Читать книгу Minu ema vari - Nikola Scott - Страница 9

Ema istus voodis, kui ma sisenesin. Minu arvates nägi ta täna parem välja. Tal paistis olevat näos rohkem jumet kui tavaliselt, ja nägu ei olnud nii kurnatud. Mu süda läks kergemaks nagu alati, sest sellistes olukordades on Lootus nii rumalalt hävimatu. Läksin ja istusin ta lähedale, näidates talle Radio Timesi ja küsides, kas ta on valmis „Proua Dale’i päeviku” jaoks või tahab hoopis, et ma läheksin aeda. Mõni kuu tagasi, kui kevad oli lõpuks kohal, hakkas ta rääkima oma aiast − et oleks vaja taimed ja aedviljad üle vaadata, uurida, kas võredele kinnitatud õunapuud on hakanud juurduma või ei. Aga tegelikult mõjus selline pingutus halvasti ta hingamisele, nii et ta pidi jääma sisse. Kui ta väga rahutuks läheb, lükkan ta tugitooli akna juurde, kust ta saab välja vaadata ja kirjutada oma märkmikku, mis juba õitseb ja mida oleks vaja teha, ning saadab mu siis selle nimekirjaga alla. Mõnikord hüüab ta korraldusi aknast ja mina seisan all, oksakäärid käes ootamas. Meil on küll ka aednik, kes tuleb kohale vaid suurte tööde puhuks, ent isale ei meeldi üldse, kui ema aknast hõikab. Tema arvates ei sobi naisel niiviisi karjuda, rääkimata veel naisest, kes on suremas. Aga ema on ju õnnelik seda tehes ja oma lilli ta armastab, nii et ükskõik, mida isa ka ütleb, korjan ma ikka emale suure kimbu. Mõnikord saab neist lilledest kaks või kolm vaasitäit, mille ma siis paigutan toas mitmele poole.

Aga täna ei ole aia õnnepäev, sest mind tahetakse tõepoolest terveks suvevaheajaks ära saata neile tuttavasse Shaw’ peresse, kes elab mingis Hartlandinimelises kohas Sussexis. Ema pani raamatu käest, kui ma sisse tulin, ja sain otsekohe ta pilgust aru, et asi on otsustatud. Ma ei jõudnud veel suudki avada, kui ta ütles oma praeguse hirmsa kähiseva häälega: „Ma tahan, et sa lähed.” Korraga tuli tal õhust puudus ja ma tõusin automaatselt, et kontrollida veekeedukannu, mida me hoidsime tulel, et keemisaurud õhku niisutaks ja emal oleks kergem hingata. Aga ta pidas mind kinni. „Tahan, et sa läheksid, Lizzie kullake, tahan, et sul oleks imeline suvi siit eemal. Oled olnud nii tubli tüdruk, selline rõõm. Oled selle ära teeninud.”

„Aga mina tahan olla sinuga,” ütlesin talle, püüdes kõigest hingest mitte nutma hakata. Emale ei meeldi, kui ma nutan; ta tahab, et me ei raiskaks seda hinnalist aega, mil saame kahekesi olla, pisarate valamisele ja vältimatule kaeblemisele. Tean, et ta tahab mulle õpetada, kuidas olla tugev, kui tema on kord läinud. Aga mina ei ole tugev, mitte alati, ja kindlasti mitte praegu. Püüdsin selgitada, et ma ei taha temast lahkuda, aga ta hoidis mu käest nii kõvasti kinni ja ütles, et ta saab aru, kui raskeks see kujuneb, aga et Shaw’ pere meeldib mulle kindlasti ja et ka tema ise on käinud noorena Hartlandis ning seal oli väga ilus. La Manche’i väinale on see üsna lähedal ning tuulise ilmaga võib mõnikord tunda mere lõhna. „See on armas koht, Lizzie: ehtne maahäärber, suur, aga mugav... ümberringi puud, muruplatsid ja imeilusad aiad. Saad jalutamas käia, üks roosiaed on seal just nagu Rossetti luuletus. Mitte ainult isa ei käsi sul minna, ka mina tahan, et sa lähed. Tahan, et sa oleksid õnnelik. Sul oleks väga kasulik olla omaealiste hulgas ja mitte kogu aeg oma vana emaga siia toapugerikku suletud, kust sa vaevalt üldse välja pääsed.”

