Читать книгу Eikusagi - Neil Gaiman - Страница 5

Ta on kusagil sügaval maa all – tunnelis või ehk kanali satsioonikäigus. Valgus on võbelev, see tõstab pimeduse esile, mitte ei hajuta seda. Ta pole üksi. Tema kõrval kõn nivad veel teised, kuigi nende nägusid ta ei näe. Nüüd nad juba jooksevad läbi kanalisatsiooni, pritsides laiali muda ja soppa. Läbi õhu langevad pimeduses aeglaselt kristallselged veepiisad.

Ta keerab ümber nurga ja koletis ootab teda.

See on hiiglaslik. Ta täidab kogu käigu – massiivne pea maadligi, harjaseline kere ja jahedas õhus aurav hingeõhk. Mingisugune kult, mõtleb Richard esmalt ja taipab siis, et see on täiesti jabur – ükski kult ei saa olla nii tohutu suur. Ta on suur nagu pull, nagu tiiger, nagu auto.

Elukas põrnitseb teda ja ootab sada aastat, kuni Richard tõstab oda. Ta heidab pilgu oma käele, mis oda hoiab, ja näeb, et see pole tema käsi – käsivars on kaetud tumeda karvaga, küüned pigem küünised.

Ja siis koletis ründab.

Ta heidab oda, aga juba on liiga hilja ja ta tunneb, kuidas koletise nugateravad võhad ta külge lõhestavad, tunneb kuidas elu temast välja pori sisse voolab, ja taipab, et ta on kukkunud näoli vette, mis lämmatavatest vere pööristest punaseks värvub. Ta püüab karjuda, ta püüab ärgata, kuid ei suuda muud kui vaid muda, vett ja verd sisse hingata, tunda ainult valu …

„Paha uni?” küsis tüdruk.

Richard tõusis diivanil istuma ja ahmis õhku. Kardinad olid ikka veel ees, tuled põlesid ja teler mängis, kuid piludest paistva kahvatu valguse järgi sai ta aru, et on hommik. Ta otsis käsikaudu diivani pealt üles puldi, mis oli öösel end tema ristluude alla kiilunud, ja lülitas teleri välja.

„Jah,” vastas ta. „Midagi sellist.”

Ta pühkis ära silmadesse kogunenud unerähma ja vaatas end hindavalt, märgates rahulolevalt, et vähemalt oli ta enne magama jäämist kingad jalast ja pintsaku seljast võtnud. Ta särgiesine oli kuivanud vere ja mustusega koos. Kodutu tüdruk ei öelnud midagi. Ta nägi halb välja – kahvatu kogu selle räpakorra ja pruuniks kuivanud vere all, ja pisike. Tal oli seljas hulk mitmesuguseid läbisegi üksteise peale tõmmatud rõivaid – kummalised riidetükid, määrdunud samet, porine pits, sees rebendid ja augud, millest omakorda võis näha järgmisi kihte ja stiile. Tüdruk nägi välja, nagu oleks ta korraldanud kesköise röövkäigu Victoria ja Alberti muuseumi moeajaloo osakonda ning kannaks ikka veel kõike, mida sealt pihta pani, mõtles Richard. Tema lühikesed juuksed olid räpased, kuid tundus, et mustusekihi all võisid need olla tumerusked.

Kui Richard üldse midagi tõeliselt vihkas, siis inimesi, kes konstateerisid ilmselget – sedasorti inimesed, kes astusid talle ligi ja juhtisid ta tähelepanu asjadele, mida sa ei saanud parimagi tahtmise juures märkamata jätta, näiteks nagu: „Vihma sajab” või „Su poekotil tuli just põhi alt ja kogu kraam pudenes poriloiku laiali” või isegi „Oh. See on kindlasti valus.”

„Nii et sa oled üleval,” ütles Richard ja vihkas ennast.

„Kelle parunkond see on?” küsis tüdruk. „Kelle lään?”

„Eee. Vabandust?”

Tüdruk vaatas kahtlustavalt ringi. „Kus ma olen?”

„Korter neli, Newton Mansions, Little Comden Street …” Richard jäi vait. Tüdruk oli kardina eest tõmmanud ja pilgutas külmas päevavalguses silmi. Ta põrnitses jahmunult Richardi aknast avanevat üsnagi tavalist vaadet, põrnitses ainiti autosid, busse ja käputäit laialipillutatud poekesi – ajaleheputkat, pagariäri, apteeki ja alkoholipoodi – all tänaval.

