Читать книгу Jaht Eichmannile - Neal Bascomb - Страница 4

Sõda oli lõpule lähenemas ja maailm pidi peagi seisma silmitsi nende õuduste jälgedega, millest Sapir oli eluga välja tulnud. 1945. aasta 12. aprillil avasid liitlased tee Berliini. Reini jõgi oli ületatud juba mitu nädalat tagasi ning Briti ja Kanada väed sööstsid oma tankidel Sherman läbi Põhja-Saksamaa ida poole. Ameerika väed olid piiranud sisse Ruhri oru, lõigates Hitleri niiviisi ära tema tööstuspiirkonnast ja tekitades läänerindesse tohutu avause. 85 liitlaste diviisi ja Berliini vahel seisis kõigest käputäis räsitud Saksa diviise. Ühendriikide 9. armee eelväed rajasid juba sillapäid Kolmanda Riigi pealinnast kõigest sajakonna kilomeetri kaugusel Elbe jõel. Ida pool seisis pealinnast ainult viiekümne viie kilomeetri kaugusel Oderil 1,25 miljonit Vene sõdurit koos 22 000 suurtükiga.

Sellal kui need jõud Saksamaale viimase hävitava hoobi andmiseks koondusid, lähenes Briti 159. pataljoni eesliinistaabile Mercedesel kaks valge lipuga vehkivat Wehrmachti ooberstit. Nad tulid pakkuma kohalikku relvarahu, et anda üle peale tungivatest Briti tankidest mõne kilomeetri kaugusel tüüfuse käes vaevlev Bergen-Belseni koonduslaager. Liitlaste ekspeditsioonivägede ülemjuhataja kindral Dwight Eisenhower sisenes Ohrdurfi küla lähedal paiknenud töölaagrisse juba tollelsamal päeval. Seal nähtu võttis ta värisema.

Sõja jooksul oli liitlasteni jõudnud teateid genotsiidiaktidest, mida sakslased toime panid. Juba 1941. aasta suvel sattusid Bletchley Parkis töötanud Briti dešifreerijate kätte radiogrammid, milles kirjeldati üksikasjalikult juutide massihukkamisi Nõukogude Liidu territooriumil. 1942. aastal laskis Poola vastupanuliikumise liige Witold Pilecki ennast meelega saata Auschwitzi, kust ta lähetas korrapäraselt teateid, mis jõudsid lääneriikide valitsusteni. Ungari juutide likvideerimise kõrgpunktis põgenes Auschwitz-Birkenaust kaks Slovaki juuti, kes esitasid üksikasjaliku ülevaate laagrisse saabunud transpordipartiide arvust, saabujate rahvusest ja nende saatusest gaasikambrites. Just nimelt see nende jutustus kutsus esile admiral Horthyle saadetud protestiavalduste tulva Ungari 1944. aasta küüditamiste vastu, mille hulka kuulus ka president Roosevelti avaldus: „Me oleme hitlerlastele, nende alluvatele, funktsionääridele ja kaasaminejatele ning saksa rahvale ja kõikidele teistele natside ikke all elavatele rahvastele selgeks teinud, et oleme kindlalt otsustanud karistada kõiki, kes on nende metsikuste toimepanemises osalenud.”

Samalaadse deklaratsiooniga oli Roosevelt esinenud juba 1942. aasta oktoobris. Kaks kuud pärast seda teatas Briti välisminister Anthony Eden alamkojale, et Hitleri eesmärk on juudi rahva likvideerimine. Brittide tollane seisukoht, mille pani paberile Winston Churchill 1943. aastal ühes läkituses oma valitsusele, oli niisugune, et pärast vahistamist tuleb Saksamaa juhid üürikeseks ajaks kohtu ette viia, et tuvastada nende isik, ja siis kuue tunni pärast „ilma kõrgemate õigusasutuste poole pöördumata … maha lasta”. Kummalisel kombel oli just nimelt Jossif Stalin, kellele seaduseväline kohtumõistmine ju sugugi võõras polnud, see inimene, kes Roosevelti abiga Churchilli ohjeldas. Kui Churchill 1944. aasta oktoobris Moskvas käis, rõhutas Stalin, et kedagi ei tohi hukata ilma õiglase kohtupidamiseta, „sest vastasel korral maailm ütleb, et me kartsime nende üle õigust mõista”. Sellegipoolest jätkasid liitlaste juhid sõja lõpu eel vaidlemist selle üle, kuidas oleks kõige parem natse vastutusele võtta.

