Читать книгу Eikusagi - Neil Gaiman - Страница 4

Nüüdseks oli ta jooksnud juba neli päeva, põgenenud ülepeakaela ja koperdades läbi käikude ja tunnelite. Ta oli näljane, omadega läbi ja rohkem väsinud, kui keha taluda suutis, ning iga järgmist ust oli aina raskem avada. Pärast neljapäevast pagemist oli ta viimaks leidnud peidupaiga, tillukese kiviuru maailma all, kus ta võis end turvaliselt tunda – ta vähemalt palvetas, et see oleks nii – ja siis ta viimaks magas.

Härra Croup oli palganud Rossi viimasel Liugleval laadal, mis oli peetud Westminster Abbeys. „Mõtle temast,” ütles ta härra Vandemarile, „kui kanaarilinnust.”

„Laulab?” küsis härra Vandemar.

„Ma kahtlen selles. Kahtlen siiralt ja sügavalt.” Härra Croup libistas käega läbi oma sorakil oranžide juuste. „Ei, mu hea sõber, ma mõtlesin pigem kujundlikult – rohkem neid linde silmas pidades, kes maa-alustesse kaevandustesse kaasa võetakse.” Härra Vandemar noogutas, mõistmine hakkas aeglaselt koitma – jah, kanaarilind. Muud sarnasust härra Rossil kanaarilinnuga ei olnud. Ta oli tohutu suur – pea sama suur kui härra Vandemar –, äärmiselt kasimatu, üsna kiilas ja rääkis väga vähe, kuigi neile oli ta väga rõhutatult seletanud, et talle meeldib kõiksugu olevusi tappa ja et ta teeb seda väga hästi, ning see tegi härra Croupile ja härra Vandemarile nalja, üsna samamoodi, nagu oleks võinud Tšingis-khaanile teha nalja mõne noore mongoli ärplemine, kes on äsja rüüstanud oma esimese küla või põletanud maha esimese jurta. Ta oli kanaarilind ja tal polnud sellest aimugi. Nii et härra Ross oma räpase T-särgi ja paakunud siniste teksadega läks ees ning Croup ja Vandemar oma elegantsetes mustades ülikondades kõndisid tema järel.

Tähelepanelikul vaatlejal on härra Croupi ja härra Vandemari eristamiseks neli lihtsat viisi: esiteks on härra Vandemar kaks ja pool pead pikem kui härra Croup; teiseks on härra Croupi silmad nagu pleekinud sinine portselan, aga härra Vandemari silmad on pruunid; kolmandaks tegi härra Vandemar neli sõrmust oma paremas käes neljast kaarnakolbast, samas kui härra Croupil pole ühtki nähtavat ehet; neljandaks armastab härra Croup sõnu, samal ajal kui härra Vandemar on kogu aeg näljane. Lisaks ei sarnane nad üldse teineteisega.

Kahin tunnelipimeduses – härra Vandemaril oli nuga käes, siis polnud see enam tema käes, vaid vabises vaikselt peaaegu kolmekümne jala kaugusel. Ta kõndis noa juurde ja tõstis selle käepidemest hoides üles. Tera oli tunginud läbi halli roti, kelle suu avanes ja sulgus jõuetult, kui elu temast kadus. Härra Vandemar lömastas looma kolju nimetissõrme ja pöidla vahel.

„Nõnda, see rott enam ei nuhi,” ütles härra Croup. Ta kõhistas oma nalja peale naerda. Härra Vandemar ei vastanud. „Rott. Nuhkima. Mõikad?”

Härra Vandemar tõmbas roti noatera küljest ja hakkas mõtlikult mäluma, alustades peast. Härra Croup lõi tal selle käest. „Jäta järele,” ütles ta. Härra Vandemar pani noa ära, aga veidi pahuralt. „Pea püsti!” sisistas härra Croup julgustavalt. „Alati tuleb järgmine rott. Aga praegu – edasi. Meil on asju teha. Inimestele kahju teha.”

Kolm Londonis elatud aastat polnud muutnud Richardit, kuid need olid muutnud tema arusaamist linnast. Algselt oli Richard kujutlenud Londonit nähtud piltide põhjal kui halli, lausa musta linna ja ta üllatus, kui avastas, et London on täis värve. See oli punaste telliste ja valgete kivide linn, punaste busside ja suurte mustade taksode (mis olid sageli – nagu Richardi hämmelduseks selgus – kuldsed või rohelised või kastanpruunid) linn, erkpunaste postkastide ning roheliste rohuste parkide ja kalmistute linn.

See oli linn, kus omavahel rüselesid väga vana ja kohmetult uus, mitte just ebamugavalt, kuid igasuguse austuseta; see oli poodide ja kontorite, restoranide ja kodude linn, parkide ja kirikute, unustatud mälestusmärkide ja tähelepanuväärselt ebapaleelike paleede linn; linn sadade piirkondadega, millel olid kummalised nimed – Crouch End, Chalk Farm, Earl’s Court, Marble Arch – ja pentsikult erisugused identiteedid; lärmakas, räpane, lustlik ja rahutu linn, mis toitus turistidest, keda ta vajas samavõrra kui põlgas, linn, mida läbivate transpordivahendite keskmine kiirus polnud kasvanud viimase kolmesaja aasta jooksul, mis oli järgnenud viiesajale aastale hootisele teede laiendamisele ja kohmakatele kompromissidele sõidukite – olgu siis hobuste veetud või siis, nagu viimasel ajal, motoriseeritud – ja jalakäijate vajadustega arvestamise vahel; linn, mis kihas seda asustavatest kõiksugu sorti, liiki ja värvi inimestest.