„Ma olen Ülemises Londonis,” ütles ta väga vaikselt.

„Jah, sa oled Londonis,” kinnitas Richard. Mis ülemi ses? mõtles ta endamisi. „Ma arvan, et sa olid eile õhtul šokis või midagi sellist. See oli päris kole haav su käsivarrel.” Ta ootas, et tüdruk ütleks midagi, selgitaks. Tüdruk heitis Richardile põgusa pilgu ja vaatas siis jälle busse ja ärisid. Richard jätkas: „Ma, ee, leidsin su kõnniteelt. Verd oli päris kõvasti.”

„Ära muretse,” sõnas tüdruk tõsiselt. „Suurem osa verest oli kellegi teise oma.”

Ta lasi kardinal uuesti akna ette langeda. Siis hakkas ta käe ümbert lahti kerima salli, mis oli nüüd vereplekke täis ja korpas. Ta uuris haava ja krimpsutas nägu. „Sellega tuleb midagi ette võtta,” ütles ta. „Kas sa aitad mind?”

Richardil hakkas tekkima tunne, et jalgealune kipub kaduma. „Ma ei tea esmaabist eriti midagi,” ütles ta.

„Noh,” ütles tüdruk, „kui sa oled tõesti nii nõrganärviline, siis võid kas või ainult sidemeid hoida ja siduda sealt, kuhu ma ise ei ulata. Sul ju on sidemeid, eks ole?”

Richard noogutas. „Oo jaa,” ütles ta. „Esmaabikarbis. Vannitoas. Kraanikausi all.” Ja seejärel läks ta magamistuppa, vahetas riided ära ja mõtles, kas see sopp tema särgilt (tema parim särk, mille talle ostis – oh jumal küll – Jessica, ta vihastaks ennast seaks) üleüldse kunagi veel maha tuleb.

Verine vesi meenutas talle midagi, ehk mingit unenägu, mida ta oli kord näinud, aga ta poleks suutnud ka surma ähvardusel meelde tuletada, mida täpselt. Ta tõmbas korgi eest, lasi vee kraanikausist välja ja täitis selle uuesti puhta veega, millele lisas ähmase sortsu Dettoli vedelat desinfitseerimisvahendit – terav antiseptiline lõhn tundus nii ääretult asjalik ja meditsiiniline, tõhus ravim nii kogu olukorra kui tema külalise kummalisuse vastu. Tüdruk kummardus kraanikausi kohale ning läigatas käsivarrele ja õlale sooja vett.

Richard polnud tegelikult kunagi nii nõrganärviline, kui ta arvas end olevat. Või õigemini oli ta hämmastavalt nõrganärviline, kui asi puudutas verd ekraanil – hea zombifilm või isegi üksikasjalik meditsiiniline draama võis viia ta seisundisse, kus ta kükitas nurgas ja hingeldas, käed silmadel, ning pomises midagi niisugust nagu „Ütle mulle, kui see on läbi”. Aga kui tegu oli tõelise verega, tõelise valuga, siis hakkas ta lihtsalt tegutsema ja võttis midagi ette. Nad puhastasid haava ära – see polnud üldsegi nii ränk, kui Richard eelmisest õhtust mäletas – ja sidusid kinni ning tüdruk tegi, mis suutis, et kogu värgi käigus mitte võpatada. Ja Richard avastas end aru pidamas, kui vana ta võis olla ja milline ta kogu selle räpakihi all välja näeb ja miks ta elab tänaval ja …

„Mis su nimi on?” küsis tüdruk.

„Richard. Richard Mayhew. Dick.” Tüdruk noogutas, nagu salvestaks ta selle oma mällu. Helises uksekell. Richard silmitses vannitoas valitsevat segadust, tüdrukut ja mõtles endamisi, kuidas see kõik võiks mõnele mõistlikule kõrvalseisjale paista. Mõnele sellisele nagu … „Jeekim,” ütles ta, mõistes kõige hullemat. „See on kindlasti Jess. Ta lööb mu maha.” Hädaolukord. Hädaolukord. „Kuule,” ütles ta tüdrukule. „Oota sina siin.”

