Читать книгу Kleidivaras - Natalie Meg Evans - Страница 2

Pariis, 1937

Mathilda tütar väljus Mandri-Euroopa Telefonikeskjaama hoonest, seljas luuderohuroheline kostüüm, mille range lõige oli tema noorusega täielikus vastuolus.

Viltu sätitud viltkübar ja mustad lakknahast kingad, nagu ka naise saledaid sääremarju ja pahkluid rõhutavad siidsukad, andsid aimata, et tegemist on jõuka noore daamiga. Ta kandis musta käekotti ja sellega sobivaid sõrmkindaid. Kui ta kiirel sammul mööda Rue du Louvre’it liikus, kohtas ta imetlevaid pilke ja rohkem kui üht kutsuvat naeratust.

Alix Gower sundis end neist mitte välja tegema. Poolteist aastat selles linnas oli talle õpetanud, et „stiil ei naerata kunagi vastu”. Jääkülmad parisienne’id võtavad imetlemist enesestmõistetavana. Ta õppis selliseid naisi matkima, et vältida libastumist, mis võiks liialt reeta inimese päritolu. Tema juured olid Londonis, kus ta oli elanud esimesed kaheksateist aastat oma elust.

Tema isa oli olnud samuti londonlane, töölisklassi esindaja, kes oli küll sõja üle elanud, ent siis tuberkuloosile alla vandunud. Tema ema oli Alsace’ist pärit juut. Alsace, mille pärast Prantsusmaa ja Saksamaa olid sajandeid sõdinud, oligi fatalistlike inimeste kasvupinnas. See kasvatas põgenikke. Kuigi Alix polnud oma ema tundnud, oli ta temalt pärinud pagulase leidlikkuse. Just praegu põgenes ta oma vahetusest telefonikompanii kommutatsioonilaua tagant. Ta oli täitmas ülesannet, mis võis viia tema vahistamiseni, ent mida ta Ritzi baari suundudes algajale iseloomuliku teatraalsusega sooritas.

Rue St-Honorél tema samm aeglustus. Ta imetles seda eksklusiivset esimest linnaosa ning kuigi kell oli juba kolmveerand viis ja tal veel omajagu maad minna, vaatas ta igasse aknasse, millest möödus. Need polnud üksnes rõivad, mis teda tõmbasid. Ta armastas hotelliesiseid nende livrees uksehoidjate, potis kasvavate puude ja lilleseadetega. Ta armastas läiklevate vaagnatega kondiitriärisid. Ta oli saabunud Pariisi poolteist aastat tagasi ja see linn oli ta täielikult lummanud.

St-Honorél oli üks pood, millele ta ei suutnud kuidagi vastu panna. Zollinger’ äri oli käsitsi valmistatud šokolaadi paradiis – virnade viisi kullakarva ja suhkrustatud lilledega kaetud šokolaadi. Tema lemmik oli violetne šokolaadikreem, mida ka ta ema oli kõige rohkem armastanud ning mis juba ainuüksi seetõttu oli ihaldusväärne.

Kõike, mida Alix oma emast teadis, oli ta kuulnud kellegi teise käest, ja nii ta talletaski üksikasju, huvi tundmata, kas need mälestused vastasid tõele või mitte. Alix teadis ema tunnistuste ja kooli lõputunnistuse järgi, et Mathilda oli asunud Londonisse elama üheksa-aastaselt ja lahkunud koolist neljateistkümneaastaselt, et hakata tööle ühes kaubamajas. Ja Alix teadis ka seda, et sõja ajal oli Mathilda töötanud meditsiiniõena. Seda tõestas üks foto ja õdedele mõeldud katekismus. Ta uskus, et Mathilda piht oli olnud neljakümne kuue sentimeetrine, sest ta oli saanud päranduseks ühe pudeda alusseeliku, mille krookpaela sõlm oli tehtud just sellise uskumatu vöökoha jaoks. Kirjad ja pleekinud lilledega kaastundekaardid, mida Alixi vanaema ühes karbis alles hoidis, olid tõestus sellest, et Mathilda 1916. aastal toimunud matusetalitusel oli viibinud mitukümmend inimest. Alixil oli ka oma vanemate pulmapilt, ülesvõte, mis rääkis nende rõõmust ja lootusest. Ülejäänu mõtles Alix ise välja. Tema vanaema, kes oleks võinud kogu loole valgust heita, pidas targemaks seda mitte teha.