Esimest korda siia saabudes oli ta pidanud Londonit üüratu suureks, kummaliseks ja põhjapanevalt arusaamatuks, nii et ainult metrookaart, see maa-aluste raudteeliinide ja peatuste elegantne mitmevärviline topograafiline kajastus lõi selles mingitki korda. Aegamööda jõudis talle kohale, et metrookaart oli vaid käepärane väljamõeldis, mis tegi küll elu lihtsamaks, kuid sel polnud mingit seost linna tõelise kujuga maa peal – täpselt nagu kuulumine mõnda parteisse, oli ta tollal endamisi uhkelt mõelnud, ja siis, pärast seda, kui oli püüdnud ühel peol selgitada metrookaardi sarnasust poliitikaga kambale hämmeldunud võõrastele, oli ta otsustanud tulevikus poliitilised kommentaarid teistele jätta.

Ta jätkas aeglaselt linna tundmaõppimist, osmoosi ja valge teadmise (see on nagu valge müra, ainult et informatiivsem) abil, ja protsess kiirenes, kui ta mõistis, et tegelik London City ise polnud suurem kui vaid ruutmiil, ulatudes ida suunas Aldgate’i ning läänes Fleet Streeti ja Old Bailey kohtuteni – pisitilluke omavalitsus, mis on nüüd koduks Londoni rahandusasutustele, aga just London Cityst oli kõik kunagi alguse saanud.

Kaks tuhat aastat tagasi oli London olnud väike keldi küla Thamesi põhjakaldal, mille roomlased ära võtsid ja end seal sisse seadsid. Asula kasvas aegamisi, kuni ligikaudu tuhat aastat hiljem sai see üheks tillukese kuningliku Westminsteri linnakesega lääne pool, ning kui valmis ehitati Londoni sild, ühines London ka Southwarki linnaga kohe teisel pool jõge. Ja nii ta aina paisus, väljad, metsad ja sood kadusid lokkava linna alla, ning linn muudkui jätkas kasvamist ja haaras selle käigus endasse veel teisi väikeseid asulaid ja külakesi, nagu Whitechapel ja Deptford idas, Hammersmith ja Shepherd’s Bush läänes, Camden ja Islington põhjas, Battersea ja Lambeth teisel pool Thamesi lõunas, ning nagu neelab elavhõbedaloik endasse elavhõbeda väiksemad piisad, neelas London paisumise käigus endasse kõik külad, nii et alles jäid vaid nende nimed.

London kasvas millekski tohutu suureks ja vastuoluliseks. See oli tore koht ja kena linn, aga kõigi toredate kohtade eest tuleb oma hinda maksta ja kõik toredad kohad peavad oma hinda maksma.

Mõne aja pärast avastas Richard, et võtab Londonit juba endastmõistetavana – ta hakkas tundma uhkust selle üle, et pole külastanud ainsatki Londoni vaatamisväärsust (Londoni Tower välja arvatud, sest tädi Maude oli ühel nädalavahetusel linna külastanud ning Richard oli leidnud end tema vastumeelse saatja rollis).

Aga Jessica oli muutnud kõike. Richard avastas end muidu täiesti mõistlikel nädalavahetustel koos temaga sellistest paikadest nagu Rahvusgalerii ja Tate’i galerii, kus ta sai teada, et kui liiga kaua mööda muuseume kõndida, hakkavad jalad valutama, et kõik maailma kunstiaarded sulavad lõpuks eristamatult kokku, ja et inimmõistuse jaoks on sama hästi kui vastuvõetamatu uskuda, kui häbematult suuri summasid kasseerivad muuseumite kohvikud koogitüki ja tassitäie tee eest.

„Sinu tee ja ekleer,” ütles ta Jessicale. „Odavam oleks olnud osta mõni Tintoretto.”

„Ära liialda,” vastas Jessica reipalt. „Pealgi ei ole Tate’is ühtki Tintorettot.”

„Oleksin ikka pidanud endale selle kirsikoogi võtma,” sõnas Richard. „Siis oleksid nad võinud lubada endale veel ühe van Goghi.”

„Ei,” märkis Jessica täiesti tõelevastavalt, „ei oleks.”

Richard oli kohtunud Jessicaga Prantsusmaal, ühel nädalavahetusel kaks aastat tagasi – tegelikult oli ta leidnud tüdruku Louvre’ist, kui otsis parajasti taga oma töökaaslastest sõprade kampa, kes olid reisi korraldanud. Üles mingi hiigelsuure kuju poole põrnitsedes oli ta taganenud otsa Jessicale, kes imetles parajasti erakordselt pirakat ja ajalooliselt väga tähtsat teemanti. Richard oli üritanud paluda vabandust prantsuse keeles, mida ta ei osanud, nii et ta loobus, ja hakkas paluma vabandust inglise keeles, ning seejärel üritas paluda vabandust prantsuse keeles selle pärast, et oli vabandanud inglise keeles, kuni viimaks märkas, et Jessica oli nii põhjalikult inglane, kui üks inimene seda üldse olla saab, ja selleks hetkeks oli tüdruk lasknud tal endale vabanduseks osta kalli Prantsuse võileiva ja ülehinnatud kihiseva õunamahla, ja, noh, nii see kõik tegelikult alguse saigi. Pärast seda polnud ta suutnud enam Jessicat veenda, et tegelikult pole ta selline tüüp, kes kunstinäitustel käib.