Ta sulges enda järel vannitoa ukse ja kõndis koridori lõppu. Ta avas välisukse ja tõi kuuldavale üüratu südamest tuleva kergendusohke. See polnud Jessica. Need olid … kes õieti? Mormoonid? Jehoova tunnistajad? Politseinikud? Ta ei osanud arvata. Igatahes oli neid kaks.

Neil olid seljas mustad ülikonnad, veidi võidunud ja veidi narmendavad, ja nende kuuelõikes oli midagi veidrat isegi Richardi jaoks, kes arvas end rätsepakunsti keeles düsleksikute sekka. Need ülikonnad oleks võinud olla teinud kakssada aastat tagasi rätsep, kellele on kirjeldatud, kuidas moodne ülikond välja näeb, aga kes pole ise kunagi ühtki näinud. Jooned polnud õiged ega ka pisikesed detailid.

Rebane ja hunt, mõtles Richard tahtmatult. Eespool seisev mees, rebane, oli Richardist veidi lühem. Tal olid sorakil, ebaloomulikult oranži värvi rasvased juuksed ja kahkjas jume, ning kui Richard ukse avas, naeratas ta laialt murdosa võrra liiga hilja, paljastades hambad, mis nägid välja nagu õnnetusjuhtum surnuaial. „Hüva hommikut teile, hea härra,” ütles ta, „sel kenal ja ilusal päeval.”

„Ah. Hei,” ütles Richard.

„Me viime läbi eraviisilist küsitlust ühes delikaatses asjas, nõndamoodi, ukselt uksele. Kas me tohiksime sisse tulla?”

„Noh, see poleks hetkel kõige mugavam,” vastas Richard. Ja küsis siis: „Kas te olete politseist?” Teine külaline, pikk mees, see, kellest ta oli mõelnud kui hundist ja kelle musta-hallikirjud juuksed olid lõigatud lühikeseks nagu harjased, seisis oma kaaslasest pisut tagapool ja surus vastu rinda patakat fotokoopiaid. Seni polnud ta öelnud sõnagi, lihtsalt ootas, hiiglasuur ja osavõtmatu. Nüüd ta naeris – ühe korra, jämeda häälega ja inetult. Selles naerus oli midagi ebatervislikku.

„Politseist? Paraku,” sõnas väiksem mees, „ei ole meil säärast õnne. Karjäär seaduse ja korra alal – kuigi kaheldamatult ahvatlev – polnud kahjuks kirjas neil kaartidel, mille emand Fortuna mulle ja mu vennale kätte jagas. Ei, me oleme kõigest eraisikud. Lubage, ma tutvustan. Mina olen härra Croup ja see härrasmees on minu vend, härra Vandemar.”

Nad ei näinud vendade moodi välja. Nad ei näinud välja üldse millegi moodi, mida Richard varem näinud oli. „Teie vend?” küsis Richard. „Kas teil ei peaks olema sama nimi?”

„Ma olen rabatud. Milline aju, härra Vandemar. Sõnad ’terane’ ja ’täpne’ ei suuda seda isegi kirjeldama hakata. Mõnel meist lõikab mõistus nii hästi,” ütles ta, tõusis kikivarvule ja kummrdus Richardile otse näkku, „et me võime endale viga teha.” Richard astus tahtmatult sammu tagasi. „Kas me võime sisse tulla?” küsis härra Croup.

„Mida te soovite?”

Härra Croup ohkas viisil, mis tema enda arvates oli ilmselgelt nukker. „Me otsime oma õde,” selgitas ta. „Väga isemeelne laps, jonnakas ja kangekaelne, kes on murdnud oma vaese kalli leseks jäänud ema südame.”

„Pani plehku,” selgitas härra Vandemar vaikselt. Ta suskas Richardile pihku ühe fotokoopia. „Ta on natuke … imelik,” lisas mees ja keerutas siis meelekohal sõrme, näitamaks, et tegelikult on tüdruk täiesti hull.

Richard langetas pilgu paberile.

Seal oli kirjas:

KAS SA OLED SEDA TÜDRUKUT NÄINUD?

Selle all oli koopiahall foto tüdrukust, kes oli Richardi meelest korralikum, puhtam ja pikajuukselisem versioon sellest noorest daamist, kelle ta oli endast vannituppa maha jätnud.

