too higi järele haisev metallipuruse põllega hiiglane, kes Herta rooliratta ja seljatoe vahele oli kruvinud, hea lihtne võtta. Las ta siis olla pealegi olemas. Las olla üks südametu kruustangimees, kelle poole raevus sajatada, kui sada kakskümmend kilomeetrit tunnis vastu veoauto külge oled põrutanud.

Vihma kallas endise jõuga. Auto esiklaas oli miljoniks tükiks purunenud ja tuul peksis Hertale piisku näkku. Ta tõstis kasvavaid spasme trotsides ettevaatlikult pea ning esimene asi, mida ta läbi aurava saju nägi, oli kapoti ja veoauto külje vahele litsutud roosa varrukas. Väike abitu käsi, mille sõrmede vahelt jooksvad verenired idamaiselt saladusliku mustri moodustasid, rippus elutult kahe masina vahel.

“Susi sind söögu, sa väike hale sadistlik vanamees!” Oli tagumine aeg, et keegi selle välja ütleks, oma sõnu tõepoolest ka uskudes. Kõik need variserid, kes avalikkuse ees ateiste kehastasid, kogunesid kruustangimehe poja sünnipäeval ometi härdalt laua ümber, et seal varajaste hommikutundideni kausside kaupa verivorste sisse lahmida. Oli aeg rääkida südamest. See oli Hertal praegu täis. „Kurat sind võtaks, sa hale sadistlik vanamees!“

Valu oli rinnakorvist edasi roninud. Käsi ja jalgu Herta ei tundnud, kuid peas lõhkus seda hullemini. Kõhu ümber oli soe ja märg. Ja punane. Ta ei saanud seda näha, kuid mõned asjad on nägematagi selged. Tema muster ei olnud kindlasti nii saladuslik kui tüdruku oma. Tõenäoliselt polnud seal üldse mustrit. Oli lihtsalt üks tülgastav segadus, hulk segiklopitud soolikaid ja maksa tunginud käigukangi ots. Ta pani silmad kinni. Kui midagi ilusat vaadata ei ole, siis ära lihtsalt vaata. Ema oli kunagi väga ammu Hertale nõnda öelnud, kui üks mees rahvamaja taga teist rusikatega näkku peksis ja nemad juhuslike möödajalutajatena sellele peale sattusid.

Naljakas, milliseid pildikesi kruustangimees sulle lõpusirgel ette viskab. Herta oli oma viimasel hetkel alati Einarit näha lootnud, et temaga käsikäes läbi pooltoonideta südasuvise aia jalutada ja õrnalt “kõik saab korda” sosistada. Aga jalutas ta hoopis emaga ja kodutee oli nad rahvamaja juurde toonud.

Igas sekundis sureb üks ja sünnib neli inimest. See oli Herta sekund. Ja minu oma.