Читать книгу Kleidivaras - Natalie Meg Evans - Страница 4

Mémél on hea rääkida, et ta peaks korraliku elu peale minema, mõtiskles Alix mõni päev hiljem Jardin du Luxembourgist läbi jalutades, kui ta Pauliga kohtuma läks. Tema käed olid sügaval taskus ja pea kõleda tuule eest langetatud. Märtsis oli ikka veel kenake annus talve. Lõppude lõpuks polnud ka Mémé ette hoiatanud, enne kui ühel päeval teatas, et nad kolivad nüüd Pariisi.

Nad olid istunud 1935. aasta juulis oma Lõuna-Londoni kodus köögilaua taga. Ilm oli olnud niiske ja lämbe ning avatud aknast oli kostnud kaubitsejate lärmakat liiklemist. Oli olnud Alixi igakuine vaba pärastlõuna Arding & Hobbsi kaubamajast, kus ta pärast koolist lahkumist oli töötanud. Ta oli kavatsenud veeta vaba päeva Clapham Commonis, et teha seal oma portfoolio jaoks eskiisi. Tollal oli tema salasoov minna kunstikooli, alustada õhtuste tundidega ja seejärel, kui saab seda endale lubada, minna üle päevaõppele … ning sealt juba edasi kleididisaineriks. Sellele soovile ei aidanud kuidagi kaasa Mémé korraldus koju jääda ja puhastada ämbritäis õisube, mis naaber oli neile toonud.

Kui Alix ubadelt kiude eemaldas ja Mémé neilt otsi ära lõikas, oli vanaema teatanud: „Ma tahaks, et me Pariisis elaksime.”

Alix oli selle peale pilku tõstmata naerma hakanud.

„Ma mõtlen seda tõsiselt, Aliki. Mul on Londonist kõrini.”

„Miks just Pariisis?”

Mémé viipas oma koorimisnoaga. „Viisin paar päeva tagasi pitskraed ühte kohta Portman Square’il. Kui palju tunde olin ma nende peale kulutanud! Ostja – mingi Dummkopf4, räpane uulitsatüdruk – võttis kraed vastu, nagu oleksid need mingid vesikersid.”

„Mis sellel Pariisiga pistmist on?”

„Pariisis ei antaks sellisele tüdrukule kokkuostja tööd. Pariisis müüvad sellised tüdrukud vesikerssi. Ma tean, et oleksin Pariisis õnnelik.”

„Ei oleks. Sa ei tunne seal kedagi.”

„Minu sõber Bonnet on seal.” Selle peale oli Mémé korraks vakatanud, nagu oleks ta omaenda sõnadest ehmunud. Aga enne kui Alix midagi küsida jõudis, lisas ta kiiresti: „Ta elab päris halva kuulsusega kvartalis ja toimetab mingil kummalisel kellaajal, nii et temaga me kokku ei puutukski. Mina pean silmas hoopis seda, et pool Alsace’i elab Pariisis. Ma kohtan seal inimesi, kes näevad välja nagu mina ja räägivad nagu mina.”

„Aga mina ei tunneks seal ühtki inimest.”

„Millest sina nii ilma jääksid? Ma küll pole tähele pannud, et mõni su sõber koolist tulles läbi astuks.”

„Sellepärast, et nad kõik läksid Šveitsi edasi tütarlastekooli.” Mõttes lisas Alix: Mul polnud koolis kunagi tõelisi sõpru, mitte kedagi, kes mulle külla tuleks. „Aga mis saab siis minu tööst?” jätkas Alix. „Sain eelmisel kuul hea hinnangu ja siidiosakonnas vabaneb üks koht, mille ma kindlasti endale saaksin.”

„Pariisis on sul viiskümmend erinevat siidiosakonda, mille hulgast valida.”

Viimaks koorus tõde välja, kuigi selleks kulus hea mitu päeva. Õigupoolest polnud sel mingit pistmist Dummkopf ’idest ostjatega – Méméd hirmutas juudivastaste meeleolude ägenemine Londonis. Ta ütles Alixile: „Sel ajal, kui sina olid ohutult maakoolis, võtsid Moseley mustsärklased Hitlerilt tunde. Nüüd rünnatakse juute East Endis. Londonis pole enam turvaline.”

