Читать книгу Armastus külmas kliimas - Нэнси Митфорд - Страница 5

Ma olen kohustatud alustama seda lugu lühikese ülevaatega Hamptoni perekonnast, sest on vaja ükskord lõplikult rõhutada, et Hamptonid olid ühtaegu väga suursugused ja väga rikkad. Pilguheidust Burke’i või Debretti aadliregistrisse piisaks täiesti selle selgekssaamiseks, aga need mahukad köited ei ole alati kättesaadavad ning lord Montdore’i õemehe Boy Dougdale’i selleteemalised raamatud on kõik läbi müüdud. Tema suur snobismialane ja napp kirjanduslik anne on tekitanud kolm üksikasjalikku uurimust tema naise esivanemate kohta, kuid neid saab lugeda praegu üksnes siis, kui paluda raamatukaupmehel muretseda pruugitud eksemplarid. (Raamatukaupmees paneb kuulutuse oma ärilehte The Clique: „H. Dougdale, ükskõik milline teos”. Teda tabab raamatute tulv, igaühe hind umbes üks šilling, ning ta teatab siis oma kliendile uhkelt, et „tal on õnnestunud hankida soovitud teos”, andes mõista, et selleks on kulunud tunde hoolikat otsimist müügilettidel, hind on väga odav, 30 šillingit kolme raamatu eest.) „Georgiana, leedi Montdore ja tema ringkond”, „Suurejoonelised Montdore’id” ja „Hamptoni vanad kroonikad” on kirjutamise ajal mu kõrval ning ma näen, et esimese köite avalõik kõlab järgmiselt:

„Kaks daami, üks tumedapäine, teine blond, mõlemad noored ja kaunid, sõitsid ühel ilusal maihommikul kärmelt väikese Kensingtoni küla poole. Need olid Montdore’i krahvinna Georgiana ja tema suur sõber Paddingtoni hertsoginna Walpurga ning nad kujutasid endast nauditavalt elavat pilti, kui nad arutasid hetke kõige põletavamat küsimust – kas tuleb või ei tule anda oma osa vaese kalli vürstinna Lieveni lahkumiskingitusse?”

Raamat on pühendatud Tema Kuninglikule Kõrgusele Venemaa suurvürsti Pjotri abikaasale ja selles on kaheksa üle terve lehekülje ulatuvat illustratsiooni.

Tuleb öelda, et kui see kohutav triloogia algselt ilmus, oli see laenuraamatukogude lugejate seas üsnagi moes.

„Lääne-Inglismaa Hamptonite perekond on väga vana ning isegi Fuller mainib oma raamatus „Auväärsed”, et see on hämmastavalt iidne.”

