Читать книгу Tõsine inimene - Mudlum - Страница 5

Minu kodutänavasse, selle koha peale, kus alati oli olnud kahe kurva külmletiga lihapood, plekkalustel paar viletsat verist kooti ja mõned kahkjad keeduvorstid, oli tekkinud uus läikiva klaasiga uks ja kuldsete tähtedega kiri – Unistuste Koogid. Ma polnud enam ammu ühtegi lähikonna kauplust külastanud, seega jäi mul üllatusest suu lahti, kui seda uhket muundumist nägin. Kohe tundsin ka vastupandamatut tõmmet magusa järgi. Tõmbasin raske ukse lahti ja astusin poodi sisse.

See oli tõesti imeline asutus. Poekeses paiknes kaks ruumi, alumises kõikvõimalikud koogid ja küpsised ja pirukad ja lõhnavad saiakesed, ülevalpool, astmejagu kõrgemal, väike kohvikuosa. Paistis, et nad hakkavad varsti sulgema, sest päevalõpukoogid olid soodsamalt saada. Ma palusin valge kuuega müüjalt igast koogist ühe, need olid uskumatult ilusad, profitroolid, beseed, läikiva vaaba ja tuhksuhkruga, šokolaadist viguritega, igaüks nagu väike tükike ilu ja õndsust. Need pakiti mulle krabisevasse tsellofaankarpi, mille ma kohmakalt vastu võtsin ja mis millegipärast kohe mu sõrmede vahel laiali lagunes, nii et muist kooke pudenes maha ja osa olid muljutud ja kaunistused kõik lömmis.

„Oh! Andestust, ma ei tea, kuidas see juhtus, ma kogemata, ma koristan ise kõik ära ja maksan kõik kinni! Tõesti tuhat vabandust! Kas te saaksite mulle tuua kühvli ja harja?“

Ilus mustade juustega meesmüüja naeratas mulle leti tagant veel magusamalt kui enne. Ja vastas veel lahkemalt ja viisakamalt: „Ei tule kõne allagi, see oli õnnetus, me ise koristame ära, oleme nagunii kohe sulgemas. Kohe pakin teile uued koogid.“

Ja jälle osutasin ma sellele ja teisele koogile, mõtlemata, mida see mu rahakotile ja taljele teha võib. Seekord pakiti need klaasist karpi, mille peal oli reljeefne õuna kujutis. Vaevalt sain karbi õrnalt ja ettevaatlikult kätte võtta, kui see nagu iseenesest kõigepealt murdus pooleks ja siis veel omakorda väiksemateks tükkideks ja vajus mu sõrmede vahelt killupuruna koos kookidega hääletult pehme vaibaga kaetud põrandale.

Olin ehmatusest tumm. Taevake, mis lahti on? Kas mu kätel on midagi viga? „Appi,“ sõnasin vaikse ahastusega, „appi.“

Tagumisest kohvikuruumist kiikas välja teine sama mustajuukseline ja lahkusest nõretav kelner. Ta naeratas kavalalt. „Koogid on nüüd vist otsas,“ ütles ta, „aga seal letis on veel pirukaid, minge võtke ise.“

Pirukad olid ülestõstetava pleksiklaasist kaane all, lõhnavad, suhkrused, õhulised, kerged nagu pilvetupsud, nende all läikisid rasvaplekilised pitsilise äärega valged paberid. Tõstsin väga ettevaatlikult kaane üles ja hakkasin õrnalt ükshaaval paberist kotti õngitsema neid saiakesi, mis olid kindlasti millestki magusast tehtud. Leti taga oli riiul, millele olid kenasti tagurpidi, suud allapoole, ritta laotud lateklaaside read. Kuidagi mu käsi vääratas, ma tõukasin kergelt letti, et tasakaalu jääda, ja terve kohviklaaside rivi lendas aegluubis allapoole, et siis kivipõrandal kõrvulukustava klirinaga kildudeks lennata. Pehme vaip oli ainult külastajate poolel, leti taga oli karm klinkerplaat.

Seisin segasena nagu unes. Tagant ilmus kära peale välja veel kaks valges kuues isandat.

„Maksan kinni, koristan ära,“ sosistasin vaikselt, „aga palun andke mulle kohe midagi magusat!“

Ja siis nad tulid, lahkelt naeratades, lohutades mind, et pole midagi, ise omavahel rõõmsalt silma pilgutades ja vaikselt irvitades kunde üle, kes käitub nagu halvas komöödiafilmis, nad panid mulle oma kätega suhu magusaid, hõrke küpsiseid, olid üliviisakad, magus voolas üle minu, täitis mu meeled, ma olin õnnelik ja kurb ühteaegu.

„Tulge homme jälle, siis on meil suurem valik,“ ütles üks. Ja teine lisas:

“Oli rõõm teid teenindada.“ Ning kolmas avas mulle raske, kuldsete tähtedega ukse.