Читать книгу Kleidivaras - Natalie Meg Evans - Страница 3

Kell oli peaaegu üheksa õhtul, kui Alix lõpuks oma kavandiploki kinni pani, ning taibanud, kui kaua ta oli seal istunud, kuulutas: „Ma olen hilja peale jäänud, pean tormama.”

Paul säästis ta jalavaevast ja sõidutas ta oma ratta pulgal koju. Alix elas jõe vasakul kaldal kuuendas linnajaos Rue St-Sulpice’is. Kui nad olid mööda Pont de Sullyd Seine’i ületanud, tuhisesid nad keset Boulevard St-Germaini. Alix ahmis õhku, kui autode esituled vooluna nende poole liikusid. Just sel hetkel, kui ta närvid hakkasid üles ütlema, keeras Paul St-Germainilt maha ning seal olidki tema kodukiriku St-Sulpice’i toolijalgu meenutavad tornid.

„Paul, sa võid – oih!” Mees riivas kanalisatsiooniluuki. „Ma lähen ise jalgsi edasi.”

„Kas sa siis ei tahagi, et ma su trepist üles sõidutan?”

„Väga naljakas. Proua Rey tuleks siis välja ja äigaks sulle mopiga.” Alixi maja uksehoidja oli üks vaevatud hing, kes kasutas oma moppi rohkem sõdimiseks kui koristamiseks. „Lähen parem üles. Mémé hakkab muidu muretsema.” Ta taganes sammukese, teades, et Paul tahab teda oma embusse haarata.

„Vanaema puhul ei muuda kaks minutit enam midagi.”

„Sa ei tunne minu vanaema.”

Paul oigas. „Miks alati hüvasti jättes uks minu nina all kinni lüüakse?”

Alix suudles teda põsele: „Sa annad siis mulle Hermèsi kavandist teada? Müüd selle maha, eks?”

„Ma viin selle oma kontaktisikule nagu tavaliselt, ja hoian siis pöialt.” Seda ütles ta tüdrukule alati. Ei mingeid nimesid, ei mingeid lubadusi. „Head ööd siis?”

„Head ööd. Mine parem tüdrukute juurde tagasi.”

Ta vaatas, kuidas mees ümber pargitud autode väntas ja suure kiriku varju kadus.

Alixi sisehoovi uks oli praokil. Ta sulges selle tasakesi ja tõmbas ninaga õhku. Uriinihais. Aina hullemaks läheb.

Hiljuti olid Alixi kortermaja taha endistesse pesumajadesse kolinud uued üürilised. Vahel luges ta sealseid täiskasvanuid kokku ja tal oli tunne, et sinna oli tuubitud vähemalt viis perekonda. Teised elanikud kurtsid uustulnukate toidulõhnade ja kaebliku leelotamise üle. Alixis äratasid need inimesed huvi, aga ta polnud kunagi söandanud neile läheneda. Vuntsidega mehed vahtisid teda varjatud imetlusega, naised põrnitsesid teda oma mustade juuksekardinate vahelt. Proua Rey kutsus neid „võõramaisteks kahjuriteks, kes ei oska kübetki prantsuse keelt ega ürita seda ka õppida”.

Alix ei ühinenud selle hukkamõistuga. Kui tema oleks omasugustega Pariisi tulnud, poleks ka tema kooliaegne prantsuse keel eriti paremaks muutunud. Ainult siis, kui sind tundmatus kohas vette visatakse ja mitte keegi ei seisa päästevestiga kõrval, hakkad sa keelt ladusalt rääkima. Tema töö telefonikeskjaamas nõudis selget ja laitmatut prantsuse keelt ning mingil hetkel, ta ei osanud täpselt öelda millal, oligi ta lõpetanud pomisemise ja hakanud kõnelema. Kohtumine Pauliga oli sellele kaasa aidanud, sest mees oli halvustamata tema vigu parandanud, kuigi oli õpetanud talle ka Pariisi slängi ja hulgaliselt vandesõnu.

„Kui tahad keelt omandada, muretse endale armuke.” See oli üks esimestest asjadest, mida mees oli talle kelmikal muigel öelnud.

