Читать книгу Must-kuldne müts me peas II - Märt Karmo - Страница 7

Kooli lipust oli juttu juba käesoleva koguteose esimeses köites. Reaalkooli lipu tekke ja pärast sõda kadumamineku kohta pole kahjuks viimastelgi aastatel õnnestunud kooli arhiivist ega mujalt mingeid andmeid leida. Sestap tuleb ilmselt teadmiseks ja tõsiasjaks võtta Artur Paomehe (1926) alljärgmist, väga loogilist arutluskäiku: „Kui võtta tõena Ferdinand Peterseni (1909 TPR) teadet, et 1881. aastal Tallinna linnavalitsus keeldus lubamast Tallinna Reaalkoolil kasutusele võtta kooli lipuna Tallinna linnalipu otsest koopiat, kuid lubas kasutada samu värve, siis võib oletada, et Reaalkool laskis valmistada koolilipuks sini-valge pikitriibulise lipu, mis funktsioneeris kooli lipuna, kuni kool 1884. aastal sai endale kingituseks uue lipu. Endist lippu ei hävitatud, vaid säilitati mälestusesemena, leides endale koha direktori kabinetis. Teine võimalus on see, et koolil lihtsalt oli koolilipu kõrval ka linna lipp, mida tähtpäevadel kasutati ülespanemiseks koolihoonel.

Igal juhul oleks järgmiseks küsimuseks: kas direktor Kann, määratud vastselt Tallinna Reaalkooli direktoriks, teadis lähemalt kooli lipust, või võttis ta endastmõistetavana, et tema kabinetis olev lipp on kooli lipp. Tuleb tähele panna, et 1884. aastal koolile annetatud lipul oli saksakeelne pealiskiri (Petri-Realschule zu Reval 1881 – M. K.) ja see lipp oli inspektor Arthur Spreckelseni hoole all, eriti veel kuna saksa keele rääkimine oli N. Kannu direktoriks saamise ajal (1915 – M. K.) keelatud. /-/.

Tuleb oletada, et direktor N. Kann pidas tema kabinetis asunud lippu Reaalkooli lipuks, kuna ta ilma igasuguse tseremooniata tõi selle välja kooli lipuna Reaali avalikkude esinemiste puhul. Seega tuleb seda lippu võtta Tallinna Reaalkooli ametliku lipuna, vähemalt 1918–40.

Võib-olla mõtleb mõnigi realist seda kirjutist lugedes, et milleks nii pikalt diskuteerida Reaali lipu küsimust, kuid minu seisukoht on, et kui eesti rahvas peab sinimustvalget trikoloori oma rahva pühaduseks, siis meie realistid, peame pühaduseks oma kooli sini-valget pikitriibulist lippu.”19 Mida oligi tarvis tõestada.

A. Paomees on kirjeldanud ka lipu esimest avalikku esitlemist: „Oli ilus kevadine maikuu ilm. Kalender näitas aastat 1920.Tallinna I Reaalkooli õu – seal. Kus talvekuudel asus liuväli – oli täis poiste gruppe. Võimlemise õpetaja Woldemar Resev-Resel sagis ringi kord siin kord seal.

Vasakul, tänavapoolse müüri (tollal veel tavaline lippaed – M. K.) ääres seisis suurem grupp poisse ja seal läksid vasksed pasunad. Seal oli Tallinna Reaalkooli puhkpillide orkester, kel oli täna ette nähtud esinemine. Tallinna Reaalkooli pedagoogika nõukogu (tänapäeval õppenõukogu – M. K.) oli otsustanud tänasel päeval läbi viia terve kooli ühise väljaaste – siirduda rivis Pirita-Kose-Lükatile orkestri ja kooli lipuga. Koolimaja tagaukse juures on näha õpetajaid Woldemar Christjansenit (hiljem Kristjansen – M. K.), Paul Ederbergi, Bernhard Etrukit, Karl Wachmanni, Peter Martinsoni j.t. Inspektor Ernst Peterson (hiljem Särgava – M. K.) sõelus edasi-tagasi koolimaja ja õue vahel. Õuel W. Resev-Resel koondas poisse klasside viisi kokku. Rongkäik võis peagi alata.

Avaneski koolimaja tagauks ja sealt väljusid direktor N. Kann ja tema kannul kolm realisti, üks neist kandes kooli lippu: helesinine-valge, helesinine-valge, helesinine-valge ühelaiuste põiki laidadena.

