Читать книгу Minu ema vari - Nikola Scott - Страница 6

Helin kajas nii kummaliselt kabineti sünguses, just nagu kostaks vee alt sireenihuile. Tardusin sekundiks. Peagi see kordus, ning kuuldes selle kaja koridoris, sööstsin kirjutuslaua juurde ja kahmasin toru.

„Jah?” pomisesin sosinal, jälgides närviliselt ust. Oleksin vägagi eelistanud, et mind ei leitaks hiilimas ema kabineti pimeduses, kui peaksin hoopis allkorrusel aitama neil leinata.

„Kas proua Harington?”

Olin surunud telefonitoru kõvasti vastu kõrva ja hääl teises otsas suundus nüüd otseteed mu vasakusse ajupoolkerasse. Suutsin lämmatada kiljatuse ning viskasin sinepivärvi toru käest, nii et see kukkus kõlksatades kirjutuslauale.

„Proua Harington? Kas olete seal?” kraaksatas telefon. See oli keegi mees, kes rääkis aeglaselt ja käriseva häälega. Mingi sisemine refleks sundis mind suud avama, kuigi proua Haringtoni, hm, siin ju ei olnud.

„Vabandage, jah, mis küsimus teil on?” poetasin kõhklevalt telefoni, pilku taas ukse poole heites ja kurku puhtaks köhatades.

„Tean, et eelistate sellel telefonil mitte suhelda,” jätkas hääl teises otsas, „aga te ei ole viimased paar nädalat mobiilikutsungile vastanud. Sooviksin teada, kas see on teil välja lülitatud? Kaua aega ei ole midagi uut olnud, nii et teie palvel ei ole ma ise kontakti võtnud. Siis aga sain täiesti ootamatult päris huvitava kirja, mille tahaksin peagi teile edasi toimetada, aga kuna te palusite, et ma ei saadaks teile mitte midagi ette teatamata...”

Proua Haringtoni ei ole siin. Ütle talle ometi, Addie.

„Kiri?” kostsin vastuseks võõrale, kes helistas mu surnud emale.

„Ma ei ole selles päris kindel, see võib osutuda järjekordseks ummikteeks, aga...” Mees vaikis hetkeks ja ma kallutasin end instinktiivselt ta hääle suunas. „Tänane ühendus pole vist väga soovitav, niisiis vabandage, et teen lühidalt, aga igal juhul saate õige varsti ka kirja. Muide, neljateistkümnendal veebruaril,” liin ragises, „näib seal olevat olnud...”

Neljateistkümnendal veebruaril? Kortsutasin kulmu ja tahtsin just esitada kõige endastmõistetavama küsimuse, aga siis kostis järjekordne heli. Köögiuks kiunatas reetlikult ja trepil oli kuulda samme.

„Vabandage,” sosistasin telefoni. „Pean minema. Mul on väga kahju. Helistan teile,” lisasin veel pealekauba.

Panin toru käest ja taipasin kohe, et ma tegelikult ei tea ju selle inimese telefoninumbrit ega nime. Ma ei saanud ka aru, mida ta tahtis. Ja kas ta oli ikka tõesti öelnud „neljateistkümnes veebruar”? See on imelik, sest... aga mida see mees peakski teadma 14. veebruarist? Ning kui mõtlema hakata... kes ta niisugune üldse on? Silmitsesin kulmu kibrutades telefoni, unustades kuiva torkimise silmakoobastes ja trollitaolise klombi kurgus. Proua Baxter võiks teada. Pean temalt küsima.

Hääled koridoris. Kingaklobin üle põrandaplaatide, kontsakõksud tualettruumi ja sealt tagasi, seejärel välisukse kägin.

„Varsti siis näeme.” Jasi hääl kostis läbi seina. „Onu Fred, ma võin sind viia jaama, sobib, mis? Pean tagasi haiglasse põikama.”

„Mul pole aimugi, kus Addie võib olla. Ta ju ütles, et tuleb siia.” Kähedus nüristas Venetia teravat häält, aga teatud lõikavus oli siiski selgesti tajutav, ja mu peidupaigas oli mul käsi ikka veel sinepivärvi telefonil ning ma tundsin juba ette häbi, mõeldes vältimatust hetkest, mil ta tuleb ja mu siit leiab.

