Читать книгу Kleidivaras - Natalie Meg Evans - Страница 6

News Monitor

10. märts 1937

Madridi korrespondent V. Haviland

edastab otse Hispaania kodusõja keerisest

Rentslis lebav mees võib end lohutada tähti vaadates, aga mehe jaoks, kes lamab Madridi rentslis, varjab tähed tolmukord. Ta lebab seal, kuhu end heitis, kui hävituslennukid üle tänava kohvikute ja poodide sööstsid. Need sakslaste Condori leegioni Heinkeli hävitajad lendavad kolmnurgas, avavad kõnniteedele kuulipildujatule, mis purustab klaasid ja kisub tänavast välja mängutäringusuurusi tükke. Müra on kõrvulukustav ja inime sed tormavad nagu hirmunud hiired röövlindude varju nähes.

Kõmin muutub talumatuks, kuni äkki on nad läinud. Nad ei tule enam päise päeva ajal tagasi tänu hävitajalennukile, mille andis Hispaania vasakpoolsele valitsusele nende liitlane Nõu kogude Venemaa –

Charembourgi krahv Jean-Yves vaatas ärritunult üles, kui köhatus ukseavas tema lugemise katkestas. Mehe sekretär seisis, kiri pöidla ja sõrme vahel, nägu peegeldamas vastumeelsust.

„Te soovite seda kindlasti kohe näha, Monsieur krahv.”

Ajalehte kokku keerates püüdis Jean-Yves meelde jätta, et ta hiljem selle artikli uuesti käsile võtaks. Kes see V. Haviland ka poleks, on ta ilmselgelt ise Hispaania tolmus püherdanud. Jean-Yves oli Londonis elades argipäeviti alati News Monitori lugenud ja oli rõõmuga avastanud, et seda saab ka Pariisis Briti saatkonna lähedalt kioskist osta, mis siis, et mõne päeva vanust. Oli olemas ka lehe prantsuskeelne versioon, aga see kaldus valusatest rahvusvaheliselt teemadest ääri-veeri rääkima. Kolmkümmend Londonis veedetud aastat polnud krahv de Charembourgist teinud inglast, ent olid pannud teda hindama ajakirjandust, mis leiab ühise keele pigem oma lugejate kui võimulolijatega. „Teine postisaadetis, Ferryman?” küsis ta kätt kirja järele sirutades oma sekretärilt.

„See toodi isiklikult, Monsieur.” Jolyan Ferrymani suus kõlas see alati „mon-suur”. Kuigi poisi prantsuse keel oli korrektne, otsekui õpikust, hääldas ta sõnu vaevalise inglise aktsendiga. Ferrymani juuresolekul tuli tal võpatada piinlikkusest rohkem, kui oleks olnud sünnis või sobilik.

„Pane see mu laua peale. Kellelt see on?”

„See isik keeldus oma nime ütlemast ja mulle tundus, et ei sobi küsida. See inimene oli töölise moodi.”

Jean-Yves taipas allteksti. Tema džentelmenist sekretär põlgas ülesandeid, mille täitmine sobinuks rohkem teenrile. Karm värk. Nende pere ei saanud teenrit lubada. Õigupoolest kahtlustas Jean-Yves, et kui hinnad muudkui tõusevad, ei saa nad ka sekretäri kauem pidada. Noh, selle üle tuleb tal krahvinnaga, oma naisega keerulisevõitu vestlus. Kui asi puudutas elustiili, püüdles Rhona de Charembourg oma Inglismaal veedetud suursuguse neiupõlve poole. Aisleby Park, viiskümmend teenrit majas ja viisteist kilomeetrit ümberkaudset maavaldust oli Rhona ettekujutus soliidsest elustiilist. Oleks naine teadnud, et ta hakkab juhtima majapidamist, kus on neli majateenijat ja üks poole kohaga aednik … siis poleks ta temaga kahtlemata abiellunudki.

Jean-Yves laskis Ferrymani minema, rebis kirja lahti ja tõmbas sealt välja paberilehe, mis lehkas sigaretisuitsu järele. Polnud kahtlusevarjugi, et tegemist oli töölise kaubamärgiga.

Aiavärava kolksatus viis Jean-Yves’i akna juurde just hetkel, kui tema naine ja tütred majast lahkusid. Kõik naised kandsid Walesi printsi peene ruudumustriga kostüümi. Mõlemal tütrel oli koerarihm ja selle otsas valge kääbusspitš. Rhona, Christine ja Ninette läksid koos Tosca ja Figaroga väiksele jalutuskäigule Boulevard Racanile. Veetlev rituaal, mis eriti kaua ei kesta. Christine abiellub juunis ja pere jääb ühe liikme võrra väiksemaks.

