Читать книгу Meiega on kõik korