Читать книгу Jaht Eichmannile - Neal Bascomb - Страница 3

Obersturmbannführer Adolf Eichmann seisis Ülem-Austrias Doonau jõe põhjakaldal graniidimurru kõrvale rajatud Mauthauseni koonduslaagri juures pika, 140 staabi- ja veoautost koosneva kolonni eesotsas. Oli pühapäeva, 1944. aasta 19. märtsi keskpäev ja ta sai täna kolmekümne kaheksa aastaseks.

Ta nägi SSi helehallis mundris välja nagu mees, kellel on kaastunnet ja naljasoont sama palju kui graniidirahnul. Tal olid hõredad tumeblondid juuksed, kitsad huuled, pikk nina ja hallikassinised silmad. Tema koljuluud pöördusid meelekohtade taga järsult sissepoole ja kõrge lakaga müts, mida ta kandis, rõhutas seda veelgi. Ta oli keskmist kasvu ja hoidis oma heas vormis keha kergelt ettepoole kaldu nagu värsket jälge ajav koer. Ta jälgis oma ärasõiduks valmistuvaid mehi ja tema vasak suunurk tõmbles tahtmatult, vedades üürikeseks ajaks näole tigeda põrnitsuse.

Rohkem kui viiesaja esseslasega kolonn oli ärasõiduvalmis. Autode mootorid ärkasid üksteise järel möirates ellu ja nende summutitest valgus teele musta tossu. Eichmann istus oma staabi-Mercedesesse ja andis kolonni eelväest mootorratturitele märku alustada 1. tankdiviisi kannul liikumist Budapesti poole.

Kaksteist tundi enne seda olid üksteist Wehrmachti diviisi sööstnud üle Ungari piiri ja langevarjurid olid laskunud ajaloolisse pealinna, et hõivata strateegilise tähtsusega riigiasutused ja paigad. Adolf Hitler käskis maa okupeerida, et mitte lasta oma teljeriigist partneril sõlmida liitlastega relvarahu ajal, mil punaarmee oli idas peale tungimas.

Autokolonn eemaldus Mauthausenist kiiresti ja Eichmann lootis, et mõne kuu jooksul täituvad laager ja talle alluvad naaberlaagrid uute juutidest orjadega, kes hakkavad tööle kivimurdudes ning ümbruskonna laskemoona-, terase- ja lennukitehastes. „Saatke sinna Peremees ise,” oli Reichsführer-SS Heinrich Himmler käskinud, pidades oma korralduses Ungari juute otsides idast läände läbi kammida silmas just nimelt Eichmanni. Kohases füüsilises vormis juudid tuli viia sunnitöölaagritesse „hävitamiseks tööga”, sobimatud aga otsekohe likvideerida. Eichmanni missioon oli Ungarisse tungimisel küll sekundaarne, kuid siiski olulise tähtsusega. Tema rind paisus uhkusest seoses selle usaldusega, mida Himmler operatsiooni isiklikult temale juhtida andes üles näitas. Et õigustada oma uut hüüdnime „Peremees”, ei kavatsenud Eichmann mitte millegi ees peatuma jääda. Ta koondas endale appi kõik oma tõhusaimad vanemohvitserid kõikjalt üle kogu Euroopa.

Saksa sõjavägi oli Budapesti juba sisse piiranud, SSi kolonn ei kohanud kuigi suurt vastupanu ja liikus vaevata edasi Ungarisse. Eichmanni staap tundis selle 400 kilomeetri pikkuse retke ajal pealinnani ennast piisavalt kindlalt, et teha puhkepeatus ning tema ümber koguneda ja tähistada sünnipäeva pudelitäie rummiga. Seda peatust ja kaht tankimist arvestamata ei olnud Eichmannil teekonna ajal teha midagi muud peale ahelsuitsetamise ja põhjalikuma mõttemõlgutamise oma strateegia üle, mille eesmärk oli kõrvaldada Ungari 725 000 juuti võimalikult kiiresti ning ilma ülestõusudeta (nagu juhtus Poolas) või hulgipõgenemisteta (nagu Taanis). Need kaks operatsiooni andsidki kõrvulukustava mürinaga maanteel liikuvas pooleteise kilomeetri pikkuses kolonnis tema mõtetele tooni.

