Читать книгу Sinine on sinu taevas - Mihkel Raud - Страница 5

“Ema lööb mu maha, kui sellest teada saab,” kihistas Jaana pigem võidurõõmsalt kui reaalsest hirmust maha löödud saada. Autod vihisesid tema ülestõstetud pöialt ignoreerides aeglustamata edasi. Kaks külmetavat tüdrukut tee ääres oli linnast väljuva transpordi jaoks liiga suur koorem. Kes oli oma mahtuniversaali tagaistme planeerimata lapsi ning iga natukese aja tagant pissipeatust nõudvaid ämmasid täis toppinud. Kelle kõrval istus surnumatja ilmega abikaasa, kes isegi viieteistkümneaastases tütarlapses konkurenti nägi. Kes oli oma salongi tükkideks lahtivõetud antiikmööblit täis toppinud, et see linnaäärse paneelmaja värskelt soetatud korteris uuesti kokku panna. Ja kes keeras juba paari kilomeetri pärast kümne tuhande ruutmeetri suuruse müügipinnaga hulgilao juurde. Ent Jaana ja Heleni jaoks oli hääletamine iseseisvaks saamise manifest ning sihtpunkti jõudmine oli selle kõige juures teisejärguline. Möödakihutavatele masinatele “pihkur!” ning “pane ennast põlema!” järgi lõuates tõestasid nad ümbritsevale maailmale ja ennekõike iseendale, et on kontrolli oma elu üle enda kätte haaranud. Küll nad ükskord kohale jõuavad. Kiiret pole kuhugi.

Tee oli hilissügise kohta hämmastavalt kuiv. Hommikul oli korraks isegi päike paistnud, kuigi õhtu lähenedes hakkasid horisondi kohale halvaendelised pilved kogunema. Reedeõhtuselt tihe liiklus kulges mitmes ühtlase kiirusega kulgevas rivis ning Jaana tegi Helenile ettepaneku natuke maad edasi vantsida. Sinna, kus suurem tee kahte erinevasse suunda hargneb ja autod korraks hoo maha peavad võtma. Aga Helenil oli parem plaan.

“Me peame ennast ihaldusväärsemaks tegema,” kilkas ta maani ulatuvat seelikut kankaanitantsija kombel üles tõstes. “Mõni pervo jääb selle peale äkki seisma.” Süsimustadesse talvesukkadesse pakitud jalad olid ehk pisut töntsakad, aga võib-olla mõnele see just meeldiski.

“Lollakas oled,” huilgas Jaana, keeras end aga ometi seljaga lähenevate autode suunas ja hakkas tagumikku edasi tagasi õõtsutades Helenile sekundeerima. Maailm koos kõigi ohtude ja ootamatuste, pereisadest pervertide ning kaugsõiduautojuhtidest machodega kuulus täna õhtul neile. Ema võis Jaana ju hiljem maha lüüa, kui tahtis, ent see oli esmaspäevane mure.

Autod kihutasid endise kiirusega tüdrukutest mööda ja ainus tähelepanu, mille Jaana ning Heleni tantsunumber pälvis, oli viie sekundi pikkune signaal katuseraami külge kinnitatud suusaboksiga Volvost. Ju oli selle juhi arusaam ihaldusväärsusest teistsugune. Või oli tärkava seksapiiliga noorte daamide häbenematu käitumine talle rohkem meeldinud, kui ta möönda tahtis. Mõlemal juhul tähendas see Jaana ja tema parima sõbranna jaoks võimalikust küüdist ilmajäämist.

“Idikas!” needis Helen eemalduvat Volvot ning tõstis püstiaetud keskmise sõrmega käe raevukalt taeva suunas. See oli tema sõnum kõikidele volvodele ja Jumalale, kes järjest tumedamaks kiskuvate pilvede taga mitte midagi ette ei võtnud, et tüdrukud auto peale saaksid. Jaanale tegi Heleni žest nalja. Ta õppis koolis viitele ja neli tähendas tema jaoks läbikukkumist. Seda enam hakkas ta nüüd aru saama, et rahuldav-hea-eeskujulik ei olegi ainus võimalik mõõtkava ja et väljaspool kooli seinu huvitas sinu õppeedukus väheseid. Helen oli poiste seas klassi populaarseim tüdruk. Jaana taipas, miks see just nii ja mitte vastupidi oli.