Kavad nende kurjategijate tabamiseks olid hädavaevu ettevalmistuste järku jõudnud. Kõigepealt oli liitlastel raskusi kokkuleppe saavutamisega selles, keda tuleks sõjakurjategijana arvele võtta. Brittide ahtavõitu arusaama kohaselt oleksid pidanud liitlased jälitama ainult selliseid Saksamaa tähtsamaid juhtkujusid, kelle „üldtuntud õiguserikkumised … ei ole seotud kindla geograafilise asukohaga”. Ameeriklased ja venelased tahtsid märksa avaramat määratlust. Selle tulemuseks oli segadusseajavalt suur arv sõjakurjategijate nimekirju. Liitlastel mitte üksnes ei puudunud üks ja kindel nimestik, vaid veelgi tähtsam oli see, et 1945. aprilliks olid nad organiseerinud sõjakurjategijate otsimiseks kõigest seitse uurimisrühma, kusjuures igas rühmas oli keskmiselt viis ohvitseri ja seitse reasõdurit. Kontrastse võrdlusena võib mainida, et inglaste ja ameeriklaste operatsiooni „Kirjaklamber” („Paperclip”) kaasati 3000 uurijat, kes läksid laiali üle kogu Kolmanda Riigi, et võtta kinni Saksa tippteadlasi ja koguda tehnoloogilist informatsiooni, enne kui venelased on mõlemale käpa peale pannud. Sõjakurjategijaid tabama läkitatud meeste operatsioonil aga puudus isegi koodnimetus. Sellised olid Washingtoni ja Londoni prioriteedid ajal, mil sõda Euroopas oli lõpule jõudmas.

Sakslaste metsikusi puudutavate luureandmete lugemisest hoolimata avastas kindral Eisenhower, et ta ei ole Ohrdurfi katsumuse jaoks sugugi ette valmistatud. Ta nägi koos oma staabi liikmetega endiste vangide juhatusel haiglas käies jõhkralt piinatud ja nälginud mehi, kes lebasid tihedasti üksteise kõrval maas ega oodanud enam midagi peale surma saabumise. Keldriruumis nägi ta võllast, mille külge vange poodi klaverikeelega, mis oli parajasti nii pikk, et nende varbad puudutasid surma edasi lükates ja sellele eelnenud agooniat pikendades põrandat. Ühele õuele oli ritta laotud ligikaudu 40 täidega kaetud surnukeha. Laagri kõrval asetseval väljal oli veel 3200 laipa, kusjuures paljudel nendest olid kuklas laskehaavad, ja need surnukehad asetsesid põletuspuude riida juures, mis viitas ilmselgelt kavatsusele hävitada kõik jäljed nende kunagise olemasolu kohta. Eisenhoweriga kaasas olnud kindral Omar Bradley jäi lausa kõnevõimetuks. Külma kõhuga kindral George Patton oksendas seina ääres. Ohrdurfist lahkudes ütles Eisenhower oma ohvitseridele: „Ma tahan, et kõik Ameerika üksused, kes parajasti eesliinil ei viibi, seda kohta näeksid. Meile on räägitud, et Ameerika sõdur ei tea, mille eest ta võitleb. Nüüd ta vähemalt teab seda, mille vastu ta võitleb.” Staapi tagasi jõudes läkitas vapustatud ülemjuhataja Washingtoni ja Londonisse teate, milles nõudis, et seaduseandjad ja lehereporterid Ohrdurfi tuleksid. Ta tahtis, et need kuriteod saaksid talletatud dokumentides.