Kool on koondatud klasside kaupa, neli poissi reas, vanemad klassid kõige ees. Juba lööbki orkester hääled sisse ja rongkäik algab. Kõige ees orkester, siis lipp, siis kooliõpetajad ja siis kool. Tehakse täisring kooliplatsil, mille järel väljutakse Vabaduse puiesteele. Pöörd vasakule, möödutakse „Estonia” teatrimajast, siis jälle vasakule ja selle järel paremale Narva maanteele suunaga Kadrioru poole.

Kool valmistub lipuga riigikaitseõppustele minema

Seal ruttab piki rongkäigu vasakut tiiba W. Resev-Resel, peatudes iga klassi juures tegemaks teatavaks, et kooli lippu tuleb kanda igal klassil roteerivas korras. Paljudele poistele oli sel ajal sõna „roteerima” võõras ja meil oli sel teema omavahel mõndagi arutamist.”20

Pärast seda päeva võeti tähtsamate rivistuste ja marssimiste puhul alati lipp välja.

Tõenäoliselt (nagu arvab A. Paomees) oli Reaali lipp viimseid kordi esil 1940. aasta kevadel – õpetaja P. Martinsoni matusel ja riigikaitseõppuste lõpuparaadil Vabaduse väljakul.

1925. aasta algul hakkas Reaalkool huvi tundma kooli aastapäeva kindlaks määramise vastu ja esitas asjakohase arupärimise Tallinna Linnaarhiivile. 1925. aasta 3. märtsi vastuskirjas teatas linna arhivaar Otto Greiffenhagen, et tema hinnangul võiks kooli tegevuse alguspäevaks pidada 21. augustit 1881 (v.k.j.).21

6. mail määras pedagoogikanõukogu oma protokollilise otsusega kindlaks kooli aastapäeva. Direktor ja pedagoogikanõukogu asusid seisukohale, et olemasolev Poeglaste Reaalgümnaasium on Tallinna Peetri Reaalkooli otsene järeltulija, nendel koolidel on ühtne ja ühine ajalugu, mille lähtepunktiks oli Peetri Reaalkooli tegevuse algus 2. septembril (21. augustil vkj.) 1881. See päev jäänuks aga liiga õppeaasta algusesse ega võimaldanuks aastapäeva pühitsemist põhjalikult ette valmistada. Seepärast valiti Reaalkooli aastapäevaks 29. september, mis tähistas õppetöö lõplikku väljakujunemist omaaegses Tallinna Peetri Reaalkoolis.22 Selle otsusega nõustus ka linna koolivalitsus 17. septembril 1925.23

Samast aastast alates hakati kooli aastapäeva tähistama aktusega. Aastapäevaaktused kuulusid lahutamatult kooli ellu ning nende sisulist ja vormilist arengut ning väljakujunemist on allpool püütud jälgida.

Realistid õpetaja P. Martinsoni matusel 1. juunil 1940

Esimene selline koosviibimine korraldati kooli 44. sünniaastapäeva puhul 1925. aastal. Külalistena oli kohale kutsutud vaid endised koolmeistrid ja lastevanemate esindajad. Sissejuhatuseks pidas sisuka vaimuliku kõne usuõpetaja Eduard Beekmann-Beckmann, mida täiendasid vaimulikud laulud. Direktor Nikolai Kann andis ulatusliku ülevaate Reaalkooli saamis- ja kujunemisloost ning kaasajast. Õppurid esitasid ilukirjanduslikke ja muusikalisi palu, esines kooli puhkpilliorkester Aleksander Kirikali käe all. Ettekanded võeti vastu tormiliste kiiduavaldustega.

Eelmise lennu noormehed, kes olid jõudnud Tallinna Tehnikumi astuda, olid koolile saatnud õnnitlustelegrammi. Aktusel võiski näha palju noori üliõpilasi-realiste. Neid ja varasemaidki lõpetanuid tervitasid kohalolijad kolmekordse elagu-hüüdega, kinnitades sidet vilistlaste ja praeguste õppurite vahel. Soojasõnalise kirjaliku tervituse oli läkitanud linna koolivalitsuse juhataja, Reaalkooli vilistlane (1909 TPR) ja endine õpetaja Aleksander Veiderma-Veiderman.

Koolipõllult ja koolist lahkuvale keeleõpetajale Agnes Iversenile andis N. Kann üle asjakohase kingituse ning meenutas südamlikus pöördumises nii tema kui ka teiste varasemate pedagoogide teeneid Reaalkooli arengus.