Ta kordas ettepanekut maantee hargnemiskohta jalutada. Kuna Heleni plaan polnud nähtavaid tulemusi toonud, tuli tal sõbrannaga nõustuda. Nad hakkasid sünkroonis üht jalga kõrge kaarega teise ette tõstes hoogsalt edasi liikuma ning Helen haaras Jaana käest kinni.

“Ja siis ma olen nagu sangar seiklusfilmis, ohu ees ei sule iial silmi” laulis ta nii valju häälega, et isegi mornid inimesed möödavuhisevates sõiduautodes seda kuulma pidid. Kurv, kus üks sõidurada ära keeras ja teise üksinda edasi looklema jättis, oli lähemal kui tüdrukud olid arvanud. Nad sammusid vapralt veel paarkümmend meetrit ja jäid siis kergelt hingeldades seisma.

“Ehk on meil siin rohkem õnne,” lausus Jaana sügavate hingetõmmete vahele. Ta lasi Heleni käest lahti, et suure marssimise käigus allapoole vajunud seelikut kohendada. Esimesed piisad maandusid tema hobusesabasse köidetud juustesse. Nüüd oli neil tõesti õnne vaja. Vastasel juhul oleks nad peagi märjad nagu kassipojad.

Helen fikseeris silmadega ümbrust, vaatas teed mõlemas suunas ja lükkas vastutuse edasiste sündmuste kulgemise eest Jaanale: “Ma loodan, et sul on õigus. Ma kohe väga loodan, et sul on õigus.” Ta rõhutas sõna “väga” nii ülepunnitatult kui suutis, ja hakkas siis suure häälega laginal naerma. “Kõigist julgem olen ma-aaa,” lõpetas ta poolelijäänud laulu. Esimest lähenevat autot silmates ajas ta ühe puusa ette, tõstis tumeroheliseks lakitud küünega pöidla üles ja ütles puise aktsendiga inglise keeles: “Come to me, baby! I’m baaaaaad!”

“Sa näed välja nagu Julia Roberts „Pretty Womanis“,“ noomis Jaana sõbranna väljakutsuvat poosi. Aga et Julia Roberts talle väga meeldis, mis sest, et filmid, kus ta mängis, kuidagi vanamoodsad olid, sättis ta ennast Heleni taha täpselt samasugusesse asendisse seisma. Nüüd nägid nad välja nagu tibid selle bändi videos, kus kaks pika habemega meest kitarre keerutavad ja mille plaati Heleni vend tüütu tihedusega koduses CD-mängijas ruunas.

“Nor-maaaalne,” venitas Helen rullnokkade käibefraasi. Auto ei peatunud. Ka järgmine kihutas gaasi lisades noortest hääletajatest vuhinal mööda. Ja veel üks. Ent siis tüdrukute õnn pöördus. Täpselt nagu Jaana oli arvanud ning Helen lootnud.

Kergelt kriipida saanud parema tiivaga auto jäi tüdrukute ees seisma ja ehkki selle aknad pea läbipaistmatuks olid toonitud, nägi Jaana kohe, et väsinuvõitu masinas istus kaks meest. Esimene parempoolne aken rullus alla ning esmamulje põhjal umbes neljakümneaastane mees küsis tüdrukutelt, kuhu need minna plaanivad.

“Me keerame umbes viiekümne kilomeetri pärast ära,” hoiatas ta Helenit ja Jaanat, kui need juba auto tagaistmele pugesid. Viiskümmend kilomeetrit oli kolmandik maad nende sihtpunktini. Pealegi sadas ja igasugune katusealune, isegi see, mis neljakümne minuti pärast ära keeras, oli praegu teretulnud.

