Читать книгу Sa tead et ma leian su üles - Monika Rahuoja-Vidman - Страница 4

Väikesekasvuline, hõredate juustega hispaania päritolu mees keeras oma tumesinise Ford Focuse rattad mõned kilomeetrid enne Aranda de Duerot asuvasse teeäärsesse bensiinijaama.

Autost väljunud, läks ta pumba juurde, kruvis lahti bensiinipaagi korgi ja pistis voolikuotsa sinna sisse. Lasknud bensiinijoa voolama, vaatas autojuht hajameelselt tablool jooksvatele numbritele ja mõtles oma mõtteid. Mida teha? Kas sõita edasi San Sebastiani poole Burgosi või Logrono kaudu? Veidi aru pidanud, jõudis ta otsusele, et vahet pole - asi peab saama korraldatud sel mõnekümne miili pikkusel teel niikuinii. Igal kümnel juhul.

Oodanud kuni bensiinipaak pilgeni täis sai, läks ta auto taha ning tiris pagasnikust välja kanistri. Täitnud selle poolenisti bensiiniga tõstis mees kanistri tagasi pagasnikusse ning lõi luugi pauguga kinni. Asetanud vooliku korralikult pumbale ja seadnud sammud kassa poole, muutis hispaanlane poolel teel äkki meelt. Kiirustades läks ta tagasi auto juurde, võttis kanistri uuesti välja ja täitis selle nüüd ääreni.

„Nii on parem..., palju parem...“ Naeratusele sarnaneva irvega näol kõndis ta seejärel otsusekindlalt ja peatumata kassa juurde ning maksis arve sularahas. Bensiinijaamast suundus Ford E5-le. Ühe käega rooli hoides otsis mees välja tulemasina, süütas sigareti ning heitis pilgu kellale. Hm..., varsti kaheksa! Päike oli loojumas. Üksteisele järgnevad sildid tee ääres teatasid lähenemisest Villagonzalole - veel 10 miili, veel 5. Selles linnas peatuda mees aga ei kavatsenud. Tal olid teised plaanid. Lisaks sundis ajanappus tagant. Auto peatus paarkümmend miili pärast Villagonzalost läbisõitmist. Ford Focuse omanik ronis autost välja ja lükanud sigareti suunurka, vaatas närviliselt mitu minutit uurivalt ringi. Maanteest vasakule jäi tühermaa, kaugemal paistis mets. Maapind oli kergelt mägine ja mees püüdis ära arvata, kas tühermaa taga paistvas metsas võib leiduda mõni veekogu või järsak. Aega selle üle pikalt juurelda aga polnud. Mõeldes, et kes ei riski, see ka ei saa, viskas ta suus oleva koni maha, läitis uue suitsu ning istunud autosse, pööras selle esiotsa tühermaale.

Aeglaselt liikus auto eemal sinetava metsa poole. Sinnani, kuhu silm ulatus, polnud näha ühtki teed ega tulukest.

„Hästi..., järelikult pole seal ühtegi farmi, istandust või maja,“ arutles mees endamisi. „See on hea, väga hea!“Rappudes ja hüpeldes sõitis vana roosteplekkidega Ford üle tühermaa küngaste kuni jõudis metsaribani. Puud seisid tihedalt üksteise kõrval. Tundus võimatuna leida kohta, kust metsavahele keerata. Hispaanlane sõitis aeglaselt mööda metsaäärt ja kirus valjult, kuid teha polnud midagi.

Lõpuks ometi tundus mets hõrenevat ning juht keeras pikemalt mõtlemata puude vahele. Minutid kulusid. Aeglaselt liikus auto rada otsides edasi, kui puudemüür ootamatult lõppes ja reisiline väikesele lagendikule jõudis. Siin auto peatus ning juht vaatas uudishimulikult ringi. Ta jäi sellega, mida nägi, rahule. Tony, nii oli hispaanlase nimi, kõndis autotulede valguses lagendiku servale, kus paistis olema järsk nõlvak ja kummardus ettepoole. Sügavuses läigatas vesi. Mees vaatas otsivalt ümberringi. Üks kivike liiga väike, teine liiga suur. Leidnud sobiva, viskas ta selle alla. Kõrv tabas hetke möödudes kerge sulpsatuse.

