Читать книгу Minu ema vari - Nikola Scott - Страница 5

Surm on naljakas nähtus. Mitte just nalja mõttes naljakas ja õigupoolest hoopiski mitte naljakas, vaid pigem veider. Tõele au andes peaks see saabuma suure pauguga, kuulutades purustavate automaadivalangutega viimset kohtupäeva, ent selle asemel hiilib ta juurde nagu varas, oodates, et mõni liiga agar jalg astuks valgusfoore eirates teele ette või et üksik mässumeelne rakk meie kehas otsustaks äkki alustada oma laastavat paljunemist. Surm on parajat juhust oodates alati valvel, ja kui see hetk kätte jõuab, ei ole miski enam ealeski sama.

Just surma ülemäärase kohutavuse tõttu ei mäleta ma kuigi palju päevast, mil mu ema sai löögi veoautolt. Võib-olla üksnes seda, et pudenesime kõik kildudeks, vahest ehk samasuguseks mõttetuks klaasipuruks, mille see veok puistas laiali Gower Streetile, ja siis veel mu isa pingul nägu, kui ootasime taksot, mis pidi meid viima ema surnukeha juurde, ning kuidas mu õde Venetia vaidles naispolitseinikuga, kes oli kindlasti eksinud... Kas siis tõesti keegi ei tee enam oma tööd korralikult?

Üks asi, mida ma aga väga selgesti mäletan, oli hetk, mil mulle sellest teatati, sest just selsamal silmapilgul – ma seisin parajasti piimakülmiku ees ja hoidsin käes kuutkümmend viit muna beseeküpsiste päevase jao tarvis – kadusid korraga kõik pisarad, mida oleksin võinud valada, ja mu silmad kuivasid äkitselt ja seletamatult. Ning kuivaks jäid nad kõigi järgnevate nädalate jooksul, mida täitsid surmajuhtumi uurija küsimused ja ema lemmikroosid kirstul, ning muidugi see, et isa ärkas nüüd igal hommikul tühjas majas Roosimäe teel... kogu see aeg ei pudenenud mu silmist ainsatki pisarat.

Mõni inimene lihtsalt ei vala pisaraid ülearu, nii et iseendast ei ole nutt leina ja kurvastuse suutlikkuse õige mõõt, aga mina ei ole kunagi niisuguste inimeste hulka kuulunud. Vastupidi, olin just nutmises eriti tubli; see oli tegelikult üks nendest asjadest, mille poolest ma silma paistsin. Kui olin väike, oli mul nutt kui varrukast võtta ja ma nutsin nii tihti, et ema kuulutas alatasa, nagu oleks kaks kolmandikku mu kehast täidetud soolase veega. Minu isiklik pisarate org, ütles ta. Nutsin purihammaste pärast, mille vesi kogemata köögivalamust alla viis, ja valgete täppide pärast kurgus; olin alatasa ärevil, kartes, et keegi varitseb mu riidekapis või voodi all või ka basseini põhjas. Kõndisin hulkuvate kasside sabas ja korjasin üles linnupoegi, kes olid pesast välja kukkunud ning maadlesid päevade viisi oma saatusega.

Taevas hoidku, Addie, hüüatas ema ja ründas mind taskurätikuga kärsitult rapsides, kuni mu silmad olid suured ja säravad ning kurk jälle suuteline alla neelama nuukseid, mis tundusid nii nõrgad ja mõttetud, kui tuli olla tugev, ajada selg otsustavalt sirgu ja minna eluga edasi. Pea püsti, kullake. Vaata Venetiat – neli aastat sinust noorem, aga nutmas sa teda ei näe. Pidin vist olema tohutult raske laps, sest nii paljud asjad minu juures panid ema näo tõmblema: üks põsk oleks otsekui ülespoole kerkinud, huuled väikesteks valgeteks kurdudeks surutud, nii et ma hakkasin end peitma, kui nägin neid ilmuvat. Kadusin enamasti alumise korruse tualetti, mis oli alati soe ja lõhnas proua Baxteri lavendlihõngulise puhastusvahendi järele ning mida üldiselt kasutati harva. Aastaid hiljem, pärast seda, kui olin endale korteri ostnud ja ära kolinud, oli üks asjadest, mis mulle uues kohas meeldis − alumise korruse tualeti puudumine.