Pärast mõningat edasi-tagasi tammumist saabus lõpuks vaikus ja ma kuulatasin pingsalt. Võib-olla oli ka Venetia lahkunud, jättes köögi kellegi teise koristada, ning mina saaksin välja lipsata, et otsida üles koogikarp, proua Baxter ja isa. Meil oli täna eripakkumisel rullbiskviit ja ma olin teinud viis kõige õhulisemat biskviidirulli, maitsestanud taina vanilliga ning kaunistanud rulli pikantsete rubiinpunaste vaarikatega. Olin näpanud mõned lõigud ka koogikarpi, sest pika ja väsitava päeva lõpus ei ole midagi paremat kui tass proua Baxteri kuldset Oolongi teed ja üks kreemitäidisega rullbiskviidilõik.

Minu must Whistlesi kandekott oli põrandal ning jakk, mille olin visanud väikesesse tugitooli, kui telefon helises, oli sealt samuti libisenud põrandale, puistates vaibale laiali münte ja muidu nii korras tuppa kogu välistaskute pudi-padi. Laskusin kiiresti põlvili, et asjad kokku kraapida, ning hakkasin end jälle püsti ajama, kui mulle korraga kirjutuslaua all midagi silma torkas. Seal tagapool korralikult lauajalgade vahele torgatuna, pannal püüdmas juhuslikku valguskiirt, varjus mu ema käekott.

Silmitsesin seda silmapilgu, siis aga, et ma ei saaks meelt muuta, sirutasin käe välja ja libistasin koti enda poole. Grafiithall, elegantselt toekas Hermèse kott varasemast perioodist... Noh, praegu oli see uunikum, kuigi ei pruukinud olla siis, kui ema selle seitsmekümnendate alguses muretses. Ta ostis koti oma kõige esimese auhinnaraha eest. Too kirjutis rääkis Jane Austeni kaasaegsetest, kes olid nähtavasti omal ajal olnud temast palju edukamad, nüüd aga enamasti unustusse langenud. Silitasin koti külge, tajudes sõrmeotste all naha konarusi. Mul polnud aimugi, mida kotil siia asja oli, aga teiselt poolt jälle, kus ta siis oleks pidanud olema? Mu isa magas ikka endiselt voodis paremal pool, ema padi ja tekk ta kõrval ning ema raamat lahtiselt lambijalal. Venetia, kes oli väga varmas kõike elus märkama ning minu puudusi eriti, oli ema puhul üpris ebakindel − ta oleks vist tahtnud mähkida kogu kabineti kilepakendisse, et seda igavesti säilitada. Nii me jätsime ämbriservale rippuma ema aiatöökindad, mis olid juba võtnud ta käte vormi, ega puudutanud ka romaani „Miss Jean Brodie oma parimas eas” niiskusest pundunud ja siis jälle kuivanud eksemplari ülemise vannitoa valamu vesiluku taga. Olime jätnud ka ta mantli esikuvarna ja šampoonipudeli duši kõrvale. Keegi peaks kirjutama kaebekirja Hamish McGree peale.

Asetasin koti kirjutuslauale. Kui me kunagi saame niikaugele, et hakkame siit ema asju välja viima, siis võtab Venetia tõenäoliselt Hermèse endale. Nii tema kui ka ema asjades valitses ühtemoodi lihtne rõhutamata šikk joon. Nad mõlemad armastasid ilusad välja näha ja ümbritseda end väikeste luksusasjadega, mis siis nende päeva omamoodi kaunistasid. Venetia teadis alati eksimatult, mida emale kinkida sünnipäevadeks, ja surmkindlalt meeldis emale just see, mille tõi Venetia. Vaadates pealt, kuidas ema pakkis lahti isa väga tähelepanelikult valitud kingituse ja seejärel midagi Venetia stiilset, püüdsin mina varjata oma ränga vaevaga valitud ja ahastusest ümbritsetud kinki, sest ma teadsin, et see ei ole ligilähedaltki nii täiuslik ja kaunis, kui on kašmiirsall, mille Venetia kinkis emale jahedate õhtute puhuks.

Imelikul kombel olime ema ja mina välimuselt tegelikult palju sarnasemad kui ema ja Venetia. Olime mõlemad lüheldast kasvu ja kompaktsed, suurt hoolt nõudva tumedate kiharate pilvega peas ning pisut teineteisest kaugel asetsevate mandlikujuliste hallide silmadega väikese nina kohal. Aga peakondiitriks olemine tähendas kohmakaid põllesid ja juuksevõrke, armilisi käsi ning rõivaid, mis olid alalõpmata kattunud mustikapiruka ülimagusa kleepuva täidise plekkidega. Ema hoolitses piinliku korrektsusega oma riiete eest, sest tal oli noorena olnud vähe raha, ja kuigi ka mina olin üritanud end korrastada, eriti enne kui koolist koju saabusin, ja hiljem, kui ma mõnel pühapäeval nende pool lõunal käisin, avastas ema ilmtingimata jahutolmu mu seljalt või rebendi varrukal ning mu hoolimatus pani teda kulmu kortsutama.