Parem see kiri läbi lugeda. Ülaserva oli püüdlikult suurte tähtedega kirjutatud „DE CHAREMBOURG”. Ta neelas ahnelt kirja, mis sellele järgnes, ja veri tardus ta soontes.

Ta istus ja sundis end rahulikult hingama. Tal oli olnud suures sõjas rinnatrauma, ja kuigi ta oli alles viiekümne kuuene, kähises ta mõnikord nagu äraaetud ratsahobune. Ta luges kirja vaikselt uuesti:

21. detsembril 1903. aastal tapsite te Alfred Lutzmani. Aeg on selle eest tasuda. On olemas elavad tunnistajad. Nõustuge mu tingimustega, või ma räägin teie räpased saladused välja.

Ma võin teha viga kellelegi, keda armastate.

Ta heitis pilgu bulvarile, kus ta naine ja tütred jalutasid. Mis moodi viga teha? Kui telefon helises, krahmas ta toru. „De Charembourg. Kes te olete?”

„Saite mu kirja kätte, härra krahv? Te ju mõistate, mida ma silmas pean?” Hääl oli kähe, aktsenti oli raske kindlaks määrata … kurgutooni ja Pariisi argoo segu.

Jean-Yves vastas oma kõige laitmatumas akadeemilises prantsuse keeles – vaistlik kaitse. „Kes te ka ei oleks, ma arvan, et te loodate raha saada. Valmistuge pettumuseks. Teie süüdistused on samavõrd arutud kui solvavad.”

Kragisev paus. Seejärel: „Te elate huvitavat elu, härra. Nii palju sõpru. Nii palju nais-sõpru … Kas teie naine suudab ikka neid sõrmedel üles lugeda? Kindlasti ta üritab.”

„Kuidas te julgete rääkida minu naisest?” Kuidas see inimloom teadis midagi tema elust? Tema diskreetsetest armusuhetest? Ta oli nii ettevaatlik.

Helistaja naeris kähedalt. „Te peate naise ilust lugu ja mis selles siis halba on? Naised ja tüdrukud, oh … nii õrnad ja kaitsetud, mis? Kas pole traagiline, kui üks noor tütarlaps viga saab? Teie ju ei soovi, et asi lõpeks ühe tütarlapse näo moonutamisega?”

„Jumal küll, seda mitte. Muidugi mitte. Mida –”

Hääl muutus asjalikuks. „Viissada tuhat franki, ja mitte keegi, keda te armastate, ei saa kunagi teada, milline lurjus te olete – noh, olite. Ma tean, mida te tegite Alfred Lutzmaniga.” Kõne lõppes.

Jean-Yves avastas, et ta särk oli läbimärg. Lõpuks, pärast nii paljusid aastaid, oli see Kirchwilleri talvepäeva õudus tulnud tagasi teda kummitama. Viissada tuhat franki võrdus tema aastase maksuvaba sissetulekuga. Kuidas ta leiab sellise summa?

Londonis oli tal olnud vastutusrikas positsioon Banque d’Alsace’is, kust ta lahkus aktsiatega, mis toetasid tema praegust tagasihoidlikku palka ühe tekstiiliettevõtte direktorina. Rhona oli samuti abiellu raha kaasa toonud, aga see, mis sellest järele jäi, oli investeeritud nende tütarde jaoks. Ja seda oli palju vähem, kui naine ette kujutas. Preili Aisleby, oma vanaisa söekaevanduse pärijanna, oli kunagi olnud Põhja-Inglismaa kõige rikkam tüdruk. Selleks ajaks, kui ta päranduse kätte sai, oli Aisleby kaevandus end ammendanud ja sõda naise investeeritud varanduse minema pühkinud. Tema vanaisa võlad ja matusekulud võtsid suure osa veel sellestki, mis järele oli jäänud. Jean-Yves püüdis talle sageli selgitada, et oskamatu majandamine ja sotsialism on need, mis naise varanduse neelasid, mitte vargus, aga Rhona uskus kangekaelselt, et tema raha on kuskil olemas. Ja iseenesestmõistetavalt kulutas ta seda nii, nagu oleks see alles.

Otsesõnu, ta ei saanud endale väljapressija pidamise luksust lubada.

