Читать книгу Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse - Nikolai Baturin - Страница 10

SUURKHAANI RÄNNAKUD JA RÜNNAKUD

Kui ta ära oli, juhuslikult Euroopas, siis võtsid diplomaatilised vestlused ning noodivahetused talt enamuse ajast. Tõtt öelda tal polnud mahti sellest rääkida, kuna ta tähelepanu köitsid Euroopa rikkused, mis olid terve maailma kadeduse objektiks: kuld-, hõbe- ja marmorkujud; hiiglasuured glasuuritud aiavaasid; kullatud puu, peenkeraamika, siiditrükk, trofeesed damastitud relvad jm. jm.

Kui ümbrus läks lahedamaks, võttis Jaluspoiss kokku kogu oma julguse ning küsis:

„Mis te Euroopaga peale hakkate?“

„Terane. Kannan kaardile ja vaatan kui Mongooliat.“

Kord ühes katedraalis jäi ta lummatuma vaatama kullatud altariskulptuuri, mis kujutas Elüüsioni aasa, kus kõrget kasvu pikajuukseline karjus, käes pikk raudkepp, hoidis kepslevaid tallekesi. Karjuse õlgu kattis valge tikitud rüü. Suurkhaan pööras pikkamisi pead …

… kuid ta pilk ei leidnud otsitavat. Hetke pärast oli too küll kohal, kuid pälvis Suurkhaani manitsuse: nüüdsest hoiad mu ligi sellest küljest, kust sa mulle jalust ulatad, paremalt ja v a s e m a l t.

Jaluspoiss langetas mõistmise märgiks pea.

Seniajani arvati mongoleid olevat poolmetsikuteks jõukudeks, kes vaid arvulise ülekaaluga viisid vastupanuta läbi oma vallutused, kui nende tumedad hordid kappasid põiki üle Aasia. Ka Alam-Sileesia purustati; edasi Euroopa suunas Suurkhaan paraku ei liikunud. Tõkendiks osutusid tuulemurrused metsad, murenenud mäeahelikud, kus peamiselt ratsaväele rajatud rünnakud takerdusid. Kogu mongoli armee viimistletud strateegia jooksis umbe. See siiski ei tähendanud mongolite lüüakut, vaid tõestust, et tegemist on strateegiliselt väljapeetuma, löögijõult võimsama armeega. Lisaks ülekaalukale ratsaarmeele omas ta piiramisväekontingenti, millesarnast ei omanud ükski riik maailmas. Mongolid tõestasid, et on võimelised ka rahustrateegiaks, selle toetusel hoiti häid suhteid Hiinaga, saades vastutasuks püssirohtu. Mõelda! Kuid mongolid pikka aega põlgasid seda, kuna plahvatused ehmatasid hobuseid ja lähivõitluses tabasid kuulid nii vaenlase kui oma sõdureid. Kindlamad olid lühikesed ja liigpikad vibud ning kahesajane nooletupp. Läbilõikava vilega varustatud nooli võis mallival lennul saata vastase müüride taha, hävitada elavjõudu ja süüdata ehitisi. Üksnes saja tuhande noole vilekoor peletas lahinguväljalt ratsud, kaamelid ja elevandid, seda vastase leerist, mongolite ratsud olid vilega harjutatud. Mongoleid endid metsik vilekoor üksnes innustas võitluseks. Jaluspoiss, käed kõrvadel, „kuulas“ seda vilekontserti, olles peaaegu võimetu end liigutama – sel oli halvav imevägi.