Õhtul peeti Reaalkooli aastapäeva auks hubane koosviibimine, kuhu olid kutsutud kõik Tallinnas elavad endised ja selleaegsed koolmeistrid ning lastevanemate komitee esindajad.24

1926. aasta sünnipäevaaktuse avasid õpetaja Friedrich Stockholm vaimuliku ja seejärel N. Kann kooli ajaloole pühendatud kõnega. Pärast neid võttis sõna lastevanemate komitee esimees doktor Jaan Masing. Seejärel kiitis direktor lastevanemate ühenduse väga tulemuslikku tööd ning tegi ettepaneku hüüda neile tänutäheks kolm korda „elagu”. Kooli meeskoor Anton Kasemetsa juhatusel esitas mitu laulu.

Esmakordselt anti kooli aastapäevaaktusel lõpuklassi õpilastele kätte ja rinda kooli lõpumärk. Taas sõna saanud direktor nimetas abiturientidele lõpumärkide andmist suure usalduse väljenduseks ning pani poistele südamele, et need jätkaksid kooli traditsioone ja oleksid eeskujuks nooremaile õpilasile. Vastukõne pidas lõpetajate nimel Leo Johanson (1927). Viimased tervitused tulid koolivalitsuse esimehelt A. Veiderma-Veidermanilt. Aula oli tulvil õpilasi, õpetajaid, lastevanemaid ja vilistlasi.25

Vabadussõjas langenud õpetajate ja õpilaste mälestussammas – Reaalkooli üks sümboleid

(1920. aastate lõpp)

1927. aasta septembris peetud aktus kulges juba tavapäraselt – kõned (Fr. Stockholm, N. Kann, abiturient B. Göörman), muusikanumbrid (solistid, koor, puhkpilliorkester), lõpumärkide kätteandmine, tervitused (haridusametnikud, A. Veiderma-Veiderman, telegrammid vilistlastelt) ja hümni laulmine. Seekord mälestati aktuse algul püstitõusmisega ka eelmisel, 1926/27. õppeaastal elust lahkunud õpetajat

A. Iverseni ja kolme õppurit. Esmakordselt kinkisid abituriendid oma lennu lõpumärgid ka pedagoogidele – direktorile, inspektorile (praeguses mõistes õppealajuhataja) ja kolmele ordinaariusele (klassijuhatajale).26

1928. aasta 29. septembri kogunemisel esines lisaks koorile ja Aleksander Kirikali juhatatud puhkpilliorkestrile rohkem õpilassoliste – Priit Veebel (õ) klaveril, Pärna (õ) saksofonil ja Evald Turgan (1929) viiulil.

Tervitama oli tulnud ka tavalisest rohkem haridusametnikke (Gustav Ollik, Johannes Kiivet, Christian Brüller, Julius Grüntal) ja teisi koolijuhte (Nikolai Nurmiste, Hans Roos, Aleksander Raudkepp). Abiturientide nimel esines Leo Roost (1929).27

1929. aastal peeti pidulik kokkusaamine esmaspäeval, 30. septembril. Kuna eelmisel õppeaastal (1928/29) oli Reaalkool tunnistatud Tallinna parimaks sportivaks kooliks, jagati seekordsel sünnipäeval esmakordselt diplomeid ja ergutuskinke edukamale klassile ning parimatele sportlastele. Seekordne lend ülendas lõpumärkide annetamisega n.-ö. auabiturientideks lisaks tavalisele valikule (koolijuhid, ordinaariused) ka mõned lemmikõpetajad. Lõpukõne pidanud abiturient Adolf Lahe (1930) ettepanekul lasti kolm korda elada nii kooli juhtkonda kui ka lastevanemate komiteed. Selle eesotsas oli linnapeast esimees Anton Uesson, kelle poeg Paul kuulus samuti abiturientide hulka (lõpetas 1930 cum laude). Eriti võimsalt kõlas sel korral 400 suust ja orkestri saatel hümn.28

Reaali 49. aastapäeva tähistamisel 29. septembril 1930 esinesid jälle mitmed solistid-abituriendid – klaveril Friedrich Stockholm (1931), viiulil Arved Jakobi (1932) ja saksofonil Ludvig Niggo (1931). Orkester aga näitas mitme etteastega head taset, esitades „Vahiparaadi” John Philip Sousa operetist „El Capitain”, Melsi „Mustlase laulu”, Melkuneri pala „Salon concert” (A. Kirikali poja Borisi tromboonisoologa), J. Schebeki „Dervišite koori” ja „Intermezzo” Richard Straussi „Don Juanist”. Abiturientidelt edastas tervitusi Valentin Aljas (1933). Lõpukõnes, enne hümni ühislaulmist, pani N. Kann kohaletulnud paarikümnele kooli vilistlasele südamele, et nad Reaali 50. aastapäevaks moodustaksid vilistlaskogu. Siis ei kaoks realistide õpinguaegne ühistunne ka pärast koolist lahkumist. Lõpetanud saaksid toetada võimekate, kuid vaesemate õppurite õpinguid ning aidata neid ka töökohtade leidmisel.29

