Читать книгу Armastus külmas kliimas - Нэнси Митфорд - Страница 7

Kruusakrudin, auto peatus sujuvalt ning täpselt samal ajal avanes välisuks, heites mu jalge ette valguseruudu. Kui ma olin kord juba sisenenud, võttis ülemteener mind oma hoolde, aitas mul seljast mu nutriakasuka (seltskonnas debüteerimise puhul saadud kingitus Daveylt), juhtis mind läbi esiku, mida varjutas suur järsk gooti stiilis topelttrepp, mis kerkis saja astme jagu poolele teele taevasse ja sai üheks Niobe leina kujutava marmorkujude rühma juures, läbi kaheksanurkse eestoa, läbi rohelise võõrastetoa ja punase võõrastetoa Pikka Galeriisse, kus ta lausus mu nime mult seda küsimata väga valjusti ja selgelt ning jättis mu seejärel maha.

Pikk Galerii oli inimesi täis, nagu see oli minu mäletamist mööda alati. Seekord oli neid seal võib-olla kakskümmend-kolmkümmend, mõned istusid kamina ees teelaua ümber, teised aga, käes klaasid teetasside asemel, seisid ja jälgisid triktrakimängu. See grupp koosnes kahtlemata „noortest abieluinimestest”, kellele leedi Montdore oli oma kirjas viidanud. Minu silmis ei paistnud nad aga kaugeltki noored, sest nad olid umbes mu emaga üheealised. Nad sädistasid nagu kuldnokad puu otsas ja ei katkestanud sädinat ka siis, kui ma sisse astusin, aga kui leedi Montdore mind neile tutvustas, vakatasid nad üksnes korraks, heitsid mulle pilgu ja jätkasid kohe oma jutuvada. Kui leedi Montdore mu nime lausus, küsis siiski üks neist:

„Ega ometi Perutaja tütar?”

Leedi Montdore jäi selle peale üsna pahaselt vait, kuid et mina olin üsna harjunud sellega, et mu ema Perutajaks nimetati – tegelikult ei kutsunud keegi, isegi mitte ta enda õed, teda kunagi teisiti –, siis piiksatasin ma: „Jah.”

Siis näis, nagu oleksid kuldnokad õhku tõusnud ja teise puu otsa laskunud, ning see puu olin mina.

„Perutaja tüdruk?”

„Mis sa nalja teed – kuidas saaks Perutajal olla täiskasvanud tütar?”

„Veronica – tule õige korraks siia – kas sa tead, kes see on? Ta on Perutaja laps, ainult seda…!”

„Tule teed jooma, Fanny,” ütles leedi Montdore. Ta juhatas mind laua juurde ning kuldnokad sädistasid mu emast edasi nende nooruse salakeeles, keeles, mida ma juhtumisi väga hästi oskasin.

„Kas see võib tõesti tõsi olla? See huvitab mind kangesti, arvestades, et kõigepealt jooksis Perutaja minema Chadiga, eks ole ju, kullake? Minul vedas ja ma sain Chadi pärast endale, aga alles siis, kui Perutaja oli ka tema juurest minema jooksnud.”

„Ma ei saa ikkagi aru, kuidas see olla saab. Ma tean, et Perutaja ei saa kuidagi olla üle kolmekümne kuue. Roly, sa ju tead, kui vana on Perutaja, me käisime ju kõik koos preili Vacani juures mõõgatantsus, sina oma tillukese kildiga, ahjuroop ja tangid põrandal. Kas ta saab olla üle kolmekümne kuue?”

„Nii jah, rumalukene, arvuta lihtsalt kokku. Ta abiellus kaheksateistkümneselt, kaheksateist pluss kaheksateist on kolmkümmend kuus, õige? Või ei ole?”

„Jah. Aga pea nüüd, kuidas jääb üheksa kuuga?”

„Mitte üheksaga, kullake, mitte ligilähedaseltki, kas sa ei mäleta, kui võlts see kõik oli ning kui piinlikult suur pidi olema tema pruudikimp, vaeseke küll? Just selles oligi asi.”

„Veronica on läinud liiga kaugele nagu ikka – kuulge, lõpetame selle mängu ära.”

