Читать книгу Tõsine inimene - Mudlum - Страница 3

Ma püüan sõnadega üles joonistada mälestusi oma lapsepõlvest, aga see on üsna raske. Miski ei taha püsida koos, kõik pildid on ainult kui virvendus veel, nad ei seo ennast looks, neil pole muud tähendust kui see, et nad on olemas. Kuid ma näen, et õhk väreleb ja värvid on eredad, seal pole midagi mudast ega porikarva, või rasket ja rõhuvat. Ma saan seal sees ringi kõndida, ma saan puudutada ja näha seda maailma, aga ainult mingeid kohti, mitte kõike. Ega mälestustel ei ole ju tegelikku reaalsust, see on üks maailmade võimalikkustest, ja seal pole suurt vahet, kas ma mõtlesin selle välja enne või pärast seda, kui see kunagi oli.

Mul oli suurt kasvu klassiõde Signe, kelle vanematel oli kolmetoaline korter, kus ma vahetevahel külas käisin. Sest tal oli oma hamster ja muidu ka oli tore. Hamster elas purgi sees ja ta põsed olid hästi paksud. Signel oli selline kirjutuslaud, millist mina omale väga oleks tahtnud, selle peal oli roheline klaasiga kaetud vatman. Minu kirjutuslaud oli hulga magedam, aus raskest puust elukas, enne polüestri ja saepuruplaadi ajastut toodetud. Ema oli seal peal igat sorti värvimist katsetanud, lõpuks oli ta mitte just õnnestunud pruuni tooni, valgete plastnuppudega. Sahtlid käisid raskelt ja mul kästi neid muudkui koristada.

Selle Signega me käisime talvistel õhtutel liugu laskmas, tänavatel olid pikad peegelsiledad jääst liuribad, mida vist ka hoolsad kojamehed laste rõõmuks ära ei liivatanud. Mäletan üsna selgesti, kuidas lumi öösel sädeles, külm näpistas ja meie vaatasime tähti ja rääkisime millestki, mis tundus tähtis. Ja mulle näis, et see sädelus ei ole mitte lume sädelus, vaid miski muu, mis sätendab, midagi salapärast ja kauget, sama kauget kui tähed üleval. Kodus sain pahandada, et olin jälle oma villaste labakute otsad katki närinud, see kuidagi ikka juhtus, märkamata, sest kindaots jäätas nii toredasti ära, kui olid sellega lumes soperdanud, üldse meeldis mulle kinnaste küljest lund lakkuda, aga seda muidugi teha ei tohtinud. Kindapuudust meil küll ei olnud ilmaski, maal olid lambad ja kudujad vanainimesed. Ükskord viidi mind suvel vaatama ühte mulle arusaamatu sugulusastmega vanatädi, kes oli täitsa pime, lamas voodis, väljas õitsesid murtudsüdamed, tema aga kudus valgest peenikesest villasest lõngast pitsilisi sõrmkindaid. Nii jäi mulle mulje, et pime olla tähendab seda, et sul on kogu aeg talv.

Kui ma nüüd niimoodi mõtlen, siis tundus talv palju ilusam kui suvi, või kevad, või sügis, selles külmas valges sädeluses oli mingi selline rahu ja mõõtmatus, mida ma nüüd enam kunagi ei adu. See on õieti imelik, aga ma arvan, et on olemas mingid päeva arhetüübid, midagi, mida sa tunned vahel harva ära mõnes järgmises hetkes, aga väga harva, see läbistab sind nagu valuvihk, ilmutus. Niisama on see ühe vihmase päevaga kevadises sulametsas keset pajuurbasid, niisket uduvihma sajab, jalas on punased kummikud. See hetk on päris, kõik teised vaid tema jäljendid. Ja suvi on tolmune umbrohupuhmas värava kõrval, selle lõhn ja valgus, ja sa ei tea kunagi täpselt, kas see oligi sinuga, sinu elust, või tuleb see lihtsalt kui tõde.