„Siin ei toeta neid keegi. Mitte keegi, kel vähegi aru peas.”

Naaber, kes tuli sel pärastlõunal nende poole teed jooma, asus Alixi poolele: „Üle jõe nad ei tule, proua Lutzman.” Ta pilgutas Alixile silma. „Wandsworthis pole mingeid mustsärklasi.”

„Ei ole või?” Mémé oli solvunud, et tema loogikas kaheldi. „Ma olin bussi peal. Läksin Spitalfieldsi siidniiti ostma ja peale tulid mingid poisid, kes hakkasid meie, vanade naiste peale karjuma. Nad teadsid, et me oleme juudid. Nemad olid küll mustsärklased.”

„Spitalfields asub Ida-Londonis, proua Lutzman.”

„Aga nüüd nad teavad, millise bussiga ma sõidan, nii et nad võivad mu üles otsida.”

Méméd ei veennud enam mitte miski ümber. London oli tema arust muutunud natsipesaks, kus lõhuti aknaid, peksti ja rünnati. Ta oli alati olnud kõhn, aga selleks ajaks, kui augustikuumus maad võttis, oli ta nagu kondibukett. Alix andis järele. Ta ütles oma töökoha üles ja korraldas terve augusti reisidokumente. Ta müüs maha nende mööbli ja hankis Prantsuse saatkonnast majutusagentuuride aadressid. Lehtede langemise aegu olid nad praamrongis teel Doveri poole, majapidamine pakitud. Alix oli hakanud oma uue tulevikuga leppima.

Pariisi jõudes sai Mémé ühes tikkimisateljees tööotsi, aga talle maksti nende eest vähem kui Londonis. Pariisi luksustööstuse palgad olid ehmatavad, nagu ka see, et tillukese korteri eest, mis asus kuuendal korrusel ja kus polnud sooja vett, tuli maksta kuue kuu üür ette. Alix kandis tööd otsides kingad läbi, aga alati puudus tal kas vastav luba või oli tema prantsuse keele oskus puudulik, või siis oli ta viimane järjekorras, mis oli mõeldud „vaid Prantsuse kodanikele”.

Neid ähvardas juba äärmine viletsus, kui ta viimaks telefonikeskjaamas tööd leidis. Sellele jumala armule järgnes veel teinegi vedamine – kohtumine Sylvie le Gali ja tema kaudu Pauliga. Kui Sylvie õpetas Alixile fokstrotti, šimmit ja tangot, siis Paul jagas temaga oma teadmisi moepiraatlusest ja lihvis tema prantsuse keelt. Alix teenis kakssada musta turu franki iga täpse moekomplekti kavandi eest, mille ta enne moekaupade turule laskmist joonistas. Nad jagasid Pauliga selle raha võrdselt pooleks – see hoidis kohtutäiturid majast eemal. See oli veel üks osa Alixi elust, millest Mémé midagi ei teadnud.

Kuhu küll Paul sel õhtul jäi? Tavaliselt ta ei hilinenud. Alix lõikas reeglitevastaselt üle muru, jälgides teraselt, ega kuskil pole märgata pargivahti, kes teda püha rohtu tallamas nähes oleks kohe vilistanud. Paul ootas teda harilikult lõvikuju juures, soojendades Gauloises’i sigareti suitsupilves oma uhket kõhtu. Peaaegu nädal oli möödunud ajast, kui Alix viimati Katrijni pardal käis, mis tähendas seda, et mehel oli Hermèsi kavandi müümisele kulunud kauem kui tavaliselt. See pani Alixi muretsema. Pariis oli temasuguseid kopeerijaid täis, nad lausa kihasid hooaja kollektsioonide ümber. Märts oli vaikne kuu, kevad- ja suvemoe kollektsioon oli siis juba minevik. Aprillis algas kerge sagimine vahehooaja kollektsiooni pärast, seejärel ei toimunud kuni juuli lõpuni midagi, kuni juba sügis- ja talvehooaja moeetendused kõikide meeled üles kütsid. Aga isegi vaiksetel kuudel ei võinud end lõdvaks lasta. Kui sa tahtsid raha teenida, pidi kiirlaevaga New Yorgi poole põrutama just sinu visand.