„Nii..., põhjani on umbes 15 meetrit,“ oletas kiviviskega nõo sügavust mõõtnu.

„Midagi pole teha, läheb loosi nagu on!“ Tony nägi üsna ülbe välja, seistes sel hämaral väikesel lagendikul. Seda ei näinud aga keegi.

Tuli kiirustada. Läinud auto juurde tagasi, tõstis ta pagasnikust välja bensiiniga pilgeni täidetud kanistri. Tiris seejärel samast lagedale jalgrattaosad ning tõmmanud kätte autopõrandalt üleskorjatud nahkkindad, monteeris ratta autotulede valguses kiiresti kokku. Sellega valmis, üritas ta, suits talle tavapäraselt suunurgas, oma reisikotte rattale kinnitada. Nöör jäi kusagile kinni, see tegi mehe närviliseks. Ta tiris ning pingutas seda. Midagi ei aidanud. Kotid ei tahtnud kuidagi rattal püsida, üks neist vajus külili ja jõnksatas allapoole, teine kukkus mütsatusega maapinnale. Vihaselt virutas hispaanlane nii mahakukkunud kotile kui ka jalgrattale jalaga ning kirus pikalt.

Ratas vajus aeglaselt maapinnale. Mees sülitas ja kobas taskus suitsupaki järele. Süüdanud välgumihkliga närviliselt klõpsutades järjekordse sigareti, hoidis ta seda suitsu sügavalt sisse hingates hammaste vahel ja kukalt sügades mõtles veidi. Tõstnud seejärel ratta püsti ja toetanud selle uuesti vastu autot, üritas ta kotte uuesti sadula külge kinnitada. Sel korral ettevõtmine õnnestus.

„Infierno! Diablo!“^[1.] kiitis mees rahulolevalt, lükkas keelega suitsu ühest suunurgast teise ning tahtis kottidega laaditud ja vastu autot seisvale jalgrattale millegipärast veel kord jalaga virutada, kuid hoidis end siiski tagasi. Selle asemel viis ta ratta eemale, seadis sõiduriista vastu puud ning lükkas sigareti taas teise suunurka. Läinud tagasi masina juurde, istus tõmmu mees auto tagaistmele ning otsinud välja noa, lõikas tseremoonitsemata katki juhiistme seljatoe. Võtnud sealt välja väikese rätikusse mähitud paki vaatas ta seda kaalutlevalt ja silitas seejärel hellalt justkui kontrollides, kas kõik on omal kohal. Rätikut aeglaselt lahti harutades mõtles reisiline, kes teab mitmendat korda, oma teeloleku põhjusele. Tumedad silmad väljendasid vaenu ja vaid tema teadis, mis põhjustas tolle kontrollimatut viha ja vihkamist väljendava näoilme, kui ta hetk hiljem kompsust väljavõetud püstoli vandesõnu pomisedes jakitaskusse toppis.

Veel üks asi oli jäänud teha. Auto. Sõiduriist pidi hävitatud saama. Tony tahtis oma reisi sihtkohta saabuda mitte iseendana, Hispaania politseile teada ja tuntud tegelasena, vaid kõigile

tundmatu ja mitte vähimatki tähelepanu äratava rahumeelse turistina. Uudishimuliku reisimehena Päikesemaalt.

Ta vaatas auto üle. Kas kõik vajalik oli välja võetud? Polnud ta ehk midagi unustanud? Paistus, et mitte. Tony lükkas istmetel vedelevad paberid ja rämpsu autopõrandale, keeras seejärel auto bensiinipaagilt korgi ära ja viskas selle eemale. Kerinud lõpuks autoaknad alla, tundus kogu vajalik ettevalmistus tehtud olevat.