Kevade algust tähistasid esimesed paiselehed ja pikk retk sinilillemetsa. Sinna viis alguses tee läbi väikelinna eramajade rajooni, tõrvapapiga majad, sekka mõni kirjudest tellistest, eks nad tegid sellest, mida kätte said. Siis tuli lihakombinaat, ja ma ei valeta, selle kombinaadi ees oli bassein kolme purskkaevuga, kust purskas verist vett. Võib-olla ma nüüd liialdan, võib-olla oli see vesi ikkagi õiget värvi, aga päris kindlasti voolas veidi maad eemal jõkke punakaspruun oja ja lehkas vere ning roiskumise järele. Aga ma ei hoolinud sellest sugugi, see lihtsalt oli nii, üks osa olevikust, kevadekuulutaja, nii nagu ringrajale sõitvate motikate kiunumine, linnulaul või päikesekiir.

Natuke maad edasi tuli sild üle jõe ja selle silla peal ma seisin alati tükk aega ja lasin end sõidutada, sest kui sa küllalt kaua voolavat vett vaatad, tekib tunne, et mitte vesi ei voola, vaid sina sõidad kiiresti-kiiresti edasi ja lainjad vesikasvud su all on paigal. Jões oli kaane ja puruvanakesi ja vesi oli seal selge, see sillaalune asus ülevalpool reoveeoja. Veel veidi kõndida ja algaski sinilillemets. Enne kui rada metsa pööras, seisis pesueht talu, pärlkanadega nagu vanade hollandlaste maalidel. Need olid imeilusad kanad, pruunid, sinakalt küütlevate kaeltega ja üleni valgeid pärlitäppe täis.

Metsaalune oli veel lumelaikudes ja sinilillepoegi tuli sambla seest otsida. Enamasti läksid alati liiga vara ja nad olid veel nii pisikesed, et kimpu korjata ei saanud, siis võtsid neid nupse koos samblaga, et nad kodus suureks kasvaksid. Kevade edenedes tuli matkata teisele poole, minna majatagust kruusateed mööda garaažibokside juurde, seal kõrval oli kasevõsa ja palju, palju pääsusilmi, jõeäärsel luhal sealt veel edasi aga kasvas kullerkuppe. See oligi mu lemmikum jalutamise koht, ma käisin seal oma koera treenimas, õpetasin teda üle oksa hüppama ja painutasin talle pajuvitstest sellised kaared, mille alt ta läbi roomata saaks. Rohi oli seal niiskel jõeäärsel lodul tihe, metsik ja kõrge, aga mingi rada oli tallatud jõeäärt pidi ja see läks päris kaugele… ma ei tea kui kaugele ja kuhu, sest ma ei kõndinud iialgi selle lõppu. Kui rajad ülepea lõppevad. Nad lihtsalt kustuvad, kui neid enam ei kõnnita. Niimoodi kadus ka see rada, mida mööda me maakoju läksime, see läks okastraatide vahelt ja läbi kadakaste karjamaade ja läbi metssigade songermaa ja läbi vana Sonni talukoha, kus kasvas ikka ohtralt maasikaid, kuni keeras meie külavahe savitee peale välja. Õhtuhämaruses lendasid läikivad juuskullid, kihutasin nende eest minema, sest vananaiste jutu järgi lendavad need juustesse kinni nagu nahkhiired. Ei ole enam neidki radu, mida mööda mindi mere äärde lehmi otsima, kui nad kuumal päeval ennast vette jahutama olid läinud, ei vii enam ükski tee Mehekarele, Põdrakarele, üksiku puu ja allikakoha juurde kivikangrus.

Ja nii näen ma oma vaimusilmas imelikke amööbikujulisi geograafilisi laike, ülaltvaates, kuhumaani mu mõtete rajad võivad minna ja kust edasi neil pole enam mingit pidet. Nende amööbide küljes on nagu nööbid need kohad, mis on paigalolevad maamärgid – kodu, see koht, kus ma kaua seisin, või mõni pood või ajaleheputka.