Vestibüüli sisenedes kirus Alix sosinal juba harjumuspäraselt: „Kuue trepi jagu astmeid, õnnistagu armuline saatus meie järgmist korterit liftiga.” Õnne korral ei saa vanaema aru, kui hilja juba oli. Ent kui ta jõudis kõige kõrgemale trepimademele, lendas uks lahti ja murest murtud hääl hüüdis: „Vey ist mir,1 Aliki, kas sa ei märganud, et päike on looja läinud ja kuu juba väljas? Mina pean siin juukseid katkuma, arvates, et sa oled tapetud või midagi veel hullemat? Kus sa olid?”

„Anna andeks, Mémé. Kaotasin ajataju.” Kodus rääkisid nad inglise keeles või keeles, mida Alix nimetas Mémé inglise keeleks.

„Istu laua taha. Ära mine kuhugi. Toon sulle söögi.” Danielle Lutzman lasi lapselapsel oma vastuolulised käsud täita, enne kui lisas: „Võid mulle suppi süües rääkida, mis sind nii kaua kinni hoidis.”

Nende kitsuke korter varemalt suursuguse maja ärklikorrusel ei suutnud kuidagi köögilõhnu hajutada. Alix teadis kohe, et tegemist on veisepuljongist keedetud sibulasupiga, mis on maitsestatud tüümiani ja parmesaniga. Seda serveeriti krõbeda baguette’iga … mis selleks ajaks oli juba jahtunud; seda tuli süüa kohe värskelt ahjust võetuna.

Alix võttis jaki seljast, vahetades selle paksu kardigani vastu. Korter oli jahe. Nad maksid lisaks üürile ka kivisöe eest ning küte pidi olema sisse lülitatud kaks korda päevas, aga tegelikult juhtus see heal juhul vaid kaks korda kuus. Talvel olid nad sunnitud kasutama petrooleumiga kütteseadmeid, mis ajasid vingu välja. Kui nad külma üle kurtsid, selgitas proua Rey neile, et nad on oma kivisöevaru juba ära kulutanud, või siis väitis, et boiler jukerdab. „Minu poeg Fernand sätib selle korda, kui järgmine kord siia tuleb,” lubas ta. Oh seda tabamatut Fernandi küll! Proua Rey pettis neid, aga uksehoidja käes oli võim. Tema oli majaomaniku silmad ja kõrvad.

Alix vaatas suppi oodates ringi, taibates, et kõigest kümme minutit Hermèsis olid tema arusaama elegantsusest muutnud. Nende funktsionaalne elutuba paistis nüüd ehmatavalt troostituna. Linoleum oli pragunenud, vaibad kohati lõimeni kulunud. Laigud seintel pajatasid masendavaid lugusid petrooleumivingust. Ainus asi, mis elutoa veel mõnusaks muutis, oli impressionistist maalikunstniku Alfred Lutzmani väike maalikollektsioon – maastikud ja oma Alsace’i kodulinna Kirchwilleri vaated. Mémé oli need oma Londoni-eelsest eluperioodist alles hoidnud. Lutzman oli olnud Mémé abikaasa, Alixi vanaisa.

Alix ihkas oma Alsace’i juurtest enamat teada saada, aga vanaema oli selle aja suhtes tundlik. Tal oli siis kombeks pomiseda: „See oli raske, piinarikas aeg” ja viia jutt seejärel mujale või leida Alixile mõni muu tegevus. See suurendas Alixi soovi välja uurida, kes või mis ta oli.

Nad olid saabunud Pariisi 1935. aasta septembris ja olnud võõrad linnas, mis oli räsitud rahutustest ja töötusest ning ärev piiri taga toimuva Saksamaa taasrelvastumise tõttu. Alix ei suutnud enam kokkugi lugeda neid kordi, mil tema rahvuslik kuuluvus oli probleeme tekitanud. Sellele küsimusele oli ainult üks õige vastus: „Prantsuse kodanik”.