Aga mida ema ise siin teeb, kui isa on terve päev ära? Ta on ju kogu aeg nii väsinud ja rahutu, viskleb ja keerab end voodis, ning mina tean, kuidas temaga rääkida ja kuidas teda rahustada. Isa ei hooli temast nii nagu mina – ei too teed ega hoia ta kätt, kui ta puhkab. Ja mina loen talle; kõike peab tegema aeglaselt ja vaikselt, et mitte ta peale haiget teha, ning tuleb peatuda ja lasta tal köhida. Isa ei loe niisuguseid romaane, mis talle meeldivad – Graham Greene, Doris Lessing ja Agatha Christie. Isa vist ei teagi, kui väga ema luulet armastab. Ta tunneks end ebamugavalt kogu selle igatsemise ja armastamise juures, keelduks järele andmast, kuigi Rossetti on ju vägagi lugupidamisväärt ja pühalik. Loen emale ka ajalehtedest ette, muidugi mitte halbu uudiseid tuumarelvadest, külmast sõjast ja Aasia gripist, vaid ainult häid uudiseid sellest, kuidas Ted Shawni trupi liikmed tantsivad kinosaalide vahekäikudes ja kuidas politsei nad sealt välja viskab; kuidas Hillary jõuab lõunapoolusele ja kuidas nüüd naisi lõpuks lastakse Lordide Kotta. Isa vahest ehk paneks talle mängima BBC sümfooniaorkestri või teeks lahti aiapidajate küsimuste foorumi, kuid jätaks ära laupäevaõhtuse teatrisaate või kolmanda kanali luuleprogrammi, sest ta peab neid labaseks ja rumalaks.

Ma ei suuda lihtsalt taluda mõtet, et ema jääb siia täiesti üksi, seltsiks ainult isa, õde Hammond ja morfiinisüstid.

„Hakkan sinust puudust tundma... nii väga,” lausus ema, otsekui aimates, mida ma mõtlesin, „aga tahaksin, et oleksid tubli tüdruk ja sul oleks tore suvi... kas sa ikka kuuled mind? Kuuled sa mind, Lizzie? Ma tahan, et sa oleksid õnnelik.”

Ta ütles selle viimase lõpu väga kiiresti, aga ega see asja kergemaks ei tee. Tean, et isa ei taha, et ma siia Bough Roadile jään. Ma arvaksin meelsasti, et ta tahab mind säästa nägemast, kuidas mu ema surmaga heitleb, aga tegelikult ta lihtsalt ei tea, mida teha minuga, kes ma aina kolistan majas ringi nüüd, kui kool läbi sai. Või vahest ehk ei taha ta ise näha seda, kuidas ema seisund järjest halveneb. Võib-olla toob see temani kohutavaid mälestusi rindelt, kus mehed surid kaevikutes, ja ma peaksin talle hoopis kaasa tundma. Aga mul ei ole mingit kaastunnet, sest meil mõlemal, emal ja minul, tuleb sellega ühel või teisel moel hakkama saada, me mõlemad peame olema tugevad ja sellega leppima. Mulle ei meeldi, et isa otsustab, kuidas mina peaksin hakkama saama, et mul pole muud valikut, kui teha nii, nagu tema ütleb. Ja mulle ei meeldi ka see, et ma ei saa loobuda sellest, mida tahab ema, eriti siis, kui ta seda nii tungivalt ütleb, hoides kõvasti kinni mu mõlemast käest ja toetades lauba vastu mind, nii et ma tajun selle kunagi nii siledat nahka, mis nüüd on habras ja paberjas. Kui olen emale nii lähedal ja näen üksnes ta silmi ning mitte ta kõhna haiget keha, unustan ma silmapilguks, mis temaga toimub, ja siis oleme ainult mina ja tema, nagu see ikka on olnud.

Aga kui ta tõmbus eemale ja vaatas aknast välja, sain ma äkki aru. Ma nägin või vähemalt arvasin nägevat, et ta tahab mind säästa sellest kõigest... sellest tolmusest hämarast majast, mis peagi on veelgi pimedam; aiast, mida ta enam ei suuda hooldada, inimestest meie tänaval, kes ei tule meile enam lähedalegi, sest nad kardavad seda, kuidas surm meie maja silmas peab. Ta tahab, et oleksin kõigest sellest vaba... vähemalt mõneks ajaks.

Muud ma siis ei öelnud ja me lugesime viimast korda koos ning ma püüdsin väga, et see kõlaks hästi ta kõrvus. Katsusin mitte nutta, sest talle ei meeldi, kui ma nutan. Aga proovi sa lugeda Christina Rossettit^[1.] pisarateta, kui su ema on suremas.

1 Christina Rossetti (1830–1894) – Inglise Viktoria-ajastu suurim luuletaja, kes põhiliselt kirjutas romantilist luulet. [ ↵ ]