Читать книгу Must-kuldne müts me peas II - Märt Karmo - Страница 5

1920. aastaks oli Eestis lõplikult hüljatud tsaariaegne haridussüsteem ning hakatud ellu viima ühtluskooli põhimõtteid. Selle aluseks sai sama aasta sügisel kehtestatud avalike algkoolide seadus, mille järgi mindi kogu Eestis üle emakeelsele, maksuta, 6-klassilisele algkoolile. Algkoolist sai ühtluskooli esimene, keskkoolist teine aste. Ühtluskooli põhimõtete elluviimise ja algkoolide kohustuslikuks muutmisega muudeti tsaariajast pärinevad keskkoolide ettevalmistus- ja alamad klassid järk-järgult algkooliklassideks (esialgu nelja, hiljem kuue õppeaasta ulatuses).

Tallinna I Reaalkoolis2 hakati samuti loobuma ettevalmistus- ja algkooliklassidest. Järk-järgult suleti ettevalmistusklass (1920/21. õ.-a.), I klass/4. õ.-a. (1921/22. õ.-a.), II klass/5. õ.-a. (1922/23. õ.-a.) ja III klass/6. õ.-a. (1923/24. õ.-a.).

Kevadel 1922 koolis lõpetanuid polnud, sest uue koolikorralduse kohaselt läksid VII klassi (10. õ.-a.) lõpetanud edasi sügisel moodustatavasse VIII (11. õ.-a.) ehk keskkooli lõpuklassi.3 VIII klassi avamisega 1922/23. õppeaastal viidi lõpule ühtluskooli põhimõttel rajaneva uut tüüpi keskkooli välja arendamine ning Tallinna I Reaalkool hakkas põhinema 5-klassilisel keskkoolil (7.–11. õ.-a.).4

Vahemärkusena olgu lisatud, et emakeelne Reaalkool sai 1923. aasta jaanuari lõpuks ka uue ja n.-ö. rahvusliku aadressi – Vabaduse puiestee 2. Nimelt otsustas linnavolikogu 17. jaanuaril paljude muude venenimeliste tänavate seas ümber nimetada ka senine Gogoli puiestee.5

1923/24. õppeaastast kehtestatud 1922. aasta keskkoolide seaduse järgi, moodustas 6-klassilisel algkoolil põhinev keskkool ühtluskooli teise astme, oli emakeelne ja usuõpetuseta. Keskkoolist sai gümnaasium, mis koosnes ühtse õppeplaaniga alamastmest ning eri õppekavadega ülemastmest. Viimane võis jaotuda kas humanitaar-, reaal-, tehnika- või mõneks muuks haruks.6 Avalikke keskkoole pidasid ülal riik ja omavalitsused. Keskkooli ülesandeks oli „haritud kodanike kasvatamine ning õpilaste ettevalmistamine kõrgematesse õppeasutustesse astumiseks”.

1923/24. õppeaastast arvati 6-klassilisele algkoolile tuginev 5-klassiline Tallinna I Reaalkool avalike keskkoolide võrku ja nimetati ümber Tallinna Linna Poeglaste Reaalgümnaasiumiks.

1930. aasta sügisel avati Reaalis lisaks reaalharule ka humanitaarharu ning kool hakkas kandma Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumi nime.

1934. aasta keskkoolide seaduse kohaselt moodustati koolis 4-klassilisel algkoolil põhinev keskkooliosa (5.–9. õ.-a.) – Tallinna Linna I Poeglaste Keskkool neile, kes tahtsid jätkata Reaalis õpinguid pärast 4-klassilise algkooli lõpetamist. Avati ka kaks III klassi (7. õ.-a.) nende poeglaste jaoks, kes soovisid jätkata Reaalis õppimist 6-klassilise algkooli põhjal. Uus kool võeti ka avalike keskkoolide võrku. Gümnaasiumiosa (10.–12. õ.-a.) kandis endiselt Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumi nime.

1937. aasta koolireform tõi Reaalkooli taas muudatusi. Tallinna Linna I Poeglaste Keskkool nimetati ümber Tallinna II Progümnaasiumiks (5.–9. õ.-a.). Kuueklassilisel algkoolil põhinevad-töötavad III–V klassid (7.–9. õ.-a.) muudeti Tallinna II Reaalkooliks. Progümnaasiumi lõpetanud võisid jätkata õppimist äsja avatud Tallinna II Gümnaasiumis (10.–12. õ.-a.), II Reaalkooli lõpetanud aga eeskätt kõrgema astme majanduslikus õppeasutuses – Tallinna Majanduslikus Erikoolis (10.–11. õ.-a.). Kõigil neljal koolitüübil oli ühine maja, ühine direktor ning õpetajaskond (välja arvatud Majandusliku Erikooli eriainete õpetajad).

1939. aastal muudeti kaheklassiline Tallinna Majanduslik Erikool Vabariigi presidendi otsusega kolmeklassiliseks (10.–12. õ.-a.) kõrgema astme majanduslikuks õppeasutuseks – Tallinna II Poeglaste Kommertskooliks, mis töötas 1941. aasta kevadeni.7 Kolm ülejäänud eriharu – Tallinna II Progümnaasium ja II Gümnaasium ning Tallinna II Reaalkool – jätkasid oma vana struktuuri ja nimedega samuti 1941. aastani.