Burke’i registris on see õige pisut iidsem kui Debretti raamatus, kuid mõlemad sukelduvad keskaja ududesse ja tirivad sealt välja esivanemaid, kellel on säärased P. G. Wodehouse’i teoste tegelasi meenutavad nimed nagu Ug ja Bert ja Thred ning Walteri Scotti tegelastele osaks saanud saatustega sarnanevad elud. „Kõrgeauline lord sattus häbisse – tal raiuti pea maha – ta mõisteti süüdi – kuulutati lindpriiks – pagendati – raevunud pööbel lohistas ta vanglast välja – ta tapeti Crécy lahingus – uppus koos Valge laevaga – hukkus kolmanda ristisõja käigus – tapeti duellil.” Neil ammustel udustel aegadel sai kirja panna väga vähe loomulikke surmasid. Nii Burke kui ka Debrett tunnevad ilmselgelt rõõmu sedavõrd ehedast käsitlusobjektist nagu see perekond, mida ei riku ei kahtlane naisliin ega maade jagamine. Nagu ei suutnud seda rikkuda ka ükski neist jubedatest raamatutest, mis ilmusid üheksateistkümnendal sajandil ning olid pühendunud uurimustele, mille eesmärk oli aadelkonda halvustada ja selle eheduse osas kahtlust külvata. Pikad, kuldsete juustega, abielus sündinud ja väga üksteisega sarnanevad parunid järgnesid üksteisele Hamptonis maadel, mida polnud ei müüdud ega ostetud, kuni 1770. aastal tõi tolleaegne lord Hampton külaskäigult Versailles’sse kaasa prantslannast mõrsja, kellegi Mademoiselle de Montdore’i. Nende pojal olid pruunid silmad, tõmmu nahk ja oletatavasti mustad juuksed – sest need on kõigil tema piltidel puuderdatud. See tõmmu jume ei jäänud perekonnas püsima, sest ta võttis naiseks kuldjuukselise pärijanna Derbyshire’ist ning Hamptonid naasid oma sinikuldse väljanägemise juurde, mille poolest nad on kuulsad tänapäevani. Prantslanna poeg oli üsna terane ja väga tark – ta tegeles väikestviisi poliitikaga ja kirjutas aforismiraamatu. Suur ja eluaegne sõprus regendiga andis talle lisaks teistele soodustustele krahviseisuse. Et tema perekond oli Prantsusmaal jakobiinide terrori ajal tervenisti hukkunud, võttis ta ema nime endale tiitliks. Ta oli tohutult rikas ja kulutas tohutult, talle meeldisid Prantsuse kunstiesemed ning ta muretses endale revolutsioonijärgsetel aastatel suurepärase kogu, milles oli ka palju kuninglikele isikutele kuulunud asju ning teisi, mis olid toodud rüüstatud Hôtel de Montdore’ist Rue de Varenne’il. Et see kogu saaks paigutatud sobivasse ümbrusse, lammutas ta seejärel Hamptonis suure ja lihtsa maja, mille Adam oli ehitanud oma vanaisale, ning vedas kivihaaval (nagu arvatakse tänapäeva Ameerika miljonäride kohta) Inglismaale gooti stiilis Prantsuse lossi. Selle pani ta kokku enda kavandatud toreda torni ümber, kattis tubade seinad Prantsuse tahveldise ja siidiga ning paigutas kõik formaalsele maastikule, mille ta samuti ise kavandas ja istutas. See kõik oli väga suurejooneline ja väga jabur ning sõdadevahelisel ajal, millest ma kirjutan, mõjus see väga vanamoodsalt. „Küllap see on ilus,” öeldi tavaliselt, „aga ausalt öeldes mina seda ei imetle.”

See lord Montdore ehitas ka Montdore House’i Park Lane’il ja lossi kaljurünka otsa Aberdeenshire’is. Ta oli tegelikult kõige huvitavam ja originaalsem tegelane, kelle see suguvõsa üldse sünnitas, kuid ükski selle liige ei hälbinud kunagi võimutraditsioonist. Ühe usaldusväärse, auväärse, võimuka Hamptoni võib leida Inglismaa ajaloo igalt leheküljelt, tema mõju oli tohutu Lääne-Inglismaal ning tema nõuanded arvestatavad Londonis.

Seda traditsiooni jätkas ka mu sõbra Polly Hamptoni isa. Kui üks inglane üldse oleks võinud olla jumalate järeltulija, siis oleks see olnud tema – sedavõrd puhtakujuline inglise aadlimees, et kõik need, kes uskusid aristokraatlikusse valitsusse, alustasid oma väidete õigustamiseks alati temale viitamisest. Üldiselt arvati tõesti, et kui oleks rohkem temasarnaseid, ei oleks meie riik praeguses jamas ning isegi sotsialistid möönsid, et ta on suurepärane – nad said seda endale lubada, sest teda oli ainult üks ning ta oli juba eakas. Õpetlane, kristlane, härrasmees, parim täpsuslaskur Briti saartel, kõige nägusam asevalitseja, kelle me olime kunagi Indiasse saatnud, populaarne maaomanik, konservatiivide partei tugisammas, lühidalt öeldes tore vana mees, kes ei teinud ega mõelnud kunagi midagi lihtlabast. Mu täditütar Linda ja mina, kaks lugupidamatut plikakest, kes me arvasime, mida tahtsime, pidasime teda imeliseks vanaks petiseks ning meile tundus, et nende majas oli tegelikult oluline hoopis leedi Montdore. Vaat leedi Montdore tegi alalõpmata lihtlabaseid asju ja täie teadmisega ning ta oli ülimalt ebapopulaarne, teda ei sallitud niisama suurel määral, kui tema abikaasat armastati, nii et kui ta mees võiski teha midagi, mida ei peetud päris tema vääriliseks või mis ei sobinud päriselt tema mainega, siis pandi see otsekohe leedi Montdore’i süüks. „Muidugi sundis naine teda seda tegema.” Teiselt poolt olen ma sageli mõelnud, kas ta oleks ilma oma naise surveta ja tagant torkimiseta, tema nimel sepitsemise ja intrigeerimiseta ja teda „seda tegema sundimiseta”, tegelikult ilma just nende omadusteta, mis naise nii vihatuks tegid, tema paksu naha, auahnuse ja piiritu käivitava energiata üldse maailmas midagi tähelepanuväärset teinud.

