Читать книгу Sa tead et ma leian su üles - Monika Rahuoja-Vidman - Страница 5

Ootamatult vali praksatus lõhestas vaikuse ning tõi tugitoolis maganu tagasi tegelikkusse:

„Ah? Mis?” segaduses vaatas kössitõmbunud inimene ringi. Siis klikkas midagi ajus. Muidugi, puud kaminas! Need praksuvadki. Tuli oli oma jõudu kaotamas, kuid põles veel heleda leegiga. Võitleb oma viimast võitlust, mõtles Sabrina. Jõudis siis arusaamisele, et oli korraks suigatanud. Kaua polnud ta kindlasti maganud, tuli kaminas põles ju alles. Ta vaatas seinal rippuva vana pendliga kella poole ja ehmus:

„Mis! Juba tund läinud!” Ja kus on siis Tom? See, kes passi järgi on abikaasa, lähedaste teada naisele ka sõbra eest ja kui Sabrina enda juttu kuulata, siis oskavat isegi armukese kombel põnevust pakkuda. Ta pidi ju kohe kiirelt tagasi olema. Üks jalg siin, teine seal. Nii ta ju ütles! Juksi juurde on mootorkelguga metsarada mööda sõites mitte rohkem kui viie minuti tee. Kuhu ta siis nüüd jäi? Aga äkki juhtus midagi? Jäi äkki lumme kinni või istub rahulikult Juksi juures ja mekib õlut?

Naine meenutas varsti lõppevat päeva. Mees oli olnud ootamatult hoolitsev. Tagasi mõeldes tundis Sabrina isegi nagu ärevat pinget kõhus. Jah, mees oli isegi liiga hoolitsev olnud. See hakkas kohe silma, seda ei saanud mitte märkamata jätta. Ta oli täna juba paaril-kolmel korral varemgi mõelnud, et miks? Mis on toimumas? Nad ei tülitsenud küll tihti, kuid tänane päev oli olnud üle mõistuse rahulik ja kummaline.

Ajanäitaja seinal tiksus omasoodu, sekunditest moodustusid minutid. Osutid teatasid, et kohe-kohe on kell veerand üksteist saamas. Sabrina tundis ärritust aina kasvavat ja kõhus hakkas kiiremini keerlema.

Ta tõusis ja läks akna juurde. Heitis pilgu eemalseisvate elamute poole. Silmitses ka seda külge kus pidi asuma mets. Praegu varjas seda ööpimedus. Isegi kuud ja tähti polnud taevas momendil näha.

„Vist pilves!“ mõtles naine. Kuulatas. Ei midagi. Vaid majade kontuurid tuules kindlalt seisvate laternapostide valgusvihtudes. Siin-seal üksikud tulukesed kaugemal asuvate majade akendel ja teises küljes pimedus. Polnud näha ei kõrgeid mände ega ka mägede kontuure metsa taga.

Korraga teadis Sabrina täiesti kindlalt, et midagi halba on tulemas. Et ta on seda oodanud. Aga kas oli ikka oodanud? Või oli kartnud, et see ei jää tulemata? Aga miks? Mis põhjusel? Kas lihtsalt seetõttu, et mehe käitumine oli olnud kergelt öeldes imelik?

Sabrina oli ärganud hommikul, kui kohvimasinast levivad aurud ninasõõrmeid kõditama hakkasid:

„Hm! Huvitav, huvitav!” oli ta mõelnud, „mis puhul selline üllatus?“ Tavaliselt oli tema see, kes hommikuti lusikatäite kaupa kohvikuhjakesi luges ja masina tööle vajutas. Ta tahtis meest hüüda, kuid loobus siiski, „las arvab, et ma magan, vaatame mis saab.“

Möödusid mõned minutid. Midagi ei juhtunud. Kas ta hakkab kusagile minema? Seda polnud ta eelmisel õhtul küll maininud... Korraga oli kuulda, et keegi tuli välisuksest ja hetke pärast ilmus naeratav teinepool magamistoa uksele:

„Kae, kae! Unimüts ka ärganud! Ma käisin juba väljas ja seadsin mootorkelgu sõidukorda. Paak on bensiiniga täidetud! Ja... Kohe saad sa kohvi, kallis. Teenindus kõrgemal tasemel!”

Mees naeratas ja oligi ukse vahelt kadunud.

Sabrina oli ootamatusest sõnatu. Vot see oli nüüd küll kena üllatus! Tõeline ootamatus kohe. Suunurgad kiskusid vägisi naerule. Nüüd meenus ka talle, et jah, nad pidid ju koos mõne teise perega sõitma mootorsaanidega mõnekümne kilomeetri kaugusele järvele, kus naised lootsid järvekaldal lumme kaevatud süvendites päikese käes mõnuleda ja mehed jääaugust mõne kala välja tõmmata. Õnn on inimese enda kätes, meenus Sabrinale. Ta ei teadnud küll, mis puhul sellised mõtted. Ei tea kuidas selle õnnega on, arutas ta, aga kui elu pakutavatele juhustele pidevalt ei öelda, polnud küll suuremat õnne vist oodata. Ka kala püüdes tuli endal lant jäisesse vette aidata. Siis võis loota, et õnnestub lõhe välja tirida.