Rahakotis franke lugedes astus Alix sisse Zollinger’ ärisse ja tuli sealt arutult pika aja pärast tillukese pakiga välja. Ta vaatas kella. See oli viis minutit viis läbi. St-Honoré oli pikk ja ta pidi jõudma veel palju eksklusiivsemale Rue du Faubourg St-Honoréle. Seal oli väljas üks haruldaselt väärtuslik ese, ja kui ta ei kiirusta, võidakse see minema viia või ära müüa.

Ta oli oma lõunase vabaduse eest kallist hinda maksnud. „Mémé – see tähendab mu vanaema – väänas pahkluu välja ja peab arsti juurde minema,” teatas ta oma ülevaatajale preili Boussacile. „Kas ma võin ära käia ja ta sinna viia?” Kramplikult kokkupigistatud sõrmed selja taga reetsid küll valet, ent järelevaataja nägi ainult tagasihoidlikku, mahalöödud pilguga tumedapäist tüdrukut. Tüdrukut, kes paistis oma kahekümnest eluaastast noorem, ent kes riietus nagu moemaja modell ja tegi oma tööd hästi. Tüdrukut, kes valdas inglise keelt, mida telefoniettevõte vajaski.

„Ma mõistan, kui te ei luba …” Alix tõstis oma sooblikarva silmad, mis pidid ilmselt väljendama tõelist meeleheidet, sest preili Boussac ohkas ja lausus: „Hea küll.” – Alix võib oma vahetusest täna varem lahkuda, aga äraoldud aja eest talle tasu ei maksta ja niisugune puudumine ei tohi muutuda regulaarseks. „Ettevõte ei saa pereliikmete haiguse puhul iga kord erandeid teha. Kui te kaotate meie usalduse, leiame teie kohale ilma vaevata uue inimese.”

Alixi kõrvus kõlas see nagu unistus: ilmuda tööle ja leida, et tema kohal on juba inimene olemas. Tänane ülesanne oligi osa sellest plaanist. Samm tuleviku suunas, mille juurde kuulus korter kolmerealisel bulvaril ja oma ambitsioonide takistusteta teostamine. Need soovid olid temast juba ette kihutanud. Nad ootasid Rue du Faubourg St-Honoré tänaval majas number 24.

„Oh ei!” Alix lõi jalga vastu maad. Ta oli nüüd majas number 24, nahaja siidimeister Hermèsi juures. See ese, mille pärast ta oli valetanud ja millele ta oli toonud ohvriks oma väärtusliku palga, oli seal, kus ta oligi lootnud seda näha – vaateaknal –, ent see oli peenelt õmmeldud sadula vastu nõjatuva käekoti sangade vahelt läbi tõmmatud. Tema aga pidi seda nägema laiali laotatuna.

See oli ruudukujuline siiditükk, esimene sall, mis tuli välja Hermèsi uuest Lyoni vabrikust. Noh, niipalju kui ta nägi, oli see valge ja käsitsi ääristatud. Sallile olid trükitud väikesed puud või siis ehk põõsad, rattad ja hobuste pead ning midagi parukaga mehe sarnast. Ta heitis pilgu oma riietele. Kas tal oli julgust sinna sisse astuda, seda näha küsida?

Tema kostüüm oli kõvasti parem kui mis tahes riietusese, mida tema kolleegid kandsid, ent see ei vastanud Faubourg St-Honoré standardile. Mis siis, kui mõni töötajatest talle ühe pilgu heidab ja ta tagasi välja juhatab? Või tema tulemise põhjuse ära arvab?

Nad ei tee seda, sisendas ta endale. Polnud ju mingi kuritegu soovida näha midagi uut ja ilusat. Ajakirja Marie Claire uus number müügilettidel rõhutas, et „enesekindlus algab seestpoolt”. Aga sama lugu oli ka eneses kahtlemise ja seedehäiretega.

