Читать книгу Armastus külmas kliimas - Нэнси Митфорд - Страница 6

Selleks ajaks, kui Montdore’id ja Polly Indiast tagasi pöördusid, olin ma täiskasvanu ja mul oli juba olnud üks hooaeg Londonis. Linda ema, minu tädi Sadie (leedi Alconleigh), oli viinud Linda ja minu koos seltskonda, see tähendab, et me käisime real debütantide tantsupidudel, kus kohatud inimesed olid kõik niisama noored ja ujedad nagu meie isegi ning kogu asjal oli tugev võileivalõhn – see polnud üldse päris maailma moodi ja valmistas meid selleks ette peaaegu niisama vähe nagu lastepeod. Kui suvi lõppes, Linda kihlus ning mina läksin tagasi koju Kenti, teise tädi ja onu, tädi Emily ja onu Davey juurde, kes olid vabastanud minu lahutatud vanemad lapse üleskasvatamise tüdimusest ja koormast.

Minu meelest oli kodus igav, nagu on ikka noorte tütarlaste meelest, kui neil pole esimest korda ei koolitunde ega pidusid, mille peale mõelda, ning siis kukkus ühel päeval sellesse igavusse kutse külastada oktoobris Hamptonit. Tädi Emily tuli välja mind otsima, leedi Montdore’i kiri käes – ma istusin aias.

„Leedi Montdore ütleb, et tegu on üsnagi täiskasvanuliku sündmusega, enamasti on seal „noored abieluinimesed”, ütleb ta, aga ta tahab sind just Pollyle seltsiks. Muidugi on seal ka teie, tütarlaste jaoks kaks noormeest. Oh kui kahju, et Daveyl on just täna purjutamise päev. Ma tahaksin nii väga temale rääkida, see huvitaks teda väga.”

Ei jäänud aga üle midagi peale ootamise – Davey oli päris kustunud ning tema narisevat hingamist oli kuulda terves majas. Selles, et mu onu ennast täis jõi, polnud midagi pahelist, see oli puhtal kujul terapeutiline. Tegelikult järgis ta uut täiusliku tervise režiimi, mis, nagu ta meile kinnitas, oli väga moes mandril.

„Eesmärgiks on soojendada näärmed üles rea tõugetega. Keha jaoks on kõige hullem asi maailmas paigale jääda ja väikest vaikset korrapäraste harjumustega elu elada – kui sa seda teed, siis lepib keha peagi vanaduse ja surmaga. Šokeerige oma näärmeid, sundige neid reageerima, ehmatage need uuesti nooreks, hoidke need ärevil, nii et nad ei tea kunagi, mida järgmiseks oodata, ning need peavad püsima noored ja terved, et kõigi üllatustega hakkama saada.”

Seega sõi ta vaheldumisi nagu Gandhi ja nagu Henry VIII, võttis ette kümnemiiliseid jalutuskäike või lebas terve päeva voodis, värises külmas vannis või higistas kuumas. Ei midagi mõõdukalt. „Väga tähtis on ka ennast aeg-ajalt purju juua.” Davey oli aga liialt korrapäraste harjumustega ja ei käitunud ka korrapäratult muidu kui korrapäraselt, seepärast jõi ta ennast alati täis täiskuu ajal. Et ta oli kunagi olnud Rudolf Steineri mõju all, siis oli ta ikka veel väga teadlik kuu kasvamisest ja kahanemisest ning minu meelest oli tal ähmane ettekujutus, et tema kõhu talitluse kasvamine ja kahanemine langeb kokku kuu faasidega.

Onu Davey oli minu üks kokkupuude maailmaga, mitte koolitüdrukute maailmaga, vaid päris suure kurja maailma endaga. Minu mõlemad tädid olid sellest varases nooruses lahti öelnud, nii et nende jaoks polnud selle olemasolu reaalne, samal ajal oli aga nende õde, minu ema, juba ammu selle lõugade vahel silmist kadunud. Daveyle see aga mõõdukalt meeldis ning ta võttis sageli ette lühikesi poissmehelikke retki sellesse maailma, pöördudes tagasi hulga huvitavate lugudega. Ma ei jõudnud ära oodata, millal ma saan lobiseda temaga sellest uuest arengust oma elus.

