Читать книгу Jaht Eichmannile - Neal Bascomb - Страница 5

Järgmise päeva ehk 8. mai hommikul andis Eichmann pärast pikka unetut ööd mägivõõrastemajas meestele sellest korraldusest teada. Nad võisid nüüd teha seda, mida tahavad. Tema ise kavatses viimast korda perekonna juures ära käia ja siis mägedesse varjuda. Arvestades oma tegevust sõja ajal, ei olnud tal väärkujutelmi selle suhtes, et liitlased talle sõjakurjategija märgi külge panevad. Ta ei tohtinud lasta ennast kinni võtta.

Eichmann laskus üksinda ja jalgsi läbi lume Blaa-Almi ning sealt Altausseesse. Õhtu eel pärale jõudes kuulis ta, et Saksamaa riigipea kohuseid täitnud suuradmiral Karl Dönitz on nõustunud tingimusteta alla andma. Kohe teisel pool mäge naaberorus lõid Ameerika sõdurid tantsu Bad Ischli tänavatel. Varsti pidid liitlaste üksused jõudma ka Altausseesse.

Moondamisülikonnas ja püstolkuulipildujaga relvastatud Eichmann hiilis läbi linna järve kaldale, kus elas tema perekond. Nad olid üürinud järsul künkanõlval lookleva Fischerdorf Straße ääres väikese puitmaja, millest avanes vaade järveveele. Pikaks hüvastijätuks ei olnud aega. Ta oli suure osa sõjast oma naisest ja kolmest pojast lahus viibinud ega olnud enam see mees, kes tutvus 1931. aastal Linzis ühel kontserdil Tšehhoslovakkia talumehe õblukese sinisilmse tütre Veronika (Vera) Liebliga.

Eichmann oli tollal firma Vacuum Oil Company kahekümne viie aasta vanune müügiagent, kellel puudus isegi keskharidus. Ta oli pärit meeldivast viie lapsega keskklassi perekonnast ja sõitis rubiinpunase mootorrattaga, et oma uuele sõbrannale muljet avaldada. Ainsaks vihjeks millelegi poliitika sarnasele oli see, et ta kuulus ühe sõjakalt marurahvusliku ja „juudi bolševikega” võitlema kutsuva Saksa sõjaveteranide organisatsiooni noorteühendusse. 1935. aastal abiellusid Eichmann ja Vera peigmehe igasugustele usutalitustele ülalt alla vaatavate kaasesseslaste pilgetest hoolimata kirikus. Süütu meelega ja lihtsakoeline katoliku usku Vera armastas nagu tema abikaasagi klassikalist muusikat, kuid poliitika ei huvitanud teda kuigivõrd ja natsiparteisse astumast ta keeldus. Kui poleks olnud Hitleri pääsemist võimule ja Kolmandat Riiki, oleksid nad võinud vaikselt Linzis elada. Aga SS tõmbas Eichmanni peagi endaga kaasa ja Vera keskendus nende kolme poja kasvatamisele. Mehe tegemisi ei arutanud nad kunagi ning tema külaskäikude nappus ja arvutud truudusemurdmised olid neid teineteisest eemale viinud. Vera jäi siiski abielu pingetest hoolimata abikaasale ustavaks.

Eichmann oli ostnud Altausseest ämbritäie herneid ja jahu. Midagi muud tal ei õnnestunud leida. Erinevalt mõnest oma kamraadist SSis ei olnud ta kuhugi peitnud kullast ja välisvaluutast koosnevat varandust. Ta kahetses kibedalt, et ei pressinud juutide juhtidelt isiklikult lunaraha välja – nad oleksid vastutasuks oma elu eest andnud talle rõõmuga kõike, mida ta oskas küsida.

„Sõda on lõppenud,” teatas ta Verale. „Teil pole vaja muretseda. Siia tulevad ameeriklased või britid.” Aga juhuks, kui esimesena peaksid kohale jõudma venelased, andis ta naisele tsüaniidikapsli ja veel ühe kapsli iga poja jaoks. Seejärel jagas ta Verale juhtnööre juhuks, kui keegi peaks tulema majja midagi uurima. Ta lubas astuda naisega ühendusse niipea, kui on ennast kusagil turvalises kohas sisse seadnud.