Loomulikult oli ta Inglise kodanik. Saksa alsace’lane. Juut, kuigi mitte usulises mõttes. Vormiliselt võis ta ju väita, et on Prantsuse päritolu, sest Prantsusmaa oli Alsace’i 1918. aastal endale tagasi krabanud. Teiste sõnadega – ta oli segavereline, kellel ei olnud mingile kindlale loole tugineda. Pariis oli tema võhiklikkuse ilmsiks toonud, ja vanaema puiklemisest tüdinenud, oli ta lõpuks leidnud kellegi, kes võinuks neid tühikuid täita. Ta oli asunud otsima Raphael Bonnet’d.

Raphael Bonnet oli üks kümnetest tuhandetest Pariisis elavatest kunstnikest, kuid kes Alixi silmis neist kõigist väga oluliselt erines – ta oli olnud Alixi vanaisa õpilane. Alfred Lutzmani äkilise surma järel oli Bonnet aidanud Mémél ja tema tütrel Mathildal Inglismaale elama asuda – episood, mida tema vanaema oli kirjeldanud kui „ilma oopiumita amputeerimist”. Alix võis ainult ette kujutada, kui oluline Bonnet oli olnud nii kartlikule inimesele, nagu seda oli vanaema. Mémé rääkis temast sageli, naeratus huulil, kuid nende Pariisis elatud kaheksateistkümne kuu jooksul polnud ta kordagi külastanud tema stuudiot Montmartre’il … ja Bonnet polnud kunagi nende pool käinud.

Selle kohta pärimise peale vastas Mémé alati: „Tal on ju kiire! Töötab alati järgmise näituse kallal, milleni ta muidugi kunagi ei jõuagi. Ja tema siis peaks meie peale aega raiskama?”

Jah, mõtles Alix, peaks küll. Kui inimesed üksteisele meeldivad, siis käivad nad koos lõunal, külastavad muuseume, jalutavad pargis. Alix oli üpris kindel, et Bonnet oli killuke Alsace’ist, mille Mémé oli Inglismaale pagendusse kaasa toonud, pidades seda sõprust kalliks, sest mees oli sillaks mahajäetud kodu ja uue paiga vahel, kus ta alati võõraks jääb. Kui Bonnet Prantsusmaale tagasi pöördus, olid kirjad ja jõulukaardid seda sidet elus hoidnud. Ja kui London hakkas tunduma ohtlikuna, olid Mémé mõtted lennanud Pariisi ja oma vana sõbra juurde. Kuigi Mémé oli siia tulnud Bonnet’ pärast, vältis ta teda nüüd kangekaelselt. Kas see oli nii sellepärast, et aastad olid mööda läinud ja nad mõlemad olid vaid vananenud versioonid inimestest, keda nad mäletasid?

Ometigi olid nad endiselt kirjavahetuses. Mehe kirjad, mida Mémé laskis Alixil ette lugeda, olid vaid suurendanud tüdruku soovi mehega kohtuda. Ta tundus jumalakartmatu, veidi õelana, tema sõnaseaded inimeste kohta oma elus olid julmad, aga ka lõbustavad. Ta pillas kirjadesse oma Alsace’i mineviku kohta mõningaid ahvatlevaid vihjeid, ning neid eraldasid ainult jõgi ja paar linnaosa. Pariis oli Londoniga võrreldes väike … oleks rumalus teda mitte üles otsida … või mis?

Niisiis oligi Alix ühel õhtupoolikul üle jõe läinud ja sattunud suursugustele põhjapoolsetele bulvaritele, roninud kitsenevatest tänavatest üles mäe otsas asuvasse Pariisi Butte de Montmartre’i külasse. Ühelt tubakapoodnikult „kunstnikuhärra Bonnet’” kohta pärides juhatati ta Place du Tertre’isse – akaatsiapuu varjus olevasse kohvikusse. Info jagaja oli ümahtanud: „Hall habe, vest värviga koos. Minge siit otse baari. Küll see tema abiga hinges püsib.”

Kui Alix leidis kirjeldusele vastava jässaka habemiku ja talle oma nime ütles, pilgutas too tükk aega silmi, enne kui haaras tüdruku oma karusesse embusse, millist too polnud tundnud isa surmast saati.