„Tädi Emily, kas sa oled kindel, et ta on liiga purjus?”

„Täiesti kindel, kullake. Me peame selle homseks jätma.”

Samal ajal aga kirjutas ta vastuse ja võttis kutse vastu, sest ta vastas alati kirjadele järgmise postiga. Järgmisel päeval aga, kui Davey uuesti välja ilmus, näost täiesti roheline ja hirmsa peavaluga („Oh, aga see on oivaline, kas te ei mõista, niisugune proovikivi ainevahetusele. Ma rääkisin äsja doktor Englandiga ja ta on mu reageeringuga väga rahul”), kaldus ta kahtlema, kas tädi oli ikka õigesti teinud.

„Mu kallis Emily, see laps sureb lihtsalt hirmu kätte ära, muud midagi.” Ta uuris leedi Montdore’i kirja. Ma teadsin küllalt hästi, et tema jutt vastas tõele, ma olin teadnud seda oma südames sellest hetkest peale, kui tädi Emily oli mulle kirja ette lugenud, aga ma olin sellegipoolest otsustanud minna, sest selles mõttes oli minu jaoks mingit sätendavat võlu.

„Ma ei ole enam laps, Davey,” ütlesin ma.

„Ka täiskasvanud on varemgi Hamptonis hirmu kätte surnud,” kostis ta. „No tõepoolest, kaks noormeest Fannyle ja Pollyle! Kahe sealse vanaproua kaks vana armukest, kui te minu arvamust teada tahate. Oh mis pilk, Emily! Tead, kui sa kavatsed selle vaese lapse kõrgemasse seltskonda läkitada, pead sa saatma ta teele relvastatuna teadmistega elu tõsiasjade kohta. Ma ei saa aga tõesti aru, milline on sinu poliitika. Kõigepealt hoolitsed sa selle eest, et ta kohtuks ainult kõige ohutumate inimestega, hoiad ta kindlalt peenes seltskonnas Pont Streetil – täiesti arvestatav seisukoht, ära hetkekski arva, et ma olen selle vastu –, aga siis äkitselt lükkad sa ta kividelt Hamptonisse ja ootad, et ta on võimeline ujuma.”

„Sinu metafoorid, Davey – see kõik on sellest vägijoogist,” ütles tädi Emily tema kohta üsnagi pahaselt.

„Las need vägijoogid nüüd olla ning las ma räägin vaesele Fannyle, kuidas asjad on. Kõigepealt, kullake, pean ma seletama, et ei maksa loota, et need väidetavad noormehed sind lõbustavad, sest neil pole väikeste tüdrukute jaoks aega, see on päris kindel. Teiselt poolt on aga seal päris kindlasti Liiderlik Lektor, ning et sa oled ikka veel tõenäoliselt äärepealt tema vanusegrupis, siis pole võimalik teada, mis lõbu ja mänge sa temaga kogeda võid.”

„Oh Davey,” ütlesin ma, „sa oled kohutav.”

Liiderlik Lektor oli Boy Dougdale. Radletti lapsed olid pannud talle selle hüüdnime pärast seda, kui ta oli kunagi tädi Sadie Naisinstituudis loengu pidanud. Näis, et loeng oli olnud väga igav (ma ise ei olnud tookord seal), aga see, mida lektor pärast Linda ja Jassyga tegi, polnud hoopiski igav.

„Sa ju tead, kui üksildane on meie elu,” oli öelnud mulle Jassy, kui ma järgmisel korral Alconleigh’sse läksin. „Loomulikult ei ole eriti raske meis huvi äratada. Näiteks, kas sa mäletad seda toredat vana meest, kes tuli ja pidas loengu Inglismaa ja Walesi tolliväravatest? See oli üsna igav, aga meile meeldis – ta tuleb uuesti, seekord räägib ta külateedest. No Liiderliku Lektori loeng oli hertsoginnadest ja muidugi eelistatakse alati inimesi väravatele. Põnev oli aga see, et pärast loengut andis ta meile maiku sellest, mis on seks – mõelda vaid kui erutav! Ta viis Linda katusele ja tegi temaga igasuguseid õndsalikke asju – vähemasti mõistis Linda kergesti, kui õndsalikud need võiksid olla ükskõik kelle teisega peale Lektori. Ja mulle sai osaks mitu toredat seksikat näpistust, kui ta lastetoa mademelt läbi läks. Tunnista üles, Fanny.”