Ma kuulasin poole kõrvaga seda haaravat vestlust ja poolega seda, mida ütles leedi Montdore. Kui ta oli heitnud mulle mind ülalt alla silmitsedes iseloomuliku ja meeldejääva pilgu, pilgu, mis ütles mulle, mida ma juba niigi teadsin – et mu tviidseelik hoiab tagant kotti ja miks mul küll kindaid ei ole (tõepoolest, miks, küllap jätsin need autosse, ja kas mul jätkub üldse julgust nende kohta küsida?), märkis ta väga sõbralikult, et ma olin muutunud viie aastaga rohkem kui Polly, aga et Polly on nüüd minust palju pikem. Kuidas läheb tädi Emilyl? Ja Daveyl?

Selles seisneski tema võlu. Ta käitus ootamatult kenasti just siis, kui tundus, et ta kargab sulle küünte ja hammastega kallale – see oli nurrulööva puuma võlu. Nüüd saatis ta ühe mehe Pollyt otsima.

„Mängib vist Boyga piljardit,” ja valas mulle tassi teed.

„Ja siin,” ütles ta seltskonnale üldiselt, „ongi Montdore.”

Ta nimetas oma abikaasat alati Montdore’iks, vesteldes nendega, keda ta endaga võrdseks pidas, aga piiripealsete juhtumite puhul nagu mõisavalitseja või doktor Simpson oli ta lord Montdore kui mitte isegi kõrgeauline lord. Ma ei kuulnud kordagi, et leedi Montdore oleks viidanud temale kunagi kui minu abikaasale”, ning see kõik oli osa ellusuhtumisest, mille pärast teda üldiselt eriti ei sallitud ning mis kujutas endast otsustavat kavatsust näidata inimestele kätte nende koht ja hoida neid seal.

Sädin ei jätkunud, kui tuppa tuli imekõrget vanust kiirgav lord Montdore. See vaikis järsult ning need, kes veel püsti ei seisnud, tõusid lugupidavalt. Ta kätles kõigiga ja tal oli kõigile kordamööda mõni sobilik sõna öelda.

„Ja see on mu sõber Fanny? Nüüd juba üsna täiskasvanud, aga kas sa mäletad, et kui ma sind viimast korda nägin, nutsime koos väikese tikutüdruku pärast?”

Üldse ei vasta tõele, mõtlesin ma. Mitte millelgi, mis oli seotud inimestega, ei olnud võimalik mind lapsepõlves liigutada. Must Iludus aga…!

Lord Montdore pöördus kamina poole ja tõstis oma suured kõhnad valged käed leegi soojusesse, samal ajal kui leedi Montdore talle teed valas. Toas valitses pikk vaikus. Peagi võttis ta skooni, määris sellele võid, asetas selle alustassile ning lausus ühe teise vana mehe poole pöördudes: „Ma olen tahtnud teilt küsida…”

Nad võtsid koos istet, vestlesid vaiksel häälel ning vähehaaval pääses jälle valla ka kuldnokkade sädin.

Ma hakkasin mõistma, et selles seltskonnas polnud mingit tarvidust ärevust tunda, sest mis puutus teistesse külalistesse, siis oli mul ilmselgelt mingi kaitsevärvus – kui nende hetkeline huvi minu vastu vaibus, ei oleks pruukinud mind sama hästi kui seal ollagi, ning ma sain õnnelikult omaette hoida ja nende veidrusi jälgida. Tegelikult olid mitmesugused minuvanustele mõeldud nädalalõpupeod, kus ma olin möödunud aasta jooksul viibinud, mõjunud palju heidutavamalt, sest ma teadsin seal, et mult oodati mingi rolli mängimist ja kui võimalik, siis pakkuma piisavalt huvi, et oma õhtusöök ära teenida. Kuid siin, kus ma olin taas laps kõigi nende vanade inimeste seas, oli minu asi olla küll nähtav, kuid mitte kuuldav. Kui ma toas ringi vaatasin, imestasin ma ebamääraselt, kes olid küll need noormehed, keda leedi Montdore oli oma väitel just Polly ja minu pärast peole kutsunud. Ilmselt ei olnud nad veel kohale jõudnud, sest kohalviibijaist ei olnud kindlasti keegi noor, ma ütleksin, et kõik olid tublisti üle kolmekümne ja tõenäoliselt abielus, kuigi oli võimatu oletada, kes neist paaridest olid abielumehed ja -naised, sest nad kõik rääkisid üksteisega, nagu see oleks nii, sellise hääletooni ja õrnusega, mis oleks minu tädide puhul võinud tähendada üksnes seda, et nad pöörduvad omaenda abikaasa poole.