Neil nädalalõppudel, kui nad ei käinud mõnes kunstigaleriis või muuseumis, triivis Richard Jessica kannul poeretkedel, mida tüdruk tegi üldiselt jõukasse Knightsbridge’i linnaossa, lühikese jalutuskäigu ja veel lühema taksosõidu kaugusele tema korterist Kensingtoni ridaelamutes. Richard oli tema kaaslane ka tuuridel säärastesse hiiglaslikesse ja hirmutavatesse suuräridesse nagu Harrods ja Harvey Nichols, kaubamajadesse, kust Jessica võis osta kõike ehetest ja raamatutest kogu nädala toidukraamini.

Richard oli alati tundnud aukartust Jessica ees, kes oli ilus ja sageli ka päris naljakas ning kohe kindlasti kuskile jõudmas. Ja Jessica nägi Richardis tohutut potentsiaali, mis õige naise käes õigesti rakendatuna oleks teinud noormehest ideaalse abieluaksessuaari. Kui ta vaid oleks olnud veidi sihikindlam, pomises Jessica endamisi, ning nõnda siis kinkis ta talle raamatuid nagu „Edukaks õige rõivastumisega” ja „Eduka mehe 125 harjumust”, raamatuid selle kohta, kuidas juhtida äriettevõtet nagu sõjaretke, ning Richard ütles alati aitäh ja kavatses neid alati lugeda. Jessica valis Harvey Nicholsi meestemoe osakonnas talle sedasorti rõivaid, mida Richard tema arust oleks pidanud kandma – ja Richard kandiski, vähemalt nädala sees, ja kui nende kohtumispäevast oli möödas aasta, teatas Jessica Richardile, et tema arvates on aeg minna kihlasõrmust ostma.

„Miks sa temaga käid?” küsis Garry, Richardi kolleeg suurklientide osakonnas, kaheksateist kuud hiljem. „Ta ajab hirmu peale.”

Richard raputas pead. „Ta on tegelikult väga armas, kui teda tundma õppida.”

Garry pani käest plastmassist trolli, mille oli Richardi laualt võtnud. „Ma imestan, et ta sul ikka veel nendega mängida laseb.”

„See teema pole kunagi jutuks tulnud,” vastas Richard ja võttis laualt ühe neist olevustest. Sel oli pahmakas neoonoranže juukseid ja pisut üllatunud ilme, nagu oleks ta eksinud.

Teema oli tegelikult jutuks tulnud. Kuid Jessica oli end veennud, et Richardi trollikogu on märk armsast veidrusest, mida võis võrrelda näiteks härra Stocktoni inglikollektsiooniga. Jessica tegeles parajasti härra Stocktoni inglikollektsiooni rändnäituse korraldamisega ning oli jõudnud järeldusele, et kõik suured mehed kogusid alati midagi. Tegelikult Richard ei kogunud trolle. Ta oli kord leidnud ühe trolli kontori eest tänavalt ning pannud selle oma kuvarile ebamäärase ja üsna edeva sooviga muuta oma töömaailm veidi isikupärasemaks. Ülejäänud trollid olid tulnud järgmise paari kuu jooksul – kingitused kolleegidelt, kes olid märganud, et Richardil on kiindumus nende väikeste inetute olevuste vastu. Ta oli kingitused vastu võtnud ja paigutanud trollid laual strateegiliselt laiali, telefonide ja Jessica raamitud foto kõrvale. Täna oli sellele fotole kleebitud kollane märkmeleht.

Oli reede pärastlõuna. Richard oli tähele pannud, et sündmused käitusid nagu argpüksid – nad ei tulnud kunagi üksinda, vaid alati karjakaupa ning kargasid talle korraga kallale. Võtame näiteks sellesama reede. See oli – nagu Jessica oli talle möödunud kuu jooksul vähemalt kümmekond korda meenutanud –, kõige tähtsam päev Richardi elus. Loomulikult mitte Jessica elus. See saabub ühel ilusal päeval tulevikus – Richardil polnud selles vähimatki kahtlust –, kui temast tehakse peaminister, kuninganna või jumal. Aga see oli, vähimagi kahtluseta, kõige tähtsam päev Richardi elus. Nii et oli tõeline õnnetus, et hoolimata kodus külmkapi uksele pandud märkmelehest ja teisest samasugusest, mille ta oli kleepinud Jessica pildile oma laual, oli ta selle täiesti ja jäägitult unustanud.

Lisaks veel see Wandsworthi aruanne, mille tähtaeg oli möödas ja mis võttis tema peas suurema osa ruumist. Richard kontrollis üle veel ühe tulba numbreid, märkas siis, et lk 17 on haihtunud ja pani selle uuesti printima, ning veel lehekülg hiljem ta teadis, et kui ta vaid selle rahus lõpetada saaks … kui, imede ime, telefon ei heliseks … See helises. Richard vajutas valjuhääldi peale.

„Halloo? Richard? Tegevdirektor tahab teada, millal aruanne temani jõuab.”

Richard vaatas kella. „Viie minuti pärast, Sylvia. Otsad on sama hästi kui kokku tõmmatud. Pean vaid eelarveprognoosi lisama.”

„Aitäh, Dick. Ma tulen sellele alla järele.” Sylvia oli, nagu talle meeldis öelda, „TD IA,” – tegevdirektori isiklik assistent – ja ta liikus ringi karge tõhususe õhkkonnas. Richard vajutas telefoni kinni ja aparaat helises otsekohe uuesti. „Richard,” ütles see Jessica häälega, „Jessica siin. Sa ei unustanud ära, ega ju?”

