Читать книгу Sinine on sinu taevas - Mihkel Raud - Страница 2

“Ma olen teid … ”

“ … televiisoris näinud. Ma tean. Mina teid ka.” Mul oli tobe kalduvus inimeste lauseid lõpetada ja see oli arvatavasti esimene asi, mis neile minu juures ei meeldinud. Ent plaan ei olnudki mind üllatunult silmitsevale vuntsidega mehele ilmtingimata meeldida. Plaan oli hoopis midagi muud.

Kell oli 1.42. Sellistel puhkudel on inimene õppinud kellaaega väga täpselt fikseerima. Ka siis, kui sel pikemas perspektiivis igasugune tähtsus puudub. Lumelärakad, mis vastu pikka kasvu mehe tumehalli mantlit liibusid, olid tähelepanuväärselt suured. Eriti üleilmsest soojenemisest tulenevat klimaatilist kaost arvestades. Siin kandis sadas uusaastaöösiti põhiliselt vihma. Oli juba väga pikki ja uniseid uusaastaöid sadanud. Nii ilusaid ja korrapäraste sikk-sakkidega lumehelbeid suutsin ma parimal juhul ehk paarikümne aasta tagant meenutada. Ning isegi siis ei saabunud nad meie sekka pilve kiskunud jaanuaritaevast, vaid suurte papist kaantega lasteraamatu erkvärvilistelt lehekülgedelt, mida ema mulle enne magamaminekut lähemalt vaadata ulatas.

“Head uut aastat!” Ma püüdsin kõlada nii sundimatult, kui suutsin. Pikk vuntsidega mees oli silmnähtavalt segaduses. Ta vastas uusaastasoovile täpselt samas sõnastuses, isegi mu mõningate joviaalsuseilmingutega intonatsiooni järele aimates. Justkui istuks ta klassiruumis, kus täiskasvanud venelasi kodakondsuse eksamiks ette valmistatakse. Rangete näojoontega naine, kes vuntsidega mehe käevangus mind vähemalt sama märgatava umbusuga põrnitses, muigas ebasõbralikult ja pobises midagi omaette.

“Kas te elate meie kandis?” üritas mees viisakas olla. Ma ei elanud. Iseenesest polnuks minu nende kandis elamises ju midagi ebaloogilist. Sotsiaalse positsiooni ja sissetulekute järgi suutnuks ma siin ilmselt üle keskmise väärikalt toime tulla. Aga mulle ei meeldinud tarastatud linnakud. Ma vihkasin tõkkepuid, mis värskelt asfalteeritud tänavatele kõigi ligipääsu sulgesid, kelle väärtpaberiportfell selles kandis elamiseks piisavat priske polnud.

Teiseks puudus neis linnaosades kõik see, mida väljaspool turvakaameratega kiivalt valvatud müüre eluks nimetati. Ka praegu, kui inimesed kõige kõrvalisemas Eesti külas üleaedsetele tervist ja õnne soovisid, valitses siinsete majade ümbruses kummaline vaikus. Minu põlgus isoleeritud elurajoonide vastu võis olla silmakirjalik, kuid klassiviha või kadedusega polnud sel midagi pistmist. Ei saanudki olla. Ülejäänud inimeste jaoks kuulusin ma siia kanti nagu sügavkülmutatud liha Säästumarketisse.

Mulle meeldis elada tavaliste inimeste keskel. Neil jäi alati suu ammuli, kui ma ootamatult nurgataguse bensiinijaama poodi sisenesin, et sealt midagi ürgselt lihtsat, näiteks kilekotitäis šokolaadiglasuuriga pähkleid osta. „Pimedate riigis on ka ühe silmaga mees kuningas,“ armastasin ma ainsat elu jooksul meelde jäänud kõnekäändu korrutada. Siin aga põrnitsesid inimesed mind varjamatult kahtlustades isegi siis, kui ma neile värskelt alanud uueks aastaks kõike head soovisin.

“Ei, ma elan kesklinnas,” olin viisakas vastu. “Või noh, tegelikult elan ma kesklinna lähedal. Kümmekond minutit jalgsi minna. Vanasti sai autoga kiiremini, aga eks te teate isegi, kui raskeks on Tallinna liiklus läinud.” Eks ta teadis muidugi. Kui mitte isiklikust kogemusest, siis mõne lennujaama hilinenud assistendi kaudu vähemalt. “Aga mul pole mõtet teile valetada. Ma ei sattunud siia juhuslikult, ma olen teid tegelikult juba paar tundi oodanud. Selleks, et teid tänada. Ma tean, see kõlab imalalt. Te võite mind uskuda või mitte, aga tegelikult olen ma teie tänuvõlglane. Ma arvan, et väga paljud on.”

