Читать книгу Seitse päeva söömata - Monika Peetz - Страница 5

7600 sugupõlve järjest oli asjade kogumine kõige mõttekam strateegia valmistumisel elumuutuste vastu. Eva vanaema oli olnud kõigeks valmis. Ühes vanas kapis rippusid Regine hipihilbud. Teises olid ladustatud mamma Lore hädajuhtumikaust tähtsate isikutunnistuste, pangapaberite ja vaktsineerimistõenditega kriisi ja sõja puhkemise korral, kasutatud kingipaberid, tagavara pruunidest, sinistest ja mustadest kingapaeltest, soodsalt ostetud suured pakendid ümbrikke nii aknaga kui ilma, jõulukaunistused koos pliid sisaldava karraga kuuekümnendatest, mida Eva oli lapsena pärast kolmekuningapäeva andunult silunud ja tagasi ajalehepaberisse keeranud. Iga kiri, iga nimekaart jõulukingituste küljest, iga ametlik läkitus, iga postkaart oli hoolikalt arhiveeritud. Eva lootis, et leiab siit pööningult midagi oma põlvnemise kohta.

Kiht kihi haaval sukeldus Eva mineviku tolmu ning Regine lapsepõlvest ja noorusest pärit dokumentidesse. Iga dokumendiga tuli lähemale Eva enda sündimise ajahetk. Läbi kopeerpaberi löödud kiri, milles vanaisa tänas Anton Dorschi Regine väljaõppelepingu eest, andis esimese vihje. 1. jaanuarist 1965 alustas Regine tehase juurde kuuluvas laste puhkekodus Achenkirchi linnuses kodunduse väljaõpet. Eva teadis Anton Dorschi lugu. Nii nagu paljud tema generatsiooni ettevõtjad, oli ta teinud oma ülesandeks hoolitseda oma töötajate eest ka väljaspool tehast. Erilise sotsiaalse hoole all olid tema tööliste ja töötajate lapsed. Tema poolt rajatud laste puhkekodu asus Frangimaal ja seda pidas ta õde. Oma väljaõppe ajal saatis Regine Achenkirchist paar postkaarti. Siis aga pauk: Regine, just kuusteist saanud, oli rase. Kuuekümnendate keskel oli see niihästi moraalne pankrott kui ka seltskondlik surm. „Niivõrd alla käinud isikule ei saa kuidagi võimaldada suhtlemist meie puhkust vajavate lastega,” märatses juhataja Frieda Dorsch ärasaatmisest teatades. Regine lahkus sõimu ja häbistamise saatel Achenkirchist ning pöördus tagasi vanematekoju. Eva sündis 22. jaanuaril 1966. Sünnitunnistusel puudus vähimgi vihje isale.

*

Kui Eva asetas kausta „Kirjad” tagasi pööningukappi, torkas talle silma ümbrik, mis oli pudenenud tagaseina äärde. Kiri oli adresseeritud vanaemale: Edasi anda proua Regine Beckmannile. Ähmaseks muutunud postitemplilt võis aastaarvu siiski välja lugeda. 1993. Ümbrikus oli kolm mustvalget fotot, pärit ajast, kui Regine oli Achenkirchis, ja postkaart vaatega linnusele, mis troonis kõrgel küla kohal. Kallis Regine, see ei saa olla juhus, seisis postkaardi tagaküljel eneseteadlikus ja kandilises meesterahva käekirjas. Ma olen tagasi Achenkirchi linnuses, raadios laulab Doris Day ja Emmerich toob kastide kaupa vanu fotosid toetusrahade taotlemiseks. Ja äkitselt istud Sina taas aknal. Oleks Sul tahtmist meie uut vana linnust vaadata? Hoolimata kõigest, mis juhtunud on? Perhaps, perhaps, perhaps. Tervitades, Sinu Leo.

Eval polnud aimugi, kas ema selle kaardi üldse kunagi kätte sai.