„Unustanud?” Richard püüdis meenutada, mida ta oleks võinud unustada. Inspiratsiooni saamiseks vaatas ta Jessica foto poole ning leidis sõbratari otsaette kleebitult otsemaid kogu inspiratsiooni, mida tal vaja võis olla.

„Richard? Võta toru.”

Ta tõstis toru, lugedes ise samal ajal märkmepaberit. „Anna andeks, Jess. Ei, ma ei unustanud. Kell seitse, Ma Maison Italianos. Kas saame seal kokku?”

„Jessica, Richard. Mitte Jess.” Naine vaikis hetke. „Pärast seda, mis viimane kord juhtus? Ma ei usu. Sa oskad omaenda tagaaias ka ära eksida, Richard.”

Richard kaalus, kas öelda, et igaüks oleks võinud Rahvusgalerii Rahvusliku Portreegaleriiga segi ajada, ja et see polnud Jessica, kes veetis kogu päeva vihma käes seistes (mis oli Richardi arvates just täpselt sama lõbus kui ükskõik kummas neist kohtadest ringi kõndida, kuni jalad valutavad), aga ta mõtles ümber.

„Ma tulen sinu juurde,” ütles Jessica. „Me võime koos minna.”

„Hästi, Jess. Vabandust, Jessica.”

„Sa ikka kinnitasid reserveeringu ära, eks ole, Richard?”

„Jah,” valetas Richard siiralt. Teine telefon tema laual oli hakanud kiledalt helisema. „Jessica, kuule, ma …”

„Tore,” ütles Jessica ja pani toru ära. Kõige suurem rahasumma, mille Richard oli kunagi kulutanud, oli läinud Jessica kihlasõrmusele poolteist aastat tagasi ühes Harrodsi paljudest juveeliäridest. Ta tõstis teise toru.

„Hei, Dick,” ütles Garry. „See olen mina, Garry.” Garry istus Richardist paar lauda eemal. Ta lehvitas Richardile oma läikiva trollivaba laua tagant. „Kas dringid on endiselt jõus? Sa ütlesid, et me võiksime Mersthami konto üle vaadata.”

„Pane see pagana telefon ära, Garry. Muidugi on jõus.” Richard katkestas kõne. Märkmepaberi allservas oli telefoninumber, Richard oli selle meeldetuletuse ise endale kirjutanud, juba mitu nädalat tagasi. Ja ta oli reserveeringu teinud, ta oli selles peaaegu kindel. Aga ta polnud seda kinnitanud. Tal oli see kogu aeg plaanis, aga nii palju oli kogu aeg teha ja Richard oli teadnud, et aega on piisavalt. Aga sündmused juhtusid karjakaupa …

Sylvia seisis nüüd tema kõrval. „Dick? Wandsworthi aruanne.”

„Sama hästi kui valmis, Sylvia. Kuule, ole hea, oota veel hetk?”

Ta lõpetas numbri sisselöömise ja hingas kergendatult, kui keegi vastas: „Ma Maison. Kas saan teid aidata?”

„Jah,” ütles Richard. „Laud kolmele, täna õhtuks. Ma vist panin selle kinni. Ja kui ma seda tegin, siis ma kinnitan reserveeringu. Ja kui ma seda ei teinud, siis ma teeksin seda nüüd. Palun.” Ei, neil ei ole mingit sissekannet täna õhtuks Mayhew’ nimele. Ega Stocktoni nimele. Ega ka Bartrami – Jessica perekonnanimi – nimele. Ja mis puutub laua reserveerimisse …

Mitte sõnad polnud Richardi jaoks kõige ebameeldivamad, vaid hääletoon, millega informatsioon edasi anti. Täna õhtuks oleks pidanud laua reserveerima kindlasti juba aastaid tagasi, ehk isegi juba – nagu aru võis saada – oleksid seda pidanud tegema Richardi vanemad. Täna õhtuks lauda saada oli võimatu – kui täna õhtul oleksid ilma kinnitamata reserveeringuta saabunud paavst, peaminister ja Prantsusmaa president isiklikult, siis oleksid isegi nemad kontinentaalsete pilgete saatel tänavale tagasi saadetud. „Aga tegu on mu kihlatu ülemusega. Ma tean, et oleksin pidanud varem helistama. Meid on ainult kolm, kas te palun …”

Toru oli ära pandud.

„Richard?” ütles Sylvia. „TD ootab.”

„Mis sa arvad,” küsis Richard, „kas nad annaksid mulle laua, kui ma tagasi helistaksin ja lisaraha pakuksin?”

Unenäos olid nad alati kõik koos kodus. Tema vanemad, vend, väike õde. Nad seisid kõik ballisaalis ja põrnitsesid teda. Nad olid kõik nii kahvatud, nii tõsised. Portia, tema ema, puudutas ta põske ja ütles talle, et ta on hädaohus. Unenäos Uks naeris ja vastas, et ta teab. Ema raputas pead: ei, ei – ta on hädaohus, nüüd praegu. Nüüd.

Uks avas silmad. Uks avanes, vaikselt-vaikselt – ta hoidis hinge kinni. Vargsed sammud kivil. Äkki ta ei märka mind, mõtles ta. Äkki ta läheb ära. Ja seejärel mõtles ta meeleheitlikult: mul on kõht tühi.

Sammud kõhklesid. Ta teadis, et ta oli hästi peidus, ajalehtede- ja kaltsukuhja all. Pealegi oli võimalik, et sissetungija ei soovinudki talle halba. Kas ta võib mu südame lööke kuulda? mõtles Uks. Siis sammud lähenesid ning ta teadis, mida ta peab tegema ning see hirmutas teda. Kellegi käsi tõmbas tal katted pealt ning tüdruk vaatas üles ilmetusse, täiesti karvutusse näkku, mida kurrutas õel irve. Samal hetkel veeretas ta end ja pööras ning noatera, mis oli sihitud talle rindu, tabas küünarvart.

