Читать книгу Meiega on kõik korras - Nina LaCour - Страница 2

Enne lahkumist küsis Hannah, kas ma olen kindel, et saan hakkama. Ta oli niigi juba tund aega viivitanud, kuni kõik uksed olid talvevaheajaks suletud ja kõik peale koristajate ära läinud. Ta oli kokku voltinud tohutu hunniku pesu, kirjutanud ühe e-kirja, otsinud oma jõletu paksust psühholoogiaõpikust lõpueksami küsimuste vastuseid, et kontrollida, kas tal oli kõik õigesti läinud. Tal olid otsa saanud kõik aja täitmise viisid, nii et kui ma ütlesin „Jah, ma saan hakkama”, ei jäänud tal muud üle kui mind uskuda.

Aitasin tal kohvrit trepist alla tarida. Ta kallistas mind kõvasti ja ametlikult ning ütles: „Me tuleme tädi juurest tagasi kahekümne kaheksandal. Sõida rongiga New Yorki mulle külla ja läheme koos teatritesse.”

Ma ütlesin jah, teadmata, kas ma seda ka mõtlen. Kui ma meie tuppa tagasi tulin, avastasin, et ta oli vargsi mu padjale kinni kleebitud ümbriku jätnud.

Ja nüüd olen ma kogu hoones ihuüksinda, vahin üksisilmi oma nime, mis on kirjutatud Hannah’ ilusa kaldus käekirjaga, ja annan endast parima, et see väike ese mind laiali ei lammutaks.

Mul on vist ümbrikega mingi teema. Ma ei taha neid avada. Tegelikult ei taha ma seda siin isegi puudutada, kuid ma kinnitan endale kogu aeg, et see saab olla ainult midagi ilusat. Jõulukaart. Võib-olla erilise sõnumiga, võib-olla pole seal kirjas midagi peale saatja nime. Olgu mis tahes, kindlasti on see kahjutu.

Ühiselamu on suletud kogu kuupikkuse semestrivaheaja, kuid minu õppenõustaja aitas mul korraldada asjad nii, et ma saaksin siia jääda. Juhtkond selle üle eriti õnnelik ei olnud. Kas sul perekonda ei ole? küsisid nad ikka ja jälle. Aga kas sul sõpru pole, kelle juures sa olla saaksid? Ma elan praegu siin, ütlesin ma neile. Ja ma elan siin kuni ülikooli lõpetamiseni. Lõpuks andsid nad alla. Mõne päeva eest ilmus mu ukse alla majutusteenuste osakonna juhataja kirjake, milles ta kirjutas, et majahoidja on terve vaheaja siin, ning andis mulle mehe kontaktandmed. Ükskõik mis küsimuses, kirjutas ta. Võta temaga ühendust, kui sul peaks midagi vaja olema.

Mul on vaja neid asju: California päikesepaistet. Pisut enesekindlamat naeratust.

Ilma inimeste häälteta, nende tubades mängivate telekate, duširuumides ja vetsudes voolava vee, mikrolaineahjude sumina ja kõllideta, ilma sammude ja uste prõmmimiseta – ilma kõigi nende elamist tähistavate helideta on ühiselamu uus ja võõras paik. Ma olen siin olnud kolm kuud, kuid polnud siiani kordagi tähele pannud küttesüsteemi vuhinat.

See lülitub sisse: soojapuhang.

Täna õhtul olen ma üksida. Homme saabub Mabel ning jääb siia kolmeks päevaks, ja siis olen ma jälle üksinda kuni jaanuari keskpaigani. „Kui mina veedaksin kuu aega üksinda,” ütles Hannah eile, „alustaksin ma mediteerimisega. On kliiniliselt tõestatud, et see alandab vererõhku ja ergutab ajutegevust. See aitab isegi sinu immuunsüsteemi.” Hetk hiljem tiris ta oma seljakotist välja raamatu. „Ma nägin seda ükspäev raamatupoes. Sa võid seda esimesena lugeda, kui tahad.”

Ta viskas selle minu voodile. Esseekogumik üksindusest.