Möödunud nädalate jooksul Ungari jaoks tegevuskava välja nuputades oli Eichmann saanud toetuda oma kaheksa aasta pikkustele kogemustele juudiküsimuse lahendamise juhina SSis. Osakonna IV B 4 ülemana vastutas ta Hitleri juutide hävitamise poliitika elluviimise eest. Eichmann juhtis oma bürood nagu mingisuguse rahvusvahelise suurfirma allüksuse pealik. Ta püstitas ambitsioonikaid eesmärke, värbas tööle ja varustas volitustega võimekaid alluvaid, reisis sageli ringi, et nende edusammudega kursis olla, selgitas välja, mis toimib ja mis mitte, ning kohandas oma tegevust sellele vastavalt ja kandis hoolt selle eest, et näidata ülemustele diagrammide ja arvude abil, kuivõrd tulemusrikkalt ta on töötanud. Tema ametikoht nõudis poliitika sagedasi muutumisi, õiguslikke piiranguid ja mõjuvõimu üle peetavaid sõdu arvestavat laveerimist. Ja ehkki ta kandis mundrit, ei mõõtnud ta edu mitte lahingute, vaid ajagraafikute järgimise, normide täitmise, võimekuste rakendamise, juhtnööridest kinnipidamise ja „ühikute” teisaldamise alusel. Austrias, Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Madalmaades, Belgias, Taanis, Slovakkias, Rumeenias ja Poolas läbi viidud operatsioonide ajal selgus talle, millised on parimad viisid niisuguse edu saavutamiseks. Nüüd kavatses ta lasta need käiku Ungaris.

Tema tegevuskava esimene järk keskendus juutide isoleerimisele. Tuli välja anda korraldused, millega nõutakse juutidelt kollase tähe kandmist, keelatakse neil reisimine ning raadiovastuvõtja ja telefoni kasutamine ja võetakse neilt õigus töötada riigiteenistujana ja paljudes muudes ametites. Tal oli varuks üle saja sellise abinõu, mille eesmärk oli juute tuvastada ja nad Ungari ühiskonnast välja viia. Teine järk pidi tagama nende rikkuste laekumise Kolmanda Riigi varakambritesse. Pangakontod külmutatakse. Juutidele kuuluvad tehased ja äriettevõtted sundvõõrandatakse ja viimaselt kui ühelt eraisikult riisutakse tema omand kuni toidukaartideni välja. Seejärel tuleb getostamine, et juudid oma kodust välja kiskuda ja ühte kohta kokku koondada seniks, kuni osutub võimalikuks teha teoks neljas järk, mis seisneb nende küüditamises laagritesse. Kui nad kord juba seal on, läheb vastutus nende saatuse eest üle SSi ühele teisele osakonnale.

Põgenemiste ja ülestõusude vältimiseks kavatses Eichmann käivitada kõigi nelja järgu jooksul mingisuguse pettekampaania. Tal oli kavas kohtuda näost näkku juutide juhtidega ja kinnitada neile, et nende kogukonna vabadusi piiravad abinõud on üksnes ajutine, sõjast tingitud paratamatus. Ta tõotab, et kui need nõukoguks koondatud juhid kõnealuste abinõude rakendamise eest hoolt kannavad, ei juhtu nende kogukonnaga midagi halba. Lubaduse eest juute paremini kohelda võetakse neilt vastu pistiseid, mis mitte ainult ei pressi juutidelt välja veel rohkem nende vara, vaid jätavad ka mulje, nagu oleks sakslaste nõudmistele vastu tulevaid üksikisikuid võimalik päästa. Ühtlasi arvas Eichmann, et kolmanda ja neljanda järguga oleks õigem algust teha kõige kaugemates piirkondades, jättes viimaseks Budapesti, kus organiseeritud vastupanu tõenäosus oli suurim. Juutidele tuli isegi nende sunniviisil rongidele panemise käigus rääkida, et nad viiakse mõnda teise kohta nende enda ohutuse huvides või siis Saksamaa varustamiseks tööjõuga. Sääraseid kavalusi võidi ju läbi näha, kuid need oleksid taganud piisavalt palju aega ja järeleandmisi selleks, et ülejäänuga tuleks toime toores jõud.

Eichmann teadis, et kõikide selliste kavade elluviimiseks vajab ta Ungari riigiasutuste abi ja tööjõudu. Kuna tal oli kõigest 150 alluvat, oli nende kaasabi saavutamine Budapesti saabudes tema esmase tähtsusega ülesanne. Muidu oleks ta oma veoste Auschwitzi, Mauthausenisse ja teistesse laagritesse toimetamisega ajagraafikust maha jäänud.

Kui nad Budapesti jõudsid, oli Saksa sõjavägi parajasti tänavatel positsioonidele asumas, Doonaust aga põristas madalalt üle tiibadel musti riste kandvate hävitajate eskadrill. Gestapo agendid hajusid linnas laiali, et vahistada selliseid silmapaistvaid Ungari kodanikke, kes võisid okupatsioonile vastupanu osutada. Nende nimekirjades oli sadu juute. Eichmann seadis oma juhtimispunkti sisse suursuguses hotellis Majestic, mis paiknes Buda vanalinnast lääne pool metsasel künkal. Hotell ümbritseti vahipostide ja kolmekordse okastraataiaga ning selle territooriumi pandi valvama saksa lambakoertega varustatud patrullid.