Kuni selle hetkeni polnud Uks kunagi arvanud, et on selleks võimeline. Polnud kunagi arvanud, et on selleks piisavalt vapper või piisavalt hirmul või piisavalt meeleheitel, et julgeda. Aga ta sirutas ühe käe üles mehe rinnale ja avas …

Mees ahmis õhku ja vajus talle otsa. Kõik oli märg, soe ja libe, Uks vingerdas ja rabeles mehe alt välja ning koperdas ruumist minema.

Väljas laias ja madalas tunnelis vajus ta vastu seina ja tõmbas hinge, hingeldades ja nuuksudes segiläbi. See oli ära kulutanud tema viimse jõu – nüüd oli ta omadega läbi. Ta õlg hakkas tuikama. Nuga, mõtles ta. Aga ta oli hädaohust pääsenud.

„Vaata aga vaata,” sõnas hääl pimeduses temast paremal. „Ta elas härra Rossi üle. Poleks iial arvanud, härra Vandemar.” Hääl nõrgus. Nagu oleks rääkinud hall lima.

„Ka mina poleks iial arvanud, härra Croup,” vastas tuhm hääl Uksest vasakul.

Süttis tuluke ja võbeles. „Sellegipoolest,” ütles härra Croup, silmad maa-aluses pimeduses hiilgamas, „meid ta üle ei ela.”

Uks virutas talle põlvega kõvasti kubemesse ja siis pistis ta huupi jooksu, parem käsi hoidmas vasakut õlga.

Ja ta jooksis.

„Dick?”

Richard rehmas käega segaja eemale. Elu oli nüüd peaaegu tema kontrolli all. Ainult veel veidi aega …

Garry ütles uuesti ta nime. „Dick? Kell on kuus kolmkümmend.”

„Kui palju?” Paberid ja pliiatsid, tabelid ja trollid paisati Richardi kohvrisse. Ta klõpsas lukud kinni ja jooksis.

Ta tõmbas käigu pealt mantli selga. Garry tuli talle järele. „Läheme siis napsule või?”

„Napsule?”

„Me pidime täna õhtul koos maha istuma ja sellest Mersthami kontost rääkima. Mäletad?”

See oli täna? Richard seisatas viivuks. Kui nad peaksid kunagi organiseerimatuse olümpiaalaks tegema, siis tema võiks Ühendkuningriiki esindada. „Garry,” ütles ta, „anna andeks. Ma ajasin kõik nässu. Pean täna Jessicaga kokku saama. Kutsusime ta ülemuse õhtust sööma.”

„Härra Stocktoni? Stocktonite perekonnast? Selle Stocktoni?” Richard noogutas. Nad kiirustasid trepist alla. „Kindlasti saab sul lõbus olema,” ütles Garry silmakirjalikult. „Ja kuidas elab koletis Mustast laguunist?”

„Jessica on Ilfordist, kui aus olla, Garry. Ja ta on endiselt minu elu valgus ja armastus, tänan väga küsimast.” Selleks ajaks olid nad jõudnud fuajeesse ning Richard sööstis automaatuste poole, mis äärmiselt muljetavaldavalt ei avanenud.

„Kell on kuus läbi, härra Mayhew,” ütles härra Figgis, hoone turvamees. „Te peate lahkudes nime kirja panema.”

„Mul pole seda vaja,” ütles Richard õieti eikellelegi, „tõesti ei ole.”

Härra Figgis lõhnas ebamääraselt mingi meditsiinilise salvi järele ning laialt levinud kuulujuttude kohaselt oli tal entsüklopeedilises mahus softcore pornokollektsioon. Figgs valvas uksi säherduse hoolega, et see lähenes juba hullusele – ta ei suutnud kunagi päriselt unustada õhtut, kui terve korruse jagu arvuteid jalad alla võttis ja minema kõndis, ning koos nendega kaks toapalmi ja tegevdirektori Axminsteri vaip.

„Nii et me siis ei lähe jooma?”

„Anna andeks, Garry. Kas sulle esmaspäev sobiks?”

„Ikka. Esmaspäev on okei. Esmaspäeval näeme.”

Härra Figgis uuris nende allkirju ja kui ta oli teinud kindlaks, et neil polnud kaasas arvuteid, palmipotte ega vaipu, vajutas ta nupule laua all ning uksed libisesid lahti.

„Uksed,” ütles Richard.

Käik hargnes ja lahknes ning Uks valis huupi suuna, sööstis läbi tunnelite, jooksis, koperdas ja põikles. Härra Croup ja härra Vandemar jalutasid talle järele niisama rahulikult ja rõõmsameelselt nagu kaks Crystal Palace’i näitust külastavat Victoria-aegset aukandjat. Ristteele jõudes laskus härra Croup põlvili, leidis lähima verepleki ja nad läksid selle juhatatud suunas. Nad olid nagu saaklooma kurnavad hüäänid. Nad võisid oodata. Neil oli aega maa ja ilm.