Siis läks Eichmann järve äärde, kus mängisid tema pojad – üheksane Klaus, viiene Horst ja kolmene Dieter –, ning embas neid kõiki ükshaaval. Ta jälgis parajasti nende mängu, kui pisike Dieter libastus ja järve kukkus. Eichmann õngitses poisi veest välja, pani ta kõhuli oma põlve peale ja andis talle mitu kõva laksu. Kui poiss kisama pistis, ütles Eichmann, et ta ei tohi enam vee lähedalegi minna. Ta arvas, et ei pruugi oma poisse rohkem näha saada, nii et oli parem jätta neile lahkudes maha kübeke distsipliini. Tema meelest oli see kõige suurem asi, mida üks isa võis oma laste heaks teha.

„Ole vapper ja hoolitse laste eest,” ütles ta Verale ja kõndis siis minema.

Eichmannil polnud enam käske, mida täita, ega juhte, kellele järgneda, ja seetõttu oli ta nagu tüürita paat. Ta hakkas mägedesse tõusma, Altaussee poole oli samal ajal aga teel Ühendriikide maavägi, millega oli kaasas ka vastuluuretalituse (Counter Intelligence Corps ehk CIC) eriülesandega salk, kes otsis Kaltenbrunnerit. Pimeduse saabudes oli Eichmann jõudnud Blaa-Almi. Suurem osa nendest Hitlerjugendi liikmetest ja muudest sõdalastest, kelle ta oli mägedesse viinud, oli laiali läinud. Kohale jäid tema enda mehed, Relva-SSi sõdurid ning Horia Sima oma raudkaartlastega, sest nad teadsid, et liitlased otsivad neid taga. Eichmann saatis selle öö mööda külas, olles otsustanud minna järgmisel päeval veel kõrgemale mägedesse koos kõikide nende meestega, kes on nõus temaga kaasa tulema. Ta oli kindel, et jäädes mägedesse, mida ta nii hästi tunneb, õnnestub tal kinnivõtmist vältida.

Koidu ajal küsis tema ammune autojuht Polanski, kas ta tohib võtta ühe nende auto ja ära minna. Sõda oli lõppenud ja ta kavatses rajada veoäri. Eichmann soovitas võtta veoauto. Nüüd oli see autopark ju tema jaoks kasutu. Enne lõunat jõudis üks tema esseslasi Otto Hünsche, kes oli samuti käinud Altaussees perekonda vaatamas, tagasi uudisega, et äsja sisenesid sellesse piirkonda Ameerika tankid. Hünsche pääses nende eest ennast Altaussee lähedal põllul varjates ja tuli siis Blaa-Almi.

Eichmanni seltskond kõndis jalgsi Rettenbach-Almi ning asutas ennast elama mägivõõrastemajades. Mõne järgmise päeva jooksul sooritasid nad luureretki ümbritsevatele mägedele, et teha kindlaks, kas seal pole liitlaste patrulle või Austria vastupanuliikumise pooldajaid, kes võisid ameeriklastele nende asukohast teada anda. Nad panid üles hoiatussildid, millel oli kirjas, et kõik sellele alale sisenevad inimesed lastakse maha. Aga nad teadsid, et nad avastatakse paratamatult. Eichmanni kamraadid olid tema eemalviibimise ajal otsustanud, et nad ei taha, et neid leitakse „lõpliku lahenduse” juhtiva elluviija seltskonnast. Seda uudist teatama valisid nad Anton Burgeri.

„Obersturmbannführer, me oleme omavahel olukorrast kõnelnud. Me ei tohi inglaste ega ameeriklaste pihta tulistada ja venelased siia ei tule,” söandas Burger öelda. „Teid aetakse taga kui sõjakurjategijat. Meid aga mitte. Meile tundub, et te teeksite meile suure teene, kui lahkuksite meie juurest ja määraksite ülemaks kellegi teise.” Meeste truudusetus tegi küll haiget, kuid Eichmann teadis, et neil on õigus. Ainult Rudolf Jänisch pakkus ennast vabatahtlikult tema juurde jääma. Nad panid selga Luftwaffe mundri, mille olid endaga kaasa toonud, ning viskasid minema kõik isiklikud paberid ja muud asjad, mille abil oleks olnud võimalik nende isikut tuvastada. Pärast hüvastijätunapsi läksid Eichmann ja Jänisch Rettenbach-Almist minema ja hakkasid põhja poole kõndima.

