Читать книгу Tõsine inimene - Mudlum - Страница 4

Esimene suurem mure, mis mul selle kirjatükiga on, on asesõna. Mina või tema? Sest mina see kindlasti ei ole, aga samas, kes on see tema, kelle mõtteid ja tundeid on minul õigus edasi rääkida? Kelle „tema“ mälus ma käisin nagu võõra sahtli kallal sorimas? Ja nõndaviisi juhtub ka, et on tema ja tema, ja mõnikord ka nemad, aga ei ole sugugi sina, mina ja meie. Mu meelest on sedaviisi raske sotti saada. Võib aga siiski olla, et ma enda vanast sahtlist musta niiti otsides leidsin ammu kaduma läinud otstarbeta asju. Ehk on see ülepea selline värk, mis tuleks mingi kolimise käigus ära visata? Sest ega siis kõike ei saa ka alles hoida, muist on täitsa kasuta praht.

Noh, siin ma istun, ei tea, millest alustada. Ma arvan, ma alustan sellega, kuidas ta („tema“) istus külmas raudpliidiga köögis luku taga ja sõi purgist lusikaga kondenskohvi. See on selline kondenspiima ja kohvi ristsugutis, hirmus magus, hirmus kange, paras infarktirohi. Tooaeg oli ta mõistagi terve kui purikas, aga tal oli külm, imelik, üksildane ja mõistmatu olla. Köögiomanik oli läinud jälle kuskile kellegagi kokku saama, korraks, kohe tulen tagasi, aga kohest sai tund ja kaks ja kolm ja pool päeva ja uks oli kinni mis kinni. Puid ei olnud ja süüa ka suurt midagi.

Tegevuskoht ehk lava oli iseenesest rohkem kui kummaline. Vanalinna korterid on sageli täiesti arutud. Tuled sisse, keerad tupikkoridori, seesama köök, mingi viis-kuus ruutu maksimum, väike pliidikökats nurgas. Külmaga veeti sinna ka voodi, sest ainult pliidi juures oli soe, siis see voodi täitis kogu vaba põrandapinna. Köögist läks paar trepiastet allapoole pimedasse vaheesikusse, seal oli uks, mis viis naabri elamisse. Naabriks oli umbkeelne kaheksakümneaastane baabuška, ta oli seal toas käinud, baabuška kutsus, see oli pikk ja kitsas, täis ikoone, memm pakkus isekuivatatud suhhaarikuid ja kuuma teed kurbuse vastu. Kõik seal nägi välja nagu vaesus ja vanadus. Lagi oli päratu kõrgel ja uppus pimedusse, pika juhtme otsas hingitses kidur pirn, mis heitis vastikuid varje.

Soolikakujulise esiku teises otsas oli teine trepp, mis tõusis mõned astmed üles, kõik ruumid olid eri tasapinnal. Ja eriti veider ja mõnes mõttes arusaamatu oli see, et ühelt poolt sisse tulles oli pime akendeta esimene korrus, aga tagumistes tubades, kui aknast välja vaatasid, olid teisel või kolmandal korrusel. Selline imelik asi juhtub, kui maja ehitatakse mäe külje peale, aga selles loos mu meelest, on see üks aegruumi kõverusvemp.

Ta tuli sinna talvisel ajal, läbi lume, mitme bussiga päratu kaugelt, tavaliselt mingi meeleheitliku otsustavusega, seisis räämas puust ukse taga, mille vahele oli topitud mõni eredavärvilise plakati küljest ärarebitud nurk. Läksin malemaja baari või olen Tiidu juures, või, olen seal ja seal, oli tavaliselt suurte konarlike trükitähtedega sinna kirjutatud. Ja kui siis läksidki malemaja baari, võisid kindel olla, et seal teda enam ei olnud. Ega Tiidu juures või mõnes kolmandas kohas. Siis pidi vaikivas meeleheites koju tagasi sõitma, pimedas talveöös.

Nad said tuttavaks sellises vanalinna baaris, kus on suured puust toolid, mis tahavad omast arust keskaegsed välja näha, sellised mitte just õnnestunud kuju ja vormiga, aga maru tugevad. Ta isegi ei joonud tollal. Nooruse pärast, ei olnud veel õppinud kasutama seda elamise vältimatut abivahendit. Väljaskäimisi oli ka nii paar tükki aastas ja kõik neist ekstra pidulikud, kaua orgunnitud, läbi mõeldud ja ette valmistatud. Sisse sai pinginaabri tädimehe eestkostel ja smugeldusel, kes oli bändis kidramees.