Aga Hermèse kott oli harukordne erand. Kui läksime seda ostma, oli Venetia teel poodi kärus magama jäänud, nii olin mina see, kes aitas kõik konkureerivad kotid letile reastada, kes juhtis tähelepanu sisetaskutele, mis lubasid asju organiseeritult paigutada, ja kes oli piisavalt taibukas, et pidada halli helebeežist praktilisemaks. Varsti pärast seda, kui Venetia oli hakanud kõndima ja rääkima ning tegema igasuguseid hämmastavaid asju, ning selleks ajaks, kui mina olin saanud kümneseks ja tema kuueseks, oli ta kindlalt, ilma igasuguse vaevata kuulutanud minu ema enda omaks. Ja mu emme, kes oli alati minuga nii kannatamatu ja näis kulutavat üüratu hulga energiat selleks, et ma selja sirgu ajaksin ja jätaksin selle igavese kõhklemise, kaldus kohe väga valmilt Venetia poole, kes oli kiire, enesekindel ega komistanud ilmaski. Mul võttis aega, kuni sellest aru sain ja seda kui fakti tunnistasin, ning pisut rohkem aega, et lakata mõõtmast end oma targa õega, kui tema läks aina edasi ja sai arhitektiks oma väikeses firmas Regent’s Parkist põhja pool. Ja kui Jas, kes juba sündis, stetoskoop käes, ja kellel oli ämbrite viisi otsusekindlust, osutus kõigi aegade noorimaks käekirurgiks Londoni kesklinna piires, lakkasin ma üldse võistlemast oma õe ja vennaga ning asutasin elama oma tagasihoidlikku elu kondiitrina väikeses kondiitriäris Kensingtonis. Kogu maailm on talle avatud ja mis valiku ta teeb? Pagar, kuulen ema rohkem kui kord isale ütlevat, ja lõpuks ei toogi ma enam kaasa kooke, kompvekke ja saiu pühapäevasteks lõunasöökideks, arvates, et need ainult viitavad mu keskpärasele karjäärile, mis oli jäänud nii kaugele ema ootustest.

Kõhklesin veel sekundi, enne kui tõstsin Hermèse koti üles, tajudes naha ehedat raskust õlal ja rihmade liibumist käsivarrele. Ema oli pärast seda ostnud teisigi kotte, aga ta tuli ikka selle Hermèse juurde tagasi. „See meenutab mulle, kui kaugele ma olen jõudnud,” ütles ta ükskord, ja millal iganes nägin seda rippumas ta käsivarrel, tundsin ma väikest naljakat õnnenäpistust ning olin täiesti mõistusvastaselt veendunud, et see üks pärastlõuna, mil me temaga kotti valisime, tegi mind kaasosaliseks selle kandmisel ja ka selles, kui kaugele elus oli ta jõudnud. Mingil põhjusel olin ma vastu, et see kott läheb Venetiale. Peaksin temalt lihtsalt paluma...

Ootamatud sammud ja vali nördinud uratus kuulutasid Venetia peatset saabumist. Just sel silmapilgul, sekundi murdosa jooksul enne kabinetiukse avanemist, otsustasin mingil mõistetamatul põhjusel varjata õe eest ema käekotti. Heitsin selle üle pea turjale ja haarasin jaki, et seda katta.

„Adele.”

Venetia silmitses mind läbi mustade sarvraamidega prillide. Ta juuksed olid seotud kuklasse hobusesabaks. Kui välja arvata perfektselt ümar kõhuke, mis nägi välja, nagu oleks suur korvpall topitud ta hinnalise noore ema kleidi alla, tundus ta nii kõhn ja kahvatu oma aukuvajunud silmadega, nii et mind halvas süütunne, nagu oleksin jätnud ta jänni. Nihutasin Hermèse koti veel rohkem selja taha ja kobasin kohmakalt oma suure Whistlesi kandekoti järele ning riputasin selle siis teisele käsivarrele.

„Anna andeks, Vee, ma ei teagi kohe... olin nii...” Märkasin, kui kärsitult kõverdus ta suu, ja sundisin end automaatselt loobuma mõttetust sõnamulinast. „Kuidas isal läheb?”

