Читать книгу Tõsine inimene - Mudlum - Страница 6

Hea emand Ada elas üksi. Lapsed olid suureks kasvanud ja mehestki oli ta ausal teel ilma jäänud, Ada oli lesk. Nii möödusid ta päevad rahulikes askeldustes, vahel saagis õues pisut puid või nokitses natuke aias, koristas tube ja vaatas õhtuti vanu fotosid. Söögi peale ta palju ei kulutanud, sest söömine ei valmistanud talle ammu enam mingit rõõmu; hommikuti tegi sageli mannaputru, õhtuks kahe muna omletti, sageli unustas üldse midagi teha. Kohvi hea emand Nosek armastas, ja hoolitses ikka selle eest, et kodus kohvivalget oleks, suhkrust aga suuremat ei hoolinud, seda kulus ainult mõnikord harva külaliste peale.

Ükskord tuli talle külla mehe vennapoeg, noor Zawisza. Ada mäletas teda ikka väikese rübliku poisina, kes alailma ringi tuiskas, käed-jalad vehkimas, väga rahutu ja rõõmus laps. Nüüd oli ta juba suur mees, kolmkümmend või natuke peale, vuntsidega, rohelise khakivärvi tolmumantliga. Emand Nosek keetis külalisele suure tassitäie kohvi, lisas hulga piima ja suhkrut ja nad rääkisid köögilaua taga juttu.

„Noh, Sulisław, mis sind minu juurde toob? Kuidas elu läheb? Naist ei ole võtnud?“

„Ei, Adake, ei ole, ja elu läheb ka ligadi-logadi, üürileping lõpeb ja eladagi pole varsti enam kuskil. Kuu aja pärast pidin saama ühe toa, aga vahepeal, näed, polegi kuskil olla.“

Ada mõtles. Ta ei olnud rumal vanainimene. Laseks Sulisławil kosti eest natuke remonti teha? Oleks vahel kellegagi paar sõna rääkida, võiks teha praekartuleid kahele, mis sa üksinda seda mõnda kartulit ikka koorid ja moorid.

„Mul on üks tuba tühi, aga seal mul kolu. Kui sa ise selle enesele korda säed, siis võid kuu aega minu juures olla küll,“ arvas hea emand Nosek lahkelt.

Kaubad koos, joodi rõõmsalt veel üks tassikene kohvi, ja juba järgmisel päeval tuli Sulisław Zawisza appi mööblit tarima, mõne päevaga värviti seinad värskelt valgeks ja pesti ka tolmused aknad puhtaks.

„Oi kui kena, saaks nüüd selle kolimise ka kiirelt ära, teeks seal vanas kohas lõpud maha. Siin on küll hea rahulik, nagu koju oleks tulnud.“

Hea emand Nosek andis kostilisele oma laua, ühe diivani ja ühe tooli, Sulisław tõi sõbra autoga kohale rääbaka jalgadeta madratsi ja vana suure klõbisevate klahvidega rauast kirjutusmasina, need mõned kotitäied asju, mis tal lisaks olid, need ta toppis kõik diivani alla ja hiljem neid ei puutunud. Adal oli ju kõik olemas, olid potid-pannid ja taldrikud ja noad-kahvlid ja vannilinad ja voodipesud ja tekid. Kõiki asju hulga rohkem, kui oma tarbeks vaja läks.

Kostiline oli igati väga viks ja viisakas mees. Ta ei teinud peaaegu mitte mingit tüli, oma toast tuli välja haruharva, sulistas duši all, vahel kuuldus välisukse kolksatust. Süüa oskas ta endale teha kahte toitu, kas praadis pelmeene pannil või soojendas külmutatud pitsat ahjus. Oma mustad taldrikud tõi iga mõne päeva tagant kraanikaussi ära, kus Ada need sõnalausumata ära pesi ja kappi tagasi ladus. Ka valvas Ada alati, et kohe pärast pesuruumi kasutamist põrand ära kuivatada, ta kartis hirmsasti, et kuskile võib mädanik sisse lüüa. Sellepärast oli ta kohe lapiga valmis, kui Sulisław auravast ruumist välja lipsas, nühkis kõik kenasti kuivaks ja jättis ukse lahti, et aur välja pääseks. Aias toimetades käis ta igal hommikul vaatamas, kas noormehe akna alt vaja konid kokku korjata, noor Zawisza tõmbas kõvasti suitsu, aga viisaka inimesena hoidis ta tuhatoosi õues aknapleki peal ja kas oli tuul selle ümber lükanud või ikka kuidagi neid konisid oli muru sees väga palju. Aga kui oli üks asi, mida hea emand Nosek ei sallinud, siis need olid konid tema aias.

