Читать книгу Seitse päeva söömata - Monika Peetz - Страница 6

„Miks sa nutad, ema?” küsis Anna. „Kas see on nii kurb laul?”

laulis Doris Day YouTube’i videos. Teolt tabatuna otsis Eva taskurätikut. „See laul jutustab armastajatest, kes ei saa kokku, kuna nad ei tunnista teineteisele iial tõtt,” seletas Eva. Kiiruga pühkis ta pisarad silmist.

„Aga sina ju said issiga kokku,” lohutas Anna kaastundlikult oma ema.

„Mina jah, aga mamma …”

Mõtlikult silmitses Anna fotosid, mis Eva oli pööningult leidnud. Esimesel oli näha detail keskaegsest fassaadist. Uks, kolm kõrget akent paksu müüri sees. Keskmisel aknal istus Regine, jalad üle ääre kõlkumas. Teisel fotol võis teda näha keset lastesumma ehitud meiupuu ees. Kolmas oli pildistatud mingi võlvkaare all. Regine seisis laval, mikrofon käes – noor naine, kes naeris koketeerides ja muretult kaamerasse. Tagaküljel sama mehe käekirjaga, mis oli tuttav juba postkaardilt, rida:

Perhaps, perhaps, perhaps.

„Sul on samasugused silmad. Aga mamma on hoopis kõhnem,” mõtiskles Anna kuuldavalt.

„Võib-olla olen ma rohkem oma isa moodi,” oletas Eva. „Midagi pean ma ju temalt ka pärinud olema.”

„Oskuse maitsvat süüa teha,” pakkus Anna välja. „Seda ei oska mamma üldse. Tema keedab nii kaua, et kõik läheb pudruks. Lõpuks viskab vürtse sekka ja väidab, et see on India toit.”

Kas tema isa oskas süüa teha? Kas Eva sarnanes temaga? Oli tal isa iseloom? Kella kolme paiku öösel, kui võis olla kindel, et keegi segama ei tule, tippis Eva Google’isse kaks saatuslikku sõna: Achenkirchi linnus. Sekund hiljem avanes Wikipedia lehekülg. Pärast vaheldusrikast ajalugu rüütlite kantsina, teeröövlite pesana, krahvisuguvõsa eluasemena, militaarbaasina, põgenike varjupaigana ja laste puhkekoduna oli linnus pea kakskümmend aastat tühjana seisnud. 1988. aastal võttis Frangimaa kultuuripärandi säilitamise ühing lagunemise valda jäetud monumendi enda hoole alla. 1993 avati linnus taas – hotellina. Eva klikkis edasi selle kodulehele. Selle asemel et anda sõjas räsitud lastele kaloririkast toitu ja puhkust, pakkus linnus tänapäeval mitmekülgset programmi. Kõik oli võimalik: konverentsid, perekondlikud peod, pulmad, puhkuseprogrammid. Korraldati wellness-nädalaid, vaikimisseminare, aja-maha-võtmise-kursusi ja ravipaastumist. Infot personali ja rentnike kohta hotelli veebilehel ei leidunud. Ainult üks nimi impressumis. Leonard Frank.

Kas see oli mees, keda ta otsis? Lapsena oli Eva õhtuti voodis mõelnud välja lugusid, milles ilmus tema isa ja seletas hästi seatud sõnadega kõik arusaamatused ära. Eva oli kujutlenud teda mässajate juhina Lõuna-Ameerikas, kokana kaubalaeval, omakasupüüdmatu arenguabi andjana Aafrikas. Pisarad tõusid talle silmi. Judithil oli õigus. Paras aeg oli võtta ette teisipäevanaiste iga-aastane väljasõit. Nad kõik olid teeninud ära pausi argipäevas. Miks mitte Achenkirchis? Nädal ravipaastumist kõlas suurepäraselt. Ja kui ta peaks nende seitsme päeva jooksul möödaminnes ka midagi oma põlvnemisest teada saama, seda parem.