Ta märkas, et telefonitoru on higist libe, ja pühkis selle kiiresti kuivaks. Kellele see kurjakuulutav hääl kuulus? Ja kuidas üldse saab üks võõras inimene teada sündmustest, mis leidsid aset kolmkümmend viis aastat tagasi Alsace’is? Kõik oli ju ära summutatud.

Talle meenus vaid üks inimene, kes oskaks ehk talle seda öelda. Ta peab tabust üle astuma ja temaga kohtuma.

„Paul, ma teen seda. Ma varastan Javieri kevadsuvise kollektsiooni, nii et me kumbki ei pea enam kunagi raha pärast muretsema. Ma lipsan maskeerituna sisse, märkmik seeliku all. Ära ainult sellest kunagi mu vanaemale räägi!”

Olles seda öelnud, torkas Alix kahvli vinegrettkastmega üle valatud riivitud porgandi kuhja. Tema taldrikul olid ka redised, külmad rohelised oad, keedetud muna, sibul ja Toulouse’i vorsti viilud. See kohvik Butte de Montmartre’il oligi spetsialiseerunud odavale ja kiudainerikkale toidule. Oli reede, 12. märtsi lõunaaeg, ja kuigi endiselt puhus vinge tuul, säras Place du Tertre eredas päikesekullas ja puud olid pungas. Alix oli olnud keskjaamas öövahetuses ja töötanud pärast seda veel neli tundi, et üht haiget kolleegi asendada. Ta tundis kerget peapööritust. „On hullumeelsus varastada terve kollektsioon, pealegi võimatu, aga …” Ta vakatas.

Paul raputas veininirele soolavalli ette. Alixi küsimuse peale „Kas ma söön üksinda lõunat?” tegi mees grimassi ja vastas: „Ma pean sulle midagi rääkima.”

Ei või olla. Ega ometi pole tema kontaktisik palunud kellelgi teisel seda kollektsiooni varastada? Nüüd, kui ta on veetnud uneta öid planeerides, kuidas seda teha, ilma et peaks öösel Javieri majja sisse murdma ja rõivad minema vedama. Ta vaatas, kuidas Paul püüab redist kahvli otsa saada, kuid see hüppas taldrikult kivipõrandale. „Kui see on halb uudis, siis lase tulla.”

Paul tegi grimassi. „Ma valin sõnu, et sa mulle turja ei kargaks.”

„Ma kargan sulle ju alati turja.” Lähemalt vaadates oli näha, et ka mehe silmad olid unisusest ähmased. „Kesköine nafta laadimine?”

„Õudusunenäod. Iga kord, kui silmad sulen, näen oma ema surnukeha.”

„Oh, ära nüüd, Paul.”

„Ja politsei tuli minu laeva peale.”

„Politsei?”

„Tahtsid mu sildumisluba näha.”

„Sul ju on luba?”

Mees vaatas talle otsa pilguga, mis ütles: Mida sina siis arvad? „Alix, sa oled alati rääkinud, et tahad moekunstnikuks saada ja oma moemaja luua? Noh, minu kontaktisik korraldaski sulle töövestluse.”

Alixi süda pidi seisma jääma. „Mida?”

„Javieri moemajas. Siis ei pea sa tema etendustele hiilima, oleksid otse tema asutuses sees.”

„Oi.” Siis selles oli asi. Võimaluses, millest ta unistas. Ainult et …

„Kas ma ütlesin midagi valesti?”

„Ei. Noh, natukene.” Pauli pakkumine ahvatles teda murdma Méméle antud lubadust, pakkudes samas talle võimalust reeta ka iseennast. Seda oli nii raske selgitada. Alix põrnitses väljakut ja viibutas seejärel kahvliga kunstnikule, kes maalipukki püsti ajas. „Vaata teda, nende väikeste paksude jalgadega? Bonnet – minu kunstnikust sõber, kes elab siin sellel väljakul – ” Ta viipas vanade majade rodule enda selja taga. „Ta ütleb, et see mees on kakskümmend aastat turiste joonistanud, nende lõugasid ja ninakühme silunud. Kui ta koju läheb, jääb kõnniteekividele terve lomp tema jalajälgedega joonistussütt, mälestusmärk kohast, kus ta kogu päeva seisis. Tema jaoks on see vaid kena pildi tegemine ja selle eest raha saamine.”