Pildi all oli kirjas:

REAGEERIB NIMELE UXINA. HAMMUSTAB JA TAOB JALGADEGA. ÄRA JOOKSNUD. ANNA MEILE TEADA, KUI OLED TEDA NÄINUD. TAHAME TEDA TAGASI. MAKSTAKSE VAEVATASU

Ja selle all telefoninumber. Richard vaatas uuesti fotot. See oli päris kindlasti tüdruk tema vannitoas. „Ei,” ütles ta. „Ma kardan, et pole teda näinud. Mul on kahju.”

Härra Vandemar aga ei kuulanud. Ta oli tõstnud pea ja nuhkis õhku nagu keegi, kes haistab midagi veidrat või ebameeldivat. Richard sirutas käe, et paber talle tagasi anda, aga mehemürakas trügis temast lihtsalt mööda ja astus korterisse sisse nagu saaki varitsev hunt. Richard tormas talle järele. „Mida te oma arust teete? Lõpetage kohe ära. Välja. Kuule, te ei tohi sinna …” Sest härra Vandemar oli võtnud otsejoones suuna vannitoale. Richard lootis, et tüdrukul – Uxina? – oli olnud taipu vannitoa uks lukku panna. Aga ei, see kiikus härra Vandemari tõuke peale lahti. Mees kõndis sisse ja Richard, kes tundis end nagu postiljoni peale klähviv väike saamatu koer, läks tema kannul.

See polnud suur vannituba. Seal oli vann, tualetipott, kraanikauss, mitu pudelit šampooni, seebitükk ja käterätik. Veel mõned minutid tagasi, kui Richard oli siit lahkunud, oli seal olnud ka üks päris räpane ja verine tüdruk, väga verine kraanikauss ja avatud esmaabikarp. Nüüd oli kõik säravpuhas.

Seal polnud kohta, kus tüdruk oleks võinud peidus olla. Härra Vandemar kõndis vannitoast välja, tõukas lahti Richardi magamistoa ukse, astus sisse ja vaatas ringi. „Ma ei tea, mida te oma arust teete,” ütles Richard. „Aga kui te mõlemad otsekohe minu korterist ei lahku, helistan ma politseisse.”

Siis pöördus härra Vandemar, kes oli olnud ametis Richardi elutoa uurimisega, uuesti Richardi poole ja järsku Richard mõistis, et ta kartis, päris kohutaval kombel, nagu pisike koer, kes on just avastanud, et see, keda ta oli pidanud postiljoniks, on tegelikult hoopis tohutu suur koerasööjatulnukas ühest sedasorti filmist, mida Jessica heaks ei kiida. Richard tabas end mõttelt, kas härra Vandemar on üks neist inimestest, kellele sa ütled „Ärge tehke mulle haiget” ja kui on, siis kas ütlemisest oleks mingit kasu.

Aga siis ütles rebaslik härra Croup: „Jah, tõepoolest, mis teile küll sisse läks, härra Vandemar? Ma usun, et mure meie kalli väikese õekese pärast on tema pea segi ajanud. Vabandage nüüd selle härrasmehe ees, härra Vandemar.”

Härra Vandemar noogutas ja juurdles viivu. „Ma arvasin, et mul on vaja tualetti minna,” ütles ta. „Ei olnud. Vabandust.”

Härra Croup hakkas mööda koridori tagasi liikuma, lükates härra Vandemari enda ees. „Nõndamoodi. Ma loodan, et te andestate mu eksiteele sattunud vennale tema seltskondliku saamatuse. Mure meie vaese kalli leseks jäänud ema ja meie õe pärast, kes kondab armastusest ja hoolest ilmajäetuna kusagil Londoni tänavatel lausa selsamal hetkel, kui me siin räägime, on ta arust ära ajanud, pean ma kardetavasti arvama. Aga kui see välja arvata, on ta tore sell, keda enda kõrvale tahta. Kas pole nii, mu turske semu?” Nüüd olid nad juba Richardi korterist väljas trepikojas. Härra Vandemar ei öelnud midagi. Ta ei tundunud mure pärast arust ära. Croup pöördus uuesti Richardi poole ja katsetas järjekordset rebasenaeratust. „Te annate meile teada, kui teda näete,” ütles ta.

„Head aega,” ütles Richard. Siis pani ta ukse kinni ja keeras lukku. Ja esimest korda kogu korteris elatud aja jooksul kinnitas ta ka turvaketi.

„Ma ei ole paks,” ütles härra Vandemar.