Mõne järgnenud nädala jooksul vabastasid ameeriklased Nordhauseni ja Buchenwaldi sarnaseid suuremaid laagreid. 15. aprillil sisenesid britid lõpuks Bergen-Belsenisse, kaasas reporterid ja operaatorid, et jäädvustada 60 000 nende džiipide poole tuigerdavat „elus luukeret”. Üks Evening Standardi ajakirjanik kirjutas: „Matmata maa peal lebajate surma vääritus – irevil hambad, katmata ihu, mis peaks olema püha ja oligi kunagi kellelegi lähedasele püha, võikalt hallid üksteise otsa hunnikuse aetud laibad ning millalgi laps olnud väike haletsusväärne olevus, kellel on küünised seal, kus peaks olema käsi, ja kes on ikka veel selle lihata luu kaitsvas kaisutuses, mis oli kunagi ema käsivars… see kõik on natside surmakuhjas.” Fotod ja kinokroonikad Bergen-Belsenist ja nendest laagritest, mille Eisenhower ajakirjanikele avas, jätsid üldsusele sügava mulje. Jewish Chronicle, milles oli mõni kuu varem avaldatud Auschwitzi puudutavaid üksikasju pärast seda, kui venelased laagri vabastasid, küsis nüüd: „Miks me pidime kuni praeguseni ootama, et sünniks niisugune laialdane pahameel?”

Viimaks ometi oli „juudiküsimuse lõpliku lahendamise” lihast ja luust õudus üldsuse ja tema juhtide ette toodud ning pealegi toodud niivõrd ilmekal kujul. Päevast päeva avastati ja talletati üha uusi koletislikke asitõendeid ning selle kõige eest vastutavate inimeste jälitamine muutus üha tähtsamaks.

13. aprilliks oli Saksamaa kunagi suursugune pealinn varemeis. Linna olid laastanud sagedased õhurünnakud. Tänavatel hõljus tihtipeale päikestki varjates must suits. Sireenid huilgasid lakkamatult. Berliinlased kõndisid läbi selle sumu oma kontoritesse ja vabrikutesse ning seisid pikkades toidujärjekordades. Elu läks edasi. Nad tervitasid üksteist sõnadega „Bleib übrig” – „jää alles” ehk seega „jää ellu”.

Kurfürstenstraße majas nr 116 oli ellujäämine Gestapo töötajate mõtetes esikohal. Siia liiga suurte ruumide ja marmortrepikodadega koopasarnasesse hoonesse, kus asus ka Eichmanni kabinet, olid nad kolinud pärast seda, kui süütepommid rüüstasid nende peahoonet Prinz-Albrecht-Straßel. Ühel õhtupoolikul sattus Eichmann, kes oli naasnud Berliini eelmise aasta detsembris, kui venelased Budapesti vallutasid, suure hulga gestaapolastest kolleegide peale, kes olid kogunenud saali, milles ta oli omal ajal, kui natsid Euroopas edasi tungisid, mitme oma staabi töötaja saatel viiulit mänginud. Saali oli seatud üles laud ja üks ametnik, kelle ülesanne oli võltsitud dokumentide hankimine, pani kirja andmeid iga ohvitseri soovitud identiteedi kohta, et luua neile töötõendeid, ärikirju ja muid pabereid. Saali tagaotsas seisev Eichmann vaatas sellest dokumendihuviliste tunglemisest eemale hoidudes toimuvat pealt ja tundis tülgastust vaatepildist, mida kujutasid endast SSi ohvitserid, kes tahtsid nüüd saada kindlustusagendiks või veel millekski sellesarnaseks, et mitte liitlaste kätte vangi langeda.

Eichmanni kõrvale astus tema ülemus Heinrich Müller. „Noh, Eichmann? Mis sinuga lahti on?”