Äkitselt kerkis lõviskulptuuri postamendi tagant esile tuttav meremehejakis kuju. Alix jooksis talle vastu: „Paul, sa peitsid end.”

„Olin lihtsalt varjus – ma ei teadnud, et sa juba siia oled jõudnud. Sa näed välja nagu lumekuninganna,” ütles ta, kui nad teineteist põsele suudlesid. „Mulle meeldib su mantel.”

„Täiturult,” selgitas Alix, keerutades end niimoodi, et Paul saaks hinnata mustast kašmiirist seelikuosa rikkalikku voogavust. „Rue des Rosiers.” Mitte päris Schiaparelli, aga peaaegu – ilmselgelt Itaalia disaineri kevadkollektsioonist kopeeritud. Mantel oli vööga ja oli alguses ulatunud pahkluuni, aga Alix oli selle lühemaks teinud ja tikkinud kraele roosid, nii et nüüd oli see Alix Goweri originaal. „Kas läheme kohvi jooma?” Alixile tundus, et Paul on kuidagi pinges. „Raske päev?”

„Mitte rohkem kui tavaliselt.”

Alix ei käinud peale. „Kes tüdrukute järele vaatab?”

„Francine.” Ta pidas silmas vanaldast naist tema kõrvalt paatelamust, mis Quai d’Anjou ääres ankrus seisis. „Ma ei saa kauaks jääda. Ta on juba praegu poolpurjus ja demonstreerib kivisöelaevadega möödasõitvatele meestele oma trussikuid.”

See oli öeldud ilma naljata ja Alix võttis tal käest kinni. „Mõtle asja helgemale poolele – võib-olla täna õhtul tal ei olegi trussikuid jalas.”

Paul purskas naerma. „See lööb küll kai puhtaks! Tule lähme jalutame natuke nagu armastajad, kes me ju pole. Kas tööl läks hästi?”

Alix vastas BBC inglise keeles: „Ma vabandan härra, aga kahjuks ma ei saa teie kõnet edastada, kuna liinil ripub pesu.” Prantsuse keelele üle minnes: „Mis siis nüüd? Miks sa mind jõllitad?”

„Ma ei saa sellest kuradi keelest mõhkugi aru. Sa ju tead, et minuga inglise keelt rääkida on sama hea kui koerale liiga kõrge pall visata.” Smaragdrohelised silmad välkusid – Paul oli heledapäine nagu ta õedki, tüüpiline tahumatu ja rohmakas frank, ent kergesti ärrituv nagu ratsaväeohvitser.

„Mina sain ju hariduse, keegi maksis selle eest,” rahustas ta meest. „Sina pead ka õppimisest lugu, muidu sa ei rügaks hambad ristis selle nimel, et su õed saaksid eratunde võtta. Kui Lala ükskord Pariisi ooperis või La Scalas esimest viiulit mängib, on see üksnes sinu teene.”

Nad jalutasid edasi, pannes tuvid õhku tõusma. Park oli peaaegu tühi, lapsed koos oma hoidjatega olid juba ammu kadunud. Kirjanikud, luuletajad ja üliõpilased, kes sellesse Ladina kvartali soppi alatihti sisse põikasid, olid juba Boulevard St-Michelil. Paul peatus korraks, et süüdata sigaret, ja kummardus nii kauaks leegi kohale, kuni sigaret põlema läks. Silmad maas, tõmbas ta sügavalt suitsu sisse.

„Ütle mulle, enne kui ma uudishimust lõhken,” ärgitas Alix teda lõpuks. „Kui palju sa Hermèsi eest said?”

Paul puhus suitsujoa välja. „Mitte midagi. Minu kontaktisik ei saanud sellega midagi teha. Polnud piisavalt detailne.”

„Polnud piisavalt detailne?” Kibedale pettumusele lisandus ka hirm. Kui see sissetulekuallikas kuivale jääb … ta ei tahtnud sellele mõelda. „Näita mulle siis kedagi teist, kes mäletab detaile sama hästi kui mina, kes suudab nii täiuslikult järele teha … ”

„Keegi ei kahtle sinus, Alix. Noh, mina igatahes mitte. Aga asi ei ole selles. Neil on ehtsat eset vaja.”