“Saame siis preilidega tuttavaks ka,” ulatas juhi kõrval istuv mees käe Heleni suunas. Esimesed paar minutit oli seltskond edasi kihutavas autos üksteisega vaikides harjunud.

“Mina olen Aivar. See on minu vend Tambet. Ta ei räägi palju, kuid see-eest on ta hea kuulaja. Või mis sa kostad, Tambet?” patsutas ta vaba käega sohvrit.

Tambet ei kostnud midagi, vaid sättis tahavaatepeegli nii, et Jaana tema suure armiga nägu selgesti nägi. Kui sina teist inimest näed, näeb tema sind ka, oli isa Jaanale aastate eest käratanud, kui tüdruk ukseprao vahelt ühel hilisõhtul vanemate magamistuppa piilus. Autojuht suunas oma silmad hetkeks Jaanale ja pööras pilgu siis kohe tagasi teele, justkui oleks teda milleltki sündsusetult tabatud. Tüdruk tundis, et Tambeti pilk oli imelikult uudishimulik. Suure armiga mees ei meeldinud talle. Parema meelega oleks ta tee äärde vihma kätte jäänud.

“Mis siis preilid reede õhtul linnast välja ajab?” vaatas nüüd ka Aivar Jaana poole. “Peikad kusagil maakohas või? Oih, vabandust, nüüd öeldakse vist boyfriend,” üritas ta näidata, et tunneb noorte inimeste sõnavara küll. “Meie kandis on ka boyfriend’e jalaga segada. Me oleme ise täitsa kuumad boyfriend’id, eks ole ju?” patsutas Aivar uuesti venna õlga ja kukkus hobuse häälega hirnuma. „Tamps on meil ju isegi linnas ülikoolis käinud.“

Helen pööritas silmi ega kavatsenudki maakate provokatsioonile alluda. Ta oli selliseid jõmme näinud küll ja küll. Rääkima on nad kanged vennad, tegudega on lood aga hoopis teised. Ja “kuum” ei ütle mehed enda kohta mitte kunagi, seda teadis iga tropp. Või noh, ilmselt päris iga ei teadnud.

“Me läheme minu isa juurde,” valetas Jaana. Sellistele meestele nagu need kaks polnud üleliigne meenutada, et igal tüdrukul, kelle nad maantee äärest peale korjavad, on suur ja tugev isa. Ja et see isa ei kõhkle hetkegi, kui peab ühele mustade küünealaustega kaabakale vastu lõugu andma, kui see oma haisva käpa kas või millisekundiks tema tütrele liiga lähedale peaks unustama. See isa on teeninud Nõukogude armees, mis polnud mingi skautlaager ega pühapäevakool, mida Eesti Vabariigi kaitsevägi järjest enam meenutas. Nõukogude armees ei toodud sulle midagi hõbekandikul. Seal serveeriti elutarkust verega punaseks võõbatud sapöörilabidal. Starik tagus seda sulle nii kaua vastu pead, kuni moraalikoodeks ning elementaarne käsuliin meelde jäid. Niisuguse isaga ei tahtnud jännata mitte keegi, ükskõik kui suur arm tema näos oli. “Me läheme minu isa suvilasse. Ta ootab meid juba ammu ja muretseb, kuhu me nii kauaks oleme jäänud.”

Aivar muigas irooniliselt. Jaana vale oli läbi kukkunud. Juht vaatas uuesti peeglisse ning silmitses Jaanat sedapuhku palju kauem kui esimesel korral. Nüüd oli tüdruk juba päris kindel, et head mõtted Tambeti peas kindlasti ei tiirutanud. Jaana suunas pilgu aknast välja ja palus endamisi Jumalat, kellele Helen natukese aja eest keskmist sõrme oli näidanud, et see nad lõksust kiiresti välja aitaks.

“Ma ei kuulnud, mis te oma nimedeks ütlesite,” keeras Aivar end natukese aja pärast uuesti tüdrukute poole.