„Ta oleks vajanud täna sinu seltskonda ja minulgi oli vaja su abi. Kookidest rääkimata, maksin nende eest terve varanduse,” nähvas ta.

„Vee, anna andeks...” Sirutasin välja käe, et puudutada ta õlga, aga ta pööras ennast ära ja vaatas kulmu kortsutades ringi.

„Ma nii ootan, et läheks ometi kergemaks. Aga mida sina kabinetis üldse teed? Arvasin, et leppisime kokku jätta siin mõneks ajaks nii, nagu kõik oli?”

Olin juba valmis noogutama, aga pahvatasin siis korraga: „Võib-olla polekski halb mõte alustada juba ta mõningate asjade koristamisega? Võib-olla poleks vaja isale teda kogu aeg meenutada.”

Venetia tõmbas kulmu kipra. „Addie, olen sulle kogu aeg rääkinud, et me ei ole valmis. Ja sina tead ka väga hästi, et isa pole kaugeltki valmis.”

Kuidas teab tema, kes on valmis või kes ei ole, kui ta käib kohal ainult selleks, et levitada Hamish McGree kahtlase väärtusega tarkusi ja isegi veel kahtlasemat kanasuppi?

„Tule siis ometi, lähme sööme sinu kooki,” kutsus ta lõpuks, kui ma kõrvale vaatasin. Ta astus mu ees, see ainus naine, kes oma raseduse kolmandal trimestril suutis ikka veel kõndida kõrgetel kontsadel.

Ma kõhklesin, kahetsedes juba oma seletamatut kihu võtta kaasa – hm, olgem nüüd ausad, varastada – Hermèse kott, aga nüüd ei olnud enam mingit võimalust seda tagasi panna, tõmbamata tähelepanu tõsiasjale, et kõigepealt olin ma selle ju tõesti võtnud. Mitte et mul poleks sellele õigust, aga Venetia suhtus sellistesse asjadesse pisut omapäraselt. Ta pööras äkki ringi ja ma võpatasin, ent ta küsis ainult: „Kas ma mitte ei kuulnud siin natuke aega tagasi telefoni helisemas?”

„Jaa, noh, tead, see oli...” alustasin ja jäin siis vait, sest mis see siis ikkagi oli? Keegi võõras helistas meie emale? Mina teesklesin, et olengi ema?

„Hmm, see polnud midagi. Lihtsalt mingi spämmkõne.”

Ehmusin, et vale nii kergesti mul suust lipsas, ja püüdsin Venetiat suunata enda ees elutuppa, kasutades samal ajal võimalust toppida Hermèse kott oma isikliku kandekoti sügavusse. „Tead ehk, kas isa käis eile arsti juures?”

„Arsti juures? Mispärast? Pane uks kinni, ole kena?” Venetia ootas mind hallis järele, toetades kohmakalt oma paisunud kõhtu, et leevendada naha pinget; ta õlanukid ajasid end kleidi all püsti.

„Tal on jälle need kõrvetised maos.”

„Ei ole kuulnud. Ma ei tea. Ta ei öelnud.”

„Kas sa küsisid? Tuleb küsida. Ise ei ütle ta midagi.”

„Adele, mul polnud aimugi, et ta kavatses arsti juurde minna, nii et, kuidas ma oleksin teadnud küsida?”

Enne kui jõudsime jätkata seda väga produktiivset jutuajamist, avanes köögitrepile viiv uks ja nähtavale ilmus proua Baxter, kellele kohe järgnes ka isa, käes teetass.

„Addie!” proua Baxteri nägu lõi särama ja ta sööstis ettepoole, et mind vaba käega kaelustada, sest teises hoidis ta käekotti ja sigaretipakki. „Arvasime, et oleme su kuhugi ära kaotanud. Kuidas läheb, kullake? Härra H, vaadake ometi, kes meile kaela on sadanud... just nagu vana viieline.”

Pannud käsivarre ümber mu õlgade, keeras ta mu isa poole, kes kuulekalt reageeris: „Addie,” ja lisas kohe, „me imestasime, kuhu sa kadusid.”

Proua Baxter pigistas veel kord armastusväärselt mu õlgu. „Nii tore on sind näha, Addie kullake. Hakkan just ära minema, et härra B-le õhtusöök ette anda. Aga võiksin ka jääda ja teha meile veel ühe kannutäie teed.”