See ei ole populaarne teooria. Mulle öeldakse, et selleks ajaks, kui ma pärast nende Indiast naasmist teda tegelikult tundma sain, oli ta juba vana ja väsinud ning loobunud võitlemast, ning et oma parimatel aastatel ei olnud ta kontrollinud mitte üksnes meeste saatusi, vaid ka oma naise labasusi. Ma ei ole kindel. Lord Montdore’is oli saamatust, millel ei olnud mingit pistmist eaga, teda oli muidugi ilus vaadata, aga see oli tühi ilu nagu ilma seksapiilita naise ilu, ta nägi välja imeline ja vana, aga mulle tundus, et hoolimata sellest, et ta käis ikka veel korrapäraselt lordide kojas, osales riiginõukogus, kuulus mitmetesse komiteedesse ja esines sageli autasude saajate nimekirjades, oleks ta võinud sama hästi olla tehtud suurepärasest vanast papist.

Leedi Montdore oli aga igatahes lihast ja verest inimene. Ta sündis kellegi preili Perrottena, vähese sissetuleku ja erilise mõjuta maamõisniku nägusa tütrena, nii et tema abielu lord Montdore’iga oli palju parem, kui tal oleks olnud mõistlikku põhjust oodata. Sedamööda, kuidas aeg kulus ning tema maine ahnus ja snobism, tema hirmus ja armutu ebaviisakus olid saanud üldtuntuks, kiputi oletama, et tema päritolu oli ilmselt madal või transatlantiline, aga tegelikult oli ta pärit täiesti heast perekonnast ja saanud korraliku kasvatuse, mis oleks pidanud tegema temast, nagu oli kombeks öelda, „daami”, nii et mingeid pehmendavaid asjaolusid ei olnud ja ta oleks pidanud teadma, et niimoodi ei käituta.

Kahtlemata muutus tema ohjeldamatu labasus aastatega ilmsemaks ja talitsematumaks. Igal juhul paistis, et tema mees ei olnud sellest kunagi teadlik ning nende abielu oli edukas. Leedi Montdore lähetas mehe peagi riigitööle karjääri tegema ning selle vilju oli mees võimeline nautima eriti pingutamata, sest leedi Montdore hoolitses selle eest, et meest ümbritseks võimekate alluvate hord, ning kuigi lord Montdore teeskles, et ta põlgab seda seltskondlikku elu, mis andis tähenduse tema naise olemasolule, leppis ta sellega väga viisakalt, ilmutades loomupärast meeldiva vestluse annet, ning pidas täiesti kohaseks, et ta oli inimeste meelest vaimustav.

„Eks ole ju lord Montdore vaimustav? Sonia muidugi ei ole enam isegi naljakas, aga lord Montdore on nii hiilgav, nii armas, ma tõesti armastan teda.”

Inimestele meeldis teeselda, et nad käivad nende majas üldse ainult lord Montdore’i pärast, aga see oli rumal jutt, sest leedi Montdore’i pidude elavusel ja lõbususel polnud temaga mitte kõige vähematki pistmist, ning kuigi leedi Montdore võis olla mitmel moel vastik, oli ta ometi ületamatu võõrustaja.