Septembris 1930 esitas kool linn haridusosakonnale palve, et kooli 1931/32. õppeaasta eelarvesse määrataks 150 krooni Reaalkooli 50. juubeli puhul kooli tegevusest ülevaadet andva raamatukese kokkuseadmiseks ja trükkimiseks.30

1930. aasta oktoobri hakul olid raamatu kavad juba täpsemad. Pedagoogikanõukogu otsustas, et Reaalkooli 50. aastapäevaks (1931) tuleks välja anda kooli ajalugu käsitlev brošüür (4 trükipoognat), mida ilmestanuks ka neli-viis fotot (direktoreist, koolist, interjöörist). Raamatukest kavatseti trükkida keskmise headusega valgele paberile 1 000 eksemplari. Kuna väljaandmine läinuks maksma 500 krooni, paluti seda raha toetusena linnalt.31 Ühtegi viidet polnud aga autori kohta.

Vastuse leiame 8. oktoobri 1930. aasta „Päevalehes” ilmunud üleskutsest „Tallinna realkooli ja Peetri realkooli endistele õpilastele”: „Lähemal ajal ilmub Tallinna realkooli kohta koguteos-album, mis käsitleb kooli elu-olu tema asutamisest 1881. a. alates. Album püüab ühtlasi tuua andmeid võimalikult kõigi (ka veneaegse Peetri realkooli) endiste realistide kohta. Lõpetanute nimistud on juba koostatud, vaja on andmeid lõpetanute praegusest ja vahepealsest elust.

Seepärast palutakse kõiki endisi realiste saata albumi toimetajale alljärgnevaid andmeid: täielik nimi; kus ja kelle pojana sündinud; millal ja kus haridust täiendanud; praegune ja vahepealseid elukutseid ning ametikohti; millisesse üliõpilasorganisatsiooni ja millistesse ettevõtteisse kuulub ning kas juhatuseliikmena; kas kooli vil! Kogu liige; milliste koolivendadega tahaks luua kontakti; omate oma lennu pildi?

Samuti palutakse teatada kõike, mida teate teistest endisist realistidest, – lisades nende kohta teadaolevaid andmeid eeltoodud küsimusile. Iga väiksemgi teade on tere-tulnud, sest välismaal viibijad ja surnud ei saa ise vastata!

Vaatamata suurtele kuludele ilmub kogukas ja pildirikas teos hinnalt kõigile kättesaadavana. Eeltellimised on juba avatud. Kirjad palutakse saata: Modest Preast, Nõmme, Uus tän. 2. (Andmeid võib saata või tuua ka kooli kantseleisse).”32

A. Veriderma kutse Reaalkooli 50. juubeliaktusele

Kui kaugele M. Preast (1927) oma tööga jõudis, pole teada. Allakirjutanu pole leidnud ka arhiivist käsikirja ega kindlaid andmeid raamatu ilmumise kohta.

1931. aasta tähistas 50. verstaposti Tallinna Reaalkooli ajaloos. 29. septembril kell 10 algas aulas kooli 50. sünniaastapäevale pühendatud aktus, mis oli toonud saali ja rõdud külalisi puupüsti täis. Kohal oli mitte ainult arvukas õpilaspere, vilistlased ja õpetajaskond, vaid ka suur hulk prominentseid külalisi eesotsas riigivanem Konstantin Pätsi (kelle mõlemad pojad olid õppinud Reaalkoolis), Tallinna linnapea

A. Uessoni, haridusministeeriumi ja linna koolivalitsuse esindajate ning teiste keskkoolide direktoritega. Riigivanem võeti saabumisel vastu tervitusmarsiga.

Piduliku koosviibimise juhatas sisse usuõpetaja Fr. Stockholmi ja seejärel ülempreester Nikolai Pätsi vaimulik talitus. Koraalile järgnes puhkpilliorkestrilt Mihkel Lüdigi juhatusel esiettekandes „Reaalkooli marss”, mille dirigent ja kooli pedagoog oli pühendanud Reaalkooli juubelile. Ilus ja võimas marss võeti vastu tormiliste kiiduavaldustega ning tuli kordamisele.