Ma tean, miks ta minu pärast kardab. Esimest korda ilmusin ma siia ukse taha kaks nädalat pärast papa surma. Astusin sisse – juhmistunud ja metsik võõras –, aga nüüd olen ma keegi, keda Hannah tunneb, ja ma pean selliseks ka jääma. Tema pärast ja iseenda pärast.

Möödunud on kõigest tund, ja juba tunnen esimest kiusatust: minu tekkide ja voodi, minu patjade ja selle kunstkarusnahast pleedi soojus, mille Hannah’ ema eelmisel nädalavahetusel külas käies siia jättis. Need kõik ütlesid: roni sisse. Mitte keegi ei saa teada, et sa kogu päeva voodis veedad. Mitte keegi ei saa teada, et sa kannad terve kuu samu dressipükse, et sa sööd kõik oma eined teleka ees seriaale vaadates ja T-särke salvrätina kasutades. Lase käia ja kuula järjest üht ja sama laulu, kuni selle helikeel muutub eimillekski ja sa kogu talve maha magad.

Ma pean ainult Mabeli külaskäigu üle elama, ja siis võib see kõik olla minu päralt. Ma võin Twitteri uudisvoogu sirvida, kuni pilt silme ees virvendama hakkab, ja siis voodile kokku kukkuda nagu mõni Oscar Wilde’i tegelane. Ma võin endale lubada pudelitäie viskit (kuigi tõotasin papale, et ei tee seda), et see mind õhetama lööks, lasta kõigil toanurkadel pehmeks muutuda, mälestused oma puuridest valla päästa.

Võib-olla kuulen teda veel kord laulmas, juhul kui kõik vaikseks jääb.

Kuid just sellest püüab Hannah mind säästa.

Esseekogumik on indigosinine. Pehme köide. Ma avan raamatu epigraafi kohalt, see on Wendell Berry tsitaat: „Inimeste ringis oleme väsinud püüdlemast, ja ometi ei oska me puhata.” Minu inimeste ring on pagenud näpistava külma eest oma vanematekodudesse, praksuva kaminatule ette või troopilistesse sihtkohtadesse, kus nad poseerivad bikiinides ja päkapikumütsides, et oma sõpradele kauneid jõule soovida. Ma annan endast parima, et usaldada härra Berryt ja näha nende puudumises võimalust.

Esimene essee on loodusest, autoriks kirjanik, kellest ma kunagi kuulnud ei ole, kes kulutab hulga lehekülgi järve kirjeldusele. Esimest korda väga pika aja jooksul lõõgastun tegevuspaiga kirjeldust lugedes. Ta kirjeldab virvendust, valguse läigatust veel, väikseid kivikesi rannal. Ta jätkab veepinnal püsimise ja kaalutusega; neist asjadest saan ma aru. Ma oleksin valmis trotsima ka õues valitsevat pakast, kui mul oleks siseujula võti. Kui ma saaksin iga oma üksinduskuu päeva alustada ja lõpetada basseinis ujudes, tunneksin end palju paremini. Aga ma ei saa. Nii et loen edasi. Autor soovitab meil mõelda loodusest kui üksiolemise viisist. Tema sõnul elavad järved ja metsad meie mõtetes. Sule silmad, ütleb ta, ja mine sinna.

Ma sulen silmad. Küte lülitub sisse. Ma ootan, et teada saada, mis tunne mind täidab.

Aeglaselt see läheneb. Liiv. Rand-orashein ja mereliivas ümaraks uhutud klaas. Kajakad ja rislad. Heli ja siis – kiiremini – pilt: kuidas lained raksatavad kaldasse, tõmbuvad tagasi, kaovad ookeani ja taevasse. Ma avan silmad. Seda on liiga palju.