„Alix? Danielle’i lapselaps, Mathilda tütar? Mon dieu2, kes muu saaksidki sa olla? Täpselt nagu Mathilda ise ja silmist tunnen ma vanamehe enda ära! Tulge kõik!” Bonnet kutsus esmalt oma lähimad sõbrad ja seejärel kogu taverni Alixit embama. „Alfred Lutzman on lõpuks ometi selle armsa tüdruku näol oma vaimsesse koju jõudnud. Joome selle ime terviseks!”

Sõber, minevik, samastumine ühekorraga: Raphael Bonnet rääkis talle Alsace’ist ja tema perekonnast tunni ajaga rohkem, kui Mémé oli teinud kogu elu jooksul. Tema tegi Alixi tuttavaks ka punase veini ja artistide, modellide, erootiliste tantsijate, muusikute ja lustliku seltskonnaga ning ka nendega, keda ta kutsus kannukunstnikeks – napsivendadega. Üsnagi valgustav elamus ühele noorele naisele, kelle kogemused seksi, alkoholi ja meeste vallas mahuksid muuseumipileti kitsale äärele kirja panna.

Bonnet tunnistas, et oli tahtnud neid St-Sulpice’i korteris külastada, aga Alixi vanaema oli selle ära keelanud. „Ta peab mind sobimatuks tuttavaks ja tal on õigus.” Ta viipas meestest ja naistest koosneva seltskonna poole, kes oli kogunenud klaveri ümber, kus üks aafriklane ennastunustavalt džässi mängis. „Minu maitse šokeerib teda, ta jääks minu sõprade pärast kurdiks. Pealegi tean ma liiga palju. Sinu vanaema tahab, et möödunu jääks minevikku, nii et paraku … asi piirdubki ehk ainult teretamise ja hüvastijätmisega.”

Ent Alix ihkas seda sõprust, ta tahtis sellest joovastavast boheemlaselust rohkem osa saada. „Ma ei saa teist ometi loobuda nüüd, mil teid leidnud olen, härra Bonnet,” teatas ta mehele. Ja nad kohtusidki vähemalt korra kuus. Mémé ei osanud kahtlustadagi, Alix juba hoolitses selle eest.

Ja mida rohkem Bonnet jõi, seda rohkem ta pajatas. Beaujolais’ veinikannu taga sai Alix teada jahmatava tõsiasja, et Alfred Lutzman polnudki surnud oma voodis – ta oli tapetud.

„Kuidas nii? Kes seda tegi?”

Bonnet oli muutunud enda kohta üllatavalt ebamääraseks. Ettekavatsemata rünnak, mille taga olid vargad, kellele ilmselt peale satuti. „Ära parem rohkem uuri – sinu vanaemale see ei meeldiks.”

Mõistagi mitte, eriti kui Mémé oli alati väitnud, et Alfred oli surnud oma voodis südameataki tagajärjel. Sellest päevast alates oli Alix üritanud Bonnet’lt rohkem välja pigistada, aga raske oli mehe mõtteid sellele suunata. Tema meenutused kaldusid sürreaalsusesse ja muutusid iga looga. Tema jutt võis hüpata üle aastakümnete, pilduda nimesid nagu röstimisel lõhkevaid kastaneid. Ta võis ka nilbeks muutuda.

„Mäletad seda paksu Fiamettat, maotantsijat, kes käib siin oma suure kaanega korviga? Kas sa tead, kus ta oma punamusta mürkmadu hoiab?”

Pärast paari pudelit üritas Bonnet temalt alati raha laenata. Sellegipoolest meeldis ta Alixile. Mees kuulas teda, kuulas päriselt. Samuti nõustus ta Alixiga tuliselt selles, et kui Alfred Lutzman oleks elanud, oleks ta olnud üks oma põlvkonna juhtivamaid kunstnikke. Bonnet’ sõnade kohaselt oli Lutzman olnud üks oma aja kõige peenemaid inimihu kujutajaid. Alixi seinal olevatest maalidest oli vaid ühel kujutatud inimest, naervat tüdrukut, kelle musti palmikuid kroonis Alsace’i pitsist jäik tanu. Selle maali pealkiri oli „Mathilda” ja Alixile oli see kallimast kallim.