„Sonia, kas Sauveterre’id ei olegi veel saabunud?” küsis uut tassitäit teed võtma tulnud lord Montdore.

Naiste seas tekkis liikumine. Nad pöörasid pead nagu koerad, kellele tundub, et nad kuulevad, kuidas keegi keerab šokolaaditükki paberist lahti.

„Sauveterre’id? Kas sa pead silmas Fabrice’i? Ära mitte ütlegi, et Fabrice on abielus? Oleks see vast hämmastav.”

„Ei, ei, muidugi mitte. Ta toob siia pikemaks külaskäiguks oma ema, tema on Montdore’i kunagine armastus – mina ei ole teda kunagi näinud ja Montdore ei ole ka lausa nelikümmend aastat. Muidugi oleme alati tundnud Fabrice’i ning tema tuli meie juurde Indias. Ta on nii tore, nii veetlev olevus. Ta oli väga sissevõetud väikesest Rawalpuri ranist, tegelikult räägitakse, et rani viimane laps…”

„Sonia…!” ütles lord Montdore enda kohta üsna teravalt. Leedi Montdore ei pööranud sellele mingit tähelepanu.

„See radža on hirmus vanamees, nii et ma tõesti loodan, et nii oligi. Vaesekesed, üks laps teise järel, paratamatult tunned neile kaasa – teate, nad on nagu linnukesed. Ma käisin ikka nende juures, keda hoiti eraldi, ning muidugi nad lihtsalt jumaldasid mind, see oli tõesti liigutav.”

Teatati leedi Patricia Dougdale’i saabumisest. Ma olin Montdore’ide välismaal viibimise ajal vahetevahel Dougdale’e näinud, sest nad olid Alconleigh’s meie naabrid, ning hoolimata sellest, et mu onu Matthew ei julgustanud naabreid kuidagi, ei olnud isegi tema võimuses neid päriselt alla suruda ja takistada nende ilmumist jahikogunemistele, kohalikele võiduajamistele ja kell 9.10 Oxfordist väljuvale rongile või kolmveerand viiesele Paddingtoni rongile või siis Merlinfordi turule. Pealegi olid Dougdale’id toonud peokülalisi Alconleigh’sse tädi Sadie tantsupidudele, kui Louisat ja Lindat seltskonnas esitleti, ja olid kinkinud Louisale pulmadeks antiikse nõelapadja, mis oli kummaliselt raske, sest see oli tina täis. Romantiline Louisa, kes oli kindel, et see oli kummaliselt raske, sest oli täis kulda – „kas sa siis ei mõista, siin on kellegi säästud? –, oli nõelapadja küünekääridega lõhki rebinud, kuid leidnud vaid tina, ning ei saanud seetõttu hirmust leedi Patricia tundeid riivata, ühtki tema pulmakingitust avalikult näidata.

Leedi Patricia oli täiuslik näide üksnes pealiskaudsest ilust. Kunagi oli tal olnud samasugune nägu nagu Pollyl, aga heledad juuksed olid nüüd halliks läinud ja valge nahk kollaseks tõmbunud, nii et ta nägi välja nagu mõni klassikaline skulptuur, mis oli liiga kaua väljas olnud, lumekiht pea peal ja näojooned niiskusest määritud ja määrdunud. Tädi Sadie ütles, et teda ja Boyd peeti Londoni kõige nägusamaks paariks, aga muidugi oli see ilmselt aastate eest, nüüd olid nad vanad, viiekümne ringis, ning nende jaoks oli elu peagi läbi. Leedi Patricia elu oli olnud täis kurbust ja kannatusi – kurbust abielus ja kannatusi maksas. (Muidugi tsiteerin ma nüüd Daveyt.) Ta oli olnud endast nooremasse Boysse kirglikult armunud mitu aastat, enne kui Boy ta naiseks oli võtnud, ning oletati, et see juhtus, sest Boy ei suutnud vastu panna sugulusele tema kõrgelt hinnatud Hamptoni perekonnaga. Boy elu suur kurvastus oli tema lastetus, sest ta oli ihanud suurt väikeste pool-Hamptonitega perekonda, ning räägiti, et see pettumus oli ta mõneks ajaks isegi peaaegu hulluks ajanud, aga et tema sugulane Polly hakkas nüüd talle tütre aseaineks saama, sest ta oli Pollysse nii väga kiindunud.