„Mina neid pabereid ei vaja.” Eichmann patsutas kabuurile, milles oli püstol Steyr. „Vaata siia – see ongi minu pass. See on minu viimane abivahend juhul, kui ma ei näe enam teist väljapääsu. Midagi muud ma ei vaja.”

„Kui meil oleks olnud viiskümmend Eichmanni, siis me oleksime võitnud selle sõja automaatselt,” ütles Müller. Eichmanni rind paisus uhkusest säärase kommentaari peale.

Eichmanni peas olid maad võtnud romantilised ideed oma Berliini „rebaseurgu” peitu pugemisest. Pärast naasmist Budapestist, kus ta pääses jõuluõhtul napilt Vene suurtükitule käest, rajas ta endale Kurfürstenstraße maja number 116 alla varjendi, milles olid elektrigeneraator, ventilatsioonisüsteem ning piisavalt palju petrooleumi, esmaabivahendeid, vett ja toitu, et vähemalt mõni nädal vastu pidada. Väljas oli ta lasknud oma meestel muuta varemete kivipuru tankitõkete ja snaipripesadega varustatud kaitsepositsioonideks. Halvemast halvema lõpu puhuks olid Eichmannil käepärast tsüaniidikapslid.

Aga tema kava sellesse urgu peituda ja liitlaste edasitungi oodata nurjas Himmler, kes kutsus Eichmanni oma uude staapi, mis paiknes pealinnast väljas ühes lossis. Reichsführer-SS, kes oli innukamalt kui eales varem valmis liitlastega läbi rääkima, käskis Eichmannil koondada kokku 1200 kõige väljapaistvamat juuti, keda hoiti Prahast põhja pool Theresienstadti laagris, ja toimetada nad Tirooli Alpidesse, et Himmler saaks neid pantvangina kasutades nende eluga kaubelda. „Ma ei ole mitte kunagi nii optimistlik olnud. Mitte kunagi. Me saame parema lepingu kui Hubertusburgis [1763. aastal Seitsmeaastase sõja lõpul],” lausus Himmler ja andis endale laksu vastu jalga. „Me küll kaotame mõned sabasuled, aga leping tuleb sellegipoolest parem.”

Eichmann läks oma kabinetti tagasi ja kogus Berliinile suunatud rünnaku alguseni jäänud väheste tundide jooksul oma masendatud osakonna kokku. Ta jättis töötajatega hüvasti ning rääkis neile, et ta teab, et sõda on kaotatud ja et ellujäämiseks peavad nad tegema kõike, mida suudavad. Ta sõnas: „Mind ei huvita maailmas enam miski muu kui lõpuni võitlemine ja ma ei mõtle enam millestki peale surma, mis mind selles heitluses tabab.” Seejärel ütles ta karmilt: „Ma hüppan rõõmuga ja õnnelikult kuristikku teadmisega, et mul on kaasas viis miljonit Reichi vaenlast.” Eichmanni hinnangul likvideeriti „lõpliku lahendamise” käigus viis miljonit juuti. Hoolimata uhkusest oma saavutuste üle oli ta juba põletanud kõik osakonna toimikud.

Pärast sellist hüvastijättu sõitis Eichmann soomustatud staabiautos Vene ja Ameerika vägede vahelt läbi lõuna poole Prahasse, et anda SSi sealsele ülemale üle käsk juutide Theresienstadtist äraviimise kohta. Prahast siirdus Eichmann Austriasse Innsbrucki pantvangide saabumist ette valmistama. Tühjal maanteel tulistas üks madalalt lennanud liitlaste hävitaja Eichmanni autot kuulipildujatest. Sellest rünnakust ta küll pääses, kuid jäi seejärel ühes Põhja-Tirooli tööstuslinnas pommitamise alla. Plahvatus paiskas ta autost välja, auto ise aga hävis. See juhtus 17. aprillil. Venelased olid päev tagasi alustanud oma otsustavat rünnakut Berliinile.