Lühidalt öeldes olid nad koos õnnelikud ja sobisid erakordselt hästi. Palju aastaid aga tegi neile nende abielus suurt meelehärmi üks asi – neil polnud lapsi. Lord Montdore’i see kurvastas, sest loomulikult tahtis ta pärijat, aga kurvastuse põhjus oli ka sentimentaalsem. Leedi Montdore’i kurvastas see kirglikult. Ta tahtis ka muidugi pärijat, aga lisaks oli talle vastumeelt igasugune läbikukkumine, ta ei kannatanud seda, et ta pingutusi kuidagi nurjati, ning ta ihkas innukalt kedagi, kellele koondada seda energiat, mis ei kulunud seltskonnaelule ja tema mehe karjäärile. Nad olid olnud abielus ligi kakskümmend aastat ja juba loobunud mõttest laps saada, kui leedi Montdore’i enesetunne ei olnud enam äkitselt nii hea nagu tavaliselt. Ta ei pööranud sellele tähelepanu, jätkas oma tavalisi toimetusi ning mõistis seda, et ta lapse saab, alles kaks kuud enne selle sündi. Ta oli piisavalt tark, et vältida säärase olukorraga sageli kaasnevat naeruvääristamist, ja teeskles, et hoidis rasedust meelega salajas, nii et naeru rõkatamise asemel ütlesid kõik hoopis: „No eks ole see Sonia ikka täiesti erakordne?”

Ma tean seda kõike, sest mu onu Davey Warbeck rääkis mulle. Et ta ise oli kannatanud või nautinud palju aastaid enamikku meditsiinileksikonis mainitud hädasid, oli ta erahaigla keelepeksuga väga hästi kursis.

Tõsiasi, et kui laps sündis, osutus see tüdrukuks, ei paistnud Montdore’e sugugi häirivat. Et leedi Montdore polnud Polly sündimise ajal veel neljakümnenegi, ei kujutlenud nad esialgu, et Polly jääb ainsaks lapseks, ning selleks ajaks, kui nad mõistsid, et teist last nad ei saa, armastasid nad teda nii väga, et igasugune kujutlus sellest, et ta oleks mingil moel teistsugune, teistsugune inimene, poiss, oli muutunud mõeldamatuks. Loomulikult oleks neile meeldinud see, et neil oleks olnud poeg, kuid üksnes Pollyle lisaks ja mitte tema asemel. Polly oli nende aare, nende universumi kese.

Polly Hampton oli ilus ning see ilu oli tema silmapaistev tunnusjoon. Ta oli üks neid inimesi, kellest polnud võimalik mõelda nende välimust arvestamata, ning tema puhul oli see välimus muutumatu ja ei sõltunud ei rõivastest, east, asjaoludest ega isegi tervisest. Kui ta oli haige või väsinud, paistis ta üksnes habras, aga mitte kunagi kollakas, närtsinud või luitunud – ta oli sündinud ilusana ning kogu selle aja jooksul, mil mina teda tundsin, ei tuhmunud ta kunagi ega jäänud vähem ilusaks, vaid vastupidi, tema välimus paranes järjekindlalt. Polly ilu ja tema perekonna tähtsus on selle loo olulised elemendid. Kuid samal ajal, kui Hamptonite kohta võib midagi teada saada mitmesugustest teatmeteostest, pole suurt kasu sellest, kui pöörduda vanade Tatlerite poole ja näha Pollys vaid üht Lenare’i fotodest, nagu nägi Dorothy Wilding. Luustruktuur on muidugi olemas, jubedad kübarad ja vanamoodsad poosid ei suuda neid varjata – luud ja tema näokuju on alati täiuslikud. Kuid lõpuks on ilu midagi rohkemat kui luud, sest samal ajal kui luud on surma pärisosa ja jäävad pärast kõdunemist alles, on ilu elus, see on tegelikult pealiskaudne, sinakad varjud valgel nahal, juuksed, mis langevad nagu kuldsed suled valgele siledale otsaesisele, see ilmutab end liikumises, naeratuses ja eelkõige ilusa naise pilgus. Polly pilk oli sinine sähvatus, kõige sinisem ja ootamatum asi, mida ma kunagi näinud olen, nii kummaliselt seostamatu nägemise kui sellisega, et oli peaaegu võimatu uskuda, et need tuunjad sinised kivid vaatlesid, võrdlesid või tegid üldse midagi peale soosingu osutamise sellele, mille poole need olid suunatud.