Ükskord kõndisin mööda rajatut teed, sumpasin läbi pilliroo, ja seal, kõrges roos, päris küla lähedal, aga leidmatult, valendas hiiglaslik täiesti valgeks pleekinud lehma luukere. Kui ma sellest rääkisin, siis keegi ei uskunud ja hakati arutama, millal, kus, kelle lehm, keegi ei teadnud. Rohkem ma sinnakanti uitama ei läinud, aga võib kindel olla, et ta on seal nüüd ja saja aasta pärast ja veel kauemgi. Kui ma ülalt vaatan, siis ma näen teda.

Ja nagu õrna hariliku pliiatsiga vean ma oma peas tänavate ja teede niite kodulinnas. Juhkentali tänav, kus oli Salduse pood, sest me olime selle Läti linna sõpruslinn, sealt sai osta hea vedamise korral plastmasskarbis india pähkleid šokolaadis ja kasemahla kolmeliitrises purgis, kasemahl oli nagu mingi võluvesi, vaatad klaasi, seal on tavaline vesi, aga kui jood, on see magus ja natuke hapu ja hea. Ja teine tänav, mille nime ma enam ei mäleta, kus olid spordikaubad, sealt ma ostsin sulgpallireketid ja puldantelgi ja jalgrattapumba ja nahast palli, seal müüdi ka õngesid ja konkse ja värvilisi kalakujulisi lante ja plastmassist kärbseid, mida sai toidu sisse sokutada. Või mäealune tänav raamatukogu ja kunstiringi hoonega, mis oli üks väheseid uhkeid ehitisi linnas, endine tütarlastegümnaasium, laiade treppide, kõrgete lagede ja kipsstukist kaunistustega.

Oma kodumaja näen ma tihtipeale unes. Mingil seletamatul põhjusel on temaga muidu kõik korras, alles on mustad raudpostid, mis hoiavad paraadna kohal olevat varikatust, uks, puust postkastid, halli-valgega laudadest rõdud, aga treppidega on kogu aeg midagi korrast ära. Kas neid pole ülepea või on seal mingid ajutised ehitamiseaegsed ebakindlad moodustised, või on mõnedest korrusevahedest treppe puudu, igatahes on ohtlik ja raske pääseda koduukseni või siis vastupidi, ülevalt alla.Õuepealne oli piiratud kolmest küljest majadega, meie viiekordsele oli nurkapidi külge poogitud üks MEK-i kolmekordne, seal elasid igasugu bossid, vastas aga oli seitsmekordne, nukeline ja suur ja sellel omakorda oli tiib, nii et tegelikult moodustus peaaegu igast küljest suletud hoov. Hoovis olid tavalised asjad, vaibakloppimispuud, karussell, liivakast, paar turnimispuud tittedele. Mitte rohkem kui mõned autod, need olid enamasti garaažides peidus, ja kellel ja milleks ülepea mingi auto. Aga üks auto, mis oli, oli kena must Pobeda ja too kuulus meie tuttavatele, me käisime sellega marjul ja seenel, keldris seisid vaarikakompotid ja pohlad vee sees piimapudelites ja seenepurgid ja Visu suusad ning kelder ise oli labürint, need pinnulistest laudadest kuurid keerlesid ja hargnesid, seal oli ootamatuid soppe ja tühikuid, ülepea oli see natuke imelik, õudne ja teistmoodi lõhnav koht, lõhnas mulla ja lubja ja puidu järele.

Õues oli tavaliselt üks Regina-nimeline lapsuke, kes alailma viskas ennast selili maha, siputas jalgadega ja kisas vihaselt, ja üks väike must koer, kes jooksis haukudes kõikide autode järele. Seal olid ka teised lapsed, kes mängisid keksu või koera, keerukuju või kapsapead või värve ja vahel ka nõia maja.

