Читать книгу Seitse päeva söömata - Monika Peetz - Страница 4

Ära sõita? Praegu? Koos sõbrannadega? Eva võttis Judithi SMS-i vaid põgusalt teadmiseks. Alates Regine kukkumisest polnud tal olnud aega järelemõtlemiseks. Haiglasse, traumapunkti, röntgenisse – kõik pidi käima kähku. Õnneks polnud Regine murdnud kaela, vaid ainult reieluu kaela. Seelikupikkus, mis ei sobinud enam tema kehapikkusega ja oli kukkumise otseseks põhjustajaks, andis märku sellest, mida tõestasid uuringud järgmisel päeval. Kui ka Regine ei tahtnud seda tunnistada – asi polnud mitte Eva eluohtlikus trepis, vaid menopausijärgses osteoporoosis, mis oli röövinud ta pikkusest paar sentimeetrit ja andnud nõnda tõuke saatuslikuks komistamiseks.

„Üleminekuaastatele järgnev krooniline haigus, mille käigus luukude hõreneb,” selgitas Eva nii ettevaatlikult kui suutis. „Skelett muutub ebastabiilseks ja poorseks. Millalgi hakkavad luud murduma.”

„Mammal on midagi kliimaksiga,” postitas Eva noorim tütar oma Facebooki kontole, kui Eva oli telefonis oma perele juhtunust ülevaate andnud. „Aga kliima halvenemisega pole sellel midagi pistmist.”

„Tüüpiline vanadushaigus,” teatas raviarst vähem diplomaatiliselt.

„Sellel ebakompetentsel lakutud ahvil ma ennast ravida ei lase,” otsustas Regine. Ennemini läheb ta teise haiglasse. Kõige parem sinna, kus töötab ta tütar. Siis võib Eva tööajal sagedamini tema juurest läbi astuda.

„Ma hoolitsen selle eest,” lubas Eva. Ta hoolitses kõige eest. Üleviimise eest, organisatoorsete üksikasjade eest, terve nimekirja asjade eest, mida Regine vajas, et haiglas vastu pidada, ja volangidega seeliku eest.

„Põleta see ära,” andis Regine käsu, „kogu varasem garderoob. See vana krempel pööningult peab kaduma.”

„Sinu vanaema on kõik mu vanad asjad alles hoidnud,” kajas Eva peas, kui ta istus autosse, et sõita Bergisch Gladbachi Regine asjadele järele. „Kõik on veel seal, kogu mu minevik.”

Varasematel aastatel oleks Eva kasutanud igat võimalust, et nuuskida Regine korrastamata paberites oma sigitaja jälgi. Niipea kui ema oli puhkusele sõitnud ning Eva pidi kandma hoolt toataimede ja postkasti eest, tuhnis ta vanades pappkarpides, milles Regine hoidis tunnistusi, tõendeid ja kirju. Mõttele otsida oma vanavanematest jäänud kraami hulgast polnud ta iial tulnud.

Bergisch Gladbachis tundis Eva end ühtaegu võõrana ja tuttavana. Tema esimesed viis eluaastat olid möödunud vanavanemate juures Bussardwegil. Kolm sugupõlve ühe katuse all. Eva oli alaealise ema vallaslaps. Tollal, kuuekümnendatel andis see naabruskonnas igatahes ainet kurjadele keeltele. Järgmisel päeval pärast kahekümne ühe aastaseks saamist pages Regine oma väikese tütrega Kölni. Järgnes see, mille kohta Regine nüüd ütles „minu korratud aastad”. Taltsutamatust eluihast aetuna proovis ta kõike, mis vaid ette jäi: eluasemeid, tööotsi, mehi, ideoloogiaid. Paljugi sellest polnud noortele kohane ega lastele sobilik. Eva veetis nii nagu ennegi palju aega vanavanemate juures Bergisch Gladbachis. Regine jättis ta sageli nädalateks mamma Lore ja papa Erichi juurde, kui otsis ise India aašramites oma sisemist mina ja elu mõtet.

Väliselt polnud Bussardwegi kaunistusteta paarismaja pooles Eva lapsepõlvest peale suurt midagi muutunud. Kõik majas oli kandiline, sirgjooneline ja mõistlik: kuueks ruuduks jagatud aknad, rohmakas ärkel kogukas akendeta viilkatuses, massiivne veranda trepiga ja müüritud katusealusega. Kaunistusteta, range ja aus, nagu oli olnud vanaisa, Anton Dorschi masinatehase pearaamatupidaja. Buddha kuju aias ja kirju India vanik ei suutnud tekitada illusiooni, nagu oleks see hoone kunagi paremaid aegu näinud.

„Miks Regine remonti ei tee?” küsis Frido iga kord, kui nad külla läksid.

„Pole raha, pole vabatahtlikke,” võttis Eva olukorra kokku.

Renoveerimistuhin, mis oli viimastel aastatel kunagist Dorschi masinatehase töötajate asumit haaranud, oli maja hallikast krohvist jäljetult mööda läinud. Isegi valjud kitarriduurid ja mürtsuvad löökriistad, mis kõlasid kõrvalasuvast garaažist, mõjusid justkui tervitus möödanikust. „Love me tender, love me sweet,” kahistas madal mehehääl.