Aasta tagasi oli Eichmann kohtunud Ungaris juute esindanud Joel Brandiga, kes püüdis vahetada ühe miljoni juudi elu 10 000 veoauto vastu. Kui Brand heitis pilgu Eichmanni kirjutuslaual lebanud püstolile, muigas too külmalt ja ütles: „Teate, ma mõtlen sageli sellele, millise rõõmuga mõni teie inimene mulle lõpu peale teeks. Aga ärge olge liiga optimistlik, härra Brand. Võib ju juhtuda, et ajad muutuvad, võib juhtuda, et me kaotame sõja, kuid mind te kätte ei saa… Ei saa, sest ma olen ettevalmistusi teinud, et sellist võimalust välistada.”

See kõik oli olnud hooplemine. Eichmann ei olnud tagaotsitava inimese eluks kaugeltki ette valmistatud. Tal polnud kuigi palju raha, turvalist peavarju ega võltsitud dokumente ja ustavaks oli talle jäänud ainult üks noor abiline. Saksamaa poole liikudes leidsid nad kõikjalt eest liitlaste sõdureid. Võrk oli koomale tõmbumas.

Pärast rahu saavutamist okupeerisid liitlased kiiresti Saksamaa. Maksma pandi sõjaaja seadused, sildadele ja teeristidele paigutati kontrollpostid, kehtestati liikumiskeelud ja pimendamised, saadeti välja kõikjal ringi uitavaid patrulle ja Wehrmachti sõdurid interneeriti sõjavangide laagritesse. Selle eesmärk oli muuta maa turvaliseks, hoida ära organiseeritud põrandaaluse vastupanu tekkimine ja taastada regulaarse politseitööga viivitamatult avalik kord. Liitlaste peakorter andis kõikide sektorite kõikidele väekoondistele käsu vahistada ja üle kuulata teiste hulgas ka natsipartei liikmed Hitleri lähikondlastest kuni kohalike organisatsioonide juhtideni, SD, gestaapo ja teiste SSi harude töötajad ning politsei, Wehrmachti, Hitlerjugendi ja propagandaministeeriumi kõrgemad ametiisikud. Liitlaste juhid olid võtnud kindlalt nõuks Saksamaa põhjalikult käsile võtta ja kõrvaldada viimsedki jäljed natsiriigist.

Esimeste koonduslaagrite vabastamise järel olid liitlased drastiliselt suurendanud natside juhtide ja teiste sõjakurjategijate püüdmisele eraldatud inimeste arvu. Vastuluuretalitus CIC, kelle põhiline ülesanne Saksamaal oli koguda luureandmeid ja aidata kaitsta Ühendriikide sõjaväge õõnestusagentide eest, jõudis järeldusele, et pärast sõjategevuse lõppemist ei ole selles valdkonnas enam suurt midagi teha, ning koondas seetõttu tähelepanu kõige tagaotsitavamate isikute nimekirjadele. Ka Briti luure aitas selles tegevuses kaasa, kuigi mitte niivõrd tarmukalt. Liitlased olid rakendanud tööle sõjakuritegudele pühendunud uurijad, kelle konkreetne kohustus oli koguda tõendeid ja tabada metsikuste toimepanemises kahtlustatavaid isikuid. Liitlaste luurajad nägid Versailles’s vaeva sõjasaagiks saadud aruannete ja personalitoimikutega, et luua sõjakurjategijate ja julgeolekut ohustada võivate isikute register. See register (Central Registry of War Criminals and Security Suspects ehk CROWCASS) lisati pikale nimekirjale, mille oli juba koostanud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sõjakuritegude komisjon. Maikuu esimesel nädalal oli registris juba üle 70 000 nime. Briti välisminister Anthony Eden kiitles tollal alamkojas: „Liitlased viivad Norrast kuni Baieri Alpideni läbi ajaloo suurimat jahti kurjategijate tabamiseks.”