“Me ei öelnudki,” turtsatas Helen.

Jaana meelest hindas Helen olukorra tõsidust ebaadekvaatselt ning noris asjata tüli. “Mina olen Jaana ja tema on Helen,” püüdis ta päästa, mis päästa andis.

“Noh, vähemalt ühele teist on isa käitumist õpetanud,” ühmas Aivar ning Jaanale tundus, et mees püüdis “isa” ülejäänud sõnadest suuremaks mängides uuesti mõista anda, et polnud tüdruku varasemat juttu uskunud. Õigupoolest oli Jaanale ükskõik, mida mees uskus või mitte.

Hämmastav, kui kiiresti novembris pimedaks läks. Juba sõitsid vastutulevad autod kaugtuledega. Jaana oli asunud peas sekundeid lugema. Emalt päritud matemaatilise taibuga oli ta välja arvutanud, et praegusel kiirusel kulgev sõiduk läbib ühe kilomeetri umbes neljakümne sekundiga. Viiekümne kilomeetri läbimiseks kulub neil seega kaks tuhat sekundit. Nad olid sõitnud ehk veerand tundi, kuigi selles ei saanud Jaana muidugi päris kindel olla. Halvimal juhul tuli neil veel tuhat ükssada sekundit autos viibida.

Tee ääres kõrguv looduslik kuusehekk moodustas auto esituledes kummalisi varje. Kui teine auto vastu tulema sattus, hakkasid need menuetti tantsides liikuma. Helen teadis täpselt, kuidas menuetti tantsitakse. Ta jumaldas kostüümidraamasid ja oli esimene inimene kinosabas, kui sitsilises särgikeses Leonardo DiCaprio torni lukustatud südamedaami suunas rapiiriga teed murdis. Helen võttis Jaana käest kinni ja hakkas nimetissõrmega sõbranna peopessa tähti joonistama. Varem olid pinginaabrid oma krüptilist suhtlusmeetodit põhiliselt tunnikontrollide ajal kasutanud ning siis oli enamasti Jaana see, kes Heleni pihku vastuseid numberhaaval vajutas. “Ära karda,” joonistas Helen suurte tähtedega Jaana higisesse peopessa. Nad olid koos ja see oli kõige tähtsam.

“Viissada kolmkümmend kuus, viissada kolmkümmend seitse, viissada kolmkümmend kaheksa,” luges Jaana peas sekundeid. Nutika tüdrukuna sai ta ju suurepäraselt aru, et tema mõttemängudel puudus praktiline väärtus. Sekundite mehaaniline lugemine oli asendustegevus, niinimetatud turvalisuskäitumine, millest kooli psühholoogiaringi juhendaja paari nädala eest rääkis. Ta oli lastele selgitanud, et paanikahäire puhul on just turvalisuskäitumine see, millest terveneda sooviv inimene esimese asjana loobuma peab. Aga Jaanal ei olnud paanikahäiret. Tal oli paanika.

Tüdruku hirm põhines ju tegelikult eelarvamustel ja hirmsatel kaadritel krimiuudistest. Seal olid armiga mehed alati pahad. Aga võib-olla oli Tambet lapsena indiaanlast mängides üle plangu roninud, siis aga õnnetul kombel kukkudes oma põse vastu naela lõhki tõmmanud. Võib-olla oli Aivar püüdnud kohmakal moel tüdrukutega lihtsalt viisakas olla. Tallinnas võis tema nilbe vaimutsemine ju labane tunduda. Aga väikeses külas kõlanuks Aivar ehk isegi peenetundeliselt. Just. Nii see kindlasti oligi. Hirmul on suured silmad. Kõik läheb hästi. “Viissada kolmkümmend üheksa, viissada nelikümmend, viissada nelikümmend üks … ”