Muidugi ei olnud mu tädi Sadiel sellest kõigest aimugi – teda oleks haaranud täielik õudus. Ei temale ega onu Matthew’le ei olnud härra Dougdale kunagi põrmugi meeldinud, ning mis puutub tema loengusse, siis ütles tädi, et see oli täpselt niisugune, nagu võiski oodata, snobistlik, masendavalt igav ja sobimatu külaelanikest kuulajaskonnale, aga tal oli siin kolkas selliseid raskusi Naisinstituudi igakuise programmi kokku saamisega, et kui härra Dougdale oli ise kirjutanud ja ennast pakkunud, oli ta mõelnud: „Oh, mis seal ikka…!” Kahtlemata oletas ta, et tema lapsed kutsuvad härra Dougdale’i Liiderlikuks Lektoriks pigem alliteratiivsetel kui faktilistel põhjustel, ning tegelikult ei võinud Radlettide puhul kunagi teada. Näiteks mispärast möirgas Victoria alati nagu pull ja peaaegu tappis Jassy alati, kui Jassy ütles teatud hääletooniga ja teatud pilgu saatel sõrmega osutades: „Mõtelda”? Minu meelest ei teadnud nad ise ka enam õieti selle põhjust.

Kui ma koju jõudsin, rääkisin Daveyle lektorist ning ta möirgas naerda, kuid ütles, et ma ei tohi sellest tädi Emilyle hingatagi, muidu tuleb kohutav pahandus ning päriselt kannatab selle pärast leedi Patricia Dougdale, Boy naine.

„Tal tuleb niigi küllalt taluda,” ütles Davey, „ja pealegi, mis kasu sellest oleks? Need Radlettid on nagunii teel ühe õnnetu lõpu poole teise järel, ainult et nende jaoks pole midagi kunagi lõpp. Vaene kallis Sadie ei saa lihtsalt tema enda õnneks aru, mida ta on välja haudunud.”

See kõik oli juhtunud aasta või paar enne aega, millest ma kirjutan, ning Boy Dougdale’i hüüdnimi Lektor oli kandunud perekonna kõnepruuki, nii et keegi meist lastest ei nimetanud teda kunagi teisiti ning isegi täiskasvanud olid sellega leppinud, kuigi tädi Sadie protestis aeg-ajalt vormitäiteks ebamääraselt. Paistis, et see hüüdnimi sobis Boyle täiuslikult.

„Ära kuula Daveyt,” ütles tädi Emily, „ta on väga vallatus tujus. Teinekord ootame parem vana kuud ja räägime talle niisugustest asjadest siis, sest ma olen märganud, et ta on päriselt mõistlik ainult siis, kui ta paastub. Nüüd peame mõtlema sinu rõivaste peale, Fanny. Sonia peod on alati nii hirmus peened. Ma oletan, et kindlasti riietuvad nad ümber ka teejoomise ajaks? Kui me värviksime sinu Ascoti kleidi ilusaks tumepunaseks, ajaks see võib-olla asja ära? Hea on see, et meil on peaaegu kuu aega varuks.”