Teekonna jätkamiseks rekvireeris Eichmann kiiruga ühe tillukese Fiat Topolino. Innsbrucki jõudes teatas ta natsipartei juhile Tiroolis Franz Hoferile, et peagi jõuavad kohale 1200 juuti. Hoferil oli muidki muresid ja ta ei olnud koostööaldis. Siis laskis Eichmann seada pantvangide majutamiseks sisse kaks hotelli Brenneri mäekurus. Ta püüdis Prahaga ühendusse astuda, et juute hakataks sinnapoole toimetatama, kuid telefoniliinid olid tummad. Ta oli sunnitud Himmleri käskude täitmiseks Prahasse tagasi pöörduma. Tee peal tegi ta peatuse Ülem-Austrias Linzis, et külastada isa, kes rääkis talle, et sõja selles järgus ei ole Himmleri korraldustel enam kuigi suurt tähtsust. Eichmann aga pidas tema käskude täitmist vajalikuks ja lahkus kodulinnast kõiges mõni tund pärast seda, kui liitlased sealse liidumaa politsei peakorteri maatasa pommitasid. Peagi järgnes neile ameeriklaste 3. armee.

Prahas leidis Eichmann eest tühermaa. Suurem osa SSi staabist oli laiali hajunud, välja arvatud selle ülem, kes teatas talle: „Berliinist ei ole enam midagi järele jäänud… Venelased murdsid läbi.”

Eichmann püüdis tõtakalt välja selgitada, mida ta peaks ette võtma, ja sai Altausseest telefonitsi kätte Ernst Kaltenbrunneri. Pärast Reinhard Heydrichi hukkumist atentaadi tagajärjel 1942. aastal oli Kaltenbrunner olnud Reichssicherheitshauptamti (RSHA) ehk Riigi Julgeoleku Peaameti eesotsas – see SSi mõjuvõimas haru juhtis luuret sise- ja välismaal, gestaapot ja kriminaalpolitseid. Ta käskis Eichmannil uute juhtnööride saamiseks Altausseesse tulla. Theresienstadti juudid tuli ära unustada. Ülalt kuni alla välja lagunevast käsustruktuurist tulnud käsku truult täitev Eichmann istus oma Fiati ja kihutas mööda maanteed minema.

30. aprillil jõudsid venelased Berliini südamesse. Punaarmee oli juba pelgalt tänu oma tohutule tulejõule linnast kiiresti läbi tulnud. Kahe nädala eest oli täpselt kell kolm öösel venelaste saabumise välja kuulutanud 40 000 suurtüki võimas turmtuli. Peagi järgnesid neile lainetena ründavad raskepommitajad. Nüüd veeresid Berliini südalinna tänavatel venelaste tankid, mis lasksid varemeteks kõik hooned, milles võisid varjuda Saksa sõdurid. Seejärel tuli punaarmee jalavägi, mis möödus õuemüüridesse ja majaseintesse granaatidega auke lõhkudes kõikidest tänavabarrikaadidest. Keldritesse peitunud vastased tehti kahjutuks leegiheitjatega. Tänavatel vedelesid paljude nende võitluste eest pageda püüdnud tsiviilisikute ja sõjaväelaste liikumatud surnukehad, mida kattis tellise- ja kivitolm.

Viieteistkümne meetri sügavusel Riigikantselei all keeldus Adolf Hitler oma kolmekümnest ruumist koosnevas kindlustatud punkris Berliinist põgenemast. Viimase kahe nädala jooksul oli ta ühel hetkel tõotanud läbi ime sündivat võitu ja muutunud siis järgmisel hetkel vihast tulipunaseks ja olnud käte-jalgade värisedes kindel, et sõda on kaotatud. Muutumatuks jäid üksnes tema jampslikud juudivastased kõned. Riigi juhtkond oli koost lagunenud – Himmler, Hermann Göring ja kindralid alustasid tema usaldust reetes rahuläbirääkimisi ja Hitleri kokkupuuted välismaailmaga kuivasid sootuks kokku. Kui venelased olid lähedase Riigipäevahoone suitsevat varet piiramisrõngasse sulgemas, taandus Hitler oma ruumi, võttis tsüaniidi ja tulistas püstolist Walther endale kuuli paremasse meelekohta. Tuhandeaastane riik oli otsa saanud.

