Читать книгу Jaht Eichmannile - Neal Bascomb - Страница 2

203. liini bussilt tulija hilines.

Teda jälginud rühm oli nüüd juba kolm nädalat vaadanud, kuidas nende sihtmärk naaseb töölt oma väikesesse telliskivipunkrit meenutavasse majja Garibaldi tänaval. Kõik õhtud olid ühesugused – kell 19.40 peatus 203. liini buss 100 meetri kaugusel Garibaldi tänava nurgast müügikioski juures, mees tuli bussist välja ja sellessamas peatuses väljus ka üks naissoost reisija. Nad lahkusid erinevas suunas. Mõnikord jäi mees kioski juurde pidama, et osta pakk sigarette, kuid üle ühe minuti ei kulutanud ta sellele kunagi. Seejärel ta ületas tänava ja hakkas oma maja poole minema. Kui lähenes mõni auto, süütas ta endast märku andmiseks taskulambi, mille ühes otsas põles punane ja teises valge tuli. Omaenda krundini jõudes tegi ta enne majja sisenemist selle ümber tiiru, otsekui oleks ta tahtnud kontrollida, kas kõik on ohutu. Majas tervitas ta abikaasat ja noorukest poega, süütas veel mõne petrooleumilambi ja istus siis õhtust sööma. Ta oli täpseid toimimisviise ja ajakavasid armastav inimene. Tema prognoositavus muutis ta haavatavaks.

Aga selle kolmapäevase päeva õhtul ehk 1960. aasta 11. mail läks kell 19.40 mööda, kuid näha polnud ei 203. liini bussi ega meest. Jälgimisrühm ootas kahes autos. Üks must Chevrolet’ sedaan oli pargitud esiotsaga bussipeatuse poole 202. maantee äärde. Selle toetusauto juht pidi niipea, kui mees nähtavale ilmub – kui ta ikka ilmub –, esituled sisse lülitama, et pimestada ta enne, kui ta jõuab vasakule oma maja poole keerata. Vangistajate must Buicki limusiin oli paigutatud maantee ja mehe kodu vahel Garibaldi tänavale. Selle sohvrivormis juht oli kapoti üles tõstnud, et jätta muljet, nagu oleks limusiinil mingi rike. Teised kaks seisid külmas ja tuulises õhtus auto kõrval ning tegid näo, et putitavad mootorit. Nood kaks olid jõumehed, kelle ülesanne oli sihtmärk võimalikult vaikselt ja kiiresti kinni võtta ja autosse toimetada.

Kell 19.44 lähenes viimaks mööda 202. maanteed buss, kuid see sõitis kioskist mööda, ilma et oleks peatunud. Meestesalk sai siin Argentinas Buenos Airese põhjaserva üksildases elamupiirkonnas ilma liigset tähelepanu äratamata oodata ainult teatava aja. Lausikul peaaegu puudeta väljal oli ainult käputäis maju. Selle kandi jaoks võõrad autod torkasid silma.

Rühma limusiini tagaistmele varjunud juht nõudis ohtudest hoolimata paigale jäämist. Rühm ei vaielnud talle vastu. Praegusel otsustava tähtsusega hetkel küll mitte. See mees ei tohtinud vangistamisest pääseda.

Täpipealt viisteist aastat tagasi oli Riigi Julgeoleku Peaameti alla kuulunud Riikliku Salapolitsei Gestapo osakonna IV B 4 ülem ja natside korraldatud genotsiidi tegevjuht SS-Sturmbannführer põgenenud Kolmanda Riigi viimastel päevadel Austria Alpidesse. Praegu läbematult abikaasa töölt naasmist ootav naine laskis ta tollal lahingutegevuses langenute nimekirja panna. Teda otsisid taga nii liitlasriikide uurimisorganid kui ka Simon Wiesenthali moodi sõltumatud natsikütid. Tema kohta väideti, et juutidest kättemaksjad tapsid ta. Liikusid kuuldused, et ta elab Lääne-Saksamaal, Inglismaal, Kuveidis, Ühendriikides või koguni Iisraelis. Tema jäljed oli kord soojad, kord külmad ja siis jälle soojad.

Ta oli oma isikut niivõrd edukalt varjanud, et Mossadi ennast nüüd Garibaldi tänaval sisse seadnud agendid ei olnud senimaani jäägitult kindlad, et see mees, keda nad on tulnud kinni võtma, on ikka tegelikult Eichmann. Juhuks kui see ei ole tema, oli neil valmis varukava – üks paljudest varukavadest. Nende veendumus oli siiski piisav selleks, et korraldada võõra riigi pinnal ohtlik operatsioon, milles osales üle kümne agendi, kelle hulgas oli ka Iisraeli salateenistuse juht ise. Nad olid Eichmanni toimikut lugenud ja teadsid täielikult tema rolli juutide massitapmises. Nad olid küll elukutselised, kuid sellesse operatsiooni ei saanud nad kohe kuidagi suhtuda erapooletult. Üks agent nägi Argentinasse saabumisest alates pidevalt vaimusilmas oma holokausti ajal surmatud perekonnaliikmete nägusid.

Nad tohtisid oodata 203. liini bussi veel mõne minuti.

Kell 20.05 nägi rühm eemalt taas üht nõrka valgusekuma. Mõne viivu pärast paistsid maanteelt bussi eredalt pimedusse lõikuvad esituled. Pidurid kriiksusid, bussiuks avanes lõginal ja tänavale astus kaks reisijat. Buss läks jälle liikvele ning naine pöördus mehest eemaldudes vasakule. Mees hakkas ennast tuule käes ette kallutades Garibaldi tänava poole minema. Tema käed olid mantlitaskutesse topitud. Kauguses kärgatas tormi eest hoiatav kõu. Adolf Eichmannil oli käes aeg anda vastust selle eest, mida ta teinud oli.