Juudi partisanide ja liitlaste eriüksuste atentaate kartev Eichmann oli oma turvalisuse suhtes väga hoolas. Ta eelistas ise tagaplaanile jääda, teostas oma võimu alluvate kaudu ja laskis üksnes harva ennast pildistada. Ühe ettevaatusabinõuna vedas ta staabiautos endaga alati kaasas tervet püstolkuulipildujatest ja käsigranaatidest koosnevat arsenali.

Alguses saatis Peremees oma uues peakorteris mööda palju unetuid öid, et seada kokku selle masinavärgi kõiki üksikelemente, mis pidi juute sammhaaval süstemaatiliselt ära kasutama ja lõpuks viimse kui ühe neist Ungarist eemaldama. Tema meelest olid nad Reichi vaenlased ning neid oli tarvis kõrvaldada ja hävitada nagu vähkkasvajat.

Paasapühade viimase päeva 15. aprilli koiduhahetuses jõudis see masinavärk ka Ze’ev Sapiri perekonna koduuksele. Ze’ev oli kakskümmend aastat vana ning elas koos oma vanemate ja viie noorema õe-vennaga Ungari kirdeosas mägises Taga-Karpaatias Mukatševe (Munkácsi) linnast kuueteistkümne kilomeetri kaugusel Dobradovo külas.

Sandarmid äratasid perekonna ja käskisid neil asjad kokku panna. Nad tohtisid kaasa võtta toiduaineid, rõivaid ja voodiriideid, kuid mitte rohkem kui viiskümmend kilogrammi inimese kohta. Nende vähesed hinnalised suguvõsa väärisesemed konfiskeeriti juba enne, kui nad tänavale kihutati. Seejärel ajasid sandarmid kogukonna 103 liiget sõimu ja piitsa abil jalgsi Mukatševesse. Väga noori ja vanu veeti heinavankrites, mille ette olid rakendatud hobused.

Sapir oli selle kuu jooksul, mis sakslased olid Ungarit okupeerinud, juutide ahistamist väärikalt talunud. Juudivaenulik hoiak oli Taga-Karpaatia elanikes alati olemas olnud. Rangelt ortodoksses perekonnas sündinud Sapiri hüüdsid teised lapsed „juudipoisiks” ning ta oli elanud oma lühikese elu vältel mitme erineva seda maailmanurka valitsenud riigikorra all. Tema rahvast rõhusid kõik – olgu siis tšehhid, ungarlased või ukrainlased. Ungarlased viisid mõni aasta tagasi sunnitöölaagrisse tema vanema venna. Sakslased ei paistnud esialgu neist hullemad olevat. Ze’ev kandis nagu ka kogukonna ülejäänud liikmed Taaveti tähte. Et perekonda toetada, jätkas ta komandanditundide ja liikumiskeeldude vahel laveerides mustal turul jahuga kaubitsemist. Teised uue valitsuse rakendatud abinõud – ajakirjanduses esinemise piirangud, töölt vallandamised, avalikesse kohtadesse ilmumise keelud, juutide vara rekvireerimine ja muu selline – ei omanud tema vaeses kodukülas kuigi suurt vahetut mõju.

Nüüd aga tundis ta hirmu. Õhtul jõudis pika rännaku ajal oma kraami tassimisest kurnatud perekond Mukatševesse. Tänavad olid tuubil täis ühes ja sellessamas suunas liikuvaid mehi, naisi ja lapsi. Nad saabusid endise tellisekoja kiviõuedele, millest sai nende uus kodu. Järgnenud päevade jooksul topiti tollesse getosse 14 000 linna ja selle ümbruskonna juuti. Neile teatati, et nad toodi „sõjategevuse piirkonnast” ära selleks, et kaitsta neid pealetungivate venelaste eest.

See uudis ei lohutanud Sapiri, kelle pere elas hädapäraselt kokkuklopsitud hurtsikus ega söönud suurt midagi peale mõne lusikatäie kartulileeme, mida anti neile pesuvannides. Vett oli veelgi vähem, sest getos oli ainult kaks veekraani. Möödusid päevad ja ööd ning näljaste ja januste laste nutt hakkas Sapirile juba peaaegu väljakannatamatuks muutuma. Siis tulid paduvihmad. Seal lahtise taeva all ei olnud neil ennast kuhugi peita vihmavalingute eest, mis muutsid kiviõued poriauguks ning soodustasid kõhutüüfuse ja kopsupõletiku massilist levimist. Sapiril, tema vanematel ning neljal nooremal vennal (kelle vanus oli viisteist, üksteist, kuus ja kolm aastat) ja õel (tema oli kaheksane) õnnestus siiski kuidagiviisi haigestumisest pääseda.