Hitleri truudel teenritel alates tema alles hiljaaegu kogu Euroopas peremehetsenud lähikonnast kuni nende koonduslaagrite esseslasteni, kelle kätes oli iga päev ligimeste elu ja surm, ei olnud enam mingisugust võimu. Suurem osa madalamat masti mängijatest oli juba mundri seljast heitnud ja jalga lasknud. Bensiiniga varustatud autode, hästi võltsitud dokumentide ja ehtsate „kollaste tähtede” hind oli viimase kuu jooksul pööraselt kõrgele kerkinud. Tippjuhtidest viibisid hetkel, mil füürer endalt elu võttis, Hitleri juures punkris ainult Joseph Goebbels, Martin Bormann ja veel kaks kindralit. Siseringi ülejäänud liikmed olid juba mitu päeva või nädalat tagasi Berliini hüljanud. Goebbels ja tema abikaasa eelistasid enesetappu. Nende kuuel abitul lapsel ei olnud mingisugust valikut. Ka nood kaks kindralit tegid oma elule lõpu peale. Hitleri erasekretär Bormann võttis ette meeleheitliku väljatungi läbi Nõukogude vägede piiramisrõnga. Ta kadus ja usutavasti tappis ennast väljatungi käigus, kuigi leidub neidki, kes tema surmas kahtlevad.

Kui Eichmann 2. mail Altausseesse jõudis, kihas see järveäärne linnake Berliinist tulnud natsipartei juhtidest ning Gestapo, Sicherheitsdiensti (SD) ja muude asutuste töötajatest. Dachsteini ja Totengebirge mäe üle kolme kilomeetri kõrguste lumiste tippude vahel kitsas metsases orus paiknev linn sobis oma asukohalt ideaalselt sellesse Alpide kindlusse, mida liitlased nii väga kartsid. Kaht sinna saabuvat maanteed oli hõlbus läbimatuks muuta ja linnakeskuse pommitamine oleks lennukitele raskeks osutunud. Eichmann paraku teadis, et see kindlus on müüt. Ei olnud mingeid mägikantse ega kooskõlastatud kavasid sissioperatsioonide läbiviimiseks vaenlase rinde taga. Berliiniga võrreldes kujutas see endast siiski pelgupaika. Seda kanti poisipõlvest peale tundnud Eichmann oli nagu teisedki SSi ohvitserid oma perekonna siia toonud, kui sõjaõnn neile selja pööras.

Ta läks otsemaid selle linnast väljas seisva villa juurde, kuhu oli ennast sisse seadnud Kaltenbrunner. Üks adjutant juhatas Eichmanni söögituppa, kus nende ülemus pasjanssi ladus. Kaltenbrunner kandis SSi mundrikuube, suusapükse ja saapaid. RSHA juht oli muljetavaldava välimusega – ta oli kahe meetri pikkune, tema käsivarred olid nagu puutüved ja üle põse kulges sepahaamrit meenutava lõuani ulatuv sügav arm. Ta oli Linzi ajast saadik Eichmanni perekonnasõber, etendas tähtsat osa tema astumises SSi ja ütles talle tollal: „Sinu koht on meie hulgas.”

„Kas kõik läks lõpuks hästi?” küsis Eichmann, lootes kuulda uudiseid Berliinist.

„Asjalood on halvad,” vastas Kaltenbrunner.