Ja nüüd, kui mu vanal õiglusjumalannal, mu oma pisarate orul, oleks tegelikult olnud võimalus särada, oli saatus teinud jonnaka käänaku ja kõik oli läinud, ning mina olin suuteline ei millekski rohkemaks kui üksnes lämmatavateks nuukseteks ja kramplikuks neelatamiseks, et vabaneda ebamugavast klombist, mis tundus olevat alatiseks kinnitunud mu kurgupõhja nagu väike paks troll. Asi ei olnud mitte selles, et ma emast puudust ei tundnud. Muidugi tundsin. Kes selles kurvas maailmas ei tunneks puudust oma emast, kui ta on lahkunud? Aga mida rohkem Venetia leinas, nagu seda teeb üks kuldne laps − kaalust maha võttes ja haiglaselt kahvatuks muutudes −, seda mässumeelsemana tundsin ma end oma sisimas. See pani mind muretsema, kuni mulle äkki turgatas pähe mõte, et võib-olla peaksingi nüüd tegema täpselt seda, mida mu ema oli alati tahtnud – oleksin tugev ja ajaksin selja sirgu. Kas mu silmad jäid kangelaslikult kuivaks mingi sügavalt juurdunud impulsi ajel, et tõrjuda eemale kahvatute huultega suukõverdusi, mida toitsid kõik need nelikümmend isemeelset aastat emaga? Kas kusagil sügaval mu sees oli väike naeratav tüdruk, kes lootis, et vähemalt teel haua juurde oleks ema viimaks ometi temaga rahul?

***

Venetia, kes ootas, et avaldaksin sobival kombel austust meie emale, oli paratamatult pettunud sellest, millega mina välja tulin. Värskelt lapseootele jäänuna ja ohtlikult püsimatuna, liikus ta tähtsalt Roosimäe tee majast sisse ja välja, laetud homöopaatiliste ravimite, poest ostetud kanasupi ja täiesti tarbetute nõuannetega. Püüdsin tal jalust ära olla nii palju, kui suutsin, sest sellal kui tema oma raseduse ja leinanõustajaga seisis rambivalguses keset lava, oli isa väga vaiksena tõmbunud lava taha eesriide varju.

Sellel ühel korral, kui isa murdus − umbes kaks nädalat pärast matust −, ei pandudki seda eriti tähele, sest ta ei tulnud voodist välja. Lõpuks neljandal päeval, kui ta toa uks osutus kella viie paiku pärastlõunal ikka veel suletuks, viisime − mu vend Jas ja mina − ta arsti juurde ning siis haiglasse, kust ta nädala pärast kummaliselt rahulikuna jälle välja tuli. Kergendustundega pöördusid mu õde-venda tagasi oma murede ja karjääri ning neist sõltuvate perede juurde, mina aga viivitasin veel minekuga, sest mind tegi jõuetuks pilk isa silmis. Raske oli uskuda, et see on seesama inimene, kes oli õpetanud mind malet mängima, kui olin kümneaastane, kes oli auguraua, klambrilööja ja kahe pliiatsiga mänginud läbi liitlaste dessandi, kui vajasin abi ajaloo kodutöös, ja kes alati oli valmis haarama taskulambi ja uurima valgeid täppe mu kurgus. See ei ole kasvaja, Adele, olen selles kindel. Need on bakterid, kes peavad su organismis lahingut, aga tee nüüd suu rohkem lahti, natuke veel rohkem, jah, arvan, et praegu su antikehad juhivad. Oota, võib-olla aitab üks piparmünditablett.