Peaaegu kuu aega oli tõesti lohutav mõte. Kuigi ma olin otsustanud küllakutse vastu võtta, ajas ainuüksi mõte sellest mulle hirmuvärinad peale, ning mitte niivõrd Davey narritamise tõttu kui sellepärast, et nüüd hakkasid täies jõus elustuma igivanad mälestused Hamptonist, mälestused mu lapsepõlve külaskäikudest sinna ja sellest, kui vähe need olid mulle tegelikult meeldinud. Alumine korrus oli olnud täielikult hirmutav. Võib ju oletada, et pole olemas midagi, mis võiks hirmutada kedagi, kes on minu kombel harjunud alumise korrusega, kus elutses mu onu Matthew Alconleigh. Kuid see lärmakas koll, see väikeste tüdrukute õgija, ei olnud sugugi kinni oma maja ühes osas. Ta tormitses ja möirgas terves majas ringi ning teda silmas pidades oli tegelikult maja kõige turvalisem paik alumisel korrusel tädi Sadie võõrastetoas, sest tädi suutis ainsana teda mingil määral ohjeldada. Hamptoni hirm oli teistlaadi, jäine ja kiretu, ning see valitses alumisel korrusel. Sind sunniti alla selle sisse pärast teejoomist, kui sa olid mukitud, pestud ja lokitud väikesest peast, või siis korraliku kleidiga, kui olid vanem, Pikka Galeriisse, kus tundus olevat kümneid täiskasvanuid, kes kõik mängisid tavaliselt bridži. Bridži juures on kõige hullem see, et igast mängivast nelikust on ühel inimesel alati vabadus ringi luusida ja väikestele tüdrukutele lahkeid sõnu lausuda.

Üldiselt ei jäänud aga kaartidest siiski kuigi palju tähelepanu üle ning me saime istuda kamina ees jääkarunaha pikal valgel karval, vaadata vastu karu pead toetatud pildiraamatut või lihtsalt lobiseda üksteisega kuni teretulnud uneajani. Üsna sageli juhtus aga, et lord Montdore või Boy Dougdale, kui ta parajasti seal oli, loobus bridžimängust, et meid lõbustada. Lord Montdore luges valjusti ette Hans Anderseni jutte või Lewis Carrolli mõnda raamatut ning selles, kuidas ta luges, oli midagi, mis pani mind salajasest piinlikkusest nihelema, aga Polly lebas, pea karu pea peal, ja ei kuulanud minu meelest ainsatki sõna. Palju hullem oli aga see, kui Boy Dougdale organiseeris peitusemängu või sardiinid – kaks mängu, mida ta väga armastas ning mida ta mängis minu ja Linda meelest „toobbedalt”. Sõnal tobe oli selliselt hääldatuna omaette tähendus meie keeles, kui me (Radlettid ja mina) väikesed olime – kuid alles pärast Lektori loengut saime aru, et Boy Dougdale ei olnud tookord mitte niivõrd tobe kui liiderlik.

Kui bridžimäng käimas oli, pääsesime vähemalt leedi Montdore’i tähelepanust, kellel polnud isegi passiivse mängijana silmi millegi muu kui kaartide jaoks, aga kui juhtumisi polnud parajasti majas nelja kätt, sundis ta meid mängima pasjanssi mitmel käel, mängu, mis on tekitanud minus alati alaväärsuskompleksi, sest jõuan nii aeglaselt ja ähkides edasi.

„Tee kiiremini, Fanny – tead ju, et me kõik ootame seda seitset. Ära jää unelema, kullake.”

Ta võitis alati sadade punktidega ja tal ei jäänud midagi märkamata. Tal ei jäänud kunagi märkamata ka ükski su välimuse detail, oli see siis vilets ja vana toakingade paar, sukad, mis ei olnud päris ühest paarist või liiga lühike või liibuv korralik kleit, mis oli tegelikult väikeseks jäänud – kõik pandi arvele.

See oli alumisel korrusel. Ülakorrusel polnud midagi viga, seal oli täiesti turvaline ja sinna kuidagiviisi ei tungitud sisse, lastetoas olid lapsehoidjad, klassitoas olid guvernandid ning kumbagi kohta Montdore’id ei külastanud, vaid kui nad soovisid Pollyt näha, lasksid nad ta enda juurde kutsuda. Seal oli aga üsna igav, mitte ligilähedaseltki nii lõbus nagu Alconleigh’s. Polnud mingit auliste panipaika, mingit kõlvatuste rääkimist, ei mingeid sööste metsa teraslõkse peitma või rebaseurgude sissepääse avama, ei mingeid nahkhiirepoegi, keda tuli toita täitesulepea varuballoonide abil täiskasvanute eest salaja, sest neil olid nahkhiirtest absurdsed arusaamad ja nad arvasid, et need on parasiitidega kaetud või ronivad sulle juustesse. Polly oli endassetõmbunud ja viisaka käitumisega väike tüdruk, kes veetis oma päeva otsekui rituaali sooritades Hispaania printsessi tasakaalukuse ja täieliku etiketile allumisega. Sa lihtsalt pidid teda armastama, sest ta oli nii ilus ja nii sõbralik, aga temaga oli võimatu tunda end väga lähedasena.