Ungari sandarmid mängisid iga päev oma jõhkraid mänge, sundides tööliste brigaade tellisevirnu geto ühest otsast teise ümber tõstma ainuüksi selleks, et oma võimu näidata.

Kolmandal getos viibimise nädalal ei olnud Sapiril veel aimugi, kui kauaks nad peavad siia jääma või kuhu nad seejärel saadetakse. Selliseid küsimusi esitada söandanud inimene riskis võimalusega rängalt peksa saada. Sapir luges ühest kohalikust ajalehest, mida talle näha anti, et peagi tuleb nende getot üle vaatama keegi kõrges auastmes esseslane. Vahest võis vastuse välja pakkuda see Saksa ohvitser, kelle nimi oli Eichmann.

Eichmanni saabumise puhuks kamandati kõik geto asukad poolsõõris peaõuel seisma. Kolmekümnest Ungari ja SSi ohvitserist koosnevast kaaskonnast ümbritsetud Eichmann astus hoogsa sammuga õuele, kalifeed ja mustad saapad jalas ning vormimüts peas. Ta kuulutas vangidele jõulise ja selge häälega: „Juudid, teil ei ole vaja millegi pärast muretseda. Me tahame teile ainult kõige paremat. Te lähete siit varsti minema ja teid saadetakse tõepoolest mõnusatesse kohtadesse. Te hakkate seal tööl käima, teie naised jäävad koju ja lapsed lähevad kooli. Teid ootab ees imetore elu.” Sapiril ei jäänud üle muud kui teda uskuda.

Varsti pärast Eichmanni külaskäiku sõitsidki endise tellisekoja juurde viivatele haruteedele ešelonid. Valvurid ajasid neid piitsade, kumminuiade ja püstolkuulipildujatega vehkides getost rööbastele. Viimne kui üks mees, naine ja laps võeti riidest lahti ning nende rõivad ja vähene vara otsiti läbi, et leida veel midagi väärtuslikku, mis võis olla neile alles jäänud. Käske täitmast kõhelnud inimesed peksti armetult läbi. Kabuhirm ja segadus olid täielikud.

Üks valvur rebis Sapiri isiklikud dokumendid tükkideks ja andis siis talle riided tagasi. Kui neid pärast rõivastumist loomavagunitesse kupatati, hoidus ta perekonna ja teiste oma küla inimeste lähedusse. Küla kõik 103 juuti pressiti ühteainsasse vagunisse, millesse oleks mahtunud kõigest kaheksa lehma. Neile anti ämbritäis vett ja paraskiks tühi ämber. Valvurid lükkasid neid pimedusse jättes ukse kinni hooga ja sulgesid selle tabalukuga.

Rong läks kolisedes liikvele. Keegi ei teadnud, kuhu nad sõidavad. Kui ešelon möödus tee peal väikestest raudteejaamadest, püüdis mõni inimene perroonidelt nimesilte lugeda, et saada aimu, millisesse ilmakaarde nad liiguvad, kuid vaguni põgenemise takistamiseks okastraadiga põimitud ainsast aknakesest oli raske midagi näha. Esimese päeva lõpuks muutusid palavus, hais, nälg ja janu talumatuks. Sapiri nooremad vennad ja õde nõudsid nuttes vett ja midagi süüa. Ema rahustas neid sosinaga: „Lapsuke, jää magama.” Sapir seisis suurema osa ajast püsti. Istumisruumi oli napilt ja seegi vähene oli jäetud kõige nõrgematele. Igas vanuses külaelanikud minestasid kurnatusest. Mõni inimene lämbus surnuks. Korra jäi rong seisma. Uks tehti lahti ja valvur küsis, kas nad vett tahavad. Sapir rabeles välja, et jaamas ämbrit täita. Kui ta tagasi jõudis, lõi valvur ääreni vett täis ämbri tal käest maha. Nad pidid ilma veeta läbi ajama.

Neli päeva pärast Mukatševest lahkumist peatus rong rataste kriiksudes. Oli hilisõhtu ja kui loomavaguni uks raginal lahti tõmmati, pimestasid sõitjate silmi vagunite ümber paiknevad prožektorid. Esseslastest valvurid hüüdsid: „Välja! Tulge välja! Kähku!” Oma kunagise mina lahjunud koopiat meenutavad juudid valgusid koerte haukumise saatel rongist välja. Üks Sapiri küla poepidaja keeras vaguni poole tagasi – ta oli oma palvesalli maha unustanud. Nende pakke ära kandev triibulistes rõivastes mees näitas suitsu pahviva korstna poole. „Milleks sul palvesalli vaja läheb? Varsti oled sa seal.”