Ettevaatlikult sõitis ta autoga järsaku servani. Seiskas mootori, jättis käigu sisse. Võtnud pagasnikust bensiinikanistri, viskas ta osa selle vedelast sisust auto salongi, ülejäänu kallas mootorile ja viimased liitrid leidsid koha pagasnikus asuva rämpsu juures. Sinna viskas ta ka kanistri. Oli tunda tugevat bensiinilõhna. Tony tegi ringi ümber masina. Midagi oli veel... Just. Ringi vaadates kõndis ta tagasi metsa poole, lootes leida ühe pikema puutoika. Hämaruses polnud suurt midagi näha. Tigedana tõmbas hispaanlane jalasääre ümber kinnitatud hoidikust noa ja asus sellega ägedalt esimest ettejuhtunud noorukest puud räguma. Lühikese rassimise järel oli närviline mees üleni higine ja vandus valjult. Ta pani ette uue suitsu enne kui jätkas. Lõpuks ometi õnnestus hakitud puutüvi pikali painutada. Veel viimased kiud noaga läbi raksata ja valmis. Toigas käes, läks Tony tagasi auto juurde. Heitis viimast korda pilgu autosse:

„Kas kõik mis vaja, sai välja võetud?“

Silma ei hakanud midagi, mida veel vaja võiks minna ja Tony muigas, jumalaga!

Mõned sammud eemale läinud, võttis ta suust pooliku sigareti ja visanud selle autosse, jooksis kaugemale. Kõlas plahvatus. Hetke pärast valgustas põlev masin kogu lagendikku. Leekide kuma paistis kindlasti kaugele. Tony, kes oli kõhuli maha kukkunud, kargas püsti ning jooksis auto juurde. Korjanud maast äsja puu küljest räsitud toika, ruttas ta sellega masina taha ja toetanud puu vastu auto tagaotsa, lükkas kogu jõudu kokku võttes selle nõlvakust alla ning viskas tuld võtnud puuroika järele. Tuleleegid ulatusid peaaegu nõlvaku servani, tahtmatult tuli taganeda. Loobunud mõttest veel kord järsust servast alla vaadata läks Tony puu najale jäetud jalgratta juurde ning asutas end seda käekõrval lükates rattatule valgel minekule.

Möödunud oli kaks tundi sellest, kui hispaanlane autoga tühermaale keeras. Nüüd sõitis ta nagu tavaline rattaturist metoodiliselt pedaale sõtkudes maanteel.

Mees oli väsinud ja näljane. Tal tuli aga veel mõned kilomeetrit pedaale trampida enne kui märkas vasakul pool teed reklaamtulesid vilkumas. Bar/Bistro, Caravan, Motel....

„Ometi kord!“ ohkas ta raskelt.

Siin, sellel puhkeplatsil, pidi tema reisi järgmine etapp sissepühitsetud saama. Ta vajas autoelamut ja sellega oli kiire. Prantsusmaa piiripunkt oli juba lähedal.

Tony keeras maanteelt ära ja toidukohal ees peatunud, ronis rattalt maha. Bistroo säras tuledes, parklat valgustasid kümmekond laternaposti. Rattaturist vaatas tähelepanelikult ringi. Ta luges kokku veidi eemale jäävas suures parklas koha leidnud haagiselamud. Neid ikka oli. Üle kahekümne ei viitsinud ta lugeda. Mõned seisid pargituna ka siinsamas. Lisaks veel üks, mis seisis bistroo ees asuva bensiinipumba juures ja tankis. Haagiselamu aknast vaatasid kaks lapsenägu. Selle kõrval asuva pumba juurde seadis end järjekorda Tonyga samaaegselt bistroo ette keeranud Solifer tüüpi automaja ning jäi ootama seal seisva väikeauto lahkumist. See oli olnud vale otsus. Vanem naine oli unustanud end mobiiliga rääkima ning ei märganudki, kui paak täis sai ning bensiin maha voolama hakkas. Õnneks reageeris ta lõpuks lähedalviibijate hüüetele ja sulges pumba. Oma viie liitri ringis kütust oli siiski juba asfaldil. Naine vaatas abitult ringi ning hakks minema bistroo poole, kus asus kassa. Ootava Soliferi juht tagurdas ning seadis end pika haagiselamu järele sappa. Selle juht oli paagi täitmisega valmis saanud, kuid tiris välja mitu kanistrit ja pani pumba uuesti tööle.