Autovurin sundis teda ümber pöörama. Üks Rolls-Royce peatus, liivakarva kere säramas. Autojuht astus välja ja kohendas nahkkindaid, enne kui avas kõrvalistujale ukse.

Üks naine ilmutas end baleriini nõtkusega. Kindlasti mitte prantslane, hindas Alix. Ta oli just omandamas prantslaste seltsielu kombestikku ja teadis, et rikastel prantslannadel olid päeva ajal juuksed kinni. Selle naise lokid langesid rebasenahast kübara alt maisikollaste lainetena alla. Tema huuled olid veripunased, kulmud joonistatud ühe pliiatsitõmbega. Filmistaar? Kes naine ka polnud, Hermèsi uksed avanesid talle juba siis, kui ta polnud veel poolt kõnniteedki ületanud.

Autojuht pani sigareti suhu, sähvas välgumihklit ja tegi Alixile silma. „Uudistad vaateaknaid, kullake? Me mõlemad sinuga.”

Alix heitis talle upsaka pilguga ja järgnes daamile poodi.

„Preili, mida teile?” Noor müüjanna, klienditeenindaja, sulges tal tee. Alix tundis, kuidas tüdruk pingsalt tema jaki igat nõelapistet uurib, hindab selle lõiget, otsib varjatud märke jõukusest. Küllap ta neid ei leidnud, sest ta kordas nüüd juba teravamal toonil: „Teile, preili?”

„Kindaid,” vastas Alix huupi. „Ma – ma sooviksin osta paari kindaid. Ja salli.” Ta heitis pilgu aknale, aga ei söandanud sinnapoole suunduda.

„Kindaid kevadeks?”

„Ee, jah. Kas pruune on?”

Pruune kevadeks? Ai-ai! Müüjanna viipas istmele, mis asus aknast tükk maad kaugemal. „Järgnege mulle palun, preili.”

Rolls-Royce’ist väljunud daamiga tegeles üks vanem müüjanna ja Alix kuulis naist ameerika aktsendiga inglise keeles hüüatamas: „Heldeke! See siis on härra Hermèsi uus lapsuke? Selle pärast võivad kõik arust ära minna! Küllap on sel ka nimi?”

Alix lõi ebalema. Nad rääkisid sellest sallist.

Müüjanna vastas: „Härra Hermès pani sellele nimeks „Jeu des omnibus et dames blanches”.”

„Püha müristus, selle peate mulle küll ära tõlkima.”

„Proua, see viitab kaheksateistkümnenda sajandi mängule, mida nimetati omnibussiks, ning samuti ka linnas reisijaid vedavatele hobusõidukitele dames blanches’ile, mida samamoodi kutsuti omnibussideks. See on üks väike nali.”

„Noh, selle nalja mõistmine käib mul üle jõu,” nentis daam siiditükki vastu valgust hoides, „aga ma ei suuda ära oodata, millal selle ümber oma kaela saan. Kas ma võiksin nii peene asjakese omanikuks saada?”

„Meile siin Hermèsi äris on alati suureks auks proua Kilpinit teenindada.”

Alix nihkus lähemale. Proua Kilpin ei olnud filmistaar. Need kutsusid end alati preilideks. Ega ka mõne diplomaadi naine. Püha müristus. Lame karp seisis avatuna letil ja Alixile kargas pähe, et neid salle peab laos veel olema. Loomulikult on. Kohe, kui jutt levib, hakatakse neile tormi jooksma. Seda enam on põhjust nende disaini, nende värve endasse neelata. Must, roostepruun, sinine …

Hobuomnibussi motiiv kordus topeltringina. Alix luges kujundid kokku ja jättis meelde nende liikumissuuna. Keskel oli kartušš kaheksateistkümnenda sajandi lõpu daamide ja härradega, kes laua taga mingit mängu mängisid. Ta luges inimesed üle, täheldas nende riietust ja soenguid. See oli keerukas ja peen disain.