Vahelduseks oli Richardil õnne. Tal õnnestus püüda must takso, mida juhtis eriliselt entusiastlik juht, kes viis ta koju kõige ebatõenäolisemat teed mööda tänavaid, mida Richard polnud kunagi varem isegi märganud, arendades samal ajal põhjalikku vestlust liiklusprobleemidest Londoni kesklinnas, sellest, kuidas oleks kõige parem kuritegevusega toime tulla ja teravatel päevapoliitilistel teemadel, nagu seda teevad kõik Londoni taksojuhid, nagu Richard oli avastanud, kui neile kätte anda elav ja hingav inglise keelt kõnelev reisija. Richard kargas autost välja, jättes maha jootraha ja oma käsikohvri, suutis takso siiski peatada enne, kui see jõudis tagasi peateele, sai nõnda kohvri jälle tagasi ning jooksis siis trepist üles oma korterisse. Koridori astudes kooris ta juba riideid seljast, kohver lendas keereldes üle toa ja tegi hädamaandumise sohval; ta võttis taskust võtmed ja pani need hoolikalt koridorilauale, et need mingil juhul maha ei ununeks.

Siis sööstis ta magamistuppa. Kõlas sumisti heli. Richard, kolmveerandi võrra juba oma parimas ülikonnas, kargas uksetelefoni juurde.

„Richard? Jessica siin. Ma loodan, et sa oled valmis.”

„Oh. Jah. Tulen kohe alla.” Ta tõmbas mantli selga ja jooksis ust oma selja taga kinni virutades alla. Jessica ootas alumisel trepiotsal. Ta ootas alati seal. Jessicale ei meeldinud Richardi korter – see pani ta end ebamugavalt naiselikuna tundma. Seal varitses alati võimalus silmata Richardi aluspükse, noh, kus tahes, rääkimata veel juhuslikest hangunud hambapasta klimpidest vannitoa kraanikausis, nii et ei, see polnud koht, mis oleks Jessicale sobinud.

Jessica oli väga ilus – nii ilus, et aeg-ajalt leidis Richard end teda vaatamas ja imestamas, kuidas see küll juhtus, et ta on minuga? Ja kui nad armatsesid – see toimus Jessica korteris moodsas Kensingtoni linnajaos, pimeduses Jessica messingvoodi kargete valgete linaste linade vahel (sest vanemad olid Jessicale öelnud, et suletekid on dekadentlikud) –, siis klammerdus neiu pärast tugevasti tema külge, tema pikad pruunid lokid langesid Richardi rinnale, ja siis sosistas ta Richardile, kui väga ta teda armastab, ja Richard vastas, et ka tema armastab teda ja tahab alatiseks temaga jääda, ja nad mõlemad uskusid, et see on tõsi.

„Helde taevas, härra Vandemar. Ta hakkab aeglasemaks jääma.”

„Hakkab, härra Croup.”

„Küllap ta kaotab palju verd, härra V.”

„Mõnusat verd, härra C. Mõnusat märga verd.”

„Enam ei lähe kaua.”

Kõlksatus – vedrunoa avanemise heli, tühi, üksildane ja tume.

*

„Richard? Mida sa teed?” küsis Jessica.

„Mitte midagi, Jessica.”

„Ega sa ometi jälle oma võtmeid ei unustanud, ega?”

„Ei, Jessica.” Richard lõpetas enda patsutamise ja toppis käed sügavale mantlitaskutesse.

„Nii. Kui sa täna härra Stocktoniga kohtud,” ütles Jessica, „siis pead sa arvestama, et ta pole mitte ainult väga tähtis mees. Ta kujutab endast tervet omaette institutsiooni.”

„Ma ei jõua ära oodata,” ohkas Richard.

„Kuidas palun, Richard?”

„Ma ei jõua oodata,” kordas Richard natuke innukamalt.

„Oh, astu ometi kiiremini,” ütles Jessica, kellest hakkas kiirgama midagi, mida mõne vähema naise juures oleks võinud lausa närvilisuseks nimetada. „Me ei tohi lasta härra Stocktonil oodata.”

„Jah, Jess.”

„Ära kutsu mind niimoodi, Richard. Ma vihkan hellitusnimesid. Need on nii alandavad.”

„Ega peenraha ei juhtu olema?” Mees istus ukseavas. Tal oli kollase-hallikirju habe, silmad auku vajunud ja tumedad. Tokerdanud nööri otsas rippus tal kaelas käsitsi kirjutatud silt, mis puhkas rinnal ja teavitas kõiki, kel oli lugemiseks silmi, et ta on kodutu ja näljane. Selleks poleks olnud silti vajagi ning Richardi käsi oli juba taskus ja kobas müntide järele.

„Richard. Meil pole selleks aega,” ütles Jessica, kes annetas heategevusele ja investeeris eetiliselt. „Niisiis, ma tahan, et sa jätaksid talle hea mulje kui mu kihlatu. On äärmiselt oluline, et tulevane abikaasa jätaks hea mulje.” Ja siis tõmbus ta nägu krimpsu, ta kallistas Richardit põgusalt ja ütles: „Oh, Richard. Ma armastan sind. Sa ju tead seda, eks ole?”

Ja Richard noogutas ja ta teadis.

Jessica vaatas kella ja kiirendas sammu. Richard nipsas naelase mündi märkamatult läbi õhu ukseavas istuva mehe poole, kes selle oma määrdunud pihku püüdis.

„Ega reserveeringuga mingeid probleeme polnud?” küsis Jessica. Ja Richard, kes ei osanud otsesele küsimusele vastates kuigi hästi valetada, ütles: „Ah.”