Paul ümahtas. „Arvestades seda, mida sina oled mulle Bonnet’ tühjadest toidukappidest pajatanud, võiks ta ka ise vahetevahel mõne pildi maha müüa, mitte kritiseerida neid, kes seda teevad.”

Alix tormas Bonnet’d kaitsma. „Ta pigem nälgib, kui maalib tellimise peale! Minu vanaisa uskus, et iga lõpetatud pilt on oma hinge kaotanud.”

Paul püüdis järgmist redist kahvli otsa saada. „Kuidas sina seda tead?”

„Mémé räägib. Vanaisa maalis sama stseeni ikka ja jälle uuesti, püüdis täiustada valguse langemist.” Pauli turtsatus ajas ta vihale. „Kui sa oleksid kunagi lugenud Zola romaani „Looming”, siis sa mõistaksid. Raamatus võitleb Claude Lantier normi vastu, mis nõuab üksnes turvalist, traditsioonilist kunsti. Ta pühendab kogu oma elu sellele, et luua üht suurt maali, milles loodus sulab kokku tõelise kirega.”

„Ainult et tal saab värv otsa ja ta sureb?”

„Ei, ta poob end üles.”

„Oh.” Paul lennutas järgmise redise Alixi sülle. „Alati leidub väljapääs, mis?”

Alixil oli oma taktituse pärast kibekahju, aga ta tahtis, et Paul mõistaks, miks ta murest nii murtud on. Ta vajas raha, aga vahendid, mida selle saamiseks pakuti, olid ohtlikud ja mis veelgi tähtsam – ebamoraalsed. Tema jaoks oli mood kunst. Kleidi kopeerimine oli nagu viljapuuaiast õuna võtmine. Kollektsiooni varastamine oli nagu viljapuuaia mahapõletamine. See oli ühe inimese geniaalsuse, tema hinge vargus.

Paul küsis: „Kas sa tahad seda töövestlust või mitte? See on ju nagu jumala enda saadetud.”

Tegemist oli võimatu valikuga. Ta peaks üles ütlema oma koha telefonikeskjaamas ja taluma Mémé hädaldamist. Ja mis siis, kui ta võetakse küll Javieri moemajja tööle, kuid leitakse, et tema ande suhtes eksiti? Unistusi võib endaga aastaid nagu õhupallikobarat kaasas kanda, et siis ühel päeval avastada, et nendes oligi vaid paljas õhk. Käega redistele osutades ütles ta Paulile: „Söö näpuga. Kes siin vaatab? Ma arvan, et minust ikkagi moekunstnikku ei saa. Bonnet palus mul oma maali jaoks poseerida. Ma lähen pärast lõunat oma esimesele seansile.” Ta oli kunstnikuga kasutatud riiete poes Rue des Rosiers’l kokku sattunud. Alix oli müünud üht tviidseelikut, mida enam ei tahtnud.

Mees oli muhelenud, kui ta oli talle rääkinud, et üüri tõstetakse. „Saatus ise ütleb sulle, et on aeg mulle poseerida, michou.6 Ma ei saa palju maksta, aga ma annan sulle üht-teist, mida oma lurjusest peremehele visata.” Ta koputas nina peale. „Meie saladus.”

Paul kallas mõlemale veini, magusavõitu kraami, mis värvis klaasi punaseks. Mees ütles tõsiselt: „Kunstniku modelliks olemine, Alix, on suurepärane seni, kuni oled veel noor, aga kas sa tahaksid edaspidi oma kortse galeriiseinal näha? See töövestlus Javieri juures on alumine redelipulk, aga see on algus karjäärile, kus naine saab tippu ronida.”

Tema enda argument paisati talle tagasi. „Sa tahad, et ma teeksin seda ainult sellepärast, et mul oleks võimalus varastada.”

„Ma tahan, et sa saaksid ka oma unistuse täide viia. Aga varastada, jah, ainult üks kord. Ainult üks kord, Alix. Ma vajan nii meeleheitlikult raha! Ma ei rääkinud sulle oma õudusunenäo lõpust: mu surnud ema ajab end üles ja krahmab minu käest Lala ja Suzy ja viib koos endaga vee alla. Ma kuulen, kuidas nad minnes minu nime karjuvad.”

Alix jõi veini, tundes, et see jätab suhu toore maitse. „See töövestlus … millal see on?”

Paul haaras tal käest. „Homme.”

Nii ruttu?

„Võin ma oma kontaktisikule öelda, et sa lähed? Kas võtad selle töö vastu, varastad selle kollektsiooni? Ma kirjutan sulle kõik üksikasjad üles.”

