Читать книгу Sinine on sinu taevas - Mihkel Raud - Страница 4

Politseisireenid televiisoris kriiskasid nagu sülelaps lennuki õhkutõusmisel. Soodsad soojamaareisid, nagu nädalasi turismipakette Costa del Soli suitsukonidega palistatud randadele nimetati, olid üleüldise majanduskriisi tingimustes veelgi odavamaks muutunud. Eestlased rabasid neid nagu Koreas valmistatud värviteleviisoreid elektroonikapoodide avamiskampaaniate aegu. Seetõttu teadis igaüks, kui talumatult laps lõugab, kui lennuk tõuseb ja maandub. Rõhkude muutumist tajub imik palju tundlikumalt kui täiskasvanu. Olnuks see minu teha, tohtinuks alla kolmeaastased lapsed lennukis viibida vaid kõigi ülejäänud reisijate kirjalikul nõusolekul. Paraku ei olnud see minu teha. Politseiauto sireenid undasid aga täpselt sama väljakannatamatult. Ka selle üle puudus mul igasugune kontroll. Eriti siis, kui Ulrike põhjakeeratud helitugevusega uudiseid vaatas.

Hoolikalt kandiliseks lõigatud soenguga kõhetu mees püüdis üle kimedalt kisendavate sireenide midagi Deutche Welle logoga mikrofoni rääkida. Kõrgendatult kõlas tema hääl veel hüsteerilisemalt kui taamal kanderaame tassivate inimeste hädakisa. Televiisoriekraanil vahetusid pildid puruks tulistatud tuuleklaasidega autodest, mille sohvrite veriseid surnukehi ustest välja sikutati. Siin-seal jäi närviliselt hüpleva kaamera ette mõne konkureeriva telekanali peaaegu sama kandilise soenguga reporter, kes täpselt sama kõrgendatud häälega ümbritsevast lärmist üle püüdis röökida. Kusagil maailmas oli jälle midagi juhtunud. Ei midagi sellist, mis globaalse teleauditooriumi tähelepanu üle kümne minuti röövida suudaks, kuid infoajastul oli ka kümme minutit tähelepanuväärne saavutus.

Meie esmakohtumisest oli möödunud mitu nädalat. Ulrike jättis mulle oma meiliaadressi, juhuks, kui mul midagi targemat teha pole ja ma temaga tassikese kohvi juua tahan. Noku oli selleks paraku välistatud. Nagu ma ennustasin, ei lubatud Ulrikesel seal suitsetada. Veelgi enam – tal paluti viivitamatult lahkuda. Pealegi puudus võõramaalasel lisaks elementaarsele austusele populaarse kohviku sisekorra eeskirjade vastu legaalne õigus Nokus viibida. Ehk üliägeda kujundusega liikmekaart, mida mitteresidentidele veelgi suurema ettevaatusega väljastati. Solidaarsusest olin ma Ulrikesega koos ära läinud, teda välisukse ees meeldiva kohtumise eest tänanud ja esimesel võimalusel kindad osta soovitanud, sest november oli Tallinnas ilmselgelt külmem kui Berliinis.

Midagi targemat polnud mul teha juba järgmisel päeval. Soovimatusest liiga usin näida ootasin ma aga nädala, enne kui Ulrikesele kirjutasin. Ilmselt üritas ta sama kramplikult oma huvi varjata või olin ma oma vastupandamatut seksapiili üle hinnanud. Igatahes saabus tema vastus, sedapuhku koos telefoninumbriga, alles paari päeva pärast. Me kohtusime Vene tänava prantsuse kohvikus Josephine. Siin oli võrratu šokolaadikook ja vabameelne õhkkond, nagu Ulrike heakskiitvalt märkis.