Ta oli valinud valesti – koridor lõppes sileda seinaga. Tavaliselt oleks see sundinud ta vaevu sammu aeglustama, aga ta oli nii väsinud, nii näljane, tal oli nii valus … Uks naaldus vastu seina ja tundis näo vastas karedaid kive. Ta hingeldas luksudes ja nuuksudes. Ta käsivars oli külm ning vasak käsi tundetu. Enam edasi ta minna ei saanud ning maailm hakkas tunduma kuidagi kaugena. Ta oleks tahtnud peatuda, pikali heita ja magada sada aastat.

„Oh, olgu õnnistatud mu väike must hing, härra Vandemar, kas sina näed sedasama mida minagi?” Hääl oli vaikne ja lähedal – nad olid ilmselt lähemal, kui ta oli arvanud. „Minu silmakesed näevad midagi, mis saab olema …”

„Hetke pärast surnud, härra Croup,” ütles tuhm hääl tüdruku kohal.

„Meie tööandja jääb rahule.”

Ja tüdruk pigistas sügavalt oma hingepõhjast välja kõik, mida ta sealt leidis, kogu valu, haigetsaamise ja hirmu. Ta oli tühi, läbipõlenud ja viimseni kurnatud. Tal polnud kusagile minna, ei kübekestki jõudu ega aega. „Kui see on viimane uks, mille ma avan,” palvetas ta sõnatult Templi poole, Võlvkaare poole. „Kuskile … ükskõik kuhu … ohu tusse …” ja mõtles siis meeletult: „Kellessegi.”

Ja siis, kui ta teadvus kustuma hakkas, püüdis ta ust avada.

Kui pimedus ta endasse haaras, kuulis ta justkui kusagilt väga kaugelt härra Croupi häält. See ütles: „Tuhat ja tuline.”

Jessica ja Richard kõndisid mööda tänavat restorani poole. Jessica käsi oli Richardi käevangus ja ta kõndis nii kiiresti, kui kontsad lubasid. Richard pingutas, et sammu pidada. Nende teed valgustasid tänavalaternad ja suletud kaupluste fassaadid. Nad möödusid reast kõrgetest mahajäetud ja üksildastest hoonetest, mida piiras kõrge kivimüür.

„Kas sa tahad mulle tõesti öelda, et pidid neile meie tänaõhtuse laua eest viiskümmend naela lisaks maksma? Richard, sa oled idioot.” Jessica tumedad silmad välkusid, ta polnud kaugeltki naljatujus.

„Nad olid mu reserveeringu ära kaotanud. Ja väitsid, et kõik lauad on kinni.” Nende sammud kajasid kõrgetelt seintelt vastu.

„Tõenäoliselt panevad nad meid istuma köögi kõrvale,” ohkas Jessica. „Või ukse. Kas sa ütlesid neile, et laud on härra Stocktonile?”

„Jah,” vastas Richard.

Jessica ohkas. Ta vedas Richardit endiselt edasi, kui neist veidi eespool avanes seinas uks, keegi astus välja, seisis vaarudes ühe pika hirmsa hetke ja varises siis sillutisele. Richard judistas end ja jäi seisma. Jessica tõmbas ta liikuma.

„Niisiis – härra Stocktoniga rääkides pea silmas, et sa ei tohi talle kindlasti vahele segada. Või vastu vaielda – talle ei meeldi, kui talle vastu vaieldakse. Naera, kui ta teeb nalja. Kui sul tekib vähimgi kahtlus, kas ta tegi nalja või mitte, siis vaata mind. Ma … mmm, koputan nimetissõrmega lauale.”

Nad olid jõudnud kõnniteel oleva isiku juurde. Jessica astus kägarasse tõmbunud kogust üle. Richard kõhkles. „Jessica?”

„Sul on õigus. Ta võib arvata, et mul on igav,” nõustus naine. „Ma tean,” ütles ta siis reipalt, „kui ta teeb nalja, hõõrun ma oma kõrvalesta.”

„Jessica?” Richard ei suutnud uskuda, et Jessica ei tee nende jalge ees lebavast kogust väljagi.

„Mida?” Naine polnud rahul, et ta oma mõtetest välja kisti.

„Vaata.”

Richard osutas kõnniteele. Isik lamas näoli maas, mässitud suurtesse kohmakatesse rõivastesse, aga Jessica võttis noormehel käsivarrest ja sikutas teda enda poole. „Ah, see. Kui sa neile tähelepanu pöörad, kasutavad nad sind täiega ära. Tegelikult on neil kõigil kodud. Ma olen kindel, et kui see tüdruk ennast välja magab, on temaga kõik hästi.” Tüd ruk? Richard langetas pilgu. See oli tõesti tüdruk. Jessica jätkas: „Vaata, ma rääkisin härra Stocktonile, et me …” Richard laskus ühele põlvele maha. „Richard? Mida sa teed?”

„See tüdruk pole purjus,” ütles Richard. „Ta on viga saanud.” Ta silmitses oma sõrmeotsi. „Ta on verine.”

Jessica vaatas alla tema poole, närviline ja segaduses. „Me jääme hiljaks,” ütles ta.

„Ta on viga saanud.”

Jessica vaatas uuesti tüdrukut kõnniteel. Prioriteedid – Richardil polnud prioriteedid paigas. „Richard. Me jääme hiljaks. Küll tuleb keegi teine, keegi teine aitab teda.”

Tüdruku nägu kattis mustusekorp ja ta rõivad olid verest märjad. „Ta on viga saanud,” ütles Richard lihtsalt. Tema näol oli ilme, mida Jessica polnud varem näinud.

„Richard,” sõnas ta hoiatavalt, andis siis veidike järele ja pakkus välja kompromissi. „Helista siis 999 ja kutsu kiirabi. Kähku, kohe.”