Direktor N. Kann andis peokõnes põhjaliku ülevaate Reaalkooli ajaloost, peatudes raskustel, mida tuli kooli asutamisel ületada. Kõneleja rõhutas, et kool on kaasa teinud kõik kodumaa rasked murranguajad, kasvatanud Eestile palju tublisid ja teovõimsaid mehi ning saatnud oma õpilasi esimeste ridades Vabadussõtta.

Seejärel austati Vabadussõjas langenud õpetaja Anton Õunapuu ja nelja õppursõduri mälestust leinaseisaku ning muusikapalga orkestrilt. Direktori peokõnele pandi punkt Eesti hümniga. Pärast Tuudur Vettiku „Tervitust”, mille esitas M. Lüdigi juhatusel kooli meeskoor ning vilistlasest viiuldaja Herbert Laane (1926) mängitud Fritz Kreisleri pala „Liebesleid”, asus kõnetooli riigivanem K. Päts.

Valitsusjuht ütles muuhulgas: „Eesti riigi valitsuse nimel on mul põhjust soovida õnne Realkoolile tema juubelipäeva puhul rohkem kui ühegi teisele koolile. Realkool mängis suurt osa Vabadussõja algpäevil. Olles tollal sõjaministriks, andsin käsu, et kõik koolide vanemad õpilased astuksid vastu vaenlasele. Olen uhke sellele, et võin öelda, et Realkooli õpilased, nende seas isegi 15-aastased poisikesed olid esimesed astumas vastu maailmariigile. Nad läksid – katkistes saabastes lapsed, langesid, said haavata, külmasid. See isamaa vaim ei tekkinud Realkoolis ühe päevaga, see on Realkooli põhiliseks traditsiooniks. Realistid omasid ja omavad alati erilise renomee… Soovin Eesti valitsuse nimel, et see Reaalkooli vaim igavesti kestaks.”

K. Päts tänas isiklikult Reaalkooli ja direktorit ning soovis, et kool areneks edasi ning annaks kodumaale tulevikuski hulgaliselt tublisid isamaalasi. Kiiduavaldused ei tahtnud seejärel kuidagi vaibuda.

K. Pätsi lahkumise järel ütlesid koolile tervitusi haridusministeeriumi abidirektor Albert Borkvell (kes tõi realistidele kingituseks ka vaba päeva 30. septembril), Tallinna linnapea A. Uesson, linna koolivalitsuse juhataja Johan Kana, paljude koolide direktorid, kooli endised õpetajad j.m.t. Loeti ette hulgaliselt tervitustelegramme, muuhulgas kohtu- ja siseministrilt Jaan Hünersonilt, kaitsevägede ühendatud õppeasutuste ülemalt kolonel Herbert Bredelt, Kaitseliidu Tallinna Malevalt j.t.

Kontserdiosas mängis Evald Brauer (õ) flöödil Karl Doppleri „Fantaasia pastoraali”, Elmar Pert (õ) saksofonil pala „L’Orient” ja õpilane Arved Jakobi (1932) Pjotr Tšaikovski „Meloodia”. Kontserdi lõpetasid kooli meeskoor ning puhkpilliorkester. Pärast aktuse lõppsõnu tuli N. Kannul võtta endistelt õpilastelt vastu kümneid tervitusi ja õnnitlusi.33

Samal õhtul Seltskondlikus Majas toimunud pidulikust koosviibimisel (osamaks 4 kr.), kus värskendati vanu koolimälestusi ja uuendati sidemeid oma vana kooliga, võis kohata paljusid kooli vilistlasi ning endisi ja ametisolevaid õpetajaid.34

1932. aastal tähistas Reaalkool sünnipäeva hommikuse aktusega 21. septembril. Samal õhtul tuli vilistlaskogu kokku Seltskondlikus Majas.35

29. septembril 1933. aastal peetud Reaali sünnipäeval kandis puhkpilliorkester A. Kirikali juhatusel lisaks M. Lüdigi „Reaalkooli marsile” esmakordselt ette ka dirigendi enese loodud „Abiturientide marsi”. Äsjaasutatud vilistlaskogu esindajad annetasid ja andsid koolile üle rändauhinna, et hakata sellega igal õppeaastal esile tõstma parima õpiedukusega klassi. Klasside paremusjärjestus tuli määratleda iga klassi õpilaste hinnete aritmeetilise keskmise põhjal.36

1937/38. õppeaasta algul otsustas pedagoogikanõukogu alustada kooli muuseumi rajamise eeltöid. Asjakohased ruumid kavatseti välja ehitada keldrikorrusel endiste puukuuride asemele. Muuseumi valmimisajaks kavandati 1938/39. kooliaasta.37 Parku tuleb nentida, et sellestki tänuväärsest algatusest ei saanud küllap raha- ja ruumipuudusel asja.