Ma võtsin aukohuseks talle kõik Tallinna kuumemad kohad ära näidata. Kalamajas asuva Boheemi atmosfääri pidas ta oma hinnangut detailsemalt põhjendamata tehislikuks. VS-is häiris teda rõhutatult trenditeadlik klientuur. NOP oli Ulrikese meelest liiga maavillane, pealegi olevat ökovärk mujal maailmas juba ülemöödunud aasta lumi. Talle oli väga keeruline muljet avaldada ning SAS Radissoni katusele või Vertigosse ei hakanud ma teda vedamagi. Nii kujuneski Josephine’ist meie põhikoht. Seal olime me ühel õhtul lahtist kaalušokolaadi näksides kokku leppinud, et üritame teineteist oma minevikega võimalikult vähe koormata.

Ulrike oli end huilgavate politseisireenide ja auklikuks tulistatud esiklaasidega autode vahele lootusetult ära unustanud. Kartulid, mille ta hetk varem panniga gaasipliidile praadima pani, ilmutasid esimesi põhjakõrbemise märke. Kuigi ma hindasin Ulrikese õigust oma tähelepanu just täpselt sellele koondada, mis teda parajasti paelus, otsustasin siiski sekkuda.

“Mulle tundub, et su köök läheb kohe põlema,” püüdsin ma teda poolnaljatades veriste surnukehade maailmast kõrbevate köögiviljade juurde meelitada.

“Siis mine keera tuli maha! Are you stupid or something?” sisises Ulrike hääletooniga, milletaolist ma ei teadnudki naistel esinevat. Meestel, seda küll. Mees rääkis sellise häälega siis, kui restoranis tuledega vilgutati ja kelner hilisele kellaajale viidates viimast reispassi serveerimast keeldus. Mees leidis endas selle tooni siis, kui teda kakskümmend abieluaastat paranoiliselt kahtlustanud naine juba viiekümne tuhandes kord küsis, kus too eile õhtul nii kaua oli. Mees laskus taolise hääle kasutamiseni siis, kui tööandja talle kaks nädalat peale lepingus fikseeritud palgapäeva teatas, et raha ei ole ega tule niipea. Mees oli selle hääletooniga sündinud.

Aga naise hääl ei olnud see ühelgi juhul. Ulrike ehmatas mind tõsiselt. Muidugi ei olnud ta mingi tavaline kodukana, kes isegi siis, kui mees talle lahtise käega vastu niiskeks nutetud põske lajatab, kõiges ikka endal ja ainult endal süüd näeb. Ulrike võis olla äraarvamatu. Teda lõbustasid sünged asjad ning tapvalt naljakad suutsid ta kõige ootamatumal hetkel imelikult tõsiseks teha. Aga jõulise vihkamisega täidetud hääl, mille isegi mees alles viimase häda korral endast välja pressib, oli midagi uut. See ei meeldinud mulle.

Ulrike ei vaadanud mu poole ja nii oligi ilmselt parem. Ta istus teleka ees nagu nõiutud. Vilkuvad sinised tuled kaamera eest läbisööstvate kiirabiautode katustel olid ta ümbritseva maailma, minu ja pannil tossavate kartulite suhtes hoolimatuks muutnud. Ma kartsin tema silmi näha. Ta meeldis mulle ning ma lootsin kogu südamest, et meeldib edaspidigi. Raevust punaseks tõmbunud silmavalged selle plaani juurde ei kuulunud.

“Stupid is as stupid does.”

Ma lonkisin kööki ja tõstsin suitseva panni tulelt. Üldiselt olin ma need vähesed korrad, kui keegi mind tõsiselt solvas, auga välja teeninud. Aga mitte täna. Ma olin ju Ulrikest säästa üritanud. Vägivalla, mõttetu surma ning arusaamatu fanatismi eest. Me olime Eestis, kus oli turvaline. Tallinnas ei plahvata autopommid ning tulistatakse ainult lasketiirudes. Maailmas, kuhu Ulrike läbi LCD-ekraani oli kaevunud, toimusid kõik need õudused mingitel konkreetsetel põhjustel. Siin puudusid isegi olud, mis neid põhjusi sünnitanud oleks. Meie kliima võis olla kehvem kui Agadiris ja puuviljad jahusemad kui Hanois. Meie inimesed võisid olla endassesulgunumad kui Bangkokis ja vaesemad kui San Franciscos. Aga Eestis võisid sa rahulikult autoga sõita, kartmata, et mõni usuhull ennast koos sinuga õhku laseb. Halvim, mis juhtuda sai, oli üks poolkõva Pronksiöö ja kari purjus venelasi, kes mingi riidepoe aknad sisse lõi ja siis lambakarjana Lasnamäe isikupäratutesse paneelmajadesse tagasi peitu puges.