„Hora!“^[2.] vandus hispaanlane vihaselt ja läks naise kannul söögikoha uksest sisse. Tony ei teadnud isegi, miks too tundmatu naisterahvas teda ärritas.

Ta viipas teenindajat ja tellis, tühjas kõhus maomahlad nõrisemas, grillitud liha ja suure klaasi vaadiõlut ning istus seejärel, nägu akna poole, baaritoolile. Järjekorras ootava Soliferi omanik oli temas huvi äratanud. See vanemas keskeas lüheldane, tüsedusele kalduv mees tundus olema kümme-viisteist aastat vanem baaris istuvast ja teda jälgivast väikesekasvulisest tõmmu näoga mehest. Käed taskus, seisis ta oma liikuva reisimaja kõrval ja ootas. Mõnepäevane hallisegune habemetüügas mehe näol tundus baaris istuvale vaatlejale tobe. Kuid..., võibolla polegi see nii halb mõte?

Rattaturistiks maskeerunu rüüpas sööki oodates õlut. Hm... habe... Kuid mitte ainult vanamehe habe ei pakkunud talle huvi. Oleks väga tahtnud teada, et kas too Soliferi-mees reisib üksinda või kellegiga koos.

Tony ajas kaela õieli, et näha, kas Soliferis on mingit liikumist näha, kuid teda segas bensiinil maha voolata lasknud, kanana siia-sinna rabelev naisterahvas. Mees baaris ärritus uuesti ja pomises mõned vandesõnad. Tema õnneks sai naisterahvas viimaks abi ja paistis rahunevat. Süüdlaslik ja kohmetu, jäi ta seisma pika poisi kõrval, kes kõigepealt bensiiniloigule aiakärust liiva peale loopis ning seejärel bensiiniseguse liivakuhja kühvliga kärusse tagasi tõstis ja ära viis. Vahepeal oli ka pika haagiselamu omanik oma kanistrite täitmisega valmis saanud ja lahkunud. Solifer-mees, kes kogu aeg masina kõrval seistes oodanud oli, istus rooli taha ja sõitis aeglaselt pumba juurde. Paak täidetud, parkis ta sõiduki bistrooesise parkimisplatsi nurka kahe laternaposti vahele. See meeldis baariaknast sündmusi jälgijale väga.

„Hm,“ muigas ta, „sa teed selle asja mulle päris kergeks, vanamees! Peaasi, et sa nüüd siit enne minu külaskäiku jalga ei lase... Otsi sind siis...“

Heitnud korraks pilgu talle äsja serveeritud grillitud lihatükile, pomises Tony justkui toiduga rääkides, „sa idioot ei tea, mida sinu tehtud otsus sulle tähendab!“ ja lükanud taldrikul oleva salati kõrvale, lõi mees hambad ahnelt lihatükki, toppides friikartuleid sõrmedega suhu. Silmad hoidis ta jätkuvalt Soliferil. Mõne minuti pärast väljus juht masinast ja tuli mõõdukate sammudega bistroo ukse poole. Maksnud kassas täispaagi kütuse eest oli kuulda, kuidas ta tellis kaks portsjonit grillitud kala salatiga ning sidrunivett ja õlut.

„Nii! Tal on siis ikkagi keegi veel kaasas! Kurat võtku, see võib tekitada liigseid probleeme..., aga peab hakkama saama.“ arutas baaritoolil istuv hispaanlane endamisi. Ta oli habemega mehe automajast üliväga huvitatud. Mõtlikuna näris Tony edasi oma lihatükki.