___

Mu aknast paistev kuu on särav hõbe. Mu laualamp, mis helendab kirjapaberil, on sajatoalises hoones ainus valgus. Ma koostan nimekirja asjadest, mida teen pärast Mabeli lahkumist.

loe igal hommikul New York Timesi online-uudiseid

osta toiduaineid

tee suppi

sõida bussiga ostukeskusesse/raamatukokku/kohvikusse

loe üksindusest

mediteeri

vaata dokumentaalfilme

kuula podcast’e

otsi uut muusikat…

Täidan duširuumi kraanikausis veekeedukannu ja teen endale nuudlisuppi. Süües tõmban alla audioraamatu mediteerimisest algajatele. Panen selle mängima. Mu mõtted uitavad.

Hiljem püüan magama jääda, kuid mõtted aina tulevad. Kõik keerleb mu peas. Ma mõtlen Hannah’st, kes räägib mediteerimisest ja Broadway etendustest. Majahoidjast ja sellest, kas mul võib temalt midagi vaja minna. Mabelist, kes saabub kuidagimoodi siia, kus ma nüüd elan, tuleb kuidagimoodi jälle minu ellu tagasi. Ma ei tea isegi seda, kuidas ma suudan välja hääldada sõna „tere”. Ma ei tea, mida oma näoga ette võtta: kas ma olen võimeline naeratama või kas ma peakski. Ja kõige selle kõrval on küttesüsteem, mis lülitub sisse ja välja, ja mida rohkem ma väsin, seda valjem see vuhin on.

Klõpsan laualambi põlema ja võtan esseekogumiku.

Ma võiksin seda harjutust uuesti proovida ja jääda sel korral kindlale pinnasele. Ma mäletan sekvoiapuid, mis olid nii suured, et saime ühe puu ümbert kinni võtta alles siis, kui viiekesi käed täiesti välja sirutasime. Puude all olid sõnajalad ja lilled ja niiske must muld. Aga ma ei usalda oma meeli, et sinna sekvoiasalusse jääda, ja praegu on õues lumega kaetud puud, mille ümbert ma ei ole kunagi kinni võtnud. Selle koha ajalugu ulatub minu jaoks ainult kolme kuu taha. Ma alustan siit.

Ronin voodist välja ja tõmban dressid retuuside ja paksu kootud kampsuni kõrge kaelusega sviitri peale. Lohistan oma kirjutuslauatooli ukse juurde, siis mööda koridori lifti juurde, kus ma vajutan nuppu, et sõita ülemisele korrusele. Kui liftiuksed avanevad, tassin tooli ühika torni tohutu võlvakna ette, kus on alati vaikne, isegi siis, kui ühiselamu on inimestest tulvil. Seal ma siis istun, peopesad põlvedel, jalad kindlalt vaibal.

Väljas on kuu, puude kontuurid, ülikoolilinnaku hooned, kõnniteele valguslaike heitvad tänavalambid. See on nüüd minu kodu ja see on minu kodu ka siis, kui Mabel ära läheb. Ma ahmin endasse selle mõtte tüünust, selle teravat tõde. Mu silmad kipitavad, kurk on kibe. Kui mul vaid oleks midagi, et seda üksildust nüristada. Kui vaid sõna üksildus oleks piisavalt täpne. See ei tohiks kõlada nii kenasti. Aga on parem seista sellega silmitsi praegu, et see mind hiljem ei üllataks, et ma ei avastaks end tardunult seismast, võimetuna taas iseennast leidma.

Hingan sisse. Hingan välja. Hoian silmad lahti, pilk nendel uutel puudel.

Ma tean, kus ma olen ja mida siinolemine tähendab. Ma tean, et homme tuleb Mabel, kas ma tahan seda või ei. Ma tean, et ma olen alati üksinda, isegi kui inimesed mind ümbritsevad, nii et lasen tühjuse sisse.

Taevas on tumedaim sinine, iga täht selge ja hele. Mu peopesad on jalgadel soojad. Üksi saab olla mitut moodi. Ma tean, et see on tõde. Ma hingan sisse (tähed ja taevas). Ma hingan välja (lumi ja puud).

Üksi saab olla mitut moodi, ja eelmisel korral ei olnud see nii.

Hommik tundub teistmoodi.