“Ongi meie kodutänav,” tähendas Aivar võidukalt. Masin tegi märgistamata ristmikul kohmaka vasakpöörde ja sõitis suurelt teelt kruusarajale, kus heal juhul vaid poolteist autot korraga sõitma mahtus. Jaana ohkas kergendatult. Ta oli järelejäänud aega valesti arvutanud ning endamisi sekundeid lugedes alles kuuendasse sajasse jõudnud. Pääsemine oli saabunud oodatust varem. Pingelangus ajas ta südame veelgi rohkem puperdama. Helen hakkas põrandale visatud üleõlakotist igaks juhuks kaasavõetud kilejopet otsima. Auto sõitis aga hiiglaslike kuuskede vahel aeglaselt edasi ja mõlemad mehed põrnitsesid haudvaikselt lähitulede sõõri taga kõrguvat pimeduseseina.

“Vabandage, aga me tahaksime maha minna,” püüdis Helen meestele mõista anda, et tema ja Jaana tee nende omast nüüd lahku läheb. Armiline mees vaatas korraks tahavaatepeeglisse, kuid kumbki ei lausunud jätkuvalt silpigi. “Halloo, pidage auto palun kinni, me läheme maha!”

“Kuhu te sellise vihmaga ikka lähete,” lausus Aivar nagu robot odavas arvutimängus. “Vihma sajab ja te saate märjaks. Meie majas on ruumi kõigile. Pealegi võiksite meile sõidu eest tasuda. Või mis, Tamps?” pöördus ta venna poole.

“Küpsetate meile õhtuks pannkooke ja võib-olla räägib Päss oma maailmasõjalugusid,” tegi ka Tambet esimest korda suu lahti. Tema hääl oli suure kogu ja hirmuäratava armi kohta ootamatult peenike. Kes oli Päss või miks peaksid tema sõjalood kedagi huvitama, jäi Helenile ning Jaanale ebaselgeks. Küll aga hakkas lugu inetuks kiskuma.

“Jätke auto kohe seisma,” kiljatas Jaana põhiliselt iseennast ehmatades. “Jätke auto kohe seisma ja laske meid välja!” Ta hakkas närviliselt ukse linki kangutama, kuid see oli kesklukustusega suletud.

“Hea küll, hea küll. Rahu nüüd,” tõstis Aivar häält. “See pole teil mingi traktor, mida lõhkuda võib. See on täpselt samasugune auto nagu see, millega issi teid hommikul kooli ja õhtul trenni viib. Tambet, sa kuulsid, mis preilid ütlesid. Pea auto kinni!” Armiga mees hakkas heleda häälega naerma, kuid pidas auto siiski kinni ja tegi uksed valju klõpsatusega lukust lahti.

“Alati teie teenistuses, armulised preilid,” teatas Tambet tehtud alandlikkusega. “Kui preilid peaksid tõllaga oja äärde sõita tahtma, võivad nad minu abiga alati arvestada.” Vennad hakkasid naerma. Tüdrukud kuulsid autost välja sööstes ja niiske kruusa peal maantee suunas tagasi joostes veel tükk aega, kuidas kaks täismeest valjuhäälselt naerda röökisid.

“Džiisõss, kuidas need friigid mind ehmatasid,” prahvatas Helen hingeldades. “On ikka värdjad, ah? Ma arvasin juba, et nüüd läheb jamaks.” Nad jooksid nii kiiresti kui said, kuigi olid ammu tagasi suurele teele jõudnud ja keegi neid taga ei ajanud. Vihm peksis vastu elu eest tormavate tüdrukute nägusid. Kuid see ei olnud valus. Mingil kummalisel moel oli see isegi meeldiv.

“Ma ei jaksa enam,” lõõtsutas Jaana ja jäi seisma. Tee oli tühi, nii kaugele kui silm ulatus. Läheneva auto tuled oleksid juba kurvi tagant näha olnud.

“Õu mai gaad, ma nii kartsin! Nad olid nii jubedad ja eriti see armiga mees, see Tambet. Ta vahtis mind läbi peegli nagu raisakotkas saaki. Issand, ma ole vist kunagi nii hirmul olnud kui seal vastikus autos.”