Reaalkooli müts ja mütsimärk

1937. aastal peeti kooli aastapäevaaktust 28. septembril, pärast koolitundide lõppu, sest tegelik sünnipäev anti järgmisel päeval õpilastele vabaks. Direktor K. Koljo tegi

tagasivaate eelmisele kooliaastale ja õpilastest muusikaharrastajad andsid väikese kontserdi. Õhtul toimus ametis olevate ja endiste õpetajate ning kooli vilistlaste koosviibimine.38

29. septembril 1938 pidid poisid küll aktuseks kooli tulema, kuid pärast seda võisid nad koju minna, sest koolitööd sel päeval tavakohaselt polnud. Lisaks K. Koljo peokõnele ja õppurite ettekannetele anti seejärel tavakohaselt üle auhinnad parimatele spordimeestele ning vilistlaste rändauhind tublima õppeedukusega klassile. Seekord gümnaasiumi II klassile (11. õ.-a.). Muidugi ei puudunud ka tervitused, lastevanemailt, vilistlastelt ning äsja väljateenitud puhkepalgale jäänud kauaaegselt inspektorilt Ernst Särgava-Petersonilt.39

Reaali koolimütsi näidise (must nokkmüts kuldäärisega) kujundas tuntud kunstnik ja kooli joonistusõpetaja Roman Nyman 1921. aastal. Pedagoogikanõukogu kiitis selle heaks.

1922. aasta juunis andis haridusministeerium koolimütside ja mütsimärkide kavandamiseks ning teostamiseks ametliku loa. Põhjuseks ja taustaks oli tõsiasi, et mitmete koolide kasutuselevõetud vormimütsid sarnanesid liiga palju Tartu Ülikooli üldmütsiga. Seetõttu nõuti mütsikavandite kooskõlastamist asjaomastes ametkondades. Samuti toonitati, et mütsimärki ei kantaks mütsi esiküljel.40

Ilmselt sel ajal sai ka Reaalkooli mustast riidest, kuldsete triipude ja siksakkidega peakate eluõiguse ning jäi kooli sümboliks ja tunnuseks rohkem kui kaheks aastakümneks. 1923/24. õppeaastal otsustas kooli pedagoogikanõukogu, et koolimütsi kandmine on kohustuslik.41 Samuti valmis neil aastail lahutamatult mütsi juurde kuuluv kolmnurkne, n.-ö. kuldne mütsimärk, mille keskele jääv „TIR” oli lühend kooli nimest – Tallinna I Reaalkool.

Pärast koolireformi, tegi haridusministeerium septembris 1935 koolimütsi üldistes ettekirjutistes muudatusi. Villasest riidest poiste nokkmütsi põhielemendiks pidi saama värviline pael rummul. Keskkoolimütsil olnuks see kahekordne, gümnaasiumi omal kolmekordne. Müts ise pidi olema ühevärviline ja selle pealmikku või lage ei tohtinud enam ehtida mingid kaunistused või „biskviidid”. Vanu mütse võis kanda 1. augustini 1937.42

1937. aasta tõi koolimütsi kohta täiendavaid üldnõudeid. Poistel pidi keskkoolimütsi eraldustunnuseks saama 7 mm laiune pael mütsi rummu keskel ja kant rummu ülemisel äärel. Gümnaasiumi ja kõrgema kutsekooli puhul lisandunuks 2–3 mm laiusest paelast siksak joon mütsi lae äärel. Need koolid, kellel oli mütsimärk, pidi seda kandma mütsi rummu keskel vasakul pool. Mütsi lae ümbermõõt ei tohtinud olla üle 10 cm laiem rummu ümbermõõdust. Koolimüts pidi olema ühevärviline, kaunistusteta, paelad-kandid teist värvi kui müts, kuid samalaadsed.43 Need ettekirjutised jäid koolimütsi suhtes kehtima ka ministeeriumi viimases korralduses 1937. aasta jaanuaris.44

Nii jäi realistide müts endiseks, ka kuulsad kuldsed siksakid mütsipõhjal alles. Kuid seda siksak paela tohtisid siitpeale kanda üksnes gümnaasiumiklasside poisid. Keskkoolipoisid pidid sakilise paela maha harutama.45

Kommentaar Endel Veskilt (1940): „Teises klassis kujunes šokiks teade ametlikult poolt, et enne koolireformi uude gümnaasiumisse jõudmist ei tohi ei meie klass ega ka mitte meist noorem aastakäik kanda sakke vormimütsil. Sellest, tõeliselt ebaolulisest asjast tekkis meie südametesse emotsionaalne valu, otsekui oleks meid koolist välja löödud, läbi pekstud ja vasak kõrv peast lõigatud. Olime neid kuldseid sakke auga kandnud kooli esimesest päevast peale ja nüüd äkki… Pisuke oli trööst teadmisest, et gümnaasiumi jõudes saabub taas sakikandmise õigus.

