Читать книгу Minu ema vari - Nikola Scott - Страница 4

See maja on nii mõndagi näinud ja palju saladusi kuulnud – neid öösosinaid, mis keerlevad kerges tuules ümber korstnate ning plaatidega kaetud viilkatuste, riivates aknapiitu ja valgete kivikestega tikitud rada, mis lookleb rooside ja rododendronite vahel Hartlandi vanas viljapuuaias. Leitud ja kaotatud armastused, ootamatu surma paine ja keelatud armukohtingute sulnidus. Kesköised pisarad ja naer suveöösse, kõik unistatud unistused ja avastatud maailmad. Maja on need kõik alles hoidnud, küsimusi esitamata ja otsuseid tegemata on ta need talletanud oma müüride varjudesse.

Ja nüüd neil päevil kubiseb elu Hartlandis taas saladustest. Sõda − ja surm, mille see kaasa tõi − on ikka veel värskelt kõigil meeles. Pole ju kuigi palju möödas sellest ajast, kui Inglismaa väljus normeeritud toidu, pommidest tabatud majade ja kõledate plekkbarakkide rõõmutuist aastaist, ning vidutas hämmeldunult silmi, nähes uute luksusasjade, kirevate kommipoodide ning kõikjal särtsuva uue muusika ootamatut pealetungi. Aga ees ootab helge tulevik, ja pole sugugi ime, et nad haaravad elust mõlema käega kinni, need 1958. aasta noored inimesed, sest seesama maahäärberis veedetud suvi on neil kõigil pannud pea pisut pööritama oma lubadusega saada kätte kõik ihaldatu.

Või vahest on see kuu, mis on ajanud inimestel siin täna pea ringi käima... see viis, kuidas ta ripub nagu kinni naelutatult seal madalal tallide kohal, saates laiali veidrat oranži valgust. Tarvitseb seda vaid vaadata, šampanjat maitsta, tunda kihiseva joogi torkeid suulaes ja hingata sisse roosiaia joobnustavat lõhna... ning sa tajud kusagil kõhu allosas survet, seda hulljulget kuutõbise tunnet, mis räägib lõpututest võimalustest, kuidas teha maailm enda omaks. Kõikjal ümberringi ripuvad laternad, kiikudes ja vilkudes kerges õhtutuules nagu hulk siravaid jaanimardikaid, ning „Võluhetkede” vaikne viis keerleb tasa ümber õõtsuvate, naervate ja suitsetavate paaride, kes on end oma kokteilide ja limonaadiga seadnud istuma terrassi madalale müüritisele, et jahutada õhetavaid põski. Üks peoõhtu abiliseks palgatud tüdrukutest peatub hetkeks, et seda kõike silmitseda, täidab siis taas limonaadikannud ja boolikausid ning asetab lauale uue vaagna lehttainaküpsetistega, vaadates ise imetlusega kuldset noorust nautivaid mehi ja naisi, kellel ei paista siinilmas olevat muud muret, kui tähistada üht seitsmeteistkümnendat sünnipäeva ja rõõmsameelselt kuulutada noor neiu täiskasvanuks.

Kaks inimest on siiski puudu, need kaks on terrassilt alla lipsanud, rutanud rododendronite vahele unustatud kroketikurikast mööda, hiilinud edasi puudevahelisel rajal, käsi suu ees, et suruda maha naeruturtsatusi ja juhuslikke oiatusi, kui vedelema jäänud oks rapsab vastu sääremarja. Üks on sünnipäevalaps, täna seitsmeteistkümnene, kes oma lühikeses elus on kogenud juba liiga palju südamevalu ja keda palju halvem ootab veel ees. Aga täna õhtul on tütarlaps heitnud endalt kõik mured ja hirmud, tajudes kusagil sügaval sisimas, et elu ei ole enam kunagi midagi nii sulnilt keelatut, nii imeliselt uut, kui sellel suveõhtul. Nii et jah, ka tema haarab elust mõlema peoga kinni, ja kes saab teda süüdistada, et ta hoiab käest mehel, kes on talle päevade viisi naeratanud, saatnud ta poole laisalt venivaid uimastavaid irveid, endal mereveepiisad ripsmetel, või siis süütuid muigeid, kui läheduses on teisi, ning salapäraseid paljutõotavaid pilke, kui ollakse juhtumisi jäänud Hartlandi roosiaeda mõneks viivuks kahekesi. Kuid täna õhtul ei näe ta mehe silmis naeratust, näeb vaid kuuvalgust ja jaanimardikate laternaid, ent ta tajub teda enda lähedal, nii lähedal, et mehe nahk tundub soe vastu ta käsivart ning tema lõhn seguneb värskelt niidetud rohu omaga ja aia veelgi salapärasemate ööaroomidega, mis ei lase ennast häirida isegi niisugusel tulisel esimesel armastusel. Siin viljapuuaias puude all on õhk jahedam ja tüdruk väristab end tahtmatult, ning just siis libistab mees käsivarre ümber ta piha ja tõmbab ta endale lähemale, kergitab vaba käega tüdrukul nägu... ning üheksainsaks silmapilguks on elu täiuslik.

Ent juba on õhus suur mure ja maja teab seda, ning selle nii täiusliku suve kuldne fassaad, selle joobnustava, imeliselt lõhnava öö hõõgus on kadumas. See maja on alati olnud kõigi saladuste ustav hoidja ja nii ei reeda ta ka seda, mis ees ootab. Vastupidi, ta võtab noore neiu esimese armastuse põgusad mälestused, et neid igavesti valvata.