Читать книгу Sa tead et ma leian su üles - Monika Rahuoja-Vidman - Страница 7

Sabrina istus tugitoolis ja vaatas pingeliselt kellale. Sekundid möödusid, neist said minutid. Midagi ei muutunud. Mõtlikult pööras ta pilgu telerile, vaatas vilkuvat pilti, sellest midagi aru saamata ja meenutas taas järvel veedetud päeva. Kas oli juhtunud midagi erilist? Ta püüdis sündmusi ajaliselt reastada. Kuidas see kõik siis ikkagi oli...

Kogu seltskond oli keetnud lõkkel kohvi. Seejärel hakkasid mehed tegema ettevalmistusi jääaluseks kalapüügiks. Nemad, naised, seadsid end aga lummekaevatud süvenditesse asetatud põdranahkadele päikese kätte peesitama. Mehed olid veel veidi kohmitsenud ja nalja teinud, võtsid siis oma taliridvad, tamiilid ja ussipurgid ning kadusid mootorkelkudel lume tuisates kaugusse. Paari minuti pärast polnud neid enam nähagi.

Päike silitas nägusid. Mõned külmakraadid ei suutnud seda naudingut segada. Inga andis mahajäänud naisseltskonnale kõva häälega teada, kuigi kõik olid olnud sündmusele tunnistajaks, et ometi kord saan rahu, ometi kord võttis mees lapsepabulad oma hoolde. Too oli ühe enda ette, teise taha, mootorkelgule asetanud, lubanud kalapüüginippe näidata ja esimesena minema sõitnud. Kõik oli rahulik. Mõne aja pärast oli Anna kaevanud pissihäda ja võttis oma mootorsaani, et eemale sõita. Varsti oli ta silmist kadunud.

„Misasja ta nii kaugele läheb?” imestas Mai. „Kas ta poleks võinud siiasamasse lasta või?”

„Ah, ta lihtsalt ei taha, et sa kuuled, kui ta oma moblaga pläriseb. Mine tea, mis tähtsad kõned tal teha, kui meest kõrval pole...!” Inga arvas teadvat, mida räägib. Anna oli tema vennanaine. Oma ettearvamatu käitumisega oli Anna kuulsust kogunud alates oma külakesse ilmumise päevast saadik. Meestele ta meeldis. See oli piisav põhjus, et külanaistele mitte meeldida. Viimased rahunesid alles siis, kui Anna Inga vennaga abiellus.

Inga oli korduvalt jutustanud nii Sabrinale kui ka kõigile teistele, kel oli viitsimist kuulata, Anna ootamatutest reisidest ja seletamatutest kadumistest. Kuigi, ta oli ju alati koju tagasi tulnud ja tema mees, paras tossike, selle üle alati rõõmus olnud.

Vahepeal kantseldas ta ise nende ühist paariaastast pojakest ning Anna kümneaastast ja tumedapäist, põletavalt mustade silmadega tütart. Tööpäevadel käis Are usinasti puidutöökojas tööl. Inga andmetel selleks, et teenida raha Anna lugematute telefoniarvete maksmiseks. Kellega ja mis asju naine ajas, seda ei teadnud keegi ja asja arutati igapäevaselt ja mõnuga. Eriti veel siis, kui midagi muud, mis huvitavam, päevakorral polnud.