Pikkamisi hakkas suurem ärevus järele andma ning mida kaugemale nad Aivari ja Tambeti kodutee otsast jõudsid, seda kiiremini taastus tüdrukute enesekindlus. Varsti tegi äsjakogetu neile juba naljagi.

“Õu shit, ma oleks napilt püksi teinud, kui sa neile oma isast rääkima hakkasid,” itsitas Helen nüüd juba peaaegu endise heatujulisusega. “Panid tähele, kuidas värdjad kohe vaiksemaks võtsid? Tead, praegu on mul neist isegi kahju. Püüa ise kusagil karuperses elada. Ma vean kihla, et neil pole isegi telekat. Netist rääkimata. Või siis ongi neil ainult telekas ja nett. Veel hullem.”

Jaana oli koju unustatud mobiili igatsema hakanud. Lauale ei jäänud tema telefon mõistagi juhuslikult. Nad olid Heleniga kokku leppinud, et “unustavad” vahendid, mille kaudu vanematel olnuks võimalik nendega ühendust saada, võimalikult nähtavale kohale “maha”. Sa ei võinud iial teada, kui suureks on peolärm kerkinud, kui ema sulle parajasti helistas. Nii palju kui tema teadis, oli tütar sõbranna juures uusi DVD-sid vaatamas. Vastamata kõnet olnuks hiljem aga palju keerulisem seletada kui seda, et telefon koju ununes. Pidu, kuhu nad teel olid, käis ilmselt juba täie hooga. Aga minna oli üle poole maa.

“Kähku-kähku, tule siia!” hüüatas Jaana ühtäkki hirmunult. Tüdrukute selja taha olid kerkinud autotuled. See võis vabalt olla romu, kust nad just üle noatera pääsesid. Jaana tiris Heleni teeäärsesse kraavi ja tõmbas ta koos endaga pikali maha. Kaks autot vihisesid peatumata mööda ning Jaanal hakkas piinlik, et ta ikka veel nii pinges oli.

“Kuule, me jäämegi tee äärde, kui ühtegi autot peatada ei püüa. Rahune maha, kõik on okei. Need jobud vahivad kodus juba arvutipornot.” Helen tegi käega onaneerimisliigutusi ning Jaana hakkas ettevaatlikult itsitama.

Nad ronisid kraavist välja ning leppisid kokku, et peatavad ainult suuri autosid, mis olid tulede järgi kergesti eristatavad. Neid liikus sellisel kellaajal küll vaid üksikuid, ent see oli maksimum, millega Jaana nõustus. Väikese auto lähenedes pidid nad aga peitu pugema. Helenil ei jäänud muud üle kui sõbranna kapriisidele alla vanduda, sest ainus arvestatav alternatiiv oli ööseks esimese bussipeatuse katuse alla pugeda ning seal koidikuni passida.

“Seal puhkame,” pakkus Helen käega üksiku laternapostiga teeristi poole viibates. Nad tõstsid tempot ja jõudsid mõne minuti pärast ristmikuni, mis eemalt palju väiksem oli tundunud. Järsult paremale suunduv kõrvaltee oli korralikult asfalteeritud ja Jaana pani mõttes imeks, miks siin ühtegi viita polnud. Tavaliselt suundusid nii laiad teed olulistesse kohtadesse, ja kas või turistidele mõeldes võinuks teedeamet või kes iganes taoliste asjade eest ka ei vastutanud, siia normaalse sildi paigutada.

Eemalt terendasid järjekordsed autotuled.

“Voila!” huilgas Helen käsi plaksutades. Sellel autol oli koguni kuus tuld. Kaks tükki seal, kus kõigil teistelgi. Kaks nende all ja kaks alumistest paar meetrit kõrgemal. See oli väga suur auto. Nüüd tuli see nui neljaks peatuma sundida. Tõenäosus, et mõni sama suur ja turvaline auto lähemal ajal soovitud suunas sõidab, muutus minut minutilt väiksemaks. Tüdrukud hüppasid keset teed ning hakkasid üles-alla karates kätega pea kohal vehkima. Auto lähenes võimsa mootori urinal ega paistnud Jaana ja Heleni meelehärmiks kiirust vähendavat. Vähe sellest – tüdrukute suunas sööstva rekka juht andis signaali ja kallutas masina koos elumaja suuruse järelhaagisega võimalikult teise tee äärde.