Teine asi, mis Adale natuke muret tegi, oli see, et ta ilmaski ei teadnud, millal Sulisław tuleb või läheb. Ta ei murdnud väga pead, kus ta käib ja mis ta üldse teeb, aga vahel võis olla nii, et esimese hommikukohvi tegi Sulisław kell seitse õhtul, teinekord jällegi oli ta juba hommikul kuuest üleval, või siis polnud veel magama läinudki. See ajas hea Ada natuke segadusse, sest seal polnud mingit korda või ettearvatavust, kunagi ei teadnud, kas välisuks kolksatab kell kolm öösel või kell viis hommikul ja kas teisest toast hakkab kostma vaikset summutatud jutukõminat ja tasast muusikat (sest noor Zawisza oli väga viisakas mees, lärmi ei teinud ta ilmaski) või saabub kohe vaikus ja rahu. Emand Nosekil oli linnuuni ja väga erk kuulmine. Ta kuulis iga krapsu ära, kuulis vaiksed sammud kööki või tualettruumi ukse kääksu või trükimasina klahvide tasast klõbinat.

Läks kuu ja teine ja kolmaski ning oma majapidamise summasid vaadates sai hea emand aru, et kulud on kasvanud. „Muudkui et raiskab elektrit, peldikupaberit, kohvi ja hambapastat ja tuba,“ porises ta vaikselt endamisi. Aga ega ta seda kellelegi kurtma ei läinud. Aeg-ajalt võttis ta köögis küll üles venivalt nutuse jutu sellest, kuidas raha on kole vähe ja kõik on nii kallis, aga selle peale arvas noor Zawisza, et ehk ta peaks kuidagi paremini majandama ennast. Et peaks ju ikka välja tulema, tema küll tuleb omaga välja ja ega mis, pole ju ka mingit suurt raha käes, aga söönuks ikka saab.

„Jah, söönuks ikka saab,“ ohkas hea emand nõustuvalt. Ta ostis enamasti ikka neid karbikesi, mis poes allahinnatud asjade nurka olid tõstetud. Pärishinnaga ostis ainult piima ja kassitoitu, ja üldse mitte kõige odavamat kassitoitu, vaid ikka sellist, mis kassile maitseks.

Üldiselt said nad siiski hästi läbi, sest Sulisławil oli haruldane oskus olla väga meeldiv. Ta sai kõigi inimestega hästi läbi. Oli küll näha, et ta meeleolu pole kõige parem, aga iial ei elanud ta oma paha tuju Ada peal välja ega tusatsenud või tujutsenud kordagi. Ikka oli tal varuks mõni lahke sõna või lootusrikas lubadus. Vahel ütles ta isegi „oi, Ada, sa näed täna nii kena välja!“ ja tõmbas oma rohelise tolmumantli selga, lükkas käed taskusse ning astus reipal sammul uksest välja. Adal oli kohe mitmeks päevaks siis hea tuju, kui ta muidu suuremalt üldse enam peeglisse ei vaadanud, siis paaril hommikul peale kiitust käis ta peegli ees juukseid krunni seadmas.

Aga sügistalvine aeg hakkas kätte jõudma, Ada oli saaginud nii palju puid kui jaksas, ladunud need riita ja katnud musta kile ning telliskividega. Hommikuti tegi ta ahju tule, valvas kiivalt, et uksed-aknad kinni püsiksid, ja hakkas ilmutama tõsist pahameelt, kui Sułislawil ikka aken lahti oli. Esialgu rääkis ta kurje sõnu ainuüksi ahjusuule: „Pole ühtki puud saagind, ühtki tuppa toonud, pole ühtki korda kütnud, aga seda mõistab küll öelda, et täna on na külm. Eks sa küta siis, kui külm on, ja hoia aken kinni.“ Muidu ta kostilise tuppa ei läinud, isegi ei kiiganud, aga nüüd hakkas regulaarselt vaatama, kas aken kinni ja tuli kustus. „Raiskaja,“ pobises ta tigedalt tuld kustu ja akent krampi pannes.

Kuigi selleks polnud mingit põhjust, hakkas heale emandale tunduma, et ta on ainult tüliks ees, et ta on köögis siis, kui ta võiks olla kuskil mujal, ja ükskord küsis Sulisław, kas ta mitte kunagi mitte kusagil ei käi. Ada käis poes, ja korra kuus – aga võib-olla ka harvemini – käis ta linnas ka, kui oli vaja arstile minna. „Mis sa teed siin kodus päevad läbi?“ küsis Sulisław Sawizsa Ada Noseki käest ja Ada tundis häbi; häbi, et ta on vana, et ta ei tee mitte midagi ja et tal ei ole mitte kuhugi minna.Sułislaw piiras peegli ees vuntse, kraanikauss oli pisikesi karvu täis, küsis Ada käest fööni, raputas oma silmini tukka, tõmbas khakivärvi mantli selga, torkas hiigelsuured kamassid jalga ja käed taskusse ning läinud ta oligi.