Ta palus adjutandil Eichmannile konjakit tuua ja teatas talle seda juues, et Hitler on surnud. Eichmann oli rabatud. Ta oli füürerit jumaldanud ja uskunud, et jefreitorist kogu Saksamaa juhiks tõusnud inimene väärib seda, et talle allutakse pimesi. Nüüd oli Hitler aga läinud ja Kolmas Riik omadega läbi.

Kaltenbrunner andis Eichmannile käsu sõdureid mägedesse viia ja korraldada seal vastupanu. Ta selgitas, et see annaks Himmlerile rahuläbirääkimistel liitlastega teatava mõjuvõimu.

Nad lahkusid teineteisest ilma eriliste tseremooniate ja tunneteta. Toast väljudes Eichmann kuulis, kuidas Kaltenbrunner ütles endale vaikselt: „See kõik on üks suur jama. Mäng on läbi.”

Meeleheitlikult mingisugust tegevussuunda otsinud Eichmann rakendas ennast selle ülesande teenistusse nii, nagu polekski Saksamaa saatus juba otsustatud olnud. Ta värbas endale appi mitu oma osakonna ohvitseri, kelle hulka kuulusid ka tema isiklik sekretär Rudolf Jänisch ja Viinist temaga kaasa tulnud Anton Burger. Nad võtsid enda valdusse hotelli Park ning koondasid kokku ligikaudu kakssada meest, kes kujutasid endast kirjut kogumikku Relva-SSi võitlejatest ja Hitlerjugendi liikmetest, kusjuures paljud nendest olid vigastuste tõttu puuduliku lahinguvõimega või siis saanud üksnes napi sõjalise väljaõppe. Enne Eichmanni siirdumist mägedesse andis Kaltenbrunner talle korralduse võtta kaasa ka Rumeenia fašist Horia Sima ja mitu tema raudkaartlast. RSHA ülem tühjendas Altaussee sõjakurjategijatest, et ennast nendest eraldada. Kaltenbrunner kujutas endale ekslikult ette, nagu oleks tema ise teisest tõust.

Kohaliku välilaatsareti üks arst palus õhurünnakuid kartes Eichmannilt, et ta oma lahinguüksusega linnakesest lahkuks. Olles varustanud oma mehed talverõivaste, relvade, kulla ja riigimarkade tagavara ning autodega, viis Eichmann nad mägedesse. Tal oli piisavalt palju automaate ja tankirusikaid selleks, et vaenlast vähemalt kuu aega kõvasti kahjustada.

Hakkas sadama paksu lund ja peagi olid mehed sunnitud maastikuautodele ja raadiojaama furgoonile labidatega teed kaevama. Järgmise päeva päikesetõusuks oli too seltskond jõudnud kõrgele Alpidesse mägikülla, mille nimi oli Blaa-Alm. Eichmann oli selle teekonna ajal oma mehi piisavalt näinud, et mõista – nad on viletsa väljaõppega, organiseerimatu, ja mis kõige hullem, ka sõnakuulmatu kamp, kellest partisanivõitluses suurt asja poleks. Blaa-Almis saatis ta kõige hullemad minema ja andis igaühele neist 5000 marka, pannes sealjuures viimse kui ühe rahalise väljamineku kirja oma märkmikku. Nood sõjamehed lahkusid vastu vaidlemata. Seejärel käskis Eichmann korraldada üksuse ülejäänud osale relvaõppusi ja läkitas vilunud suusataja Burgeri luureretkele veelgi kõrgemal mägedes paiknevasse Rettenbach-Almi külakesse.

Kui Burger oli tagasi tulnud, juhtis Eichmann oma jõud sellesse külla ja paigutas nad elama mägimajadesse. Mõne päeva pärast saabus Kaltenbrunneri lähetatud käskjalg Himmleri korraldusega: „Inglaste ja ameeriklaste pihta tulistamine on keelatud.” See viimane käsk, mille Eichmann Reichilt sai, kõrvaldas vajaduse tema kireva väesalga järele. Kuulsusrikas viimne vastupanu jäeti ära. Eichmanni sõda oli lõppenud.