Magasin peaaegu kümneni, kui kuulsin, kuidas majahoidja oma pikapiga mu akna all teed lumest puhtaks ajas. Nüüdseks olen duši all käinud ja riides; mu aknast paistab sisse päevavalgus. Valin välja playlist’i ja ühendan Hannah’ kõlarid oma arvutiga. Peagi täidavad tuba akustilise kitarri rifid, millele järgneb naishääl. Veekeedukann käes, paotan ust ja lähen duširuumi vett võtma. Laul järgneb mulle nurga taha. Ma jätan ka duširuumi ukse lahti. Kuni ma olen nendes ruumides ainus elanik, peaksin end siin kodusemalt tundma.

Vesi voolab kannu. Vaatan oodates oma peegeldust. Ma püüan naeratada nii, nagu peaksin Mabeli saabudes naeratama. Naeratust, mis annaks edasi nii tervitust kui ka kahetsust. Naeratust, mille taga oleks sügavam tähendus, mis ütleks talle kõik, mida mul on vaja talle öelda, ilma et peaksin neid sõnu tegelikult ütlema. Keeran kraani kinni.

Oma toas lülitan keedukannu sisse ja võtan kollase kausi restilt, kuhu selle eile kuivama panin. Valan sellesse müslit ja kogu allesoleva piima, mis minu ja Hannah’ laudade vahele paigutatud väikses külmkapis leidus. Täna joon oma hommikuteed mustana.

Seitsme ja poole tunni pärast saabub Mabel. Lähen ukse juurde, et näha tuba sellisena, nagu tema seda näeb. Õnneks on Hannah toale värvi lisanud, kuid kulub vaid hetk, et märgata kontrasti tema ja minu toapoole vahel. Kui minu taim ja kausid välja arvata, on isegi mu laud tühi. Kaks päeva tagasi müüsin kõik oma eelmise semestri õpikud tagasi ja ma tõesti ei taha, et ta näeks raamatut üksindusest. Pistan selle kappi – seal on piisavalt ruumi –, ja kui uuesti ukse juurde lähen, seisan silmitsi kõige hullemaga: minu laua kohal oleval teadetetahvlil pole ainsatki asja. Oma naeratusega ei saa ma ehk midagi suurt ette võtta, aga tahvliga saan midagi ikka ära teha.

Nii paljudes ühikatubades olen ma käinud küll, et teada, mida teha. Ma olen saanud küllaldaselt Hannah’ seina vaadata. Mul on vaja tsitaate lauludest ja raamatutest ja kuulsustelt. Mul on vaja fotosid ja meeneid, vanu kontserdipileteid, tõendeid mingitest sõpradevahelistest naljadest. Suuremat osa neist asjadest mul ei ole, aga pliiatsite ja paberiga ning printeriga, mis meil Hannah’ga kahepeale on, saan ehk asja parandada. On üks laul, mida oleme Hannah’ga hommikuti kuulanud. Kirjutan pähe kulunud refrääni lilla pliiatsiga paberile ja lõikan siis paberist ringikujulise tüki välja.

Surfan tükk aega internetis, et leida head pilti Kuust.

Keaton, tüdruk, kes elab minust kaks tuba edasi, on õpetanud meile igasugu asju kristallide kohta. Tal on aknalaual terve kollektsioon, mis alati valguse käes sillerdab. Leian ühe Josephine’i-nimelise naise blogi, kus ta selgitab vääriskivide ja kristallide raviomadusi ja kuidas neid enda kasuks toimima panna. Ma leian pilte püriidist (kaitse), hematiidist (hoiab jalad maas), jadeiidist (meelerahu). Meie värviprinter klõpsab tööle ja vuriseb.