Alix vaigistas meest. Erutusest oli see unustanud sosinal rääkimise.

Aegamisi vastas ta: „Kui ma seda teen, siis ei hakka ma kunagi nägu tegema, et varastamine on õige. Mõistad sa?” Mees otsis pliiatsit ning Alix kordas: „Ma ei tee iial nägu, et see on õige.”

„Mina ei ole sinu kohtumõistja.” Paul hakkas kõrvale pandud arve peale kirjutama. Ta moodustas tähti ringidena, millele lisas vastavalt vajadusele konkse üles ja alla, ning kirjutas sõnu veel leheääreni välja. Teades, et mees ei salli, kui teda vaadatakse, pööras Alix pilgu kõrvale ja laskis sel järgneda ühele tüdrukute pundile. Ilmetud, tahumatud tüdrukud – küllap oli ka tema kunagi selline. Üks vanamees asetas oma bareti kivisillutisele ja hakkas iiri torupillil burreed mängima.

Paul andis talle kirjakese, kus seisis „Javier, Rue de la Trémoille. Ütled, et sind saatis proua Shone, küsid juhatajat proua Frankelit. 11.03”.

„Kas sa mõtled üksteist kolmkümmend?” küsis Alix.

„Jah. Paranda see ära.”

„Proua Shone … tema ongi sinu kontaktisik?”

„Küllap vist. Ära unusta, et homme, Alix? Ega sa hiljaks ei jää?”

Kui nad olid lõunasöögi eest maksnud ja ta oli Pauli mõlemale põsele suudelnud, läks Alix üle tee Bonnet’ majja. Mees üüris kaht teise korruse korterit, kust avanes vaade väljakule. Alix otsis asjatult välisukse kõrvalt elektrilülitit ja hõikas viimaks ülespoole. Et mingit vastust ei tulnud, ronis ta mööda krigisevaid trepiastmeid ja koputas uksele, mida tema silm pimedas hädavaevu seletas. Kutse peale „Tule sisse, kui sa ei ole maksukoguja!” tõukas ta ukse lahti.

Bonnet seisis keset tuba ja pintseldas lõuendile liimikihti. Alix vabandas, arvates, et ta on hiljaks jäänud, aga mees lausus kõigutamatu rahuga: „Ma mõtlesin, et hakkan muud tööd tegema. Parem, kui ma seda teinud poleks. Sea end valmis.”

Kui Alix sirmi taga lahti riietus, hakkas ta üha enam tundma raipelõhna. Ta ilmus hommikumantlisse mässituna välja, tundis kunstniku katusekambris tavapäraseid linaseemneõli, tärpentini-, puhastuspiirituse ja ka joogipiirituse lõhnu, ent seekord ka midagi enamat. „Bonnet, ega sul siin põranda all mõnd surnud rotti pole?”

Bonnet vibutas oma liimist pintslit tema poole. Ta polnud pikem kui Alix ja tema täishabe jättis mulje, nagu tal ei olekski kaela. Tal olid seljas saržist tunked ja kraeta särk, mille peale oli tõmmatud koidest söödud sviiter. Näos Alsace’i küngastel ja Provence’i tasastel põldudel maalides aastatega kogutud vaod, nägi ta välja nagu talupoeg, kellest on saanud pesuehtne kunstnik. Montmartre’il andis selline välimus talle staatuse – igalt poolt mujalt oleks ta minema tõrjutud. „See on surnud küülik,” selgitas ta pahuralt. „Ma maksin parima kvaliteediga liimi eest, et see ei lõhnaks, polekski lõhnanud, kui see oleks õigesti valmistatud. Mulle öeldakse pidevalt, et mu töö haiseb,” – ta vangutas peaga läikiva lõuendi poole – „nüüd haiseb see igavesti. Sedaviisi siis, kena pikk lõuna oma kavaleriga, michou?” Muie tõi koheselt ta kortsud habeme seest nähtavale.

„Paul ei ole mu kavaler. Ma olen seda sulle juba öelnud.” Ent tüdruk naeratas, Bonnet oli nagu palsam haigele hingele. Ta keetis suurepärast kohvi ja kui ruum muutus väga külmaks, lisas ta sellele tilga Kirschi, Alsace’i kirsilikööri. „Sa peaksid selle liimi tagasi viima, nõudma hüvitust, ütlema, et sinu modell minestas selle pärast.”