Nüüd, mitte just tihti, vahetame teed juues vaid viisakaid uudiseid oma nädalast või silmitseme vaikides ema närbuma hakkavat aeda maja taga, kuid malelaud pole päevavalgust näinud juba terve igaviku. Mõnikord surun väevõimuga tagasi tungiva tahtmise isa näpistada, väga kõvasti, lihtsalt, et kindel olla, et ka tema pole ära surnud ega jätnud oma keha maha, et tõusta üles ja minna tööle ning tulla siis tagasi ja juua tass teed, mille jahtunud jääke on ta jätnud... korjata proua Baxterile, kes käib neljal hommikul nädalas, et asjadel silm peal hoida. Ometi lootsin, et võib-olla ühel päeval isa ootab mind ja tal on valmis kaks kurku kõrvetavat tassi teed, just sellist, missugust me mõlemad armastame, ning ta põskedes on naerulohud. Addie! Seal sa oledki. Kuidas oleks üks malepartii oma vana isaga? Nii et ma siiski käin teda vaatamas, alustan teekonda pärast tööd, kõndides läbi Põhja-Londoni esialgu liigagi säravas suvevidevikus, siis sügispimeduses ja lõpuks jäistel talvistel pärastlõunatel, millest peagi saab jälle kaunis Londoni kevad, märgistades kahtteist kuud ema surmast sedamööda, kuidas puukoore värv muutub Hampstead Heathi puudel ja pikenevad väikese kaubahoovi varjud metroojaama ees, kui astun ümber nurga oma vanemate maja poole.

Ammu enne seda, kui Venetia hakkas välja pakkuma ideid, kuidas tähistada ema surma-aastapäeva, olin mina hakanud seda kartma. Aga kalendril, mis rippus kondiitriäri köögis, oli suur punane larakas 15. mai ruudu nurgas − arvatavasti vaarikamoos − ja see näis järjest suurenevat, millal iganes ma pilgu tõstsin, kui kaunistasin proua Saundersi sünnipäevatorti, nikerdades sinna seitsetkümmet viit kahvaturoosat magusa täidisega roosi ning surudes alla röhatusi, mis venisid söögitorust üles nagu pikatoimelised mullikesed tiigivees.

Venetia oli tahtnud mingit osa perekonnast kokku saada – Jas ja proua Baxter, isa vend Fred ja muudki kõdu, kes läheduses elasid, et „leida lohutust üksteise seltskonnast” ja „lasta sel päeval mööduda lähedaste pereliikmete seas”, mis vastavalt tema leinanõustaja soovitusele oleks tähtis samm teel leinaprotsessi viiendasse staadiumisse. Minu arvates oli see temast ülearu optimistlik, sest isa polnud veel saanud päriselt läbi eitamise staadiumist, ja kuigi ma üldiselt kaldusin asjadega kaasa minema, eriti, kui see puudutas ka Venetiat, siis nüüd ma tõepoolest üritasin vastu vaielda. Istuda meie suures säravas köögis, kus ema puudumine eriti silma torkas, ei olnud mitte ligilähedaltki see viis, kuidas mina oleksin tahtnud seda päeva mööda saata, ning olin üsna kindel, et seda ei taha ka isa. Venetia heitis aga kõik mu vastuväited hoolimatult kõrvale, sundis mind vahetuse kellegagi ära vahetama, tellis kondiitriärist sobimatult suure karbi küpsetisi ja selle pärast pidin töölt varakult lahkuma, et saaksin selle õigeaegselt Roosimäe teele viia.

Ja nüüd olin ma siin. Uks avanes nagu ikka tasase käginaga ja ma astusin esikusse, hoides tahtmatult hinge kinni. Aga kõik oli väga vaikne. Kellakapist nurgas kostis tiksumist nagu alati, ja lõhngi oli samasugune nagu ikka – raamatud ja tolm ja proua Baxteri lavendlihõnguline puhastusvahend, kuigi ema surmast oli juba aasta möödas. Minust paremal nurgas rippusid joped igivanas varnas ja mitu vihmavarju tilgutasid vett kivist põrandaplaatidele, viidates sellele, et perekond oli alles äsja kogunenud.

