Читать книгу Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse - Nikolai Baturin - Страница 9

KÕRBEPAGU

Noored hüppasid sadulata hobustele ning hajusid kõrbe soolakuvinas. Tugev vastutuul, päike ja soolatorm kõrvetasid nende huuli, ent kõrbes leiad varju vaid siis, kui sinna kasvavad palmid.

Oli poolpäev, päikese kõrgaeg, ent pikapeale ei pannud nad seda enam tähele. Jahesinine ravitsev taevas ja õrn tuuleõhk leevendasid lõhkiste huulte valu, kuni kadus seegi ning hingata võis sügavalt ja vabalt. Lõpuks nad peatusid väikesel rohusaarel, mille all paistis olevat veesoon.

Nad võtsid teine-teist hilphaaval riidest lahti, Zarema nagu alati kuni kaelakeeni.

„Võta ära … ma ei näe sind selle tagant lapsepõlves.“

„Pead sa mind nägema,“ ütles Zarema keed kaelast võttes. „Näed, missugune ma olin, üht jalga järel vedav konnake, kes pääsenud kure nokast.“

„Sa köidad silmi kui keskpäeva jahesinine kõrbetaevas.“

Hobused eemal lingutasid kõrvu, vahest aimasid ohtu läheneva tormi poolt, aga ei – horisondid olid puhtad ja rahusad.

Jaluspoiss silpis näpuga Zarema puusakaart: see oli õrn, ent paindlik ning sitke, nii et tõmba vaid peale keeled ja kõrbeviiul valmis. (Mõttes ja meeltes Jaluspoiss mängis temal.) Kui kaua see kestis?

Päike läks pikkamisi looja ja asemele tõusis õrnsinine lahja kaamelipiima värvi kuu, mis horisondil laiali valgus. Tuhanded aroomid, helid ja hääled saatsid seda lummalist kõrbeöö miljööd. Oli jahe, hambad kilisemas suus nad surusid end teineteise ligi, kuni taibukad hobused teine teiselt poolt nende kõrvale heitsid, kohe hakkas soe.

„Me peame siit põgenema,“ lausus hobusoojas meelekindlamaks muutunud Jaluspoiss.

„Siit – k õ r b e s t …“ tüdruk surus end äkitselt tugevasti vastu poissi. „Pole kaunimat paika maa peal.“

„Nõus. Aga ma valmistan ette kindla pagemisplaani, nii et Suurkhaan meid enam ei püüa. Ma põgenen esialgu üksinda, astun sisse sügava raja; vaatan valmis allikad-kaevud. Leian kindlad inimesed, kelle juurde on ohutu jääda. Siis tulen sulle järele. Zarema võpatas kergelt:

„Ütle, kallike … Kas me pole juba sarnast ööd suga läbi elanud?“