Nimekirja eesotsas olid natside kõrgeimad juhid, kelle liitlased olid kindlaks teinud ja sihikule võtnud juba tükk aega enne sõja lõppu. Päev pärast Eichmanni taandumist mägedesse viis oma sõdurid Altausseesse Ühendriikide 3. armee juurde kinnistatud CICi ohvitser kolonel Robert Matteson, kes oli kolmkümmend üks aastat vana ja lõpetanud Harvardi ülikooli. Temani oli jõudnud vihje, et selles piirkonnas viibib koos oma armukesega Kaltenbrunner. Matteson ja tema töörühm võtsid varsti pärast saabumist kinni vähemalt kakskümmend natsi ning hõivasid villa, kust Kaltenbrunner oli äsja lahkunud, ja raadiojaama, mille abil ta oli Berliiniga ühendust pidanud. Mõni päev hiljem jõudis temani teinegi, ühelt kohalikult austerlasest vastupanuliikumises osalenult pärinenud vihje, mis väitis, et Kaltenbrunner, tema abiline ja kaks esseslasest ihukaitsjat varjavad ennast kõrgel Totengebirge mäel jahimajakeses.

Maskeeringuks nahkpükse, mägironija sulejoppi ja naelsaapaid kandnud Matteson tõusis nelja seda kanti tundva endise Wehrmachti sõduri juhatusel ja Ameerika jalaväerühma toetusel mägedesse. Et enda avastamist vältida, rändas too seltskond läbi sügava lume öösel. Viie tunni pärast märkasid nad esimese koiduvalgusega seda palkmajakest. Viimased viissada meetrit kuni majakese ukseni käis Matteson läbi üksinda. Taskus oli Mattesonil kiri Kaltenbrunneri armukeselt, mille ta oli lasknud sellel naisel kirjutada ja milles too anus, et kallim ameeriklastele vastupanu avaldamata alla annaks. Matteson koputas uksele.

Ajamata habemega ja erarõivastes mees paotas ust. „Mida te tahate?”

„Ma tahan sisse tulla. Mul on külm,” vastas Matteson, kes oli püstoli ära peitnud.

Sakslane raputas eitavalt pead. CICi agent andis üle armukese kirja ja mees virutas ukse kinni, niipea kui oli selle läbi lugenud. Matteson nägi aknast, kuidas mees jooksis üle toa ja haaras revolvri. Relva järele küünitas ka voodis lebanud teine mees. Matteson sööstis majakese akendeta seina varju ja kutsus vilega kohale oma rühma. Nad piirasid maja sisse ning hüüdsid Kaltenbrunnerile ja tema meestele, et nad alla annaksid. Uks läks lahti ja nad tulidki käsi kõrgel pea kohal hoides välja. Esialgu Kaltenbrunner teeskles, et on Wehrmachti arst, kuid teda reetsid suur kasv, arm põsel ja Gestapo töötaja märk, millele oli graveeritud number 2. Ainult Himmler oli SSis Kaltenbrunnerist eespool olnud.

Himmler ise ei andnud ennast nii kergesti kätte. Ta kutsus sõja lõpul oma staabi kokku ja ütles: „No nii, härrased – kas te teate, mida te peate nüüd tegema? Te peate ennast varjama Wehrmachti ridades.” Himmler käitus iseenda nõuande kohaselt. Vurrud maha püganud, seersandi vormi selga tõmmanud ja ühe silma musta riidelapiga katnud, püüdis ta koos kuue oma mehega brittide rindejoonest läbi minna, kuid sattus juhusliku patrulli kätte. Enne ülekuulamist teostatud tavapärase arstliku läbivaatuse ajal hammustas Himmler katki suhu peidetud tsüaniidikapsli ja veerand tunni pärast ta suri.