„Ära sa mul minesta.” Bonnet võttis koha sisse teise molberti juures. „Kui ma su käruga koju sõidutama pean, hakkab su vanaema küsimusi esitama. Ta ei toonud sind selleks Pariisi, et sa minusugustega sehkendaksid, eriti pärast daamile kohast kallist haridust, mille krahv de Charembourg sulle võimaldas.”

„Kuidas sa temast tead?”

Bonnet pilgutas vandeseltslaslikult silma. „Mina olen mees, kes teab kõike ja kõiki. Ühel päeval ma veel pajatan sulle krahvist lugusid, mis panevad su kulme kergitama. Hakkame aga pihta.”

Alix libistas hommikumantli seljast ja võttis poosi sisse. Ta istus sirgelt, sest homme tuleb tal ilma punastamata, kokutama või jooksu pistmata siseneda ühte Pariisi kõige elegantsemasse hoonesse.

Homme– 13. märts – saabus sama kiiresti nagu tõusuvesi. Pärast rahutut ööd oli Alix Javieri moemaja juures, mis oli ääretult suur hoone, täites terve Rue de la Trémoille ja Rue du Boccadori nurga. Läheduses olevatelt Avenue Montaigne’ilt ja Champs Elysées’lt kostis liiklusmüra, aga Trémoille ise oli tühi, välja arvatud paar taksot ja üks hõbesinine sedaan, autojuht rooli taga. Alix rõõmustas selle üle. Publik oli viimane asi, mida ta praegu vajas.

Ta luges uuesti üle Pauli kirjakese, kontrollides, kas ta on õiges kohas. Loomulikult oli. Üks vaskplaat topeltkõrgusega ustel kinnitas seda: „Javier”. Ta tahtis just ust hakata avama, kui ühe tuunitud masina sahin sundis teda ümber pöörama. Vana aastakäigu veini värvi Peugeot peatus teisel pool teed. Juht – stiilse jaki, laia säärega pükste ning keskelt sügavalt sisse vajutatud ja keigarlikult viltu asetatud kõvakübaraga noormees – tuli autost välja. Ta keeras mansetid üles, tõmbas kaabu nõksu madalamale, voltis ajalehe lahti ja nõjatus hooletult vastu autokapotti. Ta pööras pilgu Alixi poole ja tüdruk tajus mehe kätteõpitud takseerimist – ta tundis, kuidas tema juukseid, keha ja käes olevat päevinäinud punutud korvi mõõdeti. Tema pilk oli läbitungiv nagu fotograafi lääts. Alix koperdas kuidagi Javieri moemaja ukseni, ent seda tehes pillas korvi käest. Korvist libisesid välja hommikul turult ostetud ajalehepaberisse pakitud kalad, nende järel puu- ja juurviljad. Ta surus neid korvi tagasi, kui tasane naer tema olemise veelgi ebamugavamaks muutis. Ta heitis Peugeot’ juhile vihase pilgu. Ta nägi, et poiss polnud palju vanem kui tema, aga käitus küll, nagu kuuluks kogu maailm talle. Ohates sisenes Alix Javieri moemajja ja leidis end uudistamas sillutatud siseõue, mis oli nii lai, et endistel aegadel oleks sinna mahtunud hobune koos tõllaga. Üle siseõue minnes leidis ta järgmise ukse. Sellest sisenedes ta lausa astus rikkuse sisse, kõige peenemasse ruumi, kus ta iial oli viibinud.

Nelikümmend minutit tagasi oli ta olnud täielikult seda meelt, et ta sellele töövestlusele ei lähe. Hommikul voodist välja taarunud, oli ta haaranud kantud kleidi ja läinud turule nädalalõpuks sisseoste tegema. Ta oli olnud Rue Mouffetardil ja parasjagu kala ostnud, kui kirikukell lõi üksteist. Pariis oli kirikuid ja kelli täis. Miks peaks siis ühe kirikukella helin saatust ennustama, kui see polnud seda varem teinud. Ent iga kellalöök kuulutas talle, et ta viskab minema kõige parema võimaluse saada elult seda, mida soovib. Korv käes hüplemas, sööstis ta kõige lähema metroojaama poole.

Javieri vestibüül lõhnas meeldivalt apelsiniõieõli järele, ent tema korvist tungis ninna palju ebameeldivamat haisu. Need kalad peaksid kodus jää peal olema. Ta oleks võinud selle korvi tänavale jätta, aga kui see oleks ära varastatud … veel üks asi, mida Méméle selgitada.