Möödus tund, siis teine. Väikesekasvuline tõmmu mees baaris oli tellinud veel ühe klaasi õlut ja siis veel ühe. Ta ootas kannatlikult, kui jahimees ulukiuru ees saaki valvates. Soliferimees oli kõigepealt joogid ära viinud, siis söögi valmimist oodates baarileti ääres ühe õlle ära joonud ning pärast seda tasakaalukusele viitaval rahulikul moel oma toidutaldrikutega automajja läinud.

Solifieri aknast kumas valgust, kuid midagi näha oli võimatu. Ettetõmmatud kardinad ei lubanud võõrastel sisse piiluda. See ärritas ootajat. Üldiselt oli ta oma tehtud valikuga siiski rahul. Masina pikk seisuaeg andis mõista, et reisiv paar, kes iganes nad nüüd ka olid, kavatseb öö seal mööda saata. See oli hea. Isegi väga hea. Kuid mees, kes õiget aega oodates õlut jõi, oli sellest hoolimata närviline. Talle tundus, et aeg on seisma jäänud. Nii oleks tahtnud oma plaani ellu viia. Kiiresti. See oli aga võimatu, sest bistroo ümber käiv melu ei tahtnud lõppeda.

Ta pöördus baari teenindaja poole:

„Mis kell te sulgete?“

„Kui rahvas on end magama seadnud!“

Vastus hispaanlasele ei meeldinud, ta mühatas ega püüdnudki oma rahulolematust varjata. Endale tähelepanu tõmmata mees siiski ei tahtnud ning vandus seetõttu vaikselt. Puuris seejärel silmadega Soliferi akent:

„Millal seal küll valgus kustub?“

Tony tellis veel ühe õlle. See pidi jääma viimaseks. Ta ei tahtnud, et käed hiljem värisema hakkaks või reaktsioon aeglane oleks. Uus suits... See rahustab. Märkas pakist sigaretti võttes, et see on viimane. Taas viipas ta teenindajat.

„Kas tahate siia ööseks jääda?“ küsis too.

„Ei. Hakkan varsti minema. Too mulle blokk Marlborot.“

Automaja aknast paistev tuli kustus, kui kell oli ammu üle südaöö.

„Ometi kord, neetud idioodid!“ Hispaanlane vaatas pingeliselt kella, oodates, et mööduks veel vähemalt pool tundi. Kauem ta enam niisama vahtida ei kavatsenud. Ammugi oli öö, söögikoha ümber liikus aga ikka veel inimesi. See tähendas, et jakitaskus oma aega ootavat püstolit polnud võimalik kasutada.

Mees läks tualettruumi, nihutas püksisäärt ning võttis jala ümber olevast hoidikust välja noa. Jälle läks seda vaja. Tõstnud sakiliste servadega jahinoa lambile lähemale, silmitses ta seda uurivalt, proovis tera vahedust.

„Kurat võrku, pidin ma sellega seda neetud puujurakat nügima. Aga okay! Sellega peab hakkama saama!“ Ta oli kindel, et nuga ajab asja ära. Oli alati ajanud.

„Ma maksan sulle kätte, lits! Ma tulen sulle järele! Sul pole pääsu!“ mõtles ta ja kordas seda siis häälekalt, vaadates end peeglist. Kiilakusele kalduv pealagi, hõredad, juuksurikääre igatsevad tumedad väljakasvanud juuksesalgud, väikesed tigedad silmad, lambivalguses kahvatu nägu.

Nuga leidis uue koha varrukas, aeg seda kasutada oli saabunud.

Baarist väljunud, võttis Tony jalgratta ja sõitis parklast välja maantee poole. Kui bistroo tuld maanteeäärsete põõsaste tagant enam näha polnud, ronis ta rattalt maha ning lükkas selle koos kottidega põõsastesse. Pimeduse varjus hiilis ta tagasi bistoo juurde. Soliferi-mees oli parkinud nii, et autoelamu küljeust polnud söögimajast näha. See tegi asja lihtsamaks. Tony läks pikkade sammudega ukseni ning tõstis käe, et koputada, tõmbas selle siis aga justkui kõrvetada saanult tagasi:

„Mida ma teen? Kui seal on äkki kaks meest? Neil võib relv olla... Ei, mis lollus..., mida ma ajan? Nad magavad ju. Ei kahtlusta midagi. Miks peakski... Hm..., lihtne kui lapsemäng!“

Tema näole ilmus irve, mis pidi tähendama muiet ja ta koputas. Vaikus. Ta koputas uuesti. Tugevamini. Nüüd kostis elamust liikumist, süüdati lamp ja uks avanes.