Isa vaatas igatseva pilguga oma tassi, mille ta oli ilmselgelt kavatsenud kaasa võtta, et saaks teed üksinduses nautida, ja ma poetasin kiiresti: „Kõik on korras, proua Baxter. Tulin just Grace’i juurest. Mul on nii kahju, et hiljaks jäin... aga kuidas sinul läheb, isa?”

Mina teda ei emmanud, me ei olnud selline pere, kes oleks palju kallistanud, suudlusi jaganud või üksteist puudutanud, aga ma lasksin pilgul vargsi üle ta näo libiseda, otsides jälgi korduvast neelatamisest, mis oleks osutanud kõrvetistele, ja püüdes leida sügavaid vagusid silmade ümber, mis võis tähendada, et ta polnud jälle maganud. Ta mängis noores eas kriketit, oli olnud „oma küla lootus rahvuskangelase tiitlile”, nagu meenutas ikka ta mamma, nii et mitte mingisugune kurvastamine, isutus ega liiga pingutav töö poleks tegelikult suutnud vähendada ta õlgade rammu ega sammu pikkust. Aga lähemalt vaadates paistis ta olevat viimase kaheteistkümne kuu jooksul kuidagi nagu kokku kuivanud ja ta vaevatud ilmega näol oleks nahk otsekui hõredaks kulunud − näo pehmed koed olid üksteise peale vajunud, moodustades kraatritaolisi jooni otsmikule ja ümber suu.

„Hakkan just üles minema,” ütles ta, hällitades käes teetassi. „Mõned paberid on veel läbi vaadata.”

„Vähemalt täna ei peaks sa töötama,” tähendasin murelikult.

„Las ta olla, Addie,” sekkus Venetia, turtsatades nördinult märja vihmavarju peale, mille keegi oli jätnud esikulauale. „Inimestel on vaja tegeleda oma asjadega.”

Eirates seda pealetükkivalt silmakirjalikku avaldust, kui ta ise oli alalõpmata ühe või teise asja pärast minu turjas kinni, hoidsin pilgu isal, katsudes öelda midagi, mis otseselt ei puudutaks ema. „Niisiis, ee... kuidas läks eile arsti juures?”

Korraks oli isa pilk tühi. „Ooh, pidin visiidi lõpuks ikkagi ära ütlema, sest kontoris oli nii palju tööd. Walker oli kodus haige ja pidin ühe kokkusaamise enda peale võtma. See ei olnud ju midagi tõsist – lihtsalt väike juhuslik valuhoog.”

„Issi,” laususin ägedalt, „selle eriarsti juurde saamiseks kulub nädalaid. Jas kasutas igasuguseid tutvusi.”

„Addie, minu tervis on korras.” See kõlas pisut ärritatult ja proua Baxter ohkas vaikselt mu kõrval, sest isa tervis oli alati „korras”, olgu ta mis tahes seisundis. Mõnikord ta täpsustas, öeldes „tõesti korras”, teistel kordadel „korras, ja tegelikult ka” või kui ta tahtis kõlada eriti uhkelt, siis „minuga on kõik korras”.

„Lähen siis ära,” lausus proua Baxter alistunult, „kuna te olete nii kindel, et kõik on korras, härra H.” Ta tegi sigaretiga sarkastilise viipe hüvastijätuks. „Nii et homseni siis, eks ole?”

„Jah, kindlasti. Palju tänu kõige eest, proua Baxter. Tervitage abikaasat.” Oli täiesti ilmne, et ka isa kibeles minema ja oli tunda, kuidas ta poorides tekkis pinge, ning juba oligi ta jalg trepiastmel. Ent siis korraga ta peatus, pöördus minu poole ja küsis väga vaikselt, nii et keegi teine ei võinud seda kuulda: „Aga kas sinu endaga on kõik korras, Addie? Pean silmas tänast päeva?”

Ta vaatas mulle otsa, kui ta seda ütles, ja ta silmad olid äkitselt täis ahastust, armastust ja üksildust, nii et ma peaaegu instinktiivselt liikusin ettepoole, et viskuda ta käte vahele, nagu ma ikka tegin, kui olin veel pisike tüdruk. Aga just sel silmapilgul tekkis väike rüselus ja Venetia kiljatas, sest proua Baxter üritas mahaunustatud vihmavarju kuivaks raputada ja see plõksatas lahti, peaaegu riivates Venetia kõhukest. Isa, kes ilmselt taipas, et igasugune inimkontakt võib sundida teda jälle osaks sellest maailmast, tõmbus silmapilkselt tagasi ja köhatas kohmetult.