Suur osa poistest alistus käsule – müts ema kätte palvega sakkide lahtiharutamiseks. Teine osa jonnis, kandis sakke edasi. Oli neidki, kes muretsesid uue, sakkideta mütsi koolis kandmiseks. Vabal ajal kanti vanemat, standardpeakatet – sakkidega. Kui see koolidirektorile teatavaks sai, andis ta õpetajatetoas kindla käsu klaperjahiks püha koolikorra rikkujate kinnipüüdmiseks. Kohtu ette süüdlased! Koljo küüsi jäämisest muidugi tuli hoiduda kui välgust, samuti oli tervislikum hoiduda Habest, Pudist ja Stokust. Kummalise kokkusattumisena näis aga enamust õpetajatest sel hetkel tabavat ajutine lühinägelikkuse probleem. Paljud lihtsalt pöörasid pea kõrvale, kui pilgu ette kerkis mõni „sakikandja-mittesakikandja”.”46

1 Käesoleva peatüki üldajalooline ülevaate koostamisel on kasutatud raamatut: M. Laar, L. Vahtre, H. Valk. Kodulugu II. Tln., 1989.

2 Raamatus on Reaalkooli õpilaste nimede järel sulgudesse lisatud kooli lõpetamise aasta või kooli mittelõpetamisel lühend „õ” (õppinud) ning kooli lühendatud nimi. Reaali eri koolide nimede tähistamisel on kasutatud järgmisi lühendeid: TPR – Tallinna Peetri Reaalkool, 11-klassilise keskkooli või gümnaasiumi lõpetanute nimede järel on sulgudes üksnes lõpetamise aasta. Muudel juhtudel on lühendid järgmised K – Keskkool (5.–9. õ.-a.); RK – Reaalkool (7.–9. õ.-a.); PR – Progümnaasium (5.–9. õ.-a.); M – Majanduslik Erikool, Kommertskool; SRK – Saksa Reaalkool. Samuti on tekstis kasutatud kooli üldnimena Reaalkool, et vältida eri aegadel käibel olnud ametlikke nimesid.

3 TLA, f. 144, nim. 1, s. 21, l. 127.

4 TLA, f. 144, nim. 1, s. 6, l. 78.

5 „Riigi Teataja”, 27.02.1923, nr. 28/29, lk. 152.

6 „Riigi Teataja”, 16.12.1922, nr. 155/156, lk. 751.

7 TLA, f. 144, nim. 1, s. 350, l. 31.

8 TLA, f. 144, nim. 1, s. 11, l. 91; Realkooli asetäitjaks direktoriks Ernst Peterson. – „Päevaleht” 25.10.1933, nr. 291, lk. 4.

9 ERA, f. 1108, n. 1, s. 846, l. 9a; Haridusminister N. Kann lahkus. – „Päevaleht” 11.05.1936, nr. 127, lk. 3.

10 Linna Poeglaste Gümnaasiumile uus direktor. – „Päevaleht” 3.06.1936, nr. 148, lk. 3.

11 Poeglaste I Gümnaasiumi (realkooli) direktoriks K. Koljo. – „Päevaleht”, 13.06.1936, nr. 158, lk. 6; TLA, f. 144, n. 1, s. 52, l. 70.

12 Karl Koljo linna poeglaste gümnaasiumi juhatajaks. – „Päevaleht”, 1.07.1936, nr. 174, lk. 5.

13 Karl Koljo. – Mehed Vabaduse Puiesteelt. Tallinna Peetri Reaalkooli, Tallinna I Reaalkooli ja Tallinna Poeglaste Reaalgümnaasiumi kunagiste õpilaste poolt koostatud Mälestusteos oma auväärse kooli 90-nda aastapäeva tähistamiseks. Toimetanud Jüri Remmelgas, Uppsala, 1972, lk. 221.