Istuvad siis kaks verivärsket noort piigat oma piletiraha sees olnud joogi ja söögiga, ning vaatavad huvilisel pilgul ringi. Kas näkkab? Ikka näkkas, tema sai väljaveninud põlvedega laiatriibulistes beežides velvetites ja kirju kampsikuga vuntsi, pinginaaber aga paksu ja lühikese lokkis juustega asjadeleiutaja. Oi ma mäletan, ta ikka helistas sellele leiutajale pärast veel mitu aega, käisid teisegi korra koos väljas, aga mehel oli naine ja maja ja tasuv ning huvitav töö, oli tegelikult viisakas ja hea kasvatusega mees, ei plaaninud kurja.

Tema oma väitis, et on kunstnik. Ta joonistas selle kinnituseks tooli, mille perspektiiviga ei olnud kõik korras, ja ütles, et neid on tema käest terve pubitäis tellitud. Tegelikult ei teinud ta vist mitte mingit tööd. Üllataval kombel on väga palju selliseid inimesi, kes ei tee mitte mingit tööd, peale olemise. Ma olen neist täitsa mitmed suutnud üles leida. Raha tal ka ei olnud, aga vahel ikka oli, niipalju ikka, et malemajas joomas käia. Või mis joomas, malet mängimas ikka. Üsna päris tutvuse alguses näitas ta hardunult oma eksnaise pilti, see oli pikkade šatäänide juustega kaunitar, küllap neil oli lapski. Aga see ei huvitanud tüdrukut absoluutselt. Isegi mitte nii palju, et armukadedust tunda. Armukadedust tundma õppis ta veidi hiljem oma elus ja siis ka mitte liiga pikalt ega intensiivselt. Rohkem oli see säärane mõistmatus, ta ei taibanud, kuidas saab midagi tema kõrval või temast paremaks pidada.

Eks ta vist andis oma telefoninumbri talle. Ikka, sest mehel ei olnud telefoni, oli küll igasuguseid numbreid, kust teda kätte võib saada, aga enamasti ei saanud. Ükskord käis ta ka tüdruku kodus külas, see oli täielik fopaa. Tõi kostiks grillkana, pundi rohelist sibulat ja pudeli konjakit. Välja teda just ei visatud, aga sugulased olid äärmiselt hapu näoga, nimetasid tagaselja matsiks, sest mitte kana ei tooda neiule, vaid lilli. Pealegi oli noorpreilile ette nähtud karjäär diplomaadi abikaasana. Mingid vanad vuntsidega hobusenäod ei tulnud üldse kaalumisele. Huvitav, milline küll oleks üks vuntsidega hobune?

Ilus ta ei olnud. Kõhn, pikkade logedate jäsemetega, inetu pika, aga küllap siis sarmika näoga. Juuksed hõredavõitu, justkui pisut punapea. Silmad ümmargused, pruunid ja krillis vaatega. Nina pikk, suu veidi ähmase joonega, kuid vormikas, ülemine ja alumine huul pea ühepaksused. Ega Belmondo polnud ju ka mingi ilus mees.

Ükskord kutsus suure žestiga restorani. Kogu aeg oli talv, paksud külmad hanged ja kollaste tänavalampide paha valgus. Bussipeatus oli mere ääres, selline soliidne paekivist ehitis, mõnel pool linnas on neid alles veel, nende peale ei hakka ei aeg ega huligaan. Mitte peatus, vaid kindlus. Sealt rannast ei läinud õhtusel ajal pea keegi bussi peale, ta seisis seal üksi ja külmetas, südames lootus. Restoranist ei olnud suurt midagi mäletada, linad olid valged ja pudel viina oli lauas ja WC oli kole koht. Nad läksid sealt švipsis peaga otse rongi peale ja sõitsid maailma kõige mahajäetumasse väikelinna, vuntsil elasid seal vend ja vennanaine. Nüüd siis oli see juhtunud. Ta oli koos 37-aastase mehega kodust sõnalausumata jalga lasknud, vastu hirmsale talvele ja aastavahetusele. Tüdruk oli seitseteist. Niimoodi võluti südameid.

Neil oli seal tilluke kahetoaline korter ja karjuv titt. See oli hingematvalt kole ja armetu uberik, liisunud ja läppunud, täis mähkmehaisu ja lutikaid. Hobuvunts andis plika kaimule üle ja tõmbas ise mingi oma kohaliku pruudi juurde. Tegelikult oli see vend väga normaalne inimene. Järgmine päev nad söötsid ja lohutasid teda, ning rääkisid jumalakeeli, kuidas ta peaks nüüd kohe koju minema ja unustama igaveseks Michael White’i nimelise mehe. Igaveseks. See hull aga oli diivanil keras ja ulgus nutta. Vana-aasta õhtu. Sovetskoje paugub. Kremli kellad löövad. Keda ei tulnud, on Michael. Nad käisid koos linnaplatsil kuuse juures, et ehk leiab sealt selle rajaka, aga ei, too oli kaotsis kolm päeva, tüdruk redutas seal võõras korteris, keegi ei osanud temaga midagi peale hakata. Lutikad muudkui puresid. Talv mattis maa ja taeva. Aeg seisis.