Sapir haistis sellelsamal hetkel kõrbeva liha lehka. Ta sai nüüd aru, mis neid siin Auschwitzi nime kandvas kohas ees ootab. Üks SSi ohvitser jaotas saabujad käenõksatuse või järsult lausutud sõna „vasakule” või „paremale” abil kahte ritta. Kui Sapir ja tema perekond ohvitserini jõudsid, suunati Sapir vasakule, vanemad ning vennad ja õde aga paremale. Ta püüdis vägisi nende juurde jääda, kuid valvurid lõid teda. Oma perekonda ei näinud Sapir enam iial. Ta viidi mööda okastraattaradega palistatud tolmust teed minema, kuid tema võitlus ellujäämise nimel sellega alles algas.

Kuus nädalat hiljem ehk 1944. aasta 2. juuli, pühapäeva hommikul kell 8.30 hakkasid „Doonau kuninganna” Budapesti igas otsas huilgama õhuhäire sireenid. Varsti pärast seda heitsid linnale oma pommilasti esimesed liitlasriikide 750 raskepommitajast, kusjuures esimesed nendest kuulusid Ühendriikide 15. õhuarmeesse. Õhutõrjekahurid ja sakslaste hävitajad püüdsid seda üllatusrünnakut nurjata, kuid laine laine järel saabunud pommitajad koos saatelennukitega said neist jagu. Eichmann puges oma künkaharjal paiknevas ja varem juudist töösturile kuulunud kahekorruselises villas peitu, Budapest aga lõi lõõmama. Nelja tunni pärast kadusid viimased pommitajad silmapiiri taha. Kõikjalt üle kogu Budapesti tõusid suitsusambad. Lauspommitamine tegi maatasa terved linnaosad. Hävisid naftatöötlemistehased, vabrikud, kütusetsisternid, raudteedepood ja arvutu hulk muid rajatisi. Surma said tuhanded tsiviilisikud.

Ainsagi kriimuta oma villast väljunud Eichmann nägi, kuidas tema muruplatsile maanduvad liitlaste taevast alla hõljuvad lendlehed. Vaenlase propaganda tegi teatavaks, et Nõukogude väed tungivad idas peale läbi Rumeenia, läänes on liitlased aga maabunud Prantsusmaal ja Itaalias ning liiguvad Saksamaa poole. Kolmas Riik seisab silmitsi lüüasaamisega ja kogu vastupanu tuleb katkestada. Lisaks olevat president Franklin Roosevelt kuulutanud, et Ungari juutide ja teiste vähemuste tagakiusamist jälgitakse „äärmise tõsidusega” ning see on vaja lõpetada. Selle eest vastutavaid inimesi hakatakse jälitama ja neid karistatakse. Aga ei liitlaste pommirünnak, Ameerika presidendi ähvardus ega isegi Hitler ise poleks suutnud takistada Eichmanni viimast lõpule oma meistriteost Ungari juutide hävitamise näol, mis oli tõsimeeli peale hakanud nende küüditamisega Mukatševest.

Eichmann lahkus villast, et hinnata võimalikke kahjustusi oma staabis hotell Majesticus. Senised saavutused seisid tal selgesti meeles. Juulikuu esimesel nädalal oli tema nutikalt kavandatud plaan tõestanud oma ülimat tõhusust. Kuuest piirkonnast viies olid koostatud küüditatavate juutide ühtekokku 437 402 „ühikut” hõlmanud nimekirjad ja need olid kooskõlastatud Ungari võimudega, kes osutusid tema kavade teostamisel abivalmis kaasosaliseks. Iga päev võeti Auschwitz-Birkenaus vastu keskmiselt neli 3500 juudiga lastitud ešeloni. Kõigest kümme protsenti saabunutest loeti kõlblikuks töölaagri jaoks. Ülejäänud teenisid välja „erikohtlemise” gaasikambrites. Eichmann koordineeris eelnevalt oma tegevust laagri komandandi Rudolf Hößiga ja tänu sellele oli hävituslaager valmis niisuguse arvu inimeste töötlemiseks. Laagri personali suurendati, mahalaadimisplatvorme laiendati, rajati uus kolme rööpapaariga raudteesüsteem ja krematooriume ajakohastati.

Ungarisse jäid ainult Budapesti juudid. Nad olid juba kollase tähega märgistatud majadesse ümber paigutatud ning kehtestatud liikumiskeeld lubas neil lahkuda oma elupaikadest ainult kella 14.00 ja 17.00 vahel. Linnalähedaste piirkondade politseinikud ja sandarmid olid platsis, et eesseisva küüditamise juures abiks olla, ja ešelonide sõidugraafikud olid koostatud.