Pole mingi ime, et tema vanemad teda armastasid. Isegi leedi Montdore’il, kes oleks olnud kohutav ema inetule tütrele või ekstsentrilisele, isemeelsele pojale, polnud mingeid raskusi suhtuda täiuslikult lapsesse, kes pidi, nagu näis, olema talle maailmas suureks auks ja kroonima tema auahneid püüdlusi – võib-olla kroonima sõna otseses mõttes. Polly oli kindlasti määratud erakordseks abieluks – küllap oli leedi Montdore tõepoolest kujutlenud midagi väga suurejoonelist, pannes talle nimeks Leopoldina. Kas polnud sel mitte kuninglik, ähmaselt coburgilik varjund, mis võis olla ühel päeval vägagi kohane? Kas ta unistas Westminster Abbeyst, altarist, peapiiskopist ja häälest, mis ütleb: „Mina, Albert Edward Christian George Andrew Patrick David, võtan sinu, Leopoldina”? See ei olnudki võimatu unistus. Teiselt poolt aga ei saanud midagi olla puhtakujulisemalt inglaslikum, tervem ja pretensioonitum kui „Polly”.

Mu nõbu Linda Radletti ja mind laenati väga varasest noorusest peale Pollyga mängima, sest nagu juhtub sageli ainsa lapse vanematega, muretsesid ka Montdore’id alalõpmata tema võimaliku üksilduse pärast. Ma tean, et minu kasuemal tädi Emilyl oli minu pärast sama mure ning ta oleks teinud pigem ükskõik mida, kui hoidnud mind pühade ajal üksi enda juures. Hampton Park ei ole kuigi kaugel Linda kodust Alconleigh’st ning et tema ja Polly olid enam-vähem ühevanused, siis tundus, et neile oli saatusest määratud saada parimateks sõpradeks. Mingil põhjusel aga ei hakanud nad eriti hästi läbi saama ning lisaks ei meeldinud Linda leedi Montdore’ile ning ta kuulutas kõik, mida Linda ütles niipea, kui ta üldse vestluseks võimeline oli, „sobimatuks”. Ma näen veel praegugi vaimusilmas, kuidas Linda istub lõunalauas Hamptoni suures söögitoas (selles söögitoas, milles ma olen elu mitmesugustel hetkedel olnud nii hirmunud, et isegi selle lõhn, lõhnabukett, mille olid jätnud sajad aastad rikkalikku toitu, rikkalikku veini, rikkalikke sigareid ja rikkaid naisi, mõjub mulle ikka veel nii, nagu mõjub vere lõhn loomale), ma kuulen tema valju laulvat Radlettide häält: „Kas sul on kunagi olnud ussid, Polly? Minul olid, sa ei kujuta ettegi, kuidas need sügelesid. Siis, oh taevalik õndsus, tuli doktor Simpson ja ajas need välja. Noh, sa ju tead, et doktor Simpson on alati olnud mu eluarmastus – nii et sa ju mõistad…”

See oli leedi Montdore’ile liig ning Lindat ei kutsutud enam kunagi nende juurde. Mina aga veetsin kõigi pühade ajal umbes nädala nende pool, mind viidi sinna kas teel Alconleigh’sse või sealt tagasi tulles, nagu ikka lastega tehti, ilma et mult oleks isegi küsitud, kas mulle meeldib seal või kas ma tahan minna. Mu isa oli oma ema kaudu leedi Montdore’iga suguluses. Ma olin hea käitumisega laps ning minu meelest ma päris meeldisin leedi Montdore’ile, igatahes pidas ta mind ilmselt „sobilikuks” – sõna, mis oli tähtsal kohal tema sõnavaras, sest mingil hetkel isegi kaaluti võimalust, et ma lähen kooliaasta ajal nende juurde elama ja koos Pollyga õppima. Kui ma aga olin kolmeteistkümneaastane, läksid nad Indiat valitsema ning pärast seda sai Hamptonist ja selle omanikest mulle ähmane, kuigi alati häiriv mälestus.