Ulrike oli mind valusalt haavanud. Ma ei suutnud esimese hooga midagi nii haigettegevat meenutadagi. Välja arvatud ehk üheteistkümnes sünnipäev, kui ma vanemate utsitusel mõned paremad sõbrad külla kutsusin. Juba siis ei armastanud ma suuremaid seltskondi ja oleksin parema meelega sünnipäeva üldse pidamata jätnud. Aga nii olevat mul olnud oht sotsiaalseks hälvikuks kujuneda, nagu ema mingist toonasest ajakirjast luges.

“Ehk on aeg ka mõned tüdrukud külla paluda?” oli isa minu täiskasvanuks saamisega kannatamatu.

“Ehk tõesti, kui sa nii ütled,” olin ma temaga nõustunud ja ka kolmele kenamale klassiõele käsitsi sünnipäevakutse joonistanud. Tüdrukutega suhtlemine oli minu jaoks tõeline katsumus. Hirm korvisaamise ees oli mu praktiliselt halvanud, kuid õnneks võttis kõige kenam neist mu kohmakalt vormistatud kaardikese naeratades vastu ja ülejäänutel polnud enam paslik pirtsutada. Ema oli juba eelmisel päeval pirukatainast kergitama asunud ja kella kolmeks pärastlõunal oli meie kahetoalise Mustamäe korteri tillukese elutoa söögilaud toonaste võimaluste piires priskelt kaetud. Isa oli mulle tähtsaks päevaks isegi valge triiksärgi ja punaste mummudega kikilipsu ostnud, mis meie pere majanduslikku seisu arvestades küll selge priiskamine oli, aga emotsionaalses plaanis seda suuremat kaalu omas. Ma olin ootusärevuses. Veelgi suuremas ärevuses olid minu vanemad. See oli nende ainsa lapse esimene suurem pidu, mille õnnestumisse nad rohkelt hoolt ja muret olid investeerinud.

Paraku on selles eas lapsed tihtilugu õelamad kui täiskasvanud inimesed oskavad ette kujutada. Mu sõbrad olid omavahel kokku leppinud, et boikoteerivad minu pidu. Lihtsalt boikoteerimise pärast, ilma ühegi muu põhjuseta. Julma embargoga olid ühinenud ka kolm tüdrukut ja uksekell ei helisenud minu esimese suure sünnipäeva jooksul mitte kordagi. Ma olin väga löödud. Mitte niivõrd saamatajäänud kingituste, vaid ema pärast, kes veel hiliste õhtutundideni köögis üksinda vesistades püüdis aru saada, kuidas küll lapsed juba nii varakult nii jõhkraks kasvavad. Hiljem tõi viimne kui üks tulemata jäänud külaline mulle kutse tagasi. Need olid värviliste vildikatega täis soditud ja üks poiss oli enda oma koguni pooleks rebinud. See oli mul tänase päevani alles. Kaks poolikut papitükki, millest ühele oli kirjutatud “Kallis Sander” ja teisele “palun tule minu sünnipäevale”. Ma hoidsin neid kindlas kohas. Kus või millist elu Sander praegu elas, ei omanud mingit tähtsust. Oma revanši olin ma hästimakstud telelõustaks saades juba võtnud. Aga mingi intuitsioon kinnitas mulle, et ühel päeval aitavad need väikesed talismanid – ühe ammuse rikutud sünnipäeva pooleks kistud kutse tükid – mul oma viha fookuses hoida. Igaühe elus on päev, kui ta peab, maksku mis maksab, oma viha väga selges fookuses hoidma.