Sellegipoolest olid Eichmanni kavade vastu koondumas teatavad jõud ning seoses liitlaste edasitungiga mõlemal rindel ja nüüd ka Budapestile sooritatud rünnakuga oli nendel jõududel üksjagu mõjuvõimu. Viimaste nädalate jooksul olid rahvusvahelised protestid alates Roosevelti ja paavst Pius XII avaldustest kuni Rootsi kuninga omani sundinud Ungari regenti admiral Miklós Horthyt (keda Hitler oli hoidnud otsustamisõiguseta esindusfiguuri positsioonil) juutidele suunatud aktsioone katkestama. Horthy oli nendele üleskutsetele vastuvõtlik mitte üksnes selle pärast, mida ta oli kahe Auschwitzist põgenenu käest hävituslaagrite kohta teada saanud, vaid ka seoses hiljutise riigipöördekatsega, mille pani toime siseministeeriumi riigisekretär László Baky, kes oli üks Eichmanni tähtsamaid liitlasi ministeeriumis. 7. juulil ehk viis päeva pärast liitlaste pommirünnakuid Horthy lõpetas küüditamised ning vabastas Baky ja tema semud ametist.

Säärasest sekkumisest marru läinud Eichmann andis oma asetäitjatele ikkagi käsu saata 7500 juuti linnast põhja pool paiknevast tellisetehasest Auschwitzi. Ta ei kohanud sealjuures mingisugust vastupanu. Nädal hiljem võttis ta ette katse teha sedasama 1500 juudiga Budapestist viieteistkümne kilomeetri kaugusel Kistarcsa väljasaatmislaagris. Kui linna juudinõukogu oli ešeloni lähetamisest teada saanud, veenis ta Horthyt hävituslaagri poole teel olnud rongi kinni pidama ja Kistarcsasse tagasi saatma. Berliin ei olnud veel reageerinud asjaolule, et Horthy katkestas küüditamised, kuid Eichmann ei hoolinud sellest. Ta ei kavatsenud regendil lasta oma plaanide teostamist takistada. 19. juulil kutsus ta juudinõukogu oma büroosse. Üks tema alluv hoidis nõukogu liikmeid tegevuses, Eichmann ise aga saatis sellal Kistarcsasse esseslased ja sundis juute toore jõu abil ešeloni naasma. Nõukogul laskis Eichmann lahkuda alles siis, kui rong oli ületanud Poola piiri.

Sellelsamal nädalal astus konfliktis Horthyga mängu Hitler. Soovides säilitada teda Saksamaa liitlasena, pakkus Hitler välja, et 40 000 Budapesti juudil lubatakse Palestiinasse emigreeruda, kuid ülejäänud küüditatakse vastavalt kavale laagritesse. See ei meeldinud Eichmannile, kes ei tahtnud ainsatki juuti oma käppade vahelt minema lasta. Ta astus hoogsal sammul kabinetti, milles töötas Saksamaa täievoliline saadik Ungaris.

„Reichsführer-SS Himmler ei nõustu mitte mingil juhul Ungari juutide rändamisega Palestiinasse,” raevutses Eichmann. „Kõnealused juudid on ainsagi erandita tähtis bioloogiline materjal ja paljud nendest on sionismi veteranid, kelle emigreerumine oleks äärmiselt ebasoovitav. Ma tõstatan selle küsimuse Reichsführer-SSi ees ja vajaduse korral taotlen, et füürer langetaks uue otsuse.”

Täievoliline saadik ja Berliin ei lasknud ennast kõigutada. Sõda kulges Saksamaale ebasoodsas suunas ja paljud Reichi juhid, kelle hulka kuulus ka Himmler, pidasid juute väga vajalikuks vahetuskaubaks läbirääkimistel. Eichmanni meelest oli see nõrkus, kuigi temagi oli tuleviku pärast mures ning tunnistas ühele esseslasest ametivennale üles oma hirmu selle ees, et seoses niisuguse ebatavaliselt avaliku rolliga Ungaris satub tema nimi nende liitlaste väljakuulutatud sõjakurjategijate nimestike etteotsa.

Augustis, kui venelased olid oma väed Rumeeniasse viinud, pani Himmler küüditamiskavad sootuks kalevi alla. Eichmann sai käsu oma üksus Ungaris laiali saata, kuid ei andnud ikka veel järele. Kui lühike lähetus Rumeeniasse välja arvata, saatis ta kaks kuud ühtejärge mööda Budapestis ja ootas võimalust oma plaane uuesti käiku lasta.

Ta käis ratsutamas ja maastikuautoga ringi sõitmas. Ta veetis pikki nädalavahetusi ühe ungarlasest partneri lossis või jäi oma kahekorruselisse lopsakate aedade ja teenijaskonnaga villasse. Ta einestas Budapesti peenemates restoranides ja jõi ennast kabareedes maani täis. Kuna tema abikaasa ja kolm poega olid Prahas, pidas ta kaht püsiarmukest, kellest üks oli kolmekümne aasta vanune rikas lahutatud daam ja teine ühe Ungari krahvi küljeluu. Eichmann oli nautinud mõnda sedalaadi vallutust kohe Budapesti saabumisest peale, kuid nüüd oli tal nendele pühendumiseks rohkem aega kui eales varem. Sellegipoolest oli ta seoses sõja senise kulgemisega üha närvilisem. Ta suitsetas väga palju ning kärkis sageli põhjusetult alluvatega.