Jää vuntsidega mehe näos hakkas sulama. Mõte, et keegi on temaga kohtumist kõigist öödest just sellel mitu tundi oodanud, paistis talle meeldivat. Ebamugavus ekslevates silmades asendus uudishimuga. Ta võttis rangete näojoontega naisel käest kinni, et seda õrnalt pigistada. Kui ma oleksin pidanud praegu tema kehakeelt dešifreerima, arvanuks ma ilmselt, et käsikaudu saadetud sõnum oli rahustav ja elementaarsele viisakusele kutsuv. Naine vaataski mind juba peaaegu heasoovlikult ja põimis oma kasukasse peitunud käe ümber abikaasa piha.

“Mille eest te mulle tänulik olete?” lootis vuntsidega mees enne magamaminekut veel midagi kena kuulda. Ta seisis sirgelt ega ilmutanud vähimatki märki sellest, et oli veel pool tundi tagasi teise vuntsidega mehega šampanjapokaale kokku löönud. Kuuekümnendates aastates inimese puhul on elu reeglina ära otsustanud, mida uusaastaööl kell kolmveerand kaks temaga ette võtab. Kas paneb mehele kusagil Kambja poe tagahoovis jala ette, nii et see näoli põhjatusse lumehange maandub ja ainult sama purjus sõprade abiga taas vaaruvatele jalgadele tõuseb. Või laseb mehel koos imekauni naisega kodumaja treppi sõita, et nad seal tänavavalgustuse õdusas turvalisuses teineteisel käest kinni hoides tont teab kust väljailmunud poolvõõra tunnustussõnu kuulata saaksid.

Ma astusin vuntsidega mehele lähemale ja sosistasin talle kõrva. Ma teadsin, et juba homme on Õhtuleht valmis selle lause täpse sõnastuse eest tuhandeid kroone maksma. Ja et järgmiseks nädalaks on nende lühikeste, ent seda kujundlikumate sõnade hind kümnekordistunud. Juba paari aasta pärast õpetatakse kulla väärtuse ning ajaloolise tähtsusega lauset kõigis Eesti koolides, kuigi mitte keegi peale minu ja vuntsidega mehe seda iialgi kuulnud pole. Ma olin oma lause peale palju mõelnud, tema konstrueerimisel sadu kuulsaid tsitaate läbi töötanud ning lugematuid tunde raamatukogude lugemissaalides veetnud. Ma teadsin, et ilu peitub lihtsuses. Ja seda keerulisemaks olin ma oma ülesande mõelnud. Ent head asjad tulevad nende juurde, kes viitsivad oodata. Verivärske aasta oli jõudnud tiksuda ühe tunni ja nelikümmend kaks minutit. Ma seisin vuntsidega mehele nii lähedal, et isegi rangete näojoontega naine ei saanud ühelgi juhul kuulda, mida ma tema tumehalli palituga armastatule kõrva sosistasin.

Sammuke tagasi ja seni mantli hõlma all soojenenud käsi libises kiiresti nähtavale. Olnuks summuti püstoli otsas kas või paar sentimeetrit lühem, poleks vuntsidega mees jõudnud arugi saada, mida ma talle just hiirvaikse häälega ütlesin. Ja mis oli see kurjakuulutavalt läikiv metallist ese minu paremas käes.

Ma tõstsin käe sirgelt enda ette ja vajutasin pikemalt kõhklemata päästikule. Kuul tungis läbi vuntsidega mehe otsaesise. Klaasistunud silmad jõudsid mind veel viivukese uudistada. Tema surmaeelses pilgus oli sõnulkirjeldamatu mõistmine. Mulle näis, et mingil seletamatul moel oli mul õnnestunud lahendada mõistatus, mis teda juba aastaid öösiti magada ei lasknud. Ma ei teadnud, milles see mõistatus seisnes või miks pidi üks vuntside ja terava mõistusega mees selle lahtimuukimisele väärtuslikke unetunde ohverdama. Või mille poolest on mees, kelle kolbas on kaheksa grammi tina, targem sellest, kes need sinna hetk tagasi kihutas. Ma ei teadnud ju midagi. Ent ma nägin vuntsidega mehe silmades selgesti tajutavat kergendust.

Eurovolinik kukkus maha ning veri, mis tema laupa puuritud kuuliaugust välja voolas, värvis lume ühtlaselt tumepunaseks. Kuul oli oma töö teinud täpselt nii kiiresti ja efektiivselt, nagu mulle oli lubatud. See mees oli surnud. Nii surnud kui üks mees sai surnud olla. Mul ei olnud põhjust tema pulssi otsida, et selles lõplikult veenduda.

Ma vaatasin eurovoliniku naist, lootuses näha paanikat või vähemalt hirmu. Põgenevat inimest, kes oma väärtusetu elu päästmiseks tikk-kontsadel summuti poolhääletu plõksatuse eest ära joosta püüab. Aga ma nägin ainult rangeid näojooni. Ta teadis, mis tulekul on. Ta teadis, et see ei ole unenägu. Et see ei ole Draamateatri etendus, mille vaheajal võib süümepiinu tundmata garderoobist riided võtta ning järgmist vaatust ära ootamata minema jalutada. Et kohe tõstab mees, keda ta mõned harvad korrad televiisorist näinud oli, oma käe täpselt sama sirgeks nagu enne ja et tal ei ole aega oma surnud abikaasat isegi viimast korda vaadata. Ta oli valmis ja see ei meeldinud mulle.

