Читать книгу Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse - Nikolai Baturin - Страница 6

KARAKORUM

Suurkhaan saatkonnaga oli justsama jõudnud hiiglaslikku linna, mida ta rajas röövitud rikkuse põhjale. Põlluvili ja puuvili kasvasid seal tõrksalt, otsekui tundes, et muld oli kokku veetud sõjakaarikute ratastel ja kantud kokku hobuste kapjadel. Aga sellest polnud midagi, ka granaadid ja virsikud olid kohale toimetatud karavanipaunades. Aeglaselt nagu madude melanhoolia sujusid lõputupikad kaamelikaravanid, rändavate mäeahelikena paistsid kaugelt elevandikaravanid – kõik teed ja sihid viisid Karakorumi. Mongolite pealinn oli vallutuste aastatega tõusnud maailmamaastaapi kõrge kultuuri ja haridustasemega suurlinnaks. Ka hukk ja häving, arutles karismaatiline Suurkhaan, on rahvastele kasuks, kui nad lammutavad vana ja ehitavad uut. Palju arusaamatut sünnib sõjas sellega, et nad vasturünnakut sõjas nimetavad kaitseks – ei oleks nad end „kaitsnud“, ei oleks neid rünnatud. Mongolite arutelu oli lapslihtne, samas määratu keeruline. Seda võis mõista vaid kõnekate pauside ajal.

Suurkhaan rääkis seda sirge ja silutud teibana seisvale Jaluspoisile.

„Kuspoole jaluse kohal sul tuleb seista?“

„Parema.“

„Minu või kindral Omelkani?“

„Kui te ei seisa kindral Omelkanile liiga ligidal, siis teie jaluse.“

„Terane. Isa oli?“

„Loomaravitseja. Ta võiks ka praegu olla.“ Poiss vaatas järsult kõrvale.

„Mongolil on sadulaslepis kaks või kolm hobust. Talle jätkub neid sõjaks mitmes elus.“

„Tean. Aga talle võiks olla keegi ravitseda.“

Suurkhaan vaikis sünge silmapilgu.

„Võita! R a v i t s e d a – nagu tuppe jäänud nooles – ei ole mongoli jaoks tooni.“

Nad olid jalutades Karakorumi keskmesse jõudnud, paleele liginedes nägid nad kaamelilt maha tõstetamas midagi kõrbetolmust, hinnalist.

„Oskad sa ära arvata, mis seal on?“

„Ei.“

„Kui lahti pakitaks ettevaatlikult, siis amfora, kui õrnalt, siis neitsi.“

Jaluspoiss muigas mõraselt. Suurkhaan võttis sellelt läidet ja naeris valgehambuselt malmtumedas näos.

Nad lähenesid aeglaselt kõrbekingitusele.

Too oli virbpeenike nooruke Zarema nimeline türklanna. Et mõlemad olid ligilähedaselt üheealised, tegi Suurkhaan neist mänguseltsilised …

… kuigi ta Ennustajahobune, kes kraapsas esijalga, sai peremehelt nuudimustri küljele, ent jooksis eemale ja kordas oma hoiatust. Suurkhaan ei võtnud hobuluulu tõsiselt. Ta kutsus poisi ligi, samuti prantslasest sõjavangi, kojaohvitseri ja pani tolle reeglite järgi poisile jaluspoisi ametit drillima.

Suurkhaan kogus mongolid mustaks hordiks kokku ja siirdus vallutama Korea poolsaart. Ta oli seda üritanud mitmel korral. Kasutu. Korjud kavaldasid mongolid üle, viisid oma pealinna Koesongist üle Ganghwa saarele. „Kahju, ei võtnud pähklikoori niipalju ühes, et neile järele sõuda,“ lausus palgest pilves Suurkhaan. Siinkohal lõikus talle teravalt meelde kunagine kavatsus: rajada ookeani veerde suured sadamalinnad, ehitada sinna verfid ning neil laevastiku. Hiina püssirohul ja Uurali raual vallutada rannikulähedased suuremad saared …

… ja lõpuks sepistada terasvits maailma ümber.

Esimest korda nägi Jaluspoiss mongoleid laviinilises lahingus, keset igast küljest avatud tundrut. Ta hoidis künkale Suurkhaani kõrval, varjates end näkku lendava igikeltsa ja kailujuurukate eest laiaäärelise Juni mütsiga. Sõja eest pidi hoidma varju.