Oktoobri teisel poolel, kui venelased liikusid juba Budapestist kõigest saja kuuekümne kilomeetri kaugusel ja Horthy oli hiljaaegu regendi kohalt kõrvaldatud, tegi Eichmann veel ühe ja viimase katse Ungaris alustatut lõpule viia. „Vaadake, ma olen jälle siin,” kuulutas ta pealinna juutide juhtidele. Ta hankis Saksamaa saadikult loa saata 50 000 juuti Austria töölaagritesse. Teda ei heidutanud asjaolu, et juute sinna 200 kilomeetri kaugusele vedavaid ronge ei olnud liitlaste pommirünnakute tagajärjel enam kusagilt võtta. Talve hakul sundis ta esimesed 27 000 juuti – sealhulgas ka lapsi ja põduraid – alustama jalgsirännakut. Toidunappuse ja peavarju puudumise tõttu hakkasid paljud nendest juba mõne päeva pärast teistest maha jääma. Nad kas lasti maha või jäeti maanteekraavidesse surema. Isegi Budapesti ja Viini vahet sõites seda vaatepilti näinud Auschwitzi komandant Höß pani pahaks neid tingimusi, mida juudid pidid taluma. See oli juutide kavakindel surmamine, mille Himmler oli käskinud lõpetada. Eichmann sai ühelt kõrgemalt ohvitserilt korralduse rännak peatada, kuid eiras seda. Viimaks kutsus Himmler detsembri alguses Eichmanni oma peakorterisse Schwarzwaldis. Eichmann puhastas enne nende kohtumist nikotiiniplekilisi sõrmi pimsskivi ja sidruniga, sest teadis hästi, et Reichsführer-SSis tunneb sigarettide vastu vastikust.

„Kui te senimaani olete juute likvideerinud,” lausus Himmler vihasegusel häälel, „siis edaspidi te hakkate vastavalt minu käsule samasuguseks juutide eest hoolitsejaks nagu olen seda praegu mina. … Kui te selleks võimeline ei ole, siis peate mulle seda ütlema!”

„Jah, Reichsführer,” kostis Eichmann, kes teadis, et igasugune muu vastus või ettevõtmine tähendaks enesetappu.

Ühel 1944. aasta detsembrikuu lõpu hommikul puhus tuul Auschwitzi satelliitlaagris Jaworznos läbi puitbaraki. Ze’ev Sapir värises naril lakkamatult. Ta oli vahetanud oma teise särgi leivapätsi vastu ja vähesed säilinud rõivad rippusid kotina tema otsajäänud kehal.

Kell 4.30 kostis sireen. Sapir kargas narilt maha, et pääseda viivitamisele järgnevast löögirahest. Ta tõttas koos sajakonna kaasvangiga barakist välja ning oli nüüd loendust oodates lõikava tuule ja külma ees täiesti kaitsetu. Seejärel alustas ta oma kaheteistkümne tunni pikkust vahetust Dachsgrube kivisöekaevanduses. Et mitte saada kahtkümmet viit piitsahoopi, pidi ta täitma vahetuse jooksul söega nelikümmend viis vagonetti. Seda oleks olnud raske teha isegi juhul, kui ta oleks olnud parima tervise juures, kuid pärast kõigest kruusitäiest kohvist ja kuueteistkümnendikust leivapätsist koosnenud hommikueinet kujutas iga vahetus endast Heraklese vägitegu. Tihtipeale ei tulnud Sapir sellega toime.

Tollel õhtul, kui kurnatud ja söetolmuga kaetud ihuga Sapir jõudis tagasi laagrisse, said tema ja veel 3000 vangi käsu alustada jalgsirännakut. Esseslastest valvurid teatasid, et punaarmee on Poolasse tungimas. Sapir ei hoolinud sellest kuigi palju. Tal kästi käia ja ta käiski. Selline hoiak – ning saatuse käsi – olid teda möödunud kaheksa kuu jooksul elus hoidnud.