“Ma olen sulle ilmselt vabanduse võlgu.” Deutche Welle oli sodiks kõmmutatud nägudega meeste juurest mingi majandusteema juurde läinud ja Ulrike seisis pisut süüdlaslikul ilmel köögiuksel.

“Oled päris kindlasti,” ei olnud mul kavatsustki tema elu kergemaks teha. Tervelt pool minutit seisis Ulrike samas rivis paarkümmend aastat tagasi ühe pisikese poisi ja tema isa ning ema südamed purustanud väikeste julmuritega. Ma panin suitsu põlema.

“Siin ei tohi suitsetada.”

“Eks kaeba mind kohtusse.”

Ulrike naeratas. Ta näis arvavat, et ma üritan ettevaatlikult naljatades meie vahele kerkinud müüri lammutama hakata. Eks ma üritasingi.

“Ma palun vabandust. Ma ei mõelnud seda nii.” Ulrikese hääl oli madal ja rahulik. Maailm on kummaline ja veel kummalisem on mõju, mida ta meile isegi läbi televiisoriekraani avaldab. Oli aeg Ulrikese kohatu käitumine maailma süüks ajada ning tema vabandus vastu võtta.

“Ah, tühiasi. Mis seal toimus?”

“Kus?”

“Ma ei tea, kus. Sina olid see, kes telekat vaatas, luba endale meenutada.” Ma olin ikka veel pisut okkaline, kuigi suuremal osal minu tõrksusest oli praeguseks vaid pedagoogiline funktsioon.

“Oslos. Fantasmas de Tráfico on Norrasse jõudnud. Täna toimus esimene löök, aga karta on, et järgmistel päevadel tuleb neid veel. Nad ei lõpeta enne, kui kord majja saab.”

“Fantasmas mis?”

“Fantasmas de Tráfico. Üheksakümnendate keskpaiku Mehhikos loodud rühmitus, mis tegeleb liiklusjärelvalvega seal, kus traditsioonilised vahendid end ammendanud on.” Ulrikese silmad hakkasid imelikult läikima. “Nende sünni tingis asjaolu, et inimesed ei pea liikluseeskirju mitte millekski. Kas sa tead, kui suur oli surmaga lõppenud liiklusõnnetuste arv Mexico Citys üheksakümnendate aastate alguses?”

“Ilmselt suur, kui sa niimoodi küsid.”

Juba meie esimesel kohtumisel oli Ulrike lubanud, et ei räägi minuga poliitikast. Aga siin ta seisis, silmad leekimas nagu tõrvikud vabadussamba avamisel. Ta oli silmnähtavalt erutunud ja kui toimetaja tema asemele mõnevõrra moodsama maailmavaatega kolumnisti poleks leidnud, istunuks Ulrike juba arvuti taga ja plõgistanuks klaviatuuril keevalist arvamusartiklit.

“Nad käivitasid massiivse operatsiooni ja paigutasid snaiperid valitud majade katustele ning pööninguavadesse. Kui mõni auto punase tule ees seisma ei jäänud või sebra juures jalakäijaid üle tee ei lubanud, lasid nad selle juhi maha. Põmm! Ei ühtegi küsimust ega vaidlustatavat trahvi. Külm ja kiire surm. Päeva lõpus saatsid nad suurematele telejaamadele ja uudisteagentuuridele lühikese sõnumi: “Teadmiseks kõigile kodanikele: liikluskaristused läksid just karmimaks. Fantasmas de Tráfico.” Algul peeti seda lolliks naljaks, kuid nädala möödudes valitses Mexico City liikluses laitmatu kord. Keegi ei julenud isegi viis kilomeetrit tunnis lubatud kiirust ületada.”

Informeeritus, millega Ulrike äsjanähtud uudislõigu taustu selgitas, oli muljetavaldav. Ma olin kindel, et vajadusel oleks ta suutnud kogu Mehhiko liiklusstatistika täpsete arvudena diagrammideks ja tulpadeks joonistada. Ta oli ajakirjanik, seda muidugi. Ent erinevalt Õhtulehe nuputreialitest, kes mulle aeg-ajalt helistasid ja “Kuulus inimene puhkab” rubriigi tarvis paar nõmedat küsimust esitasid, suhtus Ulrike oma töösse seninägematu kirega.