14 TLA, f. 144, nim. 1, s. 12, l. 46.

15 K. Koljo jääb edasi haridusministeeriumi. – „Päevaleht”, 25.07.1936, nr. 198, lk. 5.

16 Nimetusi ja ametist vabastusi. – „Päevaleht”, 3.09.1936, nr. 238, lk. 3.

17 TLA, f. 144, nim. 1, s. 12, l. 25.

18 TLA, f. 144, nim. 1, s. 64, l. 48, 57, 72.

19 A. P a o m e e s. Tallinna Reaalkooli lipust. – Reaali Teine Raamat. New York-Toronto, 1991, lk. 305, 306.

20 A. P a o m e e s. Tallinna Reaalkooli lipust. – Reaali Teine Raamat, lk. 302, 303.

21 TLA; f. 144, n. 1, s. 28, l. 52.

22 TLA, f. 144, nim. 1, s. 9, l. 12; f. 52, nim. 1, s. 291, l. 554.

23 TLA; f. 144, n. 1, s. 28, l. 212.

24 Aktus Tallinna linna realkoolis. – „Päevaleht” 30.09.1925, nr. 264, lk. 5.

25 Tallinna realgümnaasiumi 45. aastapäev. – „Päevaleht” 2.10.1926, nr. 267, lk. 6.

26 – i -. Aktus realkoolis. – „Päevaleht” 1.10.1927, nr. 267, lk. 7.

27 Aktus Tallinna realkoolis. – „Päevaleht” 30.09.1928, nr. 266, lk. 2.

28 – i -. Tallinna realkooli 48. aastapäev. – „Päevaleht” 2.10.1929, nr. 266, lk. 5.

29 – i -. Tallinna real- ja humanitaargümnaasiumi 49. aastapäev. – „Päevaleht” 30.09.1930, nr. 266, lk. 4.

30 TLA, f. 144, nim. 1, s. 37, l. 150.

31 TLA, f. 144, nim. 1, s. 10, l. 98; s. 37, l. 164; s. 38, l. 183.

32 Tallinna realkooli ja Peetri realkooli endistele õpilastele. – „Päevaleht” 8.10.1933, nr. 274, lk. 8.

33 Realkooli juubelipidustused. – „Päevaleht” 29.09.1931, nr. 265, lk. 3; Realkooli aupäeval. – „Päevaleht” 30.09. 1931, nr. 266, lk. 3; J. Remmelgas. Realistide juubel. – „Vaba Maa” 29.09.1931, nr. 228, lk. 7; Tallinna realkooli 50. aasta juubel. – „Vaba Maa” 30.09.1931, nr. 229, lk. 7; Tallinna realgümnaasiumi juubelipidustused. – „Õpetajate Leht” 9.10.1931, nr. 41, lk. 1.

34 Realkooli vilistlastele ja endistele õpetajatele. – „Päevaleht” 27.09.1931, nr. 263, lk. 3.; Realkooli vilistlaste koosviibimine. – „Päevaleht” 28.09.1931, nr. 264, lk. 1.

35 Realgümnaasiumi 51. aastapäev. – „Päevaleht” 20.09.1932, nr. 257, lk. 5.

36 Tallinna realkool 52-aastane. – „Päevaleht” 30.09.1933, nr. 266, lk. 3.

37 TLA; f. 144, n. 1, s. 15, l. 24.

38 Realistid pidasid aastapäeva. – „Päevaleht” 29.09.1937, nr. 264, lk. 6.

39 Tallinna II poeglaste gümnaasium 57-aastane. – „Uus Eesti” 29.09.1938, nr. 267, lk. 2.

40 Õpilaste vormimütside kandmisest. – „Päevaleht” 3.05.1922, nr. 127, lk. 3.

41 TLA, f. 144, nim. 1, s. 8, l. 47.

42 „Hariduse ja Sotsiaalministeeriumi Teataja” 1935, nr. 10, lk. 111, 112; Õpilaste ühtlast vormi üle riigi ei tule. – „Õpetajate Leht” 16.08.1935, nr. 33, lk. 2.

43 „Hariduse ja Sotsiaalministeeriumi Teataja” 1935, nr. 12, lk. 139, 140.

44 „Hariduse ja Sotsiaalministeeriumi Teataja” 1937, nr. 5, lk. 76–78.

45 Gümnasistide uus munder. – „Päevaleht” 12.10.1936, nr. 277, lk. 5.

46 E. Vesk. Mälestuskillukesi maailma toredamatest nooreärradest, lk. 30. Tekstis toodud hüüdnimed kuulusid järgmistele õpetajatele Habe – Ernst Särgava-Peterson, Pudi – Paul Ederberg, Stoku – Friedrich Stockholm.