Nõia maja oli selline mäng, kus asfaldile joonistati kriidiga suur spiraal, nagu teokoda. Sinna sisse joonistati kapid ja lauad ja toolid ja lambid ja kingad ja igasugused asjad. Ukse ette tehti uksekell ja ennäe, seal seisiski nõid ja helistas till-till-till… siis sa pidid kiiruga minema ja peitma ennast mõne kinga või kapi sisse. Reegleid ma enam ei mäleta, aga noh, selge on see, et kelle nõid kord kätte sai, sellest sai järgmine nõid.

Ja nüüd ma näen, kuidas ma peidan ennast oma aknaalusesse tooli, kuidas see on mu viimane ja ainus pelgupaik, sinna tahan ma, istuda kohvi ja suitsuga, selg vastu seina, küünarnukk köögiletil, koerad sööki nurudes vahtimas. Kas võib olla, et kollane naine on juba sinu linnas, sinu tänavas?

Eluaeg olen tundnud hirmu, kaua läks aega aru saamaks, et see mida ma tunnen, on tavaline, lihtne hirm ja ei midagi peenemat. Ma kardan aega, haigusi, viletsust, kohustuste üüratut survet, talve, oma halbu harjumusi, igapäevast söögitegemist, teisi inimesi, nimetut kurjust, jõuetut väsimust ja igasugu muud tühja-tähja. Ainus asi, mille pärast enam kartma ei pea, on minevik ja nõnda see möödunud aeg on nagu kahtpidi kantav kangas, ühel pool head mälestused ja teisel pool halvad. Mu mõistlikust, arukast mälust sirutuvad pinnale pildid, millest saab kududa ainult ilusat mustrit. Ma ei oska seda seletada, aga näib, et halb, või igav, või tavaline, see nagu kaoks, lahustuks, seal on sellised ämblikuvõrgu moodi alad, või täitsa tühjus, koiaugud tegelikkuse koes. Millegi puudumine. Mitteolemasolek. Unustus. Ja see on neile halbadele asjadele paras.

Oma toas, mida ma jõudumööda ilusa hoidsin, kus sinisel villasel voodikattel olid oranžid lilleõie aplikatsioonid, millele sekundeeris suur kollane siniste laikudega täispuhutav alligaator põrandal, oma pruuni valgete nuppudega kirjutuslaua taga, kus enamasti tuli teha koolitöid, aga nagu ikka topiti homsed asjad lihtsalt kotti – kas sul on asjad pakitud? Jaa! Kas sa kooliriided vahetasid ära? Jaa! Seal taga ma joonistasin ja kirjutasin, ja kuulasin une eeli raadiot – pane nüüd raadio kinni – kostis ema hääl teisest toast. Siis ma panin raadio kinni ja unistasin. Need unistused olid pikad lood, nad kestsid nädalast nädalasse, kuni nad mind ära tüütasid ja tuli mõni uus süžee. Igasugustest kleitidest, mustritest, värvidest ja tegumoodidest ja sellest, kui ilus ma neis olen, kosmosest, igavikust, mustadest aukudest, indiaanlastest, filmide, raamatute ja iseenese järgi väljamõeldud asjadest.

Mul oli mõnus ja soe oma unistustega, oma koeraga, oma tepitud vatitekiga, mille küljes olid nööbid, et lina paigal seisaks, see oli ühelt poolt salatiroheline ja teiselt poolt meresinine, Miili-tädi õmmeldud. Ma unistasin sellest, kuidas ma dresseerin oma koera maailma kõige vahvamaks. Maalisin ühe köögiriiuli õlivärvidega lilleliseks, see pidi olema see laud, mis rulli peal seisab ja edasi-tagasi kiigub, kui mu koer tasakaalutrikke teeb. Ka heegeldasin ma talle taevassinised valgeträhnilised sussid, nagu pilvetupsud, tagumiste jalgade jaoks sellised pikemad, mis käisid kannakondi taha ja paeltega seoti nad jalga. Ma käisin temaga niimoodi õues ka. Selga toppisin talle oma titepõlviseid kleidikesi, mida ema ühes kohvris tallel hoidis. Samuti ei saanud rahu koera kohev karvane saba ja puhvis kintsukarvad – voodile laotati käterätik, kõik majapidamise kammid ja käärid otsiti kokku ja algas frisuur.