“See tähendab, et nad on terroristid?”

“Ametliku definitsiooni järgi kindlasti, kuigi paljud usuvad, et ülekäigurajal raseda naise surnuks sõitnud autojuht on suurem terrorist kui need, kes teda takistada üritavad.” Ulrikese empaatiavõime ei jäänud tema professionaalsusele kuigivõrd alla. “Aga nende fenomeni juures on üks unikaalsemgi tahk. Nimelt peetakse Fantasmas de Tráfico loojaks üht Mehhiko vanema põlvkonna estraadilauljat. Ega keegi ju täpselt ei tea, nad ei oleks fantasmas, kui teaks. Kuid selline on kõige levinum versioon.”

Ulrike seletas, kuidas kogu loo ilu seisnes selles, et kuulsa ja armastatud staari ees avanesid ka need uksed, mis tavainimesele suletuks jäid. Uksed, mis viisid strateegiliselt olulistesse kohtadesse ja muutsid Fantasmas de Tráfico tegevuse lihtsamaks. Kellelegi ei tulnud pähegi suurtel reklaamplakatitel avalalt naeratava vanamehe taga riigi brutaalseimat mõrvarit näha.

“Jah, ega mina ka ei kujutaks ette Voldemar Kuslapit kusagil Tartu Kaubamaja katusel snaipripüssist liiklushuligaanidele kuule pähe kihutamas,” olin ma Fantasmas de Tráfico kontseptsiooni geniaalsuse osas Ulrikesega valmis nõustuma. “Keegi ei kujutaks. Aga see muudab kogu loo ehk natuke romantilisemaks, kuid kindlasti mitte vähem kuritegelikuks,” jäin ma kindlaks seisukohale, et olgu eesmärk kui õilis tahes, seaduse enda kätte võtmist ei õigusta miski.

“Nüüd on nad Norras,” ei teinud Ulrike mu viimasest märkusest välja. “Fantasmas de Tráfico on tänaseks päevaks muutunud rahvusvaheliseks frantsiisiks. Umbes nagu Burger King või Playboy. Selle imepisikese vahega, et tolle frantsiisi omandamise eest ei pea sa eurotki maksma. Igaüks võib nende väljatöötatud kontseptsiooni kasutada, omal riisikol mõistagi.”

Ulrike lisas, et kuuldavasti on Internetis saadaval isegi mingi manuaal, kuid kuna selle on kõik maailma salapolitseinikud kindlasti risti ja põiki läbi lugenud, polnud dokumendil muud väärtust kui ajalooline.

“Norra liiklus on ju ometi imeviisakas ja ohutu. Tarvitseb sul vaid tee ületamisele mõelda ja juba jäävad kõik autod seisma. Inimesed on üksteise suhtes hoolivad ja viisakad.”

“Ilmselt mitte piisavalt,” leidis Ulrike nüüdki Fantasmas de Tráfico olemasolule õigustuse. See seltskond näis talle tõsiselt sümpatiseerivat. Ma püüdsin aru saada, miks. Plikalik õhkamine musta kaabu ja läikima löödud kannustega lindprii suunas, kes kriitilisel hetkel üle päikese käes helepruuniks kõrbenud aasa kappab ja rõhutute ning alandatute kannatused paari lassolöögiga lõpetab? Lapsik vajadus kehtivaid norme ning üldtunnustatud ühiselureegleid kahtluse alla seada?