„Kus on Boy?” küsis leedi Patricia, kui ta oli tervitanud tavalise inglise kombe kohaselt inimesi, kes olid kamina lähedal, ja lehvitanud kinnastega või saatnud poolnaeratuse neile, kes olid kaugemal. Tal oli peas viltkübar, seljas mõistlik tviidkostüüm ning jalas siidsukad ja kaunilt läikima löödud vasikanahast kingad.

„No tuleksid nad nüüd ometi,” ütles leedi Montdore, „ma tahan, et Boy mind laua juures aitaks. Ta mängib Pollyga piljardit – ma saatsin juba korra Roryga sõna – oh, siin nad ongi.”

Polly suudles oma tädi ja suudles mind. Ta vaatas toas ringi, et näha, kas on saabunud veel keegi, kellele ta ei ole öelnud: „Tervist!” (tema ja ta vanemate kombed olid kahtlemata lord Montdore’i mitmesuguste riigiametite tõttu üsna formaalsed) ning pöördus siis uuesti minu poole.

„Fanny,” lausus ta, „kas sa tulid juba ammu? Keegi ei öelnud mulle.”

Ta seisis seal, nüüd minust tublisti pikemana ja uuesti kehalisel kujul, selle asemel et olla mu lapsepõlve pelk udune mälestus, ning kõik need keerulised tunded, mis on meil seotud meie elus oluliste inimestega, tormasid tagasi. Minu tunded Lektori vastu tormasid samuti tagasi, aga need polnud keerulised.

„Haa!” ütles Boy. „Siin lõpuks ongi mu naisuke.” Ta tekitas minus oma nüüd juba hallinevate mustade lokkide ja väikese krapsaka, kehkja kujuga õudu. Ta oli Hamptoni naistest lühem, umbes tollijagu lühem leedi Patriciast, ning üritas seda korvata väga paksude kingataldadega. Ta paistis alati kohutavalt rahulolev, ja kui ta nägu oli rahulik, pöördusid tema suunurgad üles, aga kui ta oli kas või veidigi pahane, kerkisid suunurgad veelgi sügavalt ärritavas naeratuses.

Polly siniste silmade pilk püsis nüüd minul ning küllap ta püüdis samuti uuesti avastada kõigest poolenisti meeles olevat inimest, tegelikult päris sedasama inimest, väikest lokilist musta tüdrukut, oli tädi Sadiel kombeks öelda, nagu väikest poni, kes võis iga hetk oma sassis lakka raputada ja minema kapata. Pool tundi tagasi oleksin ma rõõmuga kapanud, aga nüüd tundsin, et jään meelsasti siiasamasse.

Kui me koos ülakorrusele läksime, võttis Polly mul piha ümbert kinni ja ütles endastmõistetava siirusega: „Nii tore on sind uuesti näha. Mida kõike on mul sinult küsida! Kui ma Indias olin, siis muudkui mõtlesin ja mõtlesin sinust – kas sa mäletad, et meil olid mõlemal pärast teejoomist allkorrusele tulekuks mustad punaste särpidega sametkleidid ning kuidas Lindal olid ussid? See tundub nagu teine elu – nii ammu oli see. Missugune see Linda peigmees on?”

„Väga nägus,” vastasin ma, „väga hoogne. Alconleigh’s ei ole keegi temast erilises vaimustuses.”

„Oi kui kurb. Siiski, kui Linda ise on – kuigi mõelda vaid, Louisa abielus ja Linda juba kihlatud! Muidugi olime enne Indiat kõik alles tegelikult pisikesed ning nüüd oleme meheleminekueas – see muudab ikka kõik, eks ole.”

Ta ohkas sügavalt.

„Sina ilmselt debüteerisid seltskonnas Indias?” ütlesin ma. Ma teadsin, et Polly oli minust natuke vanem.

„Nojah, seda küll. Ma olen tegelikult olnud seltskonnas juba kaks aastat. See kõik oli väga igav, kogu see seltskonda astumine on nii hirmus tüütu – kas sulle see meeldib, Fanny?”