Öine külaline oli koputanud parema käega. Vasakus, selja taga, hoidis ta löögivalmilt nuga. See pidi olema tema eeliseks. Ootamatus, et lüüa vasaku käega. Seda oli see olnud mitmeid kordi varemgi. Miks muuta sissetöötatud ja edukat võtet? Tony manas näole uuesti irvele sarnaneva grimassi, seda polnud küll pimedas niikuinii näha. Vaguni sisemusest paistis öölambi tuhma kuma. Mees, kes oli tankinud bensiini ja ostnud toitu, seisis unesegase näoga ja millestki aru saamata liikumatult uksel.

Väikesekasvuline tõmmu mees võttis nüüd hoogu ja lõi noa otse enda ees seisvasse inimesse. Ta tabas alussärgis seisva mehe kõhtu. Tõmmanud noa välja, lõi ta veel kord ja siis veel kord ja uuesti, kuni habemik hääletult kokku vajus. Tegelikkusse tagasi tõi teda hüüe elamu sisemusest:

„Juan? Kes seal on? Milles asi on?“

Tony ei vastanud, kuid rahunes märgatavalt, kui kuulis, et hääl kuulub naisterahvale. Ta ronis üle lävel lebava sooja verise laiba automajja ja vaatas ringi, kus on see, kes hüüdis Juani järele? Siis nägi ta teda. Magamisasemel lebas kõhetu vanem naine. Näinud liikumist, kergitas too veidi pead ning vaatas sisenejale esiotsa tuimalt otsa. Korraga muutusid tema silmad hirmust suureks. Suu avanes. Arvatavasti tahtis ta karjuda. See ei õnnestunud. Seda tegemast takistas nuga, mis tabas naist otse kaela. Vana naise silmad jäid igaveseks suurte ja küsivatena avatuks:

„Miks?“

Nüüd hakkas mõrtsukal kiire. Aega kaotamata tiris ta tapetud mehe laiba üle ukseläve ning sulges ukse. Võtnud voodilt teki, viskas ta selle üle laiba. Piilus siis ettevaatlikult kardinat eemale tõmmates välja ja ohkas:

„Lapsemäng! Kõik on idioodid!“

Keegi polnud midagi märganud. Baaris ja bistroos põles endiselt tuli. Aknast olid näha sealviibivad inimesed. Bensiinipumba juures tankis mingi väike Golf. Kõik oli vaikne ja rahulik. Tore! Nii pidi see ka jääma.

Tony istus Soliferi rooli taha ning aeglaselt liikus masin paigast. Jõudnud maanteel esimese parkimistaskuni ta peatus. Oli vaja minna veidi maad tagasi põõsaste juurde, et tuua ära reisikotid. Muu vajaliku hulgas oli neisse topitud ka mustad suured plastkotid ja nöör. Need oli mees kaasa võtnud teadmisega, et neid läheb vaja. See, mis äsja toimunud, oli osa tema plaanist.

Tagasi sõidukis, pakkis roimar esiteks laibad, seejärel palavikuliselt närveldades kõik autoelamus leiduvad riideesemed kilekottidesse. Sinna toppis ta ka mõrvatud vana naise dokumendid ning nurgakapil seisvad fotod. Polnud lihtne seda kõike teha, pidevalt tuli üle plastkottidese pakitud laipade ronida. Lõpuks oli ta kõigega valmis. Tapetud mehe juhiload pistis mõrvar oma püksitaskusse, tema passi peitis kapil asuva laudlina alla. Sedagi võis vaja minna.