Kohvilõhna peale ärganud naine sirutas end mõnusasti teki all ja võttis vastu talle ulatatava kohvitassi koos singivõileivaga. Sel laupäevahommikul serveeriti seda koos kaminasimsil asuvate kuivatatud lillede kogumikust võetud peaaegu pudiks kuivanud õie ja kergelt hallitava varrega roosiga morsiklaasis ning kaunis kiire ja põgusa suudlusega. Sabrina ei pööranud suudluse kiirusele suuremat tähelepanu. Ta võttis lonksu kohvi ja suutis veel vaid ohata. Kui mõnus!

See oli olnud hommikul. Nüüd, hilisel õhtutunnil, vaatas üksinda koju jäänud naine juba mitmendat korda seinal asuva kella poole. Pendel käis tuimalt vasakult paremale, osutid liikusid rütmitaktis ja suurem hakkas pikkamööda lühemale järele jõudma. See tähendas seda, et kell hakkas üksteist saama.

Närvipinge ei andnud järele. Kas oli see mehe ootamatu lahkumine kuidagi seotud päevasündmustega? Kuid sel juhul kuidas, mil moel? Midagi erilist ju ei juhtunud... Nojah, välja arvatud, et abikaasa oli ebatavaliselt hoolitsev olnud. Kuidas see oligi...

Nad olid jõudnud järvele, hakkajamad naised asusid kiiresti lumme süvendeid kaevama, sest päike oli juba üsna kõrgel. Tom oli Sabrina käest labida ära tõmmanud ja öelnud lihtsalt, et sina Säpsu musike, oota, küll ma korraldan. Sabrina seisis, nägu päikese poole ja ei tahtnud teha tegemist pealetükkiva mõttega, et kaaslased vajavad ehk tema abi. Mai elukaaslane Henrik kaevas juba tuleaset, paar agaramat läksid aga lumisest kaldast üles, et metsa alt mõned kuivanud kasetüved tuua. Inga lapsed sumasid eemalduvatele meestele järele. Sabrina oli isegi uhke:

„Vaadake aga jah, kuidas minu mees mind hellitab!”

Ta ei tahtnud mõelda ka sellele, mida ta sõbrataride silmist lugeda võis. Nimelt seda, et teiste ees ideaalset paari mängivatel abikaasadel on tegelikkuses palju suuremad probleemid, kui võiks arvata. Naise meelest oli see väide paljas kadetsejate jama ja ta oli tõrjunud selle mõtte, kui ebameeldiva, aju kolikambrisse. Ilmselt andis sellisteks mõteteks külanaiste peas põhjust asjaolu, et ta oli muu jutu seas maininud, kuidas Tom vahel kodus olles miskipärast eemalolev on. Oleks nagu kodus, aga pole ka. Mõtetes viibib ei tea kus. Ilmselt unistuste palmisaarel. Aga, mis siis sellest? Sabrina ei tahtnud eneselegi tunnistada, et see võiks midagi tähendada. Kui midagi ei tea, siis pole vaja midagi ka ette võtta. Lihtne ja mugav.

Õnnetuna istus ta tagasi tugitooli ja sulges igaks juhuks veel korraks silmad lootuses, et kui ärkan, on Tom juba kodus, kuid uni oli lõplikult läinud. Selle asemel võimutses kontrollimatu ärevustunne, paigal püsida oli võimatu. Naine tõusis uuesti ja läks tagasi akna juurde ning vaatas uuesti välja. Pingutas silmi, püüdis näha mingitki liikumist. Ei..., ei kedagi ega midagi. Enamus lähedalasuvate majade elanikest oli kindlasti juba voodisse läinud. Külarahvas armastas vara magama minna ning hommikuti vara ärgata.

Sabrina, kes meeleheitlikult soovis kuulda tagasituleva mootorsaani häält, pani kõrva vastu aknaklaasi. Endiselt vaid tuule mühin. Pettumus- ja muretunne hakkasid aegamööda üle keha valguma. Mida nüüd teha? Kui ta enne oligi end unisena tundnud ja teleri ees tugitoolis suigatanud, siis nüüd polnud sellest uimasest olekust enam midagi järel. Miks jääb Tom nii kauaks?

Talle meenus nüüd ka see, mis päeval lumel päevitades kummaline ja murettekitav oli tundunud. Imelik, et ta selle üldse unustanud oli... Või olid need just seal tekkinud aimdused, mida ta tõrjuda püüdis? Naine ei tahtnud olla ettekuulutaja. Lisaks, kus olid tõendid? Et midagi on juhtunud või juhtumas?

„Pole mingisugust põhjust hakata ise lugusid välja mõtlema. Endale ise haiget tegema.“ Sabrina pani käed rinnal risti otsekui püüdes end kellegi või millegi eest kaitsta.