“Pliii-iii-is,” hüüdis Helen kaeblikult. Juht tallas aga veelgi jõulisemalt gaasipedaali. Üüratu laadungiga veoauto hoidis nii vasakule teeserva kui vähegi suutis. Siis libises aga masina vasak esiratas vihmast libedaks muutunud asfaldilt teepeenrale. Rekka kaotas hetkeks juhitavuse, paiskus seejärel toore jõuga tagasi teele ning kaldus võimsa hooga paremale. Sinna, kus Jaana ja Helen turvalist autot hüpeldes ootasid.

Mütakas, mida autojuht kuulis, oli nii pika sõidustaažiga mehe kõrvadele tuttav. Ta kuulis seda vähemalt korra poole aasta jooksul. Siis, kui mõni metsloom – enamasti kits või rebane – tema massiivse auto esirataste vahele lendas. Eestis juhtus seda harvem, aga juba Poolas tuli tal vahetpidamata autoremonditöökoja vahet sõeluda, kus õliste maikadega mehed esistange paarikümne euro eest ulukiajudest spetsiaalse šampooniga puhtaks pesid.

See veri, mida juba homme kohalikus autopesulas veoki esituledelt maha küürima hakati, ei kuulunud paraku loomadele. Tohutul kiirusel kihutanud auto oli kaks hääletavat tüdrukut teelt mitmekümne meetri kaugusele paisanud. Et nad viimasel hetkel instinktiivselt üksteise käest kinni haarasid, olid sõbrannad enam-vähem samasse kohta maandunud. Helen ning Jaana lebasid elutult teineteise kõrval. Aga nad olid koos ja see oli kõige tähtsam.

Ruudulise särgiga autojuht oli kontrollimatult teel lohisenud masina mõnesaja meetri pärast lõpuks seisma saanud ja ronis kabiinist üle kere värisedes välja. Ta puuris kissis silmadega ümbrust ning hõikas pimedusse: “Halloo! Kus te olete?”

Ainsatki heli vastu kuulmata huikas ta igaks juhuks veel kord. Kolmandat korda kõlas tema hääl juba murdunult. Siis saabusid kujutluspildid kohale kihutanud politseiautodest, musta talaari riietunud kohtunikust ja seebist, mis vangla duširuumi põrandale oli kukkunud ning esimest julget kummardujat ootas. Mees sööstis tagasi rooli taha ning kaapis kohalt minema.

Juba minuti pärast valitses üksiku valguspostiga ristmikul, kus üks korralikult asfalteeritud tee ühegi viidata teisest täisnurga all eraldus, täielik haudvaikus. Kusagil eemal olid pilved laiali vajunud ja tuhmilt kolletav kuu heitis tuhandeid kilomeetreid allpool segamatult tuules kõikuvatele kuuselatvadele vaevumärgatavat valgust.

Kurvi tagant väljakeeranud auto sõitis aeglasemalt, kui sellel lõigul tavaliselt sõideti. Ristmikule lähenedes kaotas masin kiirust veelgi ning jäi siis sujuvalt pidurdades teepeenrale seisma. Autost väljunud mees sammus otsejoones laipade juurde, justkui teadnuks täpselt, kust neid otsida.

“Nad on surnud,” hõikas ta teisele mehele. Igaks juhuks katsus ta tüdrukute pulssi ja kordas siis üle, iseennast oma avastuse ehtsuses valju häälega veenda püüdes: “Nad on surnud.”

“No mis sa kostad, Tambet,” vastas teine rahulikult ja süütas sigareti. “Surnud siis surnud.” Ta tõmbas suure mahvi suitsu. “Vahet pole. Pakime nad peale.”