„Ja kes sina siis oled, preili Passija?” Ameeriklane keeras end toolil ringi. „Sa ju lausa jõllitad mind.”

Alix taganes. „Vabandust, andke andeks.” Ta pages tänavale, jõudes siiski kuulda …

„Vean kihla, et ta on ajakirjanik ja müüb minust ajalehtedele loo. Milline tüütu tüüp. Aga ponnistuse eest saab ta kuus punkti kümnest.”

Hakkas juba hämarduma, kui Alix Pont Maried mööda Seine’i jõe ületas ja Quai d’Anjoule suundus. See asus Ile St-Louis’l – väiksemal kahest saarest, mis moodustasid Pariisi muistse südame. St-Louis oli väike omaette kogukond kaunite tänavate ja sammaldunud sadamasildadega ning Alix oli endale lubanud, et ühel päeval elab tema ühes neist lagunevatest häärberitest. Alandatuna oli ta Hermèsist kiiresti minema kõndinud. Kuus punkti kümnest …

Tema kingakontsad kõpsusid munakivisillutisel, kui ta saabus raudvõru külge seotud roostes Hollandi pargase juurde. Paadi nimi oli Katrijn, kuigi r-ist edasi kadus nimi mingist ammusest kokkupõrkest saadud mõlgi sisse. See paat oli koduks tema parimale sõbrale. Ta hüüdis: „Paul? See olen mina, Alix. Kas sa oled seal?”

Roolikambri ukse vahelt ilmusid välja kaks täpselt ühesugust pead, seejärel lipsasid kaks puuvillastes kleitides tüdrukukest laevaahtrile. Ühel tüdrukul oli ühes käes tavalisest väiksem viiul ja teises käes poogen.

Alix hõikas tüdrukutele: „Lala, Suzy, kas teie vend on kodus? Kas ma tohin pardale tulla?”

Lala, see, kelle käes oli viiul, ütles tasakesi: „Kuss, ta magab. Ta läks hommikul juba kella nelja ajal turule.”

„Kas te täna koolis olite?”

„Natuke aega. Mul oli viiulitund ja Suzy käis oma kõnetädi juures.”

„Sa mõtled logopeedi?” Alix hakkas naerma. „Kas sa ei tahaks mulle klaasikest veini pakkuda? Ma luban, et ei ärata Pauli üles.” Tema jalad lõid tuld ja ta pidi istuma, et peas huugavad mõtted kirja panna. Tüdrukud tõmbasid alla laevatrepi, mis oli ehk ainult väheke parem kui lihtsalt üks sakiline laud. Alix teadis, et sellest üle minnes ei tohiks alla vaadata, aga ta ei suutnud end kuidagi tagasi hoida. Saatus tahtis, et alati, kui ta poole trepi peal oli, podises mõni teine laev mööda ja lainetus lõi Katrijni võnkuma ja õõtsuma. Ta võiks ju ka kingad jalast võtta, aga sukad maksid pool nädalapalka …

Naeruturtsatus sundis tüdrukut üles vaatama. Suur kämmal sirutus teda aitama, käsivars selle kohal oli päevitunud ja paljas, nagu ka ülakeha selle taga. „Paul, sa oled alasti!” hüüatas Alix.

„Võin olla küll,” ütles Paul le Gal oma tugevaid ja ebakorrapäraseid hambaid paljastades. „Kas sa tulid minuga armatsema?”

„Tss! Tüdrukud kuulevad.”

„Ei nad kuule. Kuula!”

Kambüüsist kostev oli nagu mesi ta kõrvadele: Suzy käskis Lalal veinipudeli tuua ja Lala käskis Suzyl klaasid välja otsida. Suzy küll ei rääkinud, ent laulis sageli. Tüdrukud olid aasta tagasi masendavatel asjaoludel kaotanud oma ema ning Alixile meenutasid nad väikseid pardipoegi, kes hulpisid tragöödia kiiluvees, ujudes üha edasi, sest teine võimalus oleks olnud uppumine.

Paul aitas ta üle laevateki ääre, haaras ta embusse ja suudles teda, samal ajal kui Alix oma seeliku pealt roostet pühkis. „Ära tee,” sõitles ta meest. „Ma tulin siia tööle – mul on üks jäljend, lausa kõrvetab mind, nii et ma pean selle paberile saama.”