Mõrtsukas Tonyst oli mõne minuti jooksul saanud Juan Carlos Torres. Nii pidi see jääma kuni koju tagasipöördumiseni. Keegi, mitte keegi ei tohtinud teda seostada Tony Cazorlaga Sevillast. Rahulolevalt istus ta juhiistmele ja süütas sigareti.

Järelejäänud öötunnid veetis Juaniks saanu maanteel. Ta oli kohutavalt väsinud, puhata polnud aga aega. Pidev haiglane mõtlemine kunagi ammu juhtunud loole toitis jätkuvalt mehes pesitsevat viha ja vihkamist. See oli andnud talle jõudu planeerida kättemaksu ja andis nüüd jõudu tegutsemiseks.

Varavalges peatas Tony masina teeäärse kivise tühermaa servas. Maantee oli veel tühi. Ta ronis välja ja jätnud ukse lahti, tassis masinasse kaheksa rasket kivi. Sellest pidi jätkuma. Sulgenud seejärel kindlalt ukse sõitis ta edasi. Teeäärset reklaami uskudes peaks varsti jõudma jõeäärse puhkepaigani. Nii see ka juhtus.

Puhkekohas oli vaikne. Ööbijaid polnud seal kuigi palju. Parkimisplatsil seisid mõned masinad, kaugemal olid näha telgid. Liikumas polnud veel kedagi, ümbrus tundus kummaliselt inimtühjana.

Mõrvar, kes peremehetses võõras eluruumis, toppis kivid laipade juurde kottidesse ning sidus need hoolikalt kinni. Mõned väiksemad kivid said topitud riietega täidetud reisikottidesse.

„Nii, on vist kõik?“ Närveldav mees vaatas kiirel pilgul ringi. On ta midagi ehk unustanud? Vist mitte... Kõik paistis korras olevat.

Seadnud end uuesti rooli taha, sõitis Tony mööda jõeäärset jalutusrada, kuni teed ääristavad põõsad edasiliikumist takistama hakkasid. Ta vaatas uurivalt jõele. Kus oleks kõige parem koht kotid sisse visata? Kõige sügavam? Laipadega edasi sõita ta ei riskinud. Piiripunktini jäid vaid loetud miilid.

„Neetud,“ kirus mees ja otsustas lastist ikkagi sealsamas jõeääres lahti saada. „Pean viskama selle kuradi koti sealt vette, kus on kõige kõrgem koht,“ otsustas ta. Väiksem risk, et mõni idioot ujuma läheks ja ka kalamehed ei viska seal õnge.

Autoelamut ümber pöörata ei saanud ja Tony tagurdas aeglaselt, kuni jõudis põõsaste vahelt välja. Seal sai masina ringi keerata. Sõitnud tagasi jõekalda kõige kõrgemale kohale, peatas ta masina. Veeretanud laibakotid autost välja, tiris roimar need vaevaliselt kaldanõlvakule ning lükkas alla. Ka kividega raskemaks tehtud reisikotid lendasid peremeestele järele. Aeglaselt vajus laadung vee alla. Veepinnale kerkisid mõned õhumullid.

Tony pühkis rassimisega higiseks läinud kaela ning tõmbas taas näole irve, mis pidi tähendama naeratust. Viskas seejärel suitsukoni kottidele järele ja süütas uue sigareti.

„Idioodid!“ See oli kõik, mis ta jõevette maetud paarile saateks järele ütles, enne kui tagasi autosse ronis. Üks asi oli veel tegemata.

Toppinud kiiresti verised põrandakattetükid ja voodiriided viimasesse musta kilekotti, sidus ta selle hoolikalt kinni ning pärast hetkelist mõtlemist viis selle enne puhkealalt lahkumis prügitünni.

Nüüd oli Juaniks saanu valmis asuma teele lumise Lapimaa poole.

1 Infierno - põrguDiablo – kurat[ ↵ ]

2 *Hora – hoor[ ↵ ]