Читать книгу Eikusagi - Neil Gaiman - Страница 3

Õhtul enne Londonisse sõitu ei tundnud Richard Mayhew end sugugi hästi.

Õhtu oli alanud hästi: ta oli nautinud nii hüvastijätukaartide lugemist kui ka mitmete mitte just kõige inetumate tuttavate noorte daamide kallistusi; ta oli nautinud hoiatusi Londoni ohtude ja riskide kohta ja ta oli naudinguga vastu võtnud valge vihmavarju, mille ostmiseks kutid olid raha kokku pannud ja millele oli trükitud Londoni metroo kaart; ta oli nautinud esimest paari pinti õlut; aga siis oli ta avastanud, et iga järgmise pindiga muutub ta olemine aina kehvemaks, kuni nüüd istus ta lõpuks kõnniteel pubi ees väikeses Šoti linnas, värises, kaalus oksendamise vastukäivaid plusse ja miinuseid ega nautinud olukorda enam kohe mitte sugugi.

Kõrtsis tähistasid Richardi sõbrad jätkuvalt tema eesseisvat lahkumist innuga, mis hakkas Richardi meelest juba kurjakuulutavaks muutuma. Ta istus kõnniteel, hoidis kõvasti käes tihedalt kokkuvolditud vihmavarju ja mõtles, kas lõunasse ja Londonisse minek oli ikka hea mõte.

„Hoia silmad lahti,” sõnas vana kähisev hääl. „Sind aetakse minema rutem, kui jõuad silmagi pilgutada. Või viiakse sind kaasa, ma ei imestaks.” Kongus ninaga määrdunud näost põrnitses teda kaks terast silma. „On suga kõik kombes?”

„Jah, tänan küsimast,” ütles Richard. Ta oli tumedate, veidi lokkis juuste ja suurte pähkelpruunide silmadega rõõsapõsine poisikeselik noormees, kes tundus veidi sasitud, nagu oleks ta äsja voodist tõusnud, ning see muutis ta vastassoo jaoks kütkestavamaks, kui ta iial oleks mõistnud või uskunud.

Ilme määrdunud näol leebus. „Võta, vaeseke,” ütles naine ja surus Richardi pihku viiekümnepennise mündi. „Ku’ kaua sa oled juba tänaval old?”

„Ma ei ole kodutu,” selgitas Richard piinlikkust tundes ja üritas vanale naisele tema münti tagasi anda. „Palun, võtke oma raha. Minuga on kõik korras. Tulin vaid välja värsket õhku hingama. Sõidan homme Londonisse.”

Naine silmitses teda kahtlustavalt, võttis siis oma viiekümnepennise vastu ja see kadus mantli- ja sallikihtide vahele, millesse ta oli mässitud. „Ma olen Londonis käinud,” usaldas mutike Richardile. „Mind pandi Londonis mehele. Aga ta oli pätt. Mamma keelas mul abielluda kellegagi väljastpoolt, a’ ma olin noor ja ilus, kuigi praegu seda ilmaski ei usuks, ja ma kuulasin oma südant.”

„Küllap see nii oli,” sõnas Richard piinlikkust tundes. Veendumus, et tal läheb süda pahaks, hakkas aeglaselt hääbuma.

„Ja oli mul sest ikka kõvasti tolku. Ma olen kodutu old, nii et ma tean, mis elu see on,” ütles vana naine. „Seepärast arvasingi, et sina oled kah. Miksa Londoni lähed?”

„Sain seal tööd,” vastas noormees talle uhkelt.

„Mis tööd?” küsis naine.

„Ee … turvateenused,” ütles Richard.

„Mina olin tantsija,” ütles vana naine, tudises kõnniteel kohmakalt ringi ja ümises viisi pidamata endamisi. Siis vankus ta küljelt küljele nagu peatuma hakkav vurr ning jäi lõpuks Richardi ette seisma. „Anna mulle käsi,” nõudis ta, „ja ma ennustan sulle.” Richard tegi, nagu kästud. Naine võttis ta käe oma kortsunud pihku, hoidis kõvasti kinni ja pilgutas siis paar korda silmi nagu öökull, kes on alla neelanud hiire, kes ei taha tal kõhus püsida. „Sul seisab ees pikk reis …” ütles ta hämmeldunult.

„Londonisse,” kinnitas Richard talle.

