Читать книгу Sa tead et ma leian su üles - Monika Rahuoja-Vidman - Страница 6

Pea oli nii raske-raske. Lisaks lõhkus veel valutada. Käed-jalad tundusid justkui muskliteta olema. Valter kartis, et seekordne külmetus võib jääda viimaseks haiguseks, mida ta põeb. Mis aga veel hullem, võibolla koguni viimaseks sündmuseks tema elus üldse. Ta oli tegelikult üsna hirmul. Loota polnud aga kellelegi peale iseenda. Võib ju juhtuda, et ta lamab siin surnuna kes teab kui kaua. Heal juhul satub mõni suvine marjakorjaja siia tihnikusse ning leiab tema ära kuivanud keha või mõne metsloomade poolt laiali veetud luud. Ja siis oleks veel hästi, sest milline marjakorjaja ülepea tihnikusse tikub? Nemad hoiavad end rohkem soistel lagendikel asuvate murakaväljade või raiesmike mustikavälude ligi.

„Uuh...!” Niisugused surmamõtted mehele ei meeldinud, nende eemalepeletamiseks nappis aga jõudu. Ta teadis küll, mida oleks vaja teha, kiiresti teha. End liigutada ta aga ei suutnud.

Habetunud ja pikkade juustega, iidsest ajast pesemata üksik mees oli pikali oma kõval koikul tuult vaevu pidavas onnikeses. Vana jope ei pakkunud juba ammugi enam suuremat kaitset külma vastu. Tekinäru tema all laudadest ehitatud lavatsil oli üsna krönksus. Jõudu, et seda kohendama hakata, tal polnud. Oli üks teine mure, mis nõudis kiiret lahendust. Nimelt võitlus pakasega. Valter oli küll eelmisel päeval suutnud end korraks asemelt püsti ajada ja vedada majja mõned puutükid ning need ka süüdanud. Lauast möödudes oli ta toppinud suhu mõned kuivanud mustikad ja mõelnud, et peaks ka vee keema panema. Mõtteks see jäigi. Lavatsini jõudnud ja end pikali visanud, oli ta eneselegi märkamatult uinunud. Nüüd ärgates oli tuli ammuilma kustunud ja veeämbris olevale veele jääkaan peale külmunud. Metsamees ei tundnud enam õieti oma varbaid ega ka sõrmi. Kehasoojus kere keskpaigas oli õnneks veel alles.

„Seda kõigevägevamat küll, miks pidin ma just nüüd haigeks jääma?” oigas hädine, karvadesse peitunud ja räpane erakust hurtsikuomanik.

See, kellelt seda küsiti, ei vastanud midagi. Jah, eks igaüks peab ise oma kannatustekarika põhjani jooma, mis muud. Oleks aga jaksu.

„Pean õue minema ja mõne puuhalu majja tooma. Pean, pean!” Ta ei tahtnud endalegi tunnistada, et tegelikult kardab ta üksinda surra. Teadis, et pole kedagi, kes tuleks teda otsima. Ja et pole kedagi, kes jääks teda pärast surma taga nutma. Ükski vanadest tuttavatest ei teadnud temast ammuilma midagi.

Majakese seina varjus seisis Valteri kokkukuivanud puuriit. Külmad ilmad ja paarinädalane haigus polnud mehel lasknud puid lõhkuda ega metsa minna, et küttevaru täiendamiseks puuoksi juurde muretseda.

„Pean end püsti ajama ja katsuma puuriidani minna, mõni halg seal ikka veel alles on.” Mõte tonksis ja tonksis peas, kuid haige ei suutnud end püsti ajada, et plaani teoks teha. Ta tundis end selle tõttu üsna süüdi olevat. „Vaja on ju tuli süüdata ja vett keeta, mitte niisama vedeleda.“

Vanamees püüdis meenutada, millal ta viimati midagi söönud oli. Ei..., see ei meenunud. Ta ohkas. Jaks oli lõpukorral. Nõrkus terves kehas ja valu. Kohati väljakannatamatu.

Ta sundis end taas silmi avama ja vaatas enda ümber ringi. Kellast ei teadnud ta midagi, kuid väljas oli veel valge. Sügisel hurtsiku pragudesse topitud sammal oli sealt tasapisi kaduma hakanud. Tugevad ja kiusakad tuuled kiskusid seinast samblatutid välja. Pragudest oli lund sisse tuisanud. Maja ainus, pooleldi kinnilöödud aken lasi vähem valgust läbi kui seinapragu, aga pidas see-eest mõningast soojust kinni.