Ma kahetsen, et oma õpikud nii ruttu tagasi müüsin. Mul olid nii paljudel märkmepaberid vahel ja nii paljudel lehekülgedel õrnu pliiatsisirgeldusi. Ajaloos oli meil loeng kunsti- ja käsitööliikumise kohta ja seal olid just sellised ideed, mis mulle meeldisid. Teen otsingu William Morrisest, loen essee essee järel, püüdes leida tema tsitaatide seast oma lemmikuid. Kirjutan mõned neist välja, kasutades iga tsitaadi jaoks eri värvi pliiatsit. Prindin need välja ka, kasutades eri fonte, et näha, kas tekstiread paistavad trükituna paremad. Teen veel ühe otsingu sekvoiade kohta, tahan leida pilti, millel oleks niisugune puu, mida mina mäletan, ja satun lõpuks ühe sekvoiade ökosüsteemi dokumentaali peale, millest saan teada, et suvel koguvad California sekvoiametsad suurema osa vajaminevast veest udu kaudu ja et need on elupaigaks tähnilisele ojalikule, kellel puuduvad kopsud ja kes hingab naha kaudu. Prindin ühe pildi tähnilisest ojalikust rohelise sambla taustal, ja kui printer töö lõpetab, arvan, et sellest piisab.

Laenan peotäie Hannah’ knopkasid ja sätin kõik väljatrükitud ja kirjutatud tsitaadid ja pildid teadetetahvlile ning astun siis sammukese tagasi. Kõik tundub kuidagi liiga täpne, liiga uus. Iga paberileht on samasugune: valge. Ei loe, et tsitaadid on huvitavad ja pildid kenad. See on masendav.

Ja nüüd on kell juba peaaegu kolm ja ma olen kõik need tunnid vastu taevast visanud ning mul on järsku raske hingata, sest kell on varsti pool seitse. Mabel tunneb mind paremini kui keegi teine kogu maailmas, hoolimata sellest, et me pole möödunud nelja kuu jooksul sõnagi rääkinud. Jätsin suuremale osale tema sõnumitest vastamata, kuni ta lõpuks loobus. Ma ei tea, kuidas tal Los Angeleses läheb. Tema ei tea, kes on Hannah või millistes loengutes ma käin või kas ma olen magada saanud. Aga tal piisab heita vaid üks pilk mu näole, et teada, kuidas mul läheb. Võtan kõik oma teadetetahvlilt maha ja viin paberid maja teises tiivas asuvasse tualetti, kus ma need prügikasti viskan.

Teda ma juba ära ei peta.

___

Liftiuksed avanevad, kuid ma ei astu sisse.

Ma ei teagi, miks ma pole kunagi liftide pärast muretsenud. Nüüd, päevavalgel, kui Mabeli saabumine on nii lähedal, saan aru, et kui see praegu rikki läheb, kui ma üksinda sinna sisse kinni jään ja mu mobla seal sees levi ei leia ja mitte keegi häirenupu vajutamisele ei vasta, jään ma sinna päris pikaks ajaks lõksu, enne kui majahoidja selle peale tuleb, et minu vastu huvi tunda. Vähemalt päevadeks. Mabel jõuaks siia ja kedagi poleks talle ust avamas. Ta taoks vastu ust, kuid isegi mina ei kuuleks teda. Viimaks läheks ta tagasi taksosse ja ootaks lennujaamas, kuni saab pileti mõnele lennule, mis ta koju viiks.

Ta arvaks, et see oli peaaegu ennustatav. Et ma valmistan talle pettumuse. Et ma keeldun end näitamast.

Nii vaatan ma, kuidas uksed uuesti kinni lähevad, ja suundun treppide poole.

Tellitud takso ootab õues, mootor töötab ja ma võtan ette teekonna ühiselamu fuajeest üle ragiseva jäise tänava, tänulik Hannah’le saapapaari eest, mis on küll tsipake väikesed, aga mille ta käskis mul vastu võtta, kui esimene lumi maha sadas. („Sul pole õrna aimugi,” ütles ta mulle.)

Taksojuht astub välja ja avab mulle ukse. Ma noogutan talle tänulikult.

„Kuhu sõidame?” küsib ta, kui me mõlemad istume autos, kus küte on maksimumi peale keeratud, hingame habemevee ja kohvi liisunud lõhna.

„Stop & Shoppi,” ütlen ma. Mu esimesed sõnad kahekümne nelja tunni jooksul.