„Mitte aint Londonisse …” Vana naine vaikis viivuks. „Mitte sellesse Londonisse, mis ma tunnen.” Samal hetkel hakkas vaikselt tibutama ja naine jätkas: „Mul on kahju,” ütles ta. „See algab ustega.”

„Ustega?”

Naine noogutas. Vihm tugevnes, rabistas katustel ja teed katval asfaldil. „Mina sinu asemel oleksin ustega ettevaatlik.”

Richard ajas end veidi kõikudes püsti. „Hea küll,” sõnas ta, teadmata õieti, mida sedasorti infoga peale hakata. „Eks ma siis olen. Aitäh.”

Pubi uks läks lahti ning valgus ja lärm voolasid välja tänavale. „Richard? Kas sinuga on kõik korras?”

„Jaa, kõik on korras. Tulen kohe tagasi.” Vana naine kaperdas juba mööda tänavat ja läbi vemmeldava vihma eemale ning sai läbimärjaks. Richardil oli tunne, et ta peaks tema heaks midagi tegema, aga ta ei saanud talle ometi raha anda. Ta kiirustas mööda kitsast tänavat naisele järele, külm vihm leotas näo ja juuksed märjaks. „Võta,” ütles Richard. Ta kohmitses vihmavarju käepideme kallal ja püüdis leida nuppu, mis selle lahti teeks. Siis käis klõps ning vari avanes hiiglasuureks Londoni metroo kaardiks, mille iga liin oli joonistatud eri värviga, iga jaam ja selle nimi peale märgitud.

Vana naine võttis vihmavarju tänulikult vastu ja naeratas. „Sul on hea süda,” ütles ta Richardile. „Mõnikord sellest piisab, et sind ohust oida, ükskõik kuhu sa lähed.” Siis vangutas ta pead. „Aga enamasti mitte.” Ta pigistas varju kõvemini pihku, kui tuuleiil ähvardas selle ta käest rebida või pahupidi pöörata. Ta surus käed käepideme ümber ning kummardus vastu vihma ja tuult sügavalt maadligi. Seejärel kõndis ta ära vihma ja öösse, ümmargune valge kogu, keda katsid Londoni metroojaamade nimed: Earl’s Court, Marble Arch, Blackfriars, White City, Victoria, Angel, Oxford Circus …

Richard avastas end joobnult juurdlemas, kas Oxford Circuses asus tõepoolest tsirkus – tõeline tsirkus kõigi klounide, kaunite naiste ja ohtlike elajatega. Kõrtsiuks läks jälle lahti – heliplahvatus, nagu oleks pubi helinupp just põhja keeratud. „Richard, igavene jobu, see on su kuramuse pidu ja sa jääd kogu lõbust ilma.” Richard kõndis tagasi kõrtsi – kihk oksendada oli kõiges kummalises kaduma läinud.

„Sa näed välja nagu uppunud rott,” ütles keegi.

„Sa pole uppunud rotti näinudki,” vastas Richard.

Keegi teine ulatas talle suure klaasi viskit. „Võta, kalla sisse. Soojendab su üles. Sa ikka tead, et Londonis sa enam õiget viskit ei saa.”

„Päris kindlasti saan,” ohkas Richard. Vesi tilkus ta juustest joogi sisse. „Londonis on kõik olemas.” Siis kummutas ta viski kurku ning pärast seda ostis keegi talle järgmise, edasi oli kõik ähmane ja lagunes tükkideks ning hiljem mäletas ta vaid tunnet, et ta hülgab millegi väikese ja arusaadava millegi tohutu suure ja vana pärast, mis pole üldse arusaadav, ja vältimatut oksendamist vihmaveest tulvil rentslisse millalgi varahommikul, ja valget kummalist värvi sümbolitega kaetud kogu nagu pisikest ümmargust põrnikat, kes läbi vihma tema juurest eemale kõndis.

Järgmisel hommikul istus Richard Londoni rongi peale, et alustada kuuetunnist reisi lõunasse, mis pidi viima ta St Pancrase jaama kummaliste gooti tornide ja võlvkaarteni. Ema pani talle kaasa väikese kreeka pähkli koogi, mille ta oli just selle reisi tarvis küpsetanud, ja teed täis termose, ning Richard Mayhew läks Londonisse, enesetunne täiesti kohutav.