Meil oli kodus mõni üksik grammofoniplaat, Ruja laulud, paar Alla Pugatšovat, „Ununenud meloodiaid“ ja filmimuusika plaat „Mustlaslaager läheb taevasse“. Mänguasjapoes nägin müügil üht mustlasnukku, suurte kuldsete kõrvarõngaste, lilla satsilise atlass-seeliku ja musta juuksepahmakaga. Ma pidin päris hulga aega taskupõhjadest kopikaid koguma, et see kätte saada. Aga oma unistuste suuremeelsuses ei ostnud ma seda endale. Sellest pidi saama näärikingitus emale, ja mitte lihtsalt mustlastüdruk, vaid mustlastüdruk koos karavaniga – pappkastist meisterdasin vankri, mille sisemus oli vooderdatud vanast kleidist lõigatud riidega ja tillukeste kirjude patjadega. Suures õhinas olin tükkideks lõiganud ka ema ülikooli lõpukleidi, see talle sugugi rõõmu ei valmistanud. Aga mina olin õnnelik oma meistritöö üle!

Sel ajal maksis veel isetehtud kingituste maksiim, ise tehtud asi oli kõige parem. Ning ma tegin. Ma heegeldasin nelinurksetest motiividest inetud sinepikarva sussid, peal hiiglaslikud lokkivad tutid. Ma liimisin kokku erimõõdulised keraamilised kausid, see oli lilleseade jaoks, tekkinud rõngasse panin sammalt ja käbisid ja pohlavarsi. Harutasin kohvilaualinikute narmaid, katsin vanu pehmeid mänguasju uue riidega, ühele vanale kulunud karvaga jänesele sai uus kasukas hallist siidisest riidest, ja valge linane rinnaesine, mis andis kaunis kentsaka tulemuse, karvasest jänesest sai midagi läikiva hülge taolist.

Kõikidest unistustest ei saanud pärismaailmas lugusid. Aga kui neid mõtteid nüüd proovida mäletada, siis…

Kõige tähtsam oli taevas. Niipalju kui seda aknast paistis, taevas, see oli suur, lõpmatu ruum. Küll ma murdsin pead, kuidas saab miski olla lõpmatu ja veel vähem sai seletada lõplikkust, sest mis siis pärast seda tuleb? Taevast olid mu unenäod, head ja halvad, teise ja kolmanda astme kontaktid, mõni neist kippus korduma, üks eriti ebameeldiv oli selline – näen unes akna taga taevas kolme ähvardavat sõna, mille lõpus on kolm punkti… ma ei mäleta, mis sõnad need on, aga nad on kirjutatud poolviltu üle taeva ja nad tähendavad halba. Ma ärkan üles, lähen teise tuppa ema juurde voodisse ja räägin talle, et ma nägin halba und – ja siis näen ma, et ema lamab täiesti vaikselt, silmad pärani ja üle ta näo on poolviltu kirjutatud kolm sõna…

Kui sa ennast lõpuks suudad pinnale rabelda, päriselt ärgata, jalgu ja käsi liigutada, siis on pärast tükk aega veel paha olla.

Võib-olla ei peagi nii palju mäletama ega meeles pidama, aga mis mina sinna parata saan? Sest neid asju, mis jäävad kadunuks, kaovad päriselt, neid on niigi mõõtmatult rohkem. Vahel ma loodan, et vanaks saamine, see on niimoodi, et need lihtsad inimeste asjad, need kõige tavalisemad, ei tähenda enam mitte midagi, jäävad järjest kaugemale… läheb kuidagi valgemaks ja selgemaks… vähem unenäoliseks, rohkem päriseks.