Hiilisin vaikselt läbi esiku ja silmasin valgust alumise korruse köögiuksest välja voogavat. Mahasurutud jutukõmin heljus üles, seejärel naer, mille kiiresti lämmatas diskreetne köhatus. Onu Fred, taipasin, isa vend, kes elab Cambridge’is oma kolme koera ja roostetanud autode kollektsiooniga, mida ta alalõpmata remondib. Pingutasin lootusrikkalt kõrvu, et tabada isa vastamas, aga tema sügavat, kergelt kähedat häält ei olnud üldise vestluse mulinas kuulda. Ta on viimasel ajal töötanud rohkem kui kunagi varem ja sellest võis järeldada, et kõrvetised on läinud palju hullemaks. Loodetavasti käis ta eelmisel päeval arsti juures, nagu oli kokku lepitud. Veel üks segane pomin. Tõenäoliselt Jas, kes tuli vist tormates otse haiglast, et vastata Venetia kutsele.

Surusin varbad agaavikiududest vaipa ja kujutlesin neid kõiki istumas ümber suure köögilaua. Venetia leinanõustaja oli käskinud ema tooli austuse märgiks tühjaks jätta. Ma ei sallinud seda nõustajat, seda kaame näoga meest nimega Hamish McGree, ja vihkasin mõtetki nii resoluutselt tühjaks jäetud toolist selle kaarjate käetugede, püstise leeni ning kärtsruudulise padjakesega, mille ema oli toppinud polstri vahele, et haiget selga toetada. Püüdsin meelde tuletada, millal ma viimati nägin teda seal istumas, äraoleva ilmega oma aeda silmitsemas ja päevastest töödest mõtlemas või, kulm kipras, ajalehtede pealkirju lugemas. Mulle ei meenunud. Ta nägu jäi ähmaseks ja pilk sihituks ning ma nägin teda vaid ositi − ta käed pikkade teravaotsaliste sõrmedega nagu minulgi või juuksesalgud, mis langesid ettepoole, kui ta kummardus, et puhuda kohvile, mida talle meeldis juua leigena, piimast peaaegu valgena. Nii oli see olnud aasta läbi. Kui inimestele mu ümber võis meenuda naljakaid olukordi, pikki vestlusi ja terveid õhtupoolikuid ema seltsis, pingutasin mina lihtsalt meelde tuletada ta nägu, seda, kuidas ta hommikul huuli värvis, suukõverdusi, kui ta kärsituks muutus, ning jäika õlaliigutust õhtul, kui tal hakkas jahe ja ta pilk otsis salli. Mu meeled ootasid, et ma otsekui mürsu plahvatamisel laiali paiskunud mälukatkete killud taas kokku paneksin, kuid mu suutlikkus teda meelde tuletada takerdus samasse tühja kohta, kuhu olid kadunud pisaradki – jõuetu kurvastuse kuivavasse jõesängi, kus mälestused tormasid ülepeakaela edasi nagu ogamaltsa puhma harud: ealeski millegi külge haakumata, mitte kunagi tervikuna ja miskipärast haruharva heana.

Veel summutatud naeru, mille lõpetas diskreetne köhatus, ja just siis sain ma aru, et mitte mingil juhul ei saa ma praegu trepist alla minna selle tühja tooli ja ema näo ähmase kujutise juurde. Köögitrepilt taganedes lõin koogikarbi hooga vastu esikulauda − järgnes lödine lirtsatus ja mütsak ning sodiga määrdunud jakk, kott ja kõik muu. Liikusin parempoolse ukse juurde, kus vajusin longu vastu seina ja jäin sinna üheks pikaks viivuks lihtsalt konutama, nautides mõnuga jahedat pimedust ahenenud silmaavadel pärast pikka päeva, mil pidin vahtima vaid vaarikamoosiplekki kalendri 15. mai ruudul. Kellakapi tiksumine kostis siia valjemini, sest kapiselg toetus vastu seina, ja tikk-takk tundus kuidagi lohutavam just nagu südamelöögid, ning lõpuks hingasin sügavalt välja ja tegin silmad lahti, surudes alla hirmukihvatuse oma hulljulguse pärast. Venetia läheb raevu.

