Читать книгу Must-kuldne müts me peas II - Märt Karmo - Страница 6

Kooli direktor Nikolai Kann, kes oli seda ametit pidanud Tallinna Peetri Reaalkoolis juba 1915. aastast peale, valiti 1. augustil 1920 edasi Tallinna I Reaalkooli juhiks.

1933. aasta 21. märtsil kutsuti N. Kann Konstantin Pätsi valitsuse haridus- ja sotsiaalministriks. Direktori kohustusi hakkas täitma senine inspektor (õppealajuhataja) E. Särgava-Peterson.8

Pärast tema vabastamist haridusministri ametikohalt 11. mail 1936, otsustas N. Kann Reaalkooli mitte enam naasta, vaid pensionile minna.9 Kooli direktori ametikoht jäi vakantseks ja linna haridusosakond kuulutas välja uue direktori valimised.

Valimised toimusid 12. juunil 1936 linna koolivalitsuse ruumides.10 Ajakirjandus kajastas sündmust alljärgneva lühiteatega: „Eile õhtul valis linna haridusnõukogu uue direktori linna poeglaste I gümnaasiumile ja keskkoolile (end. I reaalkool). Kolme kandidaadi hulgast valiti direktoriks praegune haridusministeeriumi kunsti- ja teadusteosakonna direktor Karl Koljo. /-/-/.

Haridusnõukogu valik läheb haridusministeeriumi kaudu kinnitamiseks riigivanemale. Uus direktor asub ametikohuste täitmisele 1. augustist, seni täidab direktori kohuseid E. Särgava, inspektori kohuseid B. Etruk.”11 Riigivanem kinnitas haridusnõukogu valiku oma 29. juuni 1936 otsusega.12

K. Koljo on meenutanud: „Minister Aleksander Jaaksoni nõusolekul, direktor N. Kannu ja Reaalkooli lastevanemate komitee soovitusel kandideerisin sellele kohale ja haridusosakonna valimiskolleegium valiski mind N. Kannu järglaseks Reaalkooli.”13 Teiseks kandidaadiks oli kooli saksa keele õpetaja Bernhard Etruk.14

27. juuli 1936. aasta „Päevaleht” aga teatas, et K. Koljo ei saavatki 1. augustist koolijuhi ametisse astuda, sest ta praegune töö haridusministeeriumi kunsti- ja teadusosakonna direktorina ei võimalda senist ametiposti kohe jätta. Sestap viidati, et kuigi K. Koljo ametisse määramine jääb jõusse, võivad õppeaasta algul kooli eesotsas olla endiselt E. Särgava direktori ja Bernhard Etruk inspektori kohusetäitjana.15

K. Koljo asus siiski Reaalkoolis juba õppeaasta algul tööle, sest 2. septembril valiti haridusministeeriumi kunsti- ja teadusosakonna uueks direktoriks Juhan Vasar.16

K. Koljo töötas Reaalkooli kõigi nelja (kooli)haru direktorina kuni 1940. aasta suveni.

Reaalkool inspektor oli 1919. aastast kuni 1933. aasta märtsini E. Särgava-Peterson, kes pärast direktor N. Kannu kutsumist haridus- ja sotsiaalministriks, määrati 65-aastaselt direktori kohusetäitjaks. E. Särgava-Petersoni asemel sai inspektori kohusetäitjaks K. Koljo.

1. oktoobril 1935, mil K. Koljo kutsuti haridus- ja sotsiaalministeeriumi kunsti- ja teadusosakonna direktoriks, nimetati inspektori kohusetäitjaks B. Etruk.17

Kui K. Koljo määrati 1. augustil 1936 Reaalkooli direktoriks, asus E. Särgava-Peterson taas inspektori ametikohale, kust siirdus pensionile 1. augustil 1938. Kooli inspektoriks valiti samast ajast Anton Lipping.18

Oluline roll kooli asjades kaasarääkimisel oli pedagoogika- ehk õppenõukogul, kuhu kuulusid kõik õpetajad. Kooli majandusasjade lahendamisel andis tuge lastevanemate komitee.