Äkitselt läksid tüdruku silmad lahti, valged ja pärani näos, mis oli üleni üks tolmu- ja vereplekk. „Palun, mitte haiglasse. Nad leiavad mu üles. Viige mind ohutusse kohta. Palun.” Tema hääl oli nõrk.

„Sa jooksed verd,” ütles Richard. Ta vaatas sinnapoole, kust tüdruk oli tulnud, kuid sein oli tühi, tellistest, ühegi avauseta. Ta vaatas uuesti liikumatult lebavat kogu ja küsis: „Miks mitte haiglasse?”

„Aita mind,” sosistas tüdruk ja tema silmad vajusid kinni.

Richard küsis temalt uuesti: „Miks sa ei taha haiglasse minna?” Seekord ei saanud ta üldse mingit vastust.

„Kui sa kiirabisse helistad,” ütles Jessica, „ära neile oma nime ütle. Nad võivad tahta, et sa teed mingi avalduse või midagi, ja siis me jääksime hiljaks, ja ma ei lase seda õhtut ära rikkuda mingil … Richard? Mida sa teed?”

Richard oli tüdruku üles tõstnud ja hoidis teda süles. Tüdruk oli üllatavalt kerge. „Ma viin ta enda juurde, Jess. Ma ei saa teda lihtsalt siia maha jätta. Ütle härra Stocktonile, et ma palun väga vabandust, aga tegemist oli hädaolukorraga. Kindlasti ta mõistab.”

„Richard Oliver Mayhew,” ütles Jessica külmalt. „Sa paned otsekohe selle neiu maha ja tuled siia. Või meie kihlus on praegusest alates lõppenud. Ma hoiatan sind.”

Richard tundis, kuidas vere kleepuv soojus läbi ta särgi imbus. Vahel, mõistis ta, ei saa sa midagi teha. Ta kõndis minema.

Jessica seisis kõnniteel, vaatas, kuidas Richard tema tähtsa õhtu ära rikub, ning tema silmis kipitasid pisarad. Mõne aja pärast polnud noormeest enam näha ja siis – alles siis – ütles ta valjusti, selgelt ja üldse mitte daamilikult: „Persse”, ning virutas oma käekoti nii kõvasti vastu maad, kui vähegi suutis, igatahes piisavalt kõvasti, et mobiiltelefon, huulepulk, märkmikkalender ja käputäis tampoone sillutisel laiali lendasid. Ja siis, kuna midagi muud ei jäänud üle, korjas ta need kõik kokku, pani tagasi käekotti ja kõndis restorani härra Stocktonit ootama.

Hiljem oma valget veini limpsides püüdis ta välja mõelda usutavaid põhjusi, miks kihlatu temaga kaasas pole, ja avastas end meeleheitlikult kaalumast, kas ta ei võiks lihtsalt väita, et Richard on surnud.

„See juhtus väga äkki,” pomises Jessica igatsevalt endamisi.

Richard ei peatunud oma mineku ühelgi hetkel kordagi, et järele mõelda. See ei olnud asi, mis oleks allunud tema tahtele. Kusagil tema pea mõistlikus osas rääkis talle keegi – normaalne, mõistlik Richard Mayhew –, kui naeruväärne ta on, et ta oleks pidanud lihtsalt politseisse või kiirabisse helistama, et oli ohtlik vigastatud inimest tõsta, et ta oli Jessica tõeliselt, tõsiselt ja põhjalikult välja vihastanud, et ta peab täna sohval magama, et ta rikub ära oma ainukese korraliku ülikonna, et tüdruk lehkab päris kohutavalt … aga ta avastas, et tõstab ühe jala teise ette ning kõnnib edasi, käsivarred krampis ja selg valus ning eirates möödujate pilke. Ja mõne aja pärast oli ta oma maja allkorrusel, komberdas trepist üles ja siis seisis ta oma korteri ukse ees ning mõistis, et on jätnud võtmed sisse koridorilauale …

Tüdruk sirutas oma räpase käe ukse poole ja see vajus lahti.

Poleks iial arvanud, et ma võin rõõmustada selle üle, et uks pole korralikult kinni läinud, mõtles Richard, tassis tüdruku ust oma selja taga jalaga kinni tõugates tuppa ning pani ta oma voodile. Tema särgiesine oli verest läbi imbunud.

Tüdruk tundus poolteadvusetu – tema silmalaud olid kinni, kuid võbelesid. Richard kooris tal nahkjope seljast. Tüdruku küünarvarrel ja õlal oli pikk lõikehaav. Richardil jäi hing kinni. „Kuule, ma helistan arstile,” ütles ta vaikselt. „Kas sa kuuled mind?”

Tüdruku silmad avanesid, pärani ja hirmul. „Ei, palun. Kõik saab korda. Asi pole nii hull, kui paistab. Mul on vaja ainult magada. Ei ühtki arsti.”

„Aga su käsivars … su õlg …”

„Kõik saab korda. Homme. Palun?” See polnud palju valjem kui sosin.

„Ee, küllap vist, hea küll,” ütles Richard ja küsis siis, kui terve mõistus end kehtestas: „Kuule, kas ma tohiksin küsida …”

Aga tüdruk juba magas. Richard võttis kapist oma vana koolisalli ja sidus selle tihedalt tema käsivarre ja õla ümber – ta ei tahtnud, et tüdruk tema voodis verest tühjaks jookseb, enne kui tal on võimalik ta arsti juurde viia. Ning siis hiilis ta kikivarvul magamistoast välja ja pani ukse enda järel kinni. Ta istus diivanile teleri ees ja imestas, mida ta oli teinud.