Читать книгу Seitse päeva söömata - Monika Peetz - Страница 8

„Pööra,” hüüatas Eva. „Vasakule. Sa pead vasakule pöörama. Vasakule!”

Kümme päeva pärast kokkusaamist Le Jardinis olid sõbrannad asunud teele Achenkirchi poole. Kas nad sinna ka kunagi kohale jõuavad, oli küsitav. Auto tuiskas kiirust vähendamata teeharust mööda. Caroline, kes alati rooli taga istus, kui teisipäevanaised ringi reisisid, andis visalt gaasi. Marsruut polnud keeruline. Kuid Caroline oli oma mõtetega veel Kölnis. Seal oli veel ka Kiki, kellel oli ometi taas üks töövestlus ees ja kes pidi alles õhtul nendega liituma.

„Achenkirchi linnusehotell. Viisteist kilomeetrit. Nii oli ju kirjas,” hädaldas Eva. Kolme teeharu mahamagamine ja pidevalt pealesunnitud uuesti orienteerumine raskesti käsitsetava Doonau-Altmühltali turismikaardi järgi ajasid tal närvid krussi samamoodi nagu sfääriline lõdvestusmuusika, mille Judith oli ühisele puhkusenädalale häälestumiseks välja valinud.

„Lülita see tilu-lilu välja ja navi sisse,” käsutas Estelle. Uniselt piilus ta oma jahutava silmamaski alt välja. „Elu võib olla nii lihtne, kui jätta tööd teiste hooleks.”

„Ma kinkisin navi hüvastijätuks Philipile,” tunnistas Caroline. See oli torge tema seni veel seadusliku abikaasa pihta, kes oli veendunud, et tema sünnipärane orienteerumismeel on üle igasugusest elektroonikast. Philipp teadis, kuidas tööpäeva lõpus pääseda ummikutest Kölni ringteedel, vältida pidevalt remondis olevat Severini silda või leida kõrvalist puhkemaja Lõuna-Prantsusmaal. Paremini kui Caroline – ja paremini kui naviseadme tibi, kes häiris teda oma läbitungiva soovitusega „kui võimalik, palun ringi pöörata”. Philipp ei kuulanud nõuandeid ja Philipp ei pööranud ringi. Tal olid omad ettekujutused sellest, kuidas manööverdada läbi linna ja läbi elu. Lõpuks polnud see ju mitte naviseadme tibi, kes Caroline abielule punkti pani, vaid terve rida naisi, kellega oli Philipp abielutruuduse rajalt kõrvale kaldunud. Caroline elu bilanss oli kainestav: ta oli edukas ja kurikuulus kriminaalõiguse advokaat, kahe täiskasvanud lapse ema ja pärast palverännakut taas esimesse maksuklassi määratud. „Püsivalt eraldi elav” öeldi ametnike keeles tema lõpetamata abielulise seisundi kohta. Carolinel oli vaja nii mõndagi läbi mõelda: Judith, kelle meeleheaks nad üleüldse olid palverännakule läinud, Judith, see õrnake, värskelt lesestunud lapsnaine, tema kauaaegne usaldusalune ja sõbranna, oli teda petnud. Ta oli olnud üks Philipi arvukatest armukestest. Lourdes’i tõeline ime oli see, et teisipäevanaised olid Judithi reetlikkuse üle elanud. Caroline abielu sellest üle ei saanud.

„Sinule on orienteerumine hädavajalikum kui mulle,” oli Caroline öelnud, kui Philipiga hüvasti jättes naviseadme lauale pani. Selle eest nägi ta nüüd teisipäevanaiste iga-aastasel väljasõidul vaeva vana hea maakaardiga. Kõigepealt A3 kiirteel Kölnist Nürnbergi suunas, siis edasi A9 kuni mahasõiduni Altmühltali. Kipfenbergi juures oleks Caroline pidanud ära keerama …

„Seal. Sealt oleksid sa saanud pöörata. Miks sa ei pööra?” hüüdis Eva. Caroline ei suutnud tähelepanu koondada. Järsu liigutusega suunas ta auto „Achenkirchi vaateplatvormile”.

„Kuna siit avaneb parim panoraam orule,” valetas ta, tänulik ootamatult pähe tulnud ettekäändele.

Vaade oli hingemattev.

„Just nagu Märklini mänguasjade maailmast,” karjus Estelle. Tugev tuul keerutas tal juukseid ja sügislehti ümber pea. Kiires tempos libisesid üle aasade, metsade ja kadakanõmmede pilvevarjud ja valgusvihud. Oru põhjas, tuulevarjus ja turvaliselt, paiknesid jõgi ja Achenkirchi alevik. Tihedalt, justkui üksteise vastu naaldunult seisid lamedate katustega valkjashallikad lubjakivist majad. Korstnatest tõusis suitsu, mis kadus kirjult hõõguvate puulatvade vahele. Taustal kõrgusid taeva poole järsud, dramaatiliselt lõhestunud, määrdundvalged lubjakivikaljud. Mäeseljakul asetses nende reisi sihtpunkt – Achenkirchi linnus. Kuussada aastat vaheldusrikast ajalugu materialiseerus rohelistesse väätidesse kasvanud paksudes, rohmakatest hallidest kividest müürides, müürisakkides ja laskeavades, tornikestes ja lossisarnastes juurde-, peale- ja kõrvalehitistes. Linnuse imposantse peatorni vastu võisid möödakihutavad pilved end ära kriimustada.

„Ei paista just eriti õdus,” märkis Estelle.

Caroline võis sõbrannade näoilmest taibata, et neidki valdasid linnusesse saabumisel sama segased tunded. Tempo maha võtta, puhastuda, pekist vabaneda – see oli nüüd käsk. Caroline rõõmustas, et närviline argielu jääb seljataha. Seitse päeva ei mingeid pakilisi e-kirju ja telefonikõnesid, problemaatilisi kliente ja kannatamatuid kohtunikke, toimikutevirnu ja ületunde, ei mingit viimase-hetke-ostlemist bensiinijaamas, autot, mis vajas tehnilist ülevaatust, ei mingeid perekondlikke tähtpäevi, paljaid elektripirne kodus. Viisteist kuud pärast Philipist lahkuminekut rippusid need ikka veel etteheitvalt tema väikese kahetoalise korteri laes ja tuletasid Carolinele pidevalt meelde tõsiasja: püsivalt eraldi elav. Seitse päeva ilma meesteta ja ilma perekondlike kohustusteta, ilma pangakriisita, euro nõrgenemise ja maksureformideta. Kahjuks ka ilma tahke toiduta. Oodata oli vaid ravipaastumist. Sest ravipaastumine oli välja kuulutatud.