Ma kustutasin suitsu ja viskasin koni õue. Ulrikese korter asus Kopli kolmandal liinil ja nii palju, kui ma seda kanti teadsin, oli siin konide aknast välja viskamine igapäevane praktika. Ulrikesele meeldis see linnaosa väga. Ta ei väsinud korrutamast, kui mõnus ja mis ehk veelgi üllatavam – euroopalik Kopli õhustik oli. Tema arvamus sarnanes suuremate kinnisvaraarendajate positsioonile. Selle ainsa vahega, et kui Merko küünikutest projekteerijad siinsed lobudikud esimesel võimalusel traktoriroomikute all sodiks tahtsid sõita ja nende asemele inetute tornelamute püstitamisest unistasid, olid Ulrikese jaoks Kopli liinid miljööväärtuslikud just praegusel kujul. Seestpoolt olid need jubedad majad tõepoolest mõnevõrra kenamad kui väljast. Ulrike oli oma üürikorteri isegi hubaseks suutnud kujundada. Ma läksin läbi kaardu uuristatud ukseava elutuppa. Deutche Welle oli ilmateateni jõudnud.

“Kas ma võin programmi vahetada?”

“Aga palun,” nõustus Ulrike.

Ma haarasin puldi ja asusin kanaleid klõpsima. Üldiselt vaatasin ma televiisorit ainult siis, kui mul oli lootust seal iseennast näha. Täna ei olnud, kuid kindluse mõttes tuli kõik Starmani seitsekümmend kaheksa kanalit, mille Ulrike keeleoskamatuse tõttu kogemata tellinud oli, läbi kontrollida. Pikemalt peatusin ma eestikeelsetel, millest ühel näidati kantseliidirohkeid rindlauseid moodustavat Valga abilinnapead, teisel reklaame ja kolmandal küsis Hannes Võrno punetavate põskedega kõurikuohtu noormehe käest, kas see on kunagi fantaseerinud seksist lambaga. Too vastas eitavalt, mispeale külm naishääl kaadri tagant hüüdis: “See vastus on vale!”

“Millest nad räägivad?” küsis Ulrike.

“Sa ei usuks, kui ma ütleksin,” ohkasin ma vastuseks ja panin teleka kinni. “Ma pean minema hakkama. Kell on juba palju ja mul on homme pikk salvestuspäev.”

“Oota korraks.” Ulrike istus mulle lähemale. Väga lähedale. Mitu nädalat ühiseid kohvijoomisi oli ilmselt piisav, et üks naine mulle nii lähedale tohtis istuda. Ma tundsin esimest korda tema lõhna, kui ta sorakil tukaga poolkaetud näo peaaegu minu oma vastu pani. Ta puuris mind kassisilmadega ja sosistas hiirvaikselt: “Sa ei vihastanud ju väga, ega? Ma ei tahtnud sulle haiget teha.”

Ulrike lõhnas imeliselt. Mitte Cosmopolitani või Anne & Stiili moodi imeliselt, vaid pisikese ja hubase Josephine’i kohviku ja selle martsipanikookide moodi imeliselt. Ta pani oma peopesa mu põsele. Käsi oli ikka külm. Täpselt nagu meie esimesel kohtumisel sigaretile tuld võttes. Ma kartsin teda vaadata, sest pelgasin teadvat, mis juhtub siis, kui ma seda teen. Aga ma vaatasin siiski.

Me tegime seda sealsamas. Selsamal diivanil, millel Ulrike veel äsja televiisorist kangestunult Oslo veresauna vaatas.

“Tahad sa süüa?” küsis Ulrike veerand kirglikku tundi hiljem mu otsaesiselt higi peopesaga laiali hõõrudes.

“Mida sa mulle pakkuda kavatsed? Põhjakõrbenud kartuleid?”

Ulrike hakkas naerma, liugles kööki ning süütas sigareti. Ma tahtsin talle järele hüüda, et ühel päeval need pigijunnid ta veel tapavad, kuid otsustasin Saksa huumorimeelt täna rohkem mitte testida. Ma tegin televiisori uuesti lahti. Seal näidati kahe teismelise tüdruku pilti.

“Oled sa kindel, et süüa ei taha? Ma võin midagi muud teha, kui kartulid ei kõlba,” hõikas Ulrike köögist ja ma ei kuulnudki, mida diktor tüdrukute kohta ütles.