Alixit mõtisklustest äratades pani Mémé aurava kausi kolksatusega tüdruku ette ja tõmbas ka endale tooli. Laua kohal rippus laelamp ja selle valguses märkas Alix vanaema palgeil pisarate jälgi. Ta oleks äärepealt lusika lauale pannud, aga hoidis end tagasi. Mémé puhul ei saa kunagi otsekohese küsimusega lagedale tulla. Ta noogutas peaga kõrvaloleva töölaua poole, mille peale olid laotatud õhuke siid ja poolid, ning küsis: „Kas see on Javieri moemaja tikand? Nad muudkui annavad sulle uusi tellimusi. Oled vist juba täiesti ära kurnatud.”

„See on raske töö, aga teist ma ei tunne. Söö oma supp lõpuni. Istu lauale lähemale – kas tahad selle seeliku ära rikkuda? Kuidas leib maitseb? On vist juba kõva?”

„Käib küll, kui ma selle supi sisse kastan. Päris silmi pingutav töö vist, kui tuleb siidi pahemale poolele tikkida.” Alix asetas lusika lauale. „Mémé?” Vanaema silmist langes üks pisar. Mémé puuderdas igal hommikul ja õhtul oma nägu, et vanadusega ilmnevaid tähne ja laike varjata, aga puuder oli laiali läinud ja arm tema vasaku kulmu kohal oli valge. „Kas sa nii väga muretsesid, kui ma koju ei tulnud?”

„Ma olen terve päeva närveerinud.”

„Minu pärast?”

„Lugesin ajalehest, et nüüd koheldakse juute Saksamaal veel hullemini. Mul olid seal sugulased. Mis nüüd nende peredest saab? Ja see kodusõda Hispaanias – kui paljud inimesed peavad veel oma elu andma, enne kui keegi sellele lõpu teeb? Ja siis veel ei tulnud sina koju, terve õhtu. Kas sind peeti tööl kauem kinni?”

Alix tundis kiusatust öelda: „Preili Boussac palus mul ühe uue tüdruku tööga kurssi viia”, aga ta tuletas endale meelde, et ta on kahekümnene ning valetamiseks ja vassimiseks liiga vana. „Ma käisin Paul le Galil külas. Me jõime tema laevas klaasikese veini ja ma kaotasin ajataju.”

„Le Gal, kelle ema … ” Mémé neelas ülejäänu alla. „Te olite siis selle tapamajapoisiga kahekesi?”

„Tema õed olid ka seal. Ja Paul ei tööta enam tapamajas, grand-mère.” Hellitusnimi Mémé oli hetkeks unustatud. „Ta töötab Les Halles’is, laadib puu- ja köögivilja.”

„Ah nii. Kahekesi selle pakikandjaga, kelle ema teenis elatist tänaval.”

„See ei ole nii. Sylvie le Gal ei olnud kunagi … see, kellele sa vihjad. Tema äri luhtus, selles on asi.” Alix jäi alati lojaalseks Sylviele, kelle naeratus oli tema esimeste Pariisis viibitud nädalate ebakindluse ja stressi eemale peletanud. Ta oli just hakanud Boulevard Haussmannile tööintervjuule minema, kuid oli metrooliinid segamini ajanud ning sõitnud mitu kilomeetrit kaugemale, Place de la Bastille lähedusse. Klomp kurgus – see oli tal juba kuues luhta läinud tööintervjuu sel nädalal –, oli ta tänavanime otsides rutanud kõige lähemale avenüüle. Alix ei märganud kuulutusetahvlit kõnnitee serval enne, kui sellele otsa jooksis: „Õpi kümne nädalaga tangot tantsima.” Ülemisest aknast ilmus välja üks blond peanupp, millele järgnes rõõmus hüüe: „Kuna te mu kuulutuse otsa kukkusite, siis annan teile esimese tunni tasuta.”