„Kas tõesti on nii kõva tuul olnud?” imestas erak. „Sa vaata vaid... Oj-jah. Pean pragudesse rohkem sammalt toppima! Mis siin ikka...” Ta ei saanud aru, miks talle sellised mõtted pähe tikkusid. Näljast ehk? Silmad kippusid jälle kinni vajuma, uni oli temast palju tugevam. Või oli see haigusnõrkus?

Vaene vana haige mees. Ta kartis uinuda, võis juhtuda et enam ei ärkagi. Pingutusega meenutas ta, millal see viimati oli, kui ta metsas oma loomalõkse ja püüniseid kontrollis. See on ikka väga hea, et on nii külm. Sellises pakases ei lähe siis liha raisku. Võibolla saab midagi ka müügiks ja siis saab ta osta suhkrut. Soov magusa järgi oli nii tugev, et ta tundis peaaegu selle maitset suus. Lõksud, jah... Neid üle vaatama polnud ta saanud. Raudadesse kinnijäänud haavatud loom külmub lõpuks. Või kisuvad teised loomad ta tükkideks.

Lõksu kinni jäänud loom, tema ise haigena hurtsikus kinni... Erak ei tahtnud praegu küll mõelda ühegi igaveseks puuri sattunud looma viimsele ahastavale karjele. See appihüüe oleks praegusel momendil võinud väga hästi olla ka tema enda viimane röögatus. Oli ju temagi vaid üks maakeral pesitsevatest loomadest. Mis sest, et käis kahel jalal.

Valter teadis, et külainimesed pidasid teda mitte päris terve mõistusega erakuks. Eks sellistega hirmutatakse ka lapsi. Ja suure tõenäosusega oli seda ka tehtud, sest väikeseid lapsi ta metsas üksipäini ringi lonkimas polnud näinud. Ka mitte metsa ligidal, siis kui ta vahel külamajadele ligines. Mis lastest rääkida, ka täiskasvanutelgi hakkas kiire, kui teda küla ligidal nägid. Vahetevahel vahetas ta siiski mõne sõna metsas küttivate meestega.

Valter oli rahul oma erakueluga. Jutumees ta polnud. Talle meeldis üksinda metsaonnis oma lõkke ääres istuda ja jäneselt nahka nülgida või siis omakorjatud ja kuivatatud marju suhu toppida. Nüüd oli ta aga haige. Ilma abistava käeta oli raske, oi kui raske.

Surmahirm sundis lõpuks mehe püsti. Ta vaarus välja ja võttis kätte kolm halgu. Rohkemaks jõudu ei jätkunud. Üks puudest kukkus maha, kui ta lobudiku ust avas, kuid kahega jõudis ta tuleasemeni. Neist on vähe, sellest sai ta aru. Tuleb uuesti minna. Veel korra võttis ta, ise tuikudes, ette selle vaevalise teekonna. Sel korral oli ka saak parem. Valter jõudis majakesse nelja puuhaluga.

Võttis minuteid, kuni ta sai tule süüdatud. Külmast konksus sõrmed ei suutnud tikku kinni hoida ja tal kulus pea terve toos. Saaks veel tee keedetud, unistas vana mees, selleks aga enam jõudu ei jätkunud. Ta vajus seljaga vastu lauajalga, istudes oma kolmejalalisel järil tuleaaseme ees ning kaotas teadvuse.

Uuesti toibudes oli tuli peaaegu kustumas. Metsamees ehmus. Ei, seda ei tohtinud lasta juhtuda! Tuld on vaja, see peab põlema. Need mõned halud ei suuda aga majakest soojaks kütta. Midagi on veel vaja! Välja puuriida juurde minna ta enam ei suutnud, jalad ei tahtnud teda enam kanda, sellest sai ta aru ja loobus sellest õueminemise mõttest. Aga mida visata tulle? Pea oli tühi, silme ees vaid mustaviirulised rõngad.

„Ah, mis siin ikka!” otsustas Valter lõpuks. Vist ei suutnud vanamees enam selgelt mõelda. Tulle lendasid paar katkist raamatut, laua ammu katki läinud sahtel, väike puupakk, millel ta raius metsast püütud loomade liha ning lõpuks ka tema kolme jalaga järi. Haige taris end käte jõul vaevaliselt oma koikuni ja vajus sinna rammetult pikali.