Pärast Ungarist Auschwitzi jõudmist ja perekonnast lahutamist peksti Sapir läbi, kupatati barakkide juurde, võeti riidest lahti, vaadati üle, vabastati täidest ja aeti karvadest paljaks, tema vasakule käsivarrele aga tätoveeriti number A3800. Järgmisel päeval sunniti teda töötama gaasikambrites, kus tema kahtlustuste kohaselt oli sellelsamal ööl tapetud tema perekond. Sapir lohistas surnuid kambritest välja ja asetas nad selili õuele, kus habemeajaja neil juuksed peast lõikas ja hambatehnik kõik kuldhambad välja kiskus. Seejärel viis ta laibad suurtesse aukudesse, kus need nagu puuhalud riita laoti ja tuhaks põletati. Surnukehadest eritunud rasv voolas mööda augu keskel kulgevat kanalit välja. Seda rasva kasutati krematooriumide kütmiseks. Tema hinge mürgitasid paks suits, tumepunased leegid ja kirbe kärsahais.

Sapir kaotas aja arvestamise võime ega teadnud enam, milline nädalapäev parajasti on või kui palju on kell. Ta tegi vahet üksnes ööl ja päeval. Ta pääses mingil moel hukkamisest, ehkki selline saatus tabas suuremat osa gaasikambrites ja krematooriumides rakendatud töölisi. Sakslased tapsid neid korrapäraselt, et oma tegevust saladuses hoida. Sapir saadeti siiski Jaworznosse, kus tal tuli läbi elada teistsuguseid metsikusi.

Praegu rühmasid satelliitlaagrist lahkunud Sapir ja teised vangid kolonnis läbi paksu lume. Nad käisid kaks päeva, ilma et oleksid teadnud, kuhu lähevad. Maha lasti kõik, kes liikusid teistest aeglasemalt või puhkamiseks peatusid. Teise päeva õhtuks jõudsid nad Ülem-Sileesias asuva Bethune linnani ja said käsu tee kõrvale maha istuda.

Kolonni ülemast SSi ohvitser kõndis nende rivist mööda ja rääkis: „Kes ei suuda enam kõndida, võib siia jääda ja teda viiakse edasi veoautoga.” Sapir oli juba ammu selgeks saanud, et selliseid lubadusi ei tohi uskuda, kuid ta oli liiga väsinud, liiga külmunud ja liiga ükskõikne, et millestki hoolida. Kakssada vangi jäi paigale, ülejäänud marssisid minema. Sapir uinus lumes sealsamas, kuhu ta maha kukkus. Hommikul kamandati see salk labidate ja kirkadega põllule ning kästi kaevama hakata. Muld oli külmunud, kuid nad kaevasid üha edasi, ehkki teadsid, et kaevavad iseendale hauda.

Tollel õhtul viidi nad ühe lähedase kaevanduse söögisaali. Kõik selle aknad olid õhurünnakutes purunenud. Neile järgnesid paljud esseslased, kelle eesotsas oli Lausmanni-nimeline allohvitser. „Jah, ma tean, et te olete nii näljased,” lausus ta kaastundliku häälega, kui saali toodi suur pada.

Sapir kogunes koos teiste vangidega paja ümber, olles nälginud ja peaaegu liiga nõrk isegi selleks, et püsti seista. Kõige meeleheitlikumad trügisid lootusest süüa saada ettepoole. Nemad tapeti esimesena. Lausmann haaras kinni ühest vangist teise järel, surus nad paja kohale ja tulistas neile kuklasse. Ta muudkui laskis ja laskis. Üks noor vang alustas keset seda veresauna kõnet neile, kes teda kuulata võtsid. „Saksa rahvas vastutab selle eest ajaloo ees,” jõudis ta kuulutada, enne kui samuti kuuli sai.

Lausmann jätkas tulistamist seni, kuni järele oli jäänud ainult üksteist vangi, kelle hulka kuulus ka Sapir. Sapiri kord ei olnud veel kätte jõudnud, kui Lausmanni ülemus ta saalist välja kutsus. Esseslased viisid ülejäänud vangid rongiga Gleiwitzi koonduslaagrisse, kus nad topiti kartuleid täis keldrisse. Nad sõid külmunud kartuleid apla suuga. Hommikul sunniti neid koos tuhandete teistega metsa poole marssima. Ootamatult avasid vange maha niites tule kuulipildujad. Sapir jooksis puude vahel edasi seni, kuni jalad kandsid. Kukkudes lõi ta ennast ära ja kaotas meelemärkuse. Ta ärkas üksikuna, jalg verine ja üks king kadunud. Kui punaarmeelased ta leidsid, kaalus ta kolmkümmend kilo. Tema nahk oli kollane ja kuiv nagu pärgament. Oli 1945. aasta jaanuar. Tervis hakkas tal läbi häda taastuma alles aprillis.

Sapir ei unustanud iial Eichmanni lubadust Mukatševe getos ega seda üleskutset õigusemõistmisele, millega esines tema kaasvang hetk enne hukkamist. Kuid pidi mööduma palju-palju aastaid, enne kui ta ette kutsuti, et neid asju meenutada.