Teised natside tippjuhid leidsid ennast peagi liitlaste vanglast, mis asus Luksemburgi kagutipus Mondorf-les-Bains’is. Hermann Göring alistus Alpides ja kinnitas, et ta kõneleb ainult kindral Eisenhoweriga. Kaks sõdurit tirisid Hitleri järel teine mees olnud 120-kilose Göringi tseremoonitsemata autost välja. Suuradmiral Dönitz, kindral Alfred Jodl, feldmarssal Wilhelm Keitel ja relvastusminister Albert Speer andsid vastupanu osutamata alla. Orjatöö kasutamise kava juhtinud Fritz Sauckel saadi kätte koopast, kuhu ta ennast peitis. Üks Ameerika juudist major tundis korralise patrullretke ajal ära habetunud Julius Streicheri – see raevukast antisemiidist kirjastaja oli ennast maalikunstnikuks maskeerinud ja hoidis käes pintslit. Poola kindralkuberner Hans Frank püüdis Saksa sõjavangide hulka peitu pugeda, kuid läks avastamisohu pärast niivõrd närvi, et lõikas endale vasakusse randmesse ja kaela haavad, millest ta vaevu eluga pääses. Saksa Töörinde juhi Robert Ley tõid Ühendriikide 101. õhudessantdiviisi sõdurid lagedale mägionnist, mis meenutas väga seda majakest, millest leiti Kaltenbrunner. Ühena viimastest püüti kinni välisminister Joachim von Ribbentrop. See veinikaupmehe poeg, kes pidi Ribbentropi lootuste kohaselt talle peavarju pakkuma, andis politseile tema asukohast teada. Briti sõdurid vahistasid Ribbentropi, kui ta oma Hamburgi redupaigas voodil lebas. Ta ajas ennast roosa-valgetriibulist siidpidžaamat kandes istuli ja ütles laitmatus inglise keeles: „Mäng on läbi. Ma õnnitlen teid.”

Kõige kurikuulsamad natsid langesid liitlaste kätte okupatsiooni esimestel nädalatel. Iga päev võeti kinni üle seitsmesaja automaatselt vahistamisele kuuluvate isikute nimekirja kuulunud inimest, kes jäeti vangi, et teha ülekuulamistel võimaliku kohtuprotsessi jaoks kindlaks, millega nad sõja ajal tegelesid. Paljude nendesarnastega klaariti arved märksa kiiremini.

Ehkki venelased vahistasid mitu tähtsamat natsi liitlaste kohtuprotsesside jaoks, viisid nad oma kättemaksu tihtipeale täide kohapeal, mis ei olnud põrmugi kooskõlas Stalini varasemate manitsevate sõnadega Churchillile vajaduse kohta korraldada õiglaseid kohtuprotsesse. Vene salateenistus NKVD tabas kohalike kommunistide ja laagritest pääsenute abiga palju kuritegudes kahtlustatavaid natse ning toimetas nad Nõukogude Liidu vanglatesse, kust neist seejärel enam midagi ei kuuldud. Mõned aga hukati neid selja tagant kuulipildujavalangutega läbi tikkides.

Venelased ei olnud ainsad, kes nii karmilt õigust mõistsid. Kui sõda läbi sai, hakkasid juutidest tasujate salgad – nendesse kuulusid ellujäänud laagrivangid, vastupanuvõitlejad ja Juudi brigaadi sõdurid (Palestiina uusasukad, kes astusid sellesse Briti maaväe 1944. aastal moodustatud üksusesse) – jahtisid juudivastaseid kuritegusid toime pannud gestaapolasi ja muid esseslasi ning lõpuks tapsid nad. Mõnda nendest löögirühmadest suunas Palestiina juutide põrandaalune poolsõjaväeline organisatsioon Hagana. Teised tegutsesid täiesti iseseisvalt. Need tihtipeale Briti sõjaväepolitseiks maskeerunud salgad võtsid oma ohvrid öösel kinni, sõidutasid nad kuhugi üksildasse kohta metsas või mõne järve ääres ning seejärel lasksid maha või uputasid. Üks rühmitus haudus isegi välja kava surmata 15 000 Nürnbergi lähedal ühes Ameerika vangilaagris kinni peetud Saksa sõjavangi nende leivale puistatud pulbrilise arseentrioksiidiga. Üle 2000 vangi küll haigestus, kuid ükski nendest ei surnud.