Ema kabinet. Ma ei olnud siin enam ammu käinud, mitte kordagi sellest ajast saadik, kui Venetia ja mina olime sisenenud ja üliettevaatlikult kirjutuslaua sahtlites tuhninud, otsides ema aadressiraamatut, et kirjutada surmateateid, ning kust me siis lõpuks jooksujalu jälle välja tormasime. Aeg-ajalt oli proua Baxter soovitanud ruumi tühjaks kolida, aga iga kord heitis Venetia selle mõtte kohe kõrvale, nii et tuba oli jäänud täpselt samasuguseks, kui see oli tol hommikul, kui ema sealt lahkus, et viimast korda juhendada oma populaarset seminari „Loomeväljundid naiskirjanike teostes”. Raamatud, kaustad ja dokumendid olid kõik korralikult riiulitele reastatud; kleebistest järjehoidjad söandasid end üksnes juhuslikult siin ja seal ilmutada; pastapliiatsid seisid sirgelt nagu püssivardad vanas kruusis, mis oli äraviskamiseks olnud liiga hea – kõik need oleksid nagu oodanud ema, kes tahtis, et pliiatsid seisaksid sirgelt, oleksid teritatud ja töövalmis. Seal oli ka ta telefon, vana sinepikarva asjandus, millel number valiti kettalt, ning kohmakalt vastu seina surutud antiikne laegaste ja mugavate panipaikade ning rullkattega sekretärkapp vidinate jaoks, mida me meisterdasime talle jõuludeks ja sünnipäevadeks, sest teadsime, et talle meeldivad korralikult lahterdatud ja ära pandud asjad.

Ta oli siin toas viibinud igal õhtul, pisut oli teda näha poolavatud uksest, kui ta töötas loengumärkmete, üliõpilaste esseede ja käsikirjade kallal või, hoopiski igapäevasemalt, luges ajalehte. Ta luges seda lehte peaaegu religioosse innuga igal viimasel kui õhtul... kui me magasime või olime ärkvel, lebasime tuulerõugetega voodis või uitasime väljas linna peal. Mõnikord, kui ma vaatasin pealt, kuidas ta lehe lahti lõi, nii et see kattis kogu kirjutuslaua, soovisin, et ta oleks vaadanud hoopis mind või vähemalt murdvarast mu riidekapis, oleks pööranud mulle poolegi sellest keskendunud tähelepanust, mis tal kulus, et lugeda tagumise lehekülje väikesi kuulutusi, järelehüüdeid ja politseiteateid Leedsis tabatud röövli kohta. Aga suhted ema ja minu vahel olid keerulised. Mõistagi oli see peamiselt minu viga, sest olin liiga allaheitlik, olin seda alati olnud. Mina ei trüginud elu juhiistmele. Ei löönud selga piisavalt sirgeks. Ema aga ei olnud pehmeke ja ta polnud ka nõrk, ta oli kui kõva helkiv kalliskivi, ent kui väga me mõlemad ka pingutasime, minu meeleheitlikult meeldida püüdev tasane mina ja tema sära ei saanud ju järeleandmatult vastassuunas toimida – see oleks nagu kassi vastukarva silitamine, nagu kuldse vanillikastme segamine kohupiimasegusse. Nii olid need asjad olnud minu ema ja minu vahel.

Ma ei ole kindel, kui kaua ma seal seisin... tema toa lävel... hingates sisse nõrka järelkaja raamatutest ja kindlameelsusest, mida oli tema loomuses nii palju... oodates pisaraid ja soovides leida vähemalt ühteainsat väikest head mälestust temast, sest just kõikide päevade hulgast täna peaks ju mulle meenuma ta nägu, peaks meenuma tema ise... õigel kujul ja terviklikult.

Ilmselt pidi midagi juhtuma ja midagi juhtuski.

Telefon helises.