Härra Croup, kes oli Richardi esimese märkuse peale politsei kohta tema telefoniliini läbi lõiganud ning hakkas nüüd kahtlema, kas ta oli läbi lõiganud ikka õige juhtme või mitte, kuna kahekümnenda sajandi telekommunikatsioonitehnoloogia polnud tema kõige tugevam külg, võttis Vandemari käest kuulutuselehe.

„Ma pole seda kunagi öelnudki,” vastas ta. „Sülitage!”

Härra Vandemar rögastas kurgupõhjast üles suutäie lima ja sülgas selle täpselt kuulutuse tagaküljele. Härra Croup laksas paberi tugevalt seinale otse Richardi ukse kõrval. See jäi silmapilkselt ja kõvasti kinni.

KAS SA OLED SEDA TÜDRUKUT NÄINUD? oli seal kirjas.

„Te ütlesite „turske semu”. See tähendab paks.”

„Turske tähendab ühtlasi ka tugev, turvaline, järeleandmatu, jõuline, vankumatu, tarmukas, vapper, kohkumatu, resoluutne ja kindel,” ütles härra Croup. „Kas te usute teda?”

Nad pöördusid uuesti trepi poole. „Või veel,” sõnas härra Vandemar. „Ma tundsin tüdruku lõhna.”

Richard ootas ukse taga, kuni kuulis maja välisukse paugatust mitu korrust allpool. Ta kõndis parajasti mööda koridori tagasi vannitoa poole, kui telefon valjusti helises ja teda ehmatas. Ta tormas mööda koridori tagasi ja võttis toru. „Halloo?” ütles ta. „Halloo?”

Torust ei kostnud sõnagi. Selle asemel käis klõpsatus ja Jessica hääl kostis hoopis automaatvastajast laual telefoni kõrval.

Hääl ütles: „Richard? Jessica siinpool. Mul on kahju, et sind pole, sest siis oleks see olnud meie viimane jutuajamine ja ma nii väga tahtsin seda sulle otse näkku öelda.” Telefon, taipas Richard, oli täiesti tumm. Toru küljes tolknes nii jalapikkune juhtmejupp, mis oli puhtalt läbi lõigatud. Ta karjus ikkagi sinna sisse, ütles „Jessica” ja „Ma olen siin” ja „Palun ära pane toru ära”.

„Sa panid mu eile õhtul väga piinlikku olukorda, Richard,” jätkas hääl. „Mis minusse puutub, on meie kihlus läbi. Mul pole mingit kavatsust sõrmust tagastada ega sinuga veel kunagi kohtuda. Ma loodan, et sina ja su pigilind kõdunete põrgus. Tšauki.”

„Jessica!” hüüdis Richard, lootes ehk puhtalt häälevaljusega telefonivõrku sisse murda. Lint lõpetas pöörlemise, kostis veel üks klõps ja väike punane tuluke hakkas vilkuma.

„Halvad uudised?” küsis tüdruk. Ta seisis otse Richardi selja taga, korteri miniköögi osas, käsivars kenasti sidemes. Ta võttis parajasti teepakke pakendist välja ja tõstis need kruusidesse. Vesi kannus kees.

„Jah,” vastas Richard. „Väga halvad.” Ta astus tüdruku juurde ja ulatas talle KAS SA OLED NÄINUD SEDA TÜDRUKUT? kuulutuse. „See oled sina, eks ole?”

Tüdruk kergitas kulmu. „See on minu foto.”

„Kas sa oled … Uxina?”

Tüdruk raputas pead. „Ma olen Uks, Richardrichardmayhewdick. Piima ja suhkrut?”

Nüüd tundis Richard, et on jalgealuse täiesti kaotanud. Ja ta ütles: „Richard. Lihtsalt Richard. Suhkrut pole vaja.” Ja siis ütles ta: „Kuule, kui see pole liiga isiklik, siis mis sinuga juhtus?”

Uks kallas keeva vee kruusidesse. „Sa ei taha teada,” ütles ta lihtsalt.

„Oh, nojah, anna andeks, kui …”

„Ei. Richard. Ausalt, sa ei taha teada. Sellest pole sulle mingit kasu. Sa oled juba niigi teinud rohkem, kui oleksid pidanud.”

Ta tõstis teepakid kruusidest välja ja ulatas Richardile teekruusi. Noormees võttis selle tema käest vastu ja avastas, et telefonitoru on tal endiselt peos. „Noh. Ma ei tea. Ma ei võinud sind ju sinna lihtsalt maha jätta.”