Seisatasin korraks. „Minuga on kõik korras, issi, kõik on hästi.”

Oh, olgu jumal armuline. Millal ükskord jääb ära see „kõik on korras” korrutamine?

„Noh, olen rõõmus, et sa ikkagi tulid,” aga see kõlas nüüd juba ebamääraselt. „Võib-olla homme siis näeme?”

„Jah, issi. Loodan, et sul tuleb rahulik õhtu.”

Hoides ikka veel teetassi kramplikult käes, astus ta trepist üles. Kuulsin, kuidas uks avanes, siis sulgus, ja läinud ta oligi.

Proua Baxter oli astunud mu kõrvale ja ma nägin, et ka tema jälgis isa minekut, pitsitades pihus vihmavarju märgi volte. Kui ta ära tabas, et ma vaatan, ajas ta huuled torru ja vangutas pead.

Venetia, kes uuris mureliku pilguga oma kõhumügarikku, ei leidnud seal midagi hullu, kuid pahandas ikkagi: „Proua Baxter, kuidas te küll võisite? Meil isegi ei vea, et niimoodi sajab, ja nüüd ka veel... otse lapsukese kõrval. Mis oleks juhtunud, kui...”

Aga me ei saanudki teada, mida see õnnetu vihmavari oleks võinud teha ta sündimata lapsele, sellepärast et äkitselt kostis välisukse juurest samme. Keegi astus astmetest üles. Pöörasime nagu üks mees ringi, oodates uksekella helinat, aga sammud läksid alla tagasi. Seejärel tulid taas üles.

Vaatasin Venetia poole.

„Vean kihla, et see on onu Fred ja see põrguriist on tema oma,” lausus Venetia kurjakuulutavalt. „Tee kiiresti, anname talle vihmavarju, võibolla kaob sellega koos ka ebaõnn.” Ta kiskus ukse lahti. „Palun võta...” Venetia torkas juba vihmavarju ukseavasse, kuid peatus poolel teel, sest külaline ei olnud üldse mitte tüse rõõmsameelne habemik onu Fred.

See oli keegi naine.

Ta siluett joonistus selgesti välja õhtupooliku viimastes valguskiirtes. Naine naaldus kergelt ettepoole, et vältida vihmapiisku, mis tilkusid ülalt rippoa puhmalt. Ta oli pikka kasvu ja kõhn ning ta nägu näis koosnevat peamiselt nurkadest ja teravatest esile tungivatest põsesarnadest, mis ta hallide silmade all kord tõusid, kord vajusid. Ta nahk oli kahvatu ja juuksed näo eest taha lükatud. Ma ei olnud teda kunagi varem näinud.

Järgnes hetkeline vaikus ja ma ootasin, et Venetia teretaks isikut, kelle ta oli ilmselt kutsunud pärastlõunasele koosviibimisele, aga olin tegelikult juba ringi pööranud ja koogikarbi võtnud, kavatsedes asjad trepist alla tassida, kui kuulsin Venetiat üsna kannatamatult küsivat: „Jaa? Kas me saame teid aidata?” Ta tammus jalalt jalale ja igatses ilmselt juba istuda.

Naise pilk oli kusagil vihmavarju hoidva ja ikka veel kõhtu varjava Venetia ning minu vahel, kes ma olin end koormanud pungil koti ja suure koogikarbiga, mille külgi ilustasid lustlikud punased ja valged triibud ning Grace’i kondiitripoe logod.

„Jah,” kostis naine ja ta hääl kõlas ootamatult meloodiliselt näo teravate sümmeetriliste joonte taustal. „See tähendab, et ma ei ole päris kindel, aga ma loodan.” Ta jäi jälle vait, silmitsedes Venetiat ja mind, siis aga oli näha, et ta sundis end jätkama.

„Andke andeks, et ma niimoodi ootamatult kohale torman, aga ma otsin proua Haringtoni. Elizabeth Sophie Haringtoni. Ta oli varem Elizabeth Sophie Holloway. Kas ma saaksin temaga rääkida?”

Mu pea hakkas ringi käima ja ma pöörasin tagasi ukse poole. Juba teine kord küsib keegi mu ema, kelle surma-aastapäeva me just täna tähistasime.

Nähes meie tardunud nägusid, kõhkles naine hetke ja jätkas siis, paisates järgnevad laused välja nii kiiresti, et sõnad läksid tal suus segamini. „Arvan, et ta... hmm, avastasin just, et... Elizabeth. Teate, ta on mu ema.”