„Poole päeva palk vetsupotist alla! Mida see sinu kontaktisik siis loodab? Kui keegi annab mulle raha, siis ma ostan endale selle salli.”

„Küllap on keegi seda juba teinud. See vuhiseb õige pea New Yorki, et sellest saaks iga kuu kümme tuhat võltsingut välja lasta. Mul on kahju, Alix. Ka enda pärast. Mul oli seda vahendustasu vaja.”

„Nad oleksid võinud minu joonistuse alusel töötada.”

„See naine ütles, et ei saa.”

„Naine? Sinu kontaktisik on siis naine?”

„Lõpeta.” Paul püüdis naeratada, ent kortsutas selle asemel vaid kulmu. Ta hoidis Alixi eemal oma „kontaktisikutest” ja kõrvaltänavate baaridest, kus ta neid tehinguid sõlmimas käis. Paul oli olnud musta turuga seotud ajast, mil ta oli juba nii vana, et seadust rikkuda, kuid Alixit pidas poiss selle maailma jaoks liiga süütuks. „Sa naeratad politseinikele,” õrritas ta tavaliselt. „Esimene märk hullumeelsusest.”

Nüüd kehitas ta vaid õlgu. „Kord võidad, kord kaotad.” Kui Alix tema ees seisma jäi, sai ta tüdrukust valesti aru ja tõmbas ta enda vastu. „Ma ei taha, et sa raiskaksid oma elu varastamise peale.”

Nende huuled kohtusid õhkõrnaks suudluseks. Alix kallutas pea tahapoole ja vastas: „Ma ei varasta.”

„Hea küll, siis teed järele. Tänu sinusugustele saavad New Yorgi daamid Pariisi originaalid kätte samal ajal kui prantslannadki. Sa pakud siis sotsiaalteenust, mis?”

„Täpipealt. Kõik saavad oma tahtmise.”

„Välja arvatud disainerid, kes neid rõivaid loovad. Nemad tahaksid su oksa tõmmata.”

„Sina mind selle supi sisse tirisid,” tuletas ta mehele meelde. „Olime teineteist ainult nädala tundnud, kui sa sokutasid mu Longchampsi võiduajamistele kõrgmoodi vaatama. Sa ütlesid, et sul on sõber, kes müüb moejooniseid dollar tükk ühele New Yorgi ajakirjale, ja too otsib üht osava käega kunstnikku. Sina meelitasid mu sellele teele.”

„Ma tean. Mu jumal, Alix, kui ma vaid ei vajaks sind nii väga.” Paul suudles teda ja Alix vingerdas end lahti, mõeldes, et mehel pole mingit õigust seda teha, et see ei meeldi talle … kuid taipas siis, et meeldib küll. Tegelikult meeldis talle mehe suu surve, kerge habemevarjuga lõug tema naha vastas. Isegi Gauloises’i maitse ei muutnud seda tunnet.

Alix katkestas suudluse. „Kas sa tahad sellega öelda, et rohkem tööd enam ei tulegi?”

„Kui meid tabatakse, kes siis mu õdede ja sinu vanaema eest hoolitseb?” ohkas Paul. „Jah. Ei tule enam. Sul on õigus.”

„On sul siis mingi teine töö või?” Paul ei osanud valetada.

Mees ägas. „Sa kargad mulle kohe kallale või võtad pea maha.”

Alix sikutas teda varrukast, suudles algul põgusalt ja seejärel väljakutsuvalt. „Räägi mulle, siis otsustan, mida sinuga teen.”

Paul rääkiski talle.

*

Varastada Champs-Elysées’ lähedal Rue de la Trémoillel asuvast Javieri moemajast 1937. aasta kevadsuvine kollektsioon. Varastada sellest majast, kus Mémé parasjagu töötab … Varastada kogu kollektsioon?

Paul noogutas. „Mu kontaktisik tahab sellest iga viimset kui paela ja pannalt.”

„Võimatu.”

„Seda ütlesin minagi.” Paul tõstis käe ja vaatas kella. Nad olid pugenud ühte kohvikusse, tellinud kõige odavamat veini, mõlemad teadlikud sellest, et kodus on neid pere ootamas. „Ameerikas ollakse selle Javieri järele hullud. See on selle ameeriklanna pärast, kes Inglise kuningat magatas.”