„Ma magasin, aga kuulsin sind läbi une,” ütles Paul tema suu vastas. Kahekümne kahe aastasena polnud ta Alixist eriti vanem, aga paistis küll, sest töö puuviljaturul kastide vedajana hoidis teda lihaselisena ning suitsetamine oli ta hääle karusemaks muutnud. Alix lubas tal end suudelda, teades, et see pole kummagi suhtes aus. Nad olid sõbrad ja äripartnerid ning täna õhtul tuli tööd teha.

Alix lükkas mehe otsustavalt eemale. „Ma pean istuma, muidu lendab mul kõik peast välja.”

Ümmargune laud ja neli sellega kokkusobimatut tooli võtsid laevanina täielikult enda alla. Paul tõmbas ühe tooli välja, süütas laterna ja jälgis, kuidas Alix võttis kotist kavandiploki ja värvipliiatsid. Mehel oli otsekui lummatud ilme, mis muutis ta näo armidest ja ninaluumurru kühmust hoolimata kauniks. „Ma kardan alatasa, et sa leiad mõne rikka mehe ja unustad mu.”

„Ma nägin ennist üht rikast naist,” ütles Alix, kui Suzy nende poole vaarus, veiniklaasid ja karahvin tillukesel kandikul. „Ta oli mähitud karusnahkadesse, mis olid sama värvi nagu tema auto.”

Suzy kallas veini peakelneri pühendumusega, samal ajal kui Lala asetas kaks piimaklaasi lauale, mis oli tegelikult ankruketi pool, mille peale olid templiga löödud tähed PTT. Paul, Lala ja Suzy istusid vaikides, kui Alix püüdis leht lehe järel Hermèsi salli taastada. Tema peas oli pilt sallist sama terav nagu foto, aga pliiatsid ei „tahtnud” sellest kuidagi aru saada. Saabus videvik. Nende kohal kõrguvas Hôtel Lambertis süttisid tuled, heites kaile kuldseid, mängukaartidega sarnanevaid helke. Vastaskaldal kumas Port des Célestinsist vee peale valgust. Kuigi Alixi publik juba niheles, ei hoolinud ta sellest, adudes, et nad hoiavad talle pöialt. Nad kõik olid ühes ja samas paadis. Kõik ellujääjad. Lala kaitses Suzyt ja harjutas viiulit, et ta saaks ühel päeval kaabu maha panna ja turistidele mängida. Suzy hakkis iga päev kasti peal seistes õhtusöögiks niikaua juurvilja, kuni tal oli suur hunnik ühesuuruseid tükke. Paul töötas kogu päeva, et neid toita ja koolitada. Alix mõistis nende kurbust, sest ka tema oli sündides ema kaotanud. Kaotada aga inimene, kes on olnud sinuga kogu elu, on küllap veelgi hullem.

„Peaaegu unustasin …” Ta tuhlas käekotis, otsides sealt Zollinger’ pakki. „Kummalegi üks, tüdrukud.” Lala ja Suzy vahtisid šokolaade, kuni Alix andis naerdes loa need paberi seest välja võtta.

„Kas mina tohin paberit nuusutada?” küsis Paul.

„Ma ei saanud nelja lubada. Kas teate, need müüjad pakivad iga šokolaadikommi väiksesse tuutusse ja keeravad otstest kinni? Lausa hüpnotiseeriv – ainult et mina keksisin kannatamatult jalalt jalale –” Alix vaigistas Pauli, kui see vastama hakkas. „Las ma jätkan.”

Keeleots tükkis tema hammaste vahelt välja. Samamoodi nagu kaksikud, kes nautisid luksuslikke rüüsteretki lilla kreemi manu, libises ka tema eemalolevasse seisundisse. „Ma saan selle paganama salli tehtud ja me saame selle eest raha. Kuus kümnest? Ühel heal päeval tulevad rebasenahas daamid minu poodi ja lunivad, et saaksid minu disainitud asju osta.”