Aga siis ilmus Michael lõpuks välja. Nad sõitsid koos bussiga linna tagasi, ta lamas pea vastu mehe õlga ja ei tahtnud mitte kunagi, mitte kuhugi minna. Tahtis niimoodi jäädagi.

Sealt edasi ei tulnud enam palju muud kui harvad telefonikõned, üksildased sõidud läbi õhtuse lumest linna, ootamised koridorides, trükitähtedega kirjakesed, mis lõppesid uljalt – sinu Miku, vahel harva oli mees kohal, aga enamasti mitte. Ta mõistus oli täielikult umbe jooksnud, ta ei saanud aru, miks teda kutsutakse ja siis minnakse ära, ta ei saanud aru, miks ta läheb, kui ometi teab, et ees ootab rebitud plakatinurk, mitte inimene.

Lõpuks ta hiilis, selle asemel et kooli minna, vaikselt väravalt tagasi, ronis trepialusesse kunkusse mantlite alla ja kohvrite vahele, lamas seal kägaras ja läks vaikselt hulluks. Ta kuulis täiesti selgesti, kuidas raadio mängis saksakeelseid reipaid šlaagreid. Ta isegi imestas tõsiselt selle üle, andes endale aru, et raadiot ei ole ja see ei mängi, aga ta ei uskunud, et ta suudaks saksakeelseid laule ise välja mõelda. Kuidagi kikerdas päevapeale ennast oma urust välja, tegi aiateele lume sisse jälgi ja ronis oma tuppa voodisse. Seal ta konutas öid üleval, mõeldes ja kujutledes. Peas plõksus, jalad tõmblesid imelikult, rääkida ei tahtnud sootuks.

Helistas suvalistel telefoniraamatu numbritel ja mingi vanamehega saigi jutule. Too kutsus teda omale külla, oli selline üle seitsmekümnene lumivalgete juustega härra, lahke ja sõbralik, kuulas ta segased jutud ära, andis pitsi konjakit ja meega teed ning pani magama. Helistas hiljemgi ja uuris, kuidas tal läheb, aga ega ei läinud ikka mitte kuidagi. Ta istus üleval nurga peal toas, päike paistis, lumi sätendas okstel, jõi sinisest lüsterläikelisest pitsist konjakit ja sõi peotäite viisi rohtusid peale. Ikka purgitäie. Aga emale oli teada antud, et ta on koolist sootu kadunud, juba pikka aega, ja see sõitis linna vaatama ja nii teda sealt leiti. Kiirabi, intensiiv ja hullumaja kinnine ehk buinaja pool oli see, mis täitsid ta viimase kooliaasta viimast veerandit. Nad hoidsid teda kolm kuud kinni ja tegid ennekuulmatuid koledusi, mingeid ammooniumi süste, mis viisid iga kord nutukrampidesse, sest ta ei mäletanud, kes ta on, ei mäletanud oma eelmist elu, oli minevikuta. Nad tegid neid umbes viis korda, enne kui taipasid, et mõistlik oleks järele jätta. Rohuhunnik oli selline, et tal ei olnud võimalik oma tahte järgi kätt ega jalga liigutada. Ainus asi, mida ta teha tahtis, oli kellelegi lõpuks kõik ära rääkida, aga keegi ei tahtnud kuulata, ei küsinud. Siis ta enam ei tahtnud ka…

Viimaks sai sealt tulema, tunnistusele pandi kenasti kõik kolmed, aktusele ja lõpupeole ta ei läinud, kuigi igavesti kena kleit oli selleks puhuks õmmeldud. Läbipaistev ja tulpidega. Jaa, Michael White helistas ikka veel, aga ta pani toru ära, ei vastanud midagi. Ta ei olnud sellest üle saanud, vaid hoidis neid kuradi näruseid kirju kilekotis alles palju, palju aastaid, punased ja kollased ja rohelised käristatud paberitükid. Ükskord ta nägi teda aastaid hiljem ühe nurgataguse kõrtsi ukse ääres, aga pööras pea ära. Pööras ära ja tegi näo, et ei näinud.

Ühel suvisel päeval kõndis ta mööda tänavat ja tundis, et on õnnelik. See on rohtudest, mõtles ta. Need on siis lõpuks ometi mõjuma hakanud.