Eva oli vaevu jõudnud auto parkida, kui garaažiuks lahti lendas. Pensionäride bändi Schmitz & Friends laulja – seitsmekümnele lähenev härra mustade sarvraamidega prillide, bakenbardide ja juustega, mis kukla tagant õlgadele langesid – oli kuulnud Evat tulemas: „Mis lahti? Kas Reginega on midagi juhtunud? Ta ei tulnud eile õhtul koju.”

Henry Schmitz oli Reginest paar aastat vanem. Mõlema isa oli töötanud masinatehases. Juba lapseeas olid nad kõrvuti elanud, maja pärijatena olid nad taas naabrid. Nad olid koos noored. Nüüd said nad koos vanaks. Kumbki paarismaja oma pooles.

„Reginet ei olnud eile õhtul grillimas. Me oleme väga mures,” hüüdis tema naine, ümmargune ja väike Olga Schmitz köögiaknast. Sotsiaalne kontroll toimis asumis laitmatult.

Eva oli naabritest abielupaari kogu oma elu tundnud. Regine trepist kukkumine ja äkiline mõte puuduvast isakujust tõid mineviku jälle esile. Ja tunded, millest ta oli uskunud ammu üle saanud olevat. Ta tundis end taas väikese tüdrukuna, kes vaatas kadeda pilguga naabriperet. Schmitzid moodustasid traditsioonilise perekonna, mida Eval iial polnud. Isa, ema, kolm tütart, enam-vähem Eva eakaaslased. Ringisahmerdav väike proua Schmitz, kes oli juba noorest peast õige ümar, põll alati ette seotud. Ta keetis, küpsetas, kudus ja õmbles, sellal kui Henry Schmitz möllas kolme lapsega aias. Mamma Lore juures loeti piiblist ette, naabrid laulsid šlaagreid. Eva vanaisa oli tähtis ametnik, Schmitz kuldsete kätega mees. Ta oskas kõike teha. Lampe paigaldada, puu otsa onni ehitada ja jalgrattakumme lappida.

„Nii nagu Schmitzid ei taha mina iial elada,” oli Regine esimestel aastatel Kölnis sageli öelnud. Kui tema purjetas läbi maailma ajaloo, kontinentide ja armulugude, läks Schmitz seda teed, mida olid kõik Schmitzid käinud. Ta töötas Dorschi tehases. Regine jaoks oli see kodanliku igavuse kehastus: „Ta pole mõtteski iial Bussardwegist kaugemale saanud. Terve elu ühe naisega ja ühes firmas. Kohutav.”

*

Eva arvates olid need kaks imetoredad. Kord ühel vihmasel päeval oli Schmitz ta oma türkiissinise Opel Kapitäniga Kölni kooli sõidutanud. Eva oli siis üheksane ja Regine esimest korda nädalateks kadunud. Eva oli jäänud tummaks, kui uudishimulikud klassiõed pidasid Schmitzi tema müstiliseks isaks. Ta kujutas ette, et ta on naabrite vanima tütrega vahetusse läinud. Lõppude lõpuks oli ta palju musikaalsem kui naabritüdruk. Salamisi laulis ta kaasa, kui Schmitz kõrval täiest kõrist koos lastega šlaagreid laulda üürgas. Mõnikord, kui ta nüüd oma nelja lapsega elutoas istus, David klaveri taga, Lene kitarriga ning Frido juunior ja Anna laulsid, meenutas Eva seda, kuidas oli lapsena igatsevalt neid laule kuulanud. Ta rõõmustas, et oli selle üksildase tüdruku seljataha jätnud. Ta oli jõudnud sinna, kus kõlas muusika. Tema oma peres.

„Ma küpsetan koogi,” otsustas proua Schmitz, kui Eva oli talle Regine kukkumise loo ära rääkinud. „Moonikoogi, mis Reginele eriti maitseb.”

Proua Schmitz uskus kaljukindlalt, et kookidega saab pea kõike praavitada. „Me läheme teda homme haiglasse vaatama,” kinnitas Schmitz.

„Ema kindlasti rõõmustab,” noogutas Eva. See oli tõsi. Sõbrad, kallimad, maitse-eelistused, moed ja aastakümned olid Reginest mööda tuhisenud. Schmitzid jäid. Naabripaar oli aastate jooksul osutunud truudeks sõpradeks. Ja nii väikekodanlikud, nagu Regine varem mõtles, nad ka ei olnud. Kui Schmitz pensionile jäi, moodustas ta koos kolme endise töökaaslasega garaažibändi.

Schmitz & Friends esinesid korrapäraselt pulmades, perepidudel ja asutuste juubelitel. Nad mängisid poekettide avamisel, promenaadidel ja rahvamajades. Olga Schmitz hoolitses lavakostüümide eest.

„Kui sul aega on,” ütles Schmitz, „siis me mängime järgmisel kuul Gummersbachis.”

Bussardwegil oli kõik vanaviisi. Eva ignoreeris oma tirisevat telefoni. Teisipäevanaised, kes tahtsid Regine kohta pärida, pidid ootama. Praegu oli aeg hakata kraamima. Pööningut ja oma elu.