Ma oleksin võinud öelda midagi triviaalset. Oleksin võinud ühmata, et ei saa tunnistajaid maha jätta või et selles kõiges pole midagi isiklikku. Aga see kõik oli vägagi isiklik. Sümbolid on tihtilugu tähtsamad kui see, mida nad sümboliseerivad. Ma vajutasin uuesti päästikule ja ta kukkus sinna, kus oli olnud tema koht kõik need aastakümned, mida ta uhkusega oma kõige õnnelikumaks ajaks nimetas. Mehe kõrvale. Kaks tumepunast vereniret uuristasid aeglaselt teed läbi värskelt mahasadanud valge lume. Paradoksaalsel kombel oli ümbritseva maailma ohtude eest turvafirma logo taha peitu pugenud Tallinna eliitrajoon sel ööl kõige kaitsetum koht. Ma kükitasin kahe teineteise kõrval lebava laiba juurde ning muigasin nagu Norman Bates, kui too esimese “Psycho” lõpustseenis räägib, kuidas ta pole võimeline kärbselegi liiga tegema.

Tänast ööd olin ma pikalt ette valmistanud, vuntsidega mehele adresseeritud sõnadest detailse põgenemisteekonnani. Ja ikkagi tekitas teise inimese elu võtmine imeliku tunde. Mis sest, et mõttes olin ma sellega juba mõnda aega elanud, õhtuti koos magama läinud ja hommikuti üles ärganud. Aga enam polnud ma keset psühholoogilist harjutust, pisut modifitseeritud peatükki suvalises eneseabi õpikus. Tänasest olid asjad teisiti. Jässakas eruohvitser Igor, kelle juures ma tulistama õppisin, oli mind võimalike tagasilöökide eest hoiatanud.

“Mitte lasku ei pea sa kartma, pojake, vaid seda, mis pärast tuleb,” korrutas ta nagu masin, kui ma Männiku karjääri taga metsas noaga puutüve külge löödud paberist märklaua suunas kõmmutasin. Psühholoogias oli Igor veel tugevam kui surmakunstide õpetamises. “Käib töö juurde,” tavatses ta elukogenult silma pilgutades targutada.

Vaimselt olin ma tänaseks ööks esmaklassiliselt ette valmistatud. Võib-olla liigagi hästi, mõtlesin ma nüüd kahte surnukeha võidurõõmsa muigega silmitsedes.

Ma torkasin relva mantli ühte ja summuti teise taskusse ning hakkasin rahulikult eemale pargitud auto suunas liikuma. Securitas oli oma turvakaamerad linnaku sissepääsude juurde paigutanud, mis muutis nende vältimise kergemaks, kui keegi aimata oskas. Isegi taskulambiga pensionär, kes kolme tuhande krooni eest kuus igal ööl siinsete majade vahel kolm tiiru tegi, oli pühade puhul koju lapselastele näärivana mängima lubatud. Eliitmajade labürindi tagumine väljapääs oli näoga vastu metsa. Lumi oli siin kummatigi veel sügavam, kuigi puude võrad, mis sest et raagus, oleksid pidanud suurema saju kinni püüdma. Pisut tempot tõstes sumpasin ma läbi kohalike laste sissetallatud metsaraja autoni, mis korrektselt tee äärde pargituna vähimatki kahtlust ei saanud äratada.

“Mina siin,” sosistasin ma mobiiltelefoni. “See on nüüd tehtud.”

“Gut. Sehr gut.” Ulrike rääkis minuga esimest korda oma emakeeles. Kogu selle aja jooksul, mis me teineteist tundsime, polnud ta minu kuuldes kordagi saksa keelt kasutanud. Meie ühine ajalugu sisaldas vähemalt tosinajagu olukordi, kus ta oleks võinud emakeeles rääkida. Aga ta ei olnud seda teinud. Ta oli alati erootilise aktsendiga inglise keelt purssinud, justkui mind milleski veenda püüdes. Meie vahel ei olnud saladusi ja Ulrike tegi kõik, et see nii jääkski. Oma päritolu unustamise hinnaga, nagu ta kord naljatas, kui me mingist taevakanalist inglise keelde dubleeritud Fassbinderi filmi vaatasime.

Aga nüüd ütles Ulrike „gut“. Ta ütles „sehr gut“. Ja ma usaldasin teda rohkem kui kunagi varem.

“See on läbi.” Mu hääl kõlas kergendunult.

“Ei, kallis,” ütles Ulrike. “Nüüd alles kõik algab.”