Ta oli täpne vastand Radlettidele, kes „rääkisid” alati kõike. Polly ei „rääkinud” midagi ning kui tal oligi midagi rääkida, oli see kõik tema sisse surutud. Kui lord Montdore luges meile kunagi lugu Lumekuningannast (ma suutsin seda vaevu kuulata, sest ta luges seda nii ilmekalt), mäletan ma, kuidas ma mõtlesin, et see räägib küll Pollyst ning et kindlasti on tal südames jääkild. Mida ta armastas? See oli mulle kõige suuremaks mõistatuseks. Mu nõod ja mina jagasime armastust üksteisele, täiskasvanutele, mitmesugustele loomadele ning eelkõige tegelastele (sageli ajaloolistele või isegi kirjanduslikele), kellesse me olime ARMUNUD. Me ei hoidnud midagi tagasi ning teadsime kõike, mida oli teada üksteise tunnetest kõigi teiste olevuste vastu, olid nad siis reaalsed või kujuteldavad. Ja siis oli veel kiljumine. Naerust, õnnetundest ja heast tujust kiljumine, mis kajas alati terves Alconleigh’s, kui välja arvata need harvad puhud, mil seal voolasid tulvaveed. Seal majas olid alati kas kiljumine või pisaratulvad, tavaliselt küll kiljumine. Aga Polly ei valanud ei tundeid välja ega kiljunud ja ma ei näinud teda kunagi pisarais. Ta oli kogu aeg ühesugune, kogu aeg võluv, armas ja sõnakuulelik, viisakas, huvitatud sellest, mida sa ütlesid, naeris üsnagi su naljade peale, aga see kõik oli ilma ülevoolavuseta, ilma ülivõrreteta ning kindlasti ilma usalduslike jutuajamisteta.

Nii et siis jäi peaaegu kuu selle külaskäiguni, millesse ma suhtusin nii heitlike tunnetega. Äkitselt oli see aga mitte peaaegu kuu aja pärast, vaid nüüd, täna, selsamal minutil, ning ma leidsin, et mind viiakse suure musta Daimleriga tuhinal läbi Oxfordi äärelinnade. Õnnistuseks oli vaid see, et ma olin üksi ja eesootav sõit oli pikk, umbes kakskümmend miili. Ma tundsin teed seal ümbruskonnas jahil käimise ajast hästi. Võibolla jätkub see igavesti. Leedi Montdore’i kirjapaberil oli Hampton Place, Oxford, Twyfoldi jaam. Kuid Twyfold koos ümberistumisega ja tunnise ootamisega Oxfordis sai osaks ainult sellistele inimestele, kes tõenäoliselt ei saanud kunagi leedi Montdore’ile kätte maksta – kõigile neile, kellest ta kas või midagi pidas, mindi vastu Oxfordi. „Käitu tüdrukutega alati viisakalt, iial ei ole teada, kellega nad võivad abielluda” – see aforism on päästnud nii mitmedki vallalised inglise naised tavaliselt India leskedele osaks saavast kohtlemisest.

Nii ma siis nihelesingi oma nurgas, silmitsesin sügise sügavat, intensiivset sinist videvikku ja soovisin südamest, et ma saaksin olla turvaliselt tagasi kodus või läheksin Alconleigh’sse või tegelikult ükskõik kuhu mujale peale Hamptoni. Esile kerkisid tuttavad teetähised, väljas läks üha pimedamaks, aga ma suutsin siiski eristada Merlinfordi maanteed sealse suure teeviidaga. Siis hetke pärast – või nii mulle näis – keerasime väravavahimajakese kõrvalt sisse. Õudus! Ma olin kohale jõudnud.