Читать книгу Kleidivaras - Natalie Meg Evans - Страница 1

Alsace, Ida-Prantsusmaa, 1903

Kaks raksatust, mis puitkarkassmajas vastu kaikusid, tapsid ühe mehe ja needsid teise. Esimese põhjustas kolju kokkupõrge metalliga. Teise tekitas ohvri pea purunemine vastu pliidinurka.

Pärast seda jäi kõik liikumatuks, vaid tolmukübemed keerlesid ja tühjenev õlilamp särises. Noormees laskis raudkangil käest langeda. Ta soovis, et ohver ta jalge ees end liigutaks, häält teeks, ent Alfred Lutzmani pilk oli tardunud, peegeldades viimset eluhelki. Portree molbertil jääbki lõpetamata.

Noormees tahtis siit minema pääseda. Miks peaks tema selle hullumeelse hetke eest maksma – võib-olla koguni oma eluga? Summutatud karjatus peatas ta uksel. Kunstniku naine seisis liikumatult lumme mattunud katuseakna all. Ta ei paistnud tajuvat, et ta vasakust meelekohast niriseb verd, küll aga tunnetas seda, et mees tahab lahkuda. Häält tõstes ütles ta midagi jidiši keeles. Mees katkestas teda teravalt saksa keeles, mis oli nende suhtluskeel. „Kuulake mind, proua Lutzman, see tragöödia siin,” – ta heitis pilgu surnukehale ja teda tabas iiveldushoog – „oli kohutav õnnetus.”

Naine sosistas: „Ei olnud õnnetus. Me peame politseisse minema.”

„Mitte mingil juhul.” Mees rääkis kalgilt, matkides tooni, millega tema kadunud isa oli oma alluvatega suhelnud. „Me läheme kohtu alla. Mina seda ei karda, aga kas teie peaksite ülekuulamisele vastu? Kas te teate, milline on karistus mõrva eest? Giljotiin. Mis saab siis teie lapsest? Nii et … me peame midagi muud välja mõtlema. Sellise loo, mis meilt mõlemalt kahtluse kõrvaldaks. Mina eitan oma siinviibimist.”

„Ja heidate mind huntide ette?”

„Me ütleme, et teie abikaasa oli end siia ruumi sulgenud, et maal ära lõpetada, mis vastab ka tõele. Teie olite … teie valmistasite köögis õhtusööki ja uks oli kinni. Te ei näinud ega kuulnud kedagi. Te ei maini minu nime, mitte kunagi.”

Danielle Lutzman põrnitses teda, korrates hääletult mehe sõnu. Talvevalguses paistis naine noorem, kui mees oli alguses arvanud, nõtke oma kleidiräbala all, läikivad mustad juuksed pearäti alt vallandunud. Kas oli tema silmis meeleheite kõrval ka mõistmist? Tundus mööduvat terve igavik, enne kui naine noogutas. „Ma ei kuulnud ega näinud kedagi.”

„Selle juurde jäägegi, proua Lutzman, ja mina korraldan ülejäänu. Ärge rääkige mitte ühelegi hingele tõtt. Kas vannute seda?”

Naine noogutas ja mees nägi, et tal avaneb võimalus lahkuda. Surma ja õlilambi lõhn hakkasid muutuma väljakannatamatuks. Paistis aga, et ta oli oma šokki alahinnanud – ta ei suutnud sammugi astuda. Seejärel kostis allkorruselt ukse summutatud kolksatus. Nad vaatasid hirmunult teineteisele silma.

Üks hääl piuksatas: „Ema! Ma olen kodus.”

Danielle Lutzman ahmis õhku: „See on Mathilda. Minu tütar. Ärge laske tal üles tulla! Ta ei tohi näha – ma palun teid, pidage ta kinni!”

Mees ei suutnud end liigutada.

„Ema, isa, kus te olete?” Puust kingatallad kõmpsisid mööda treppi ülespoole. „Tulin täna varem. Kool pandi lume pärast kinni. Isa, ma tõin ühe joonistuse, tegin selle sulle.”

„Pidage ta kinni!” anus Danielle.

Liiga hilja sai noormees liikumisvõime tagasi. Uks paiskus lahti ja üks väike, hüplevate patside ja patsipaeltega kuju tormas stuudiosse.