Niisamuti nagu Bonnet, oli ka Sylvie olnud üks ohjeldamatu hing. Tema seelikud olid liiga kitsad, pluusid liiga avatud, aga ta oli üks neid haruldasi tüüpe, kes armastas mehi ja naisi võrdselt. Ta ei saanud kunagi pahaseks, kui sul sammud sassi läksid. Ta võttis lihtsalt aja maha, kuni sul asi käes oli. Ent tema kool suleti, ning kuna tal olid võlad ja kaks tüdrukut toita, oli ta hakanud tantsima armetutel bal musette’idel3 ja Pigalle’i ööklubides. Pauli teada tantsis ta seal meestega … ja mis iganes sellele järgnes. Mis aga järgnes, oli hüpe sillalt. See vapustas Alixit, sest ta ei suutnud kujutleda lõbusat Sylvied mustas jääkülmas vees surnuna. „Pauli õed tahtsid, et ma sinna jääksin,” selgitas ta Méméle. „Nad igatsevad oma ema järele.”

Danielle Lutzman polnud veel valmis tagasi tõmbuma. „Mida see Paul nendega teeb, kui nad on kaheteistaastased ja üks veel ei räägi ka? Kuidas ta selle väiksekese, kes ei räägi, elama õpetab?”

„Ta hoiab end kuidagi vee peal. Inimesed soovitavad tal tüdrukud kiriku orbudekodusse saata. Aga siis oleks jõgi võitnud.”

„Ära aja rumalat juttu.” Mémé pani käed risti. Kuna ta teenis elatist peene näputööga, hoidis ta oma käsi parafiinkreemiga pehmena ja maksis oma kasinast sissetulekust ühele kohalikule naisele, et see mustema töö majapidamises ära teeks. Sellele vaatamata paistis, nagu tungiksid tema sõrmenukid läbi naha. „Mina ei viiks neid ka nunnade juurde,” nõustus ta seejärel. „Kui ma noor olin, käisin ma Strasbourgi pitsivabrikus tööl. Nunnad külastasid meid seal, aga nad ei küsinud kordagi meie, juutide kohta. Neile läksid korda ainult katoliku neitsid.” Mémé koputas lauaplaadile. „Söö. Tee supile lõpp peale.”

Alix kuuletus ja Mémé lausus: „Sul on keskjaamas hea koht, saad iga kuu palka. Sa võid saada järelevaatajaks, leida endale mehe, kes tööl ülikonda kannab ja kellel on kenas äärelinnas maja. Aga sina tahad hoopis mingi turupoisiga endale häda kaela tõmmata?”

„Me oleme Pauliga üksnes sõbrad.”

„Päh! Pimedas veini joomine, kas see on siis „üksnes sõprade” vaheline asi? Minu ajal küll polnud.”

„Nüüd käivad asjad teistmoodi.”

„Aga mõned asjad ei muutu kunagi. Mehed ajavad tüdrukuid taga, need jäävad käima peale ja ongi elu rikutud. Sa oled kõik, mis mul on, Aliki. Ma tahan, et sul läheks kõik hästi.”

Alix oleks talle äärepealt hakanud oma Hermèsis käiku pihtima. Tal oli kõnegi juba valmis mõeldud: Ma ei taha veeta oma elu telefonijaamas: „Härra, ma ühendan teid, palun püsige liinil.” Ma ei taha abielluda mingi lameda ülikonnaga mehega. Tahan hoopis õppida moeäri tundma ja lõpuks oma stuudio avada. Olla uus Chanel, Vionnet, Jeanne Lanvin … avada poe esimeses linnaosas. Pilk õmbluslauale hoiatas, et need rapsoodiad kõlaksid vaid kurtidele kõrvadele. Valjusti lausus ta aga: „Ma tahan hakata tegelema õmblusäriga.”

„Teha kuueteisttunniseid päevi ja saada endale konksus sõrmed?” Mémé tõstis üles oma sõrmed, mis olid kooldus nagu vetikad. „Usu mind, Aliki, sellesse ärisse minna on sama hea kui oma elu ruletirattale keerlema panna.”