Toidupoe päevavalguslambid, kõik ostjad ja nende kärud, nutvad lapsed, jõulumuusika – see oleks liig mis liig, kui ma ei teaks täpselt, mida osta tahan. Aga ostmine on lihtne. Võimaitselised mikrolaineahju popkornid. Soolapulgad. Piimašokolaadi trühvlid. Kakaopulber. Greibimaitseline gaseeritud vesi.

Kui ma tagasi taksosse ronin, on mul kolm rasket kotti toitu täis, seda on piisavalt, et jaguks terveks nädalaks, kuigi ta on siin ainult kolm päeva.

Ühisköök on teisel korrusel. Mina elan kolmandal ja ma pole kööki kunagi kasutanud. Minu jaoks on see koht, kus tüdrukud küpsetavad filmiõhtuteks brownie’sid, või kokkusaamiskoht sõpradele, kellel tuleb aeg-ajalt tuju ise süüa teha, vahelduseks ühiselamu sööklas pakutavale toidule. Ma avan külmiku ja avastan, et see on tühi. See tehti vist vaheajaks tühjaks. Kodukorra järgi peame kõigile asjadele oma nimetähed, toanumbri ja kuupäeva peale kirjutama. Kuigi ma olen siin ainuke, sirutan käe markeri ja kleeplindi järele. Peagi on külmkapi kolmest riiulist kaks täis toiduaineid, mille siltidel on minu nimi.

Üleval oma toas laotan kõik snäkid Hannah’ lauale laiali. See on külluslik vaatepilt, täpselt nagu ma lootsin. Ja siis sumiseb mu telefon – sõnum.

Ma olen kohal.

Kell pole veel kuuski – mul peaks olema veel vähemalt pool tundi; ja ma ei saa parata: kerin enda piinamiseks läbi kõik need sõnumid, mis Mabel mulle saatnud on. Küsib, kas mul on kõik okei. Ütleb, et mõtleb minu peale. Tahab teada, kus kurat ma olen, kas ma olen vihane, kas me saame rääkida, kas ta saaks külla tulla, kas ma igatsen teda. Kas mäletad Nebraskat? küsib ta ühes neist, viidates meie plaanile, mida meil polnud kavaski ära teha. Neid on tohutult, terve rida vastamata sõnumeid, mis täidavad mu süütundega, kuni mu käes helisema hakanud telefon mu tagasi olevikku toob.

Ma võpatan, vastan.

„Tere!” ütleb ta. See on esimene kord, kui ma pärast kõike juhtunut tema häält kuulen. „Ma olen all ja siin on kuradi külm. Kas lased mu sisse?”

Ja siis olen ma fuajee ukse juures. Meid lahutab vaid ukse klaastahvel ja mu värisev käsi, kui ma ukseluku liblikat keeran. Ma puudutan metalli, kuid vaatan enne talle otsa. Ta puhub kätele, et sooja saada. Ta on pilgu kõrvale keeranud. Ja siis pöörab ta pead ja meie pilgud kohtuvad ja ma ei kujuta ette, kuidas sain ma eladeski mõelda, et suudan naeratada. Ma suudan vaevu luku liblikat keerata.

„Ma ei saa aru, kuidas keegi saab nii külmas kohas elada,” ütleb ta, kui ma ukse lahti tõmban ja ta sisse astub. Ka siin all on jube külm.

Ma ütlen: „Minu toas on soojem.”

Sirutan käe ühe ta koti järele, ettevaatlikult, et meie sõrmed kokku ei puutuks. Mul on koti raskuse üle hea meel, kui me liftiga üles sõidame.

Jalutuskäik koridoris on vaikne, ning siis jõuame minu ukseni, ja kui tuppa astume, asetab ta kohvri maha, raputab mantli seljast.

Siin on Mabel, minu toas, kolme tuhande miili kaugusel kohast, mis oli meie kodu.

Ta näeb mu ostetud snäkke. Iga viimane kui üks on tema lemmik.

„Niisiis,” sõnab ta. „See on vist täitsa okei, et ma tulin.”