„Proua Simpson kannab Javieri?” Alix mõtles hetke ja noogutas siis. „Võib-olla sellepärast ta paistabki fotodel nii pikk. Javier tõmbab naised sirgu nagu pulgakommid.”

Paul kehitas kannatamatult õlgu. „Ma tean vaid seda, et ameeriklannad seisavad nende imitatsioonide pärast tänavatel järjekorras. Minu kontaktisik tahab, et keegi joonistaks tema kevadiselt etenduselt kogu komplekti maha.”

„Ütle oma kontaktile, et ta on hiljaks jäänud.”

„Selles asi ongi.” Paul kummardus ettepoole, sahmerdades laudlinaga. „Javier esitleb seda aprillis.”

„Keegi ei esitle oma kevadsuvist kollektsiooni aprillis.”

Paul laiutas käsi. „Sellel aastal Javier teeb nii. Ära küsi, miks.”

Alixi pea huugas. Kogu kollektsioon ühest majast? „Selleks tuleb pääseda tööruumidesse, tuleb ateljeesse sisse murda. Tuleb võtta kõik: rõivad, joonised, näidised … kas või Javier ise ära röövida.”

„Kas sa ei saa minna salongi märkmeid tegema? Neil on ju väljapanek kogu aeg üleval, kas pole siis?”

„Mitte enne, kui kollektsioon on juba turule jõudnud. Pääsen moeetendusele mõne daami teenijatüdrukut mängides. Ma lähen mõne hästi riietatud naise järel sisse. Või teesklen, et olen üks sinivereline inglise tüdruk, kes tahab endale kangesti esimest Pariisi kostüümi muretseda. „Millised udupeened kleidid! Kuidas te, pühade vägi, neid küll teete?” Nad lähevad õnge. Kui on hea päev, võin ma viis või kuus disaini meelde jätta. Terve kollektsiooni jaoks läheks mul vaja kas kolme aju või üht kaamerat.”

Asjatundmatu Paul hõõrus nina. „Asi on selles,” ütles ta, „et mu kontaktisikul on hulgimüüjad ootel. New Yorgis on töölistel vatt ja vile peal, vabrikud pungil täis inimesi, keda kutsutakse lauaahvideks – inimesi, kes töötavad õmblusmasinate taga öö otsa, et aga tellimusi täita. Ameeriklannad tahavad üksnes sellist moodi, mida nad ajakirjades näevad. Nad tahavad Javieri. Nad tahavad sedasama, mida proua …”

„Simpson.”

„… kannab, ja nad tahavad seda varem kui kõik teised.”

Alix raputas pead. „Ma olen niigi oma nina alatihti nende kollektsioonidesse toppinud. Müüjad tiirlevad nagu hagijad su ümber ja tulevad kallale, kui näevad sind pliiatsiga kas või kriipsugi tegemas. Sul oli õigus, Paul, kui sa ütlesid, et see on vale. Me peaksime sellele lõpu tegema.”

Paul silmitses oma sõrmi. Küüneümbruse nahk narmendas raskest tööst ja närimisest. „Jah, olen sinuga nõus, aga … vaata, see minu kontaktisik, ta tunneb Rue de Bacil üht logopeedi, kes on oma tööga uskumatuid tulemusi saavutanud ja kes võiks Suzy jälle rääkima panna. Aga ta on kallis.”

Alix ohkas. „Kõik on kallid, välja arvatud meie sinuga. Mul on väga kahju, Paul.”

Paul jõi oma klaasi tilgatumaks. „Ära ole nii kurb. Ma ütlen oma kontaktisikule, et see töö käib meil üle jõu.”

„Ei, Paul … ütle talle, et ma teen seda.”

„Teed tõesti või?”

Alix jõi oma veini lõpuni. „Kohe, kui olen end nähtamatuks muutnud. Muide, kui palju selle eest pakuti?”

„Oh …” Paul luges mündid lauale ja nimetas summa, mille peale Alixil suu lahti vajus. „Ma tean. See on nagu Prix de Diane’il kogu aastapalga mustale hobusele panemine ja täispanga võitmine.”