Читать книгу Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse - Nikolai Baturin - Страница 8

PEALPOOL PILVEPIIRI

Hobused tõusid mägedesse. Õigemini ronisid kui lühikesekarvased aurendavad mägisokud, kelle turjale liibusid ratsanikud.

Kord kui Suurkhaan peale jõuharjutuste end allikal uhtis, küsis tema teener, et jõumeestest, kes ta soovinuks olla. Suurkhaan vastas tookord, nagu vastanuks nüüdki: mongoli hobune. Härmas lakaga ning jäätunud külgedega, mis veelgi raskendasid tõusu, liikusid ratsud peatumata mööda väljapeilitud salaradu kõrgemate mäeastangute poole. „Ilma hobusteta,“ arvutas tõusu jälgiv Suurkhaan, „oleksid meestest pooled kuristikus olnud, ja võit oleks poole kergem tulnud,“ ironiseeris karismaatikust väejuht.

Tiibetlased tõestasid kohe esimestest lahingutest, et relvad liikusid nende käes sama varmalt kui näpud palvehelmeste kohal. Ühel hetkel tabas khaan varitsevat ohtu kaotada lahingud, lõpuks liustikel kogu armee ning ta oli valmis taganema …

… sel hetkel tõusid mongoli hobused, kõik nagu üks, tagajalgadele ning rammisid kindlustuste väravad sisse.

Ärapöördunud Suurkhaan nuttis hobuse najal, ning silmad hobulakka ära pühkinud, andis käsu taanduda orgu.

Naasnud, muulakaravani paunad sõjasaagist lõhkemas, kevadel Tiibeti sõjakäigult, otsustas Suurkhaan anda armeele – mitte nii – anda h o b u s t e l e pikemat puhkust. Nagu võidukas khaan, ei rünnanud ta sõbra pruuti tolle asemel.

„Minge,“ ütles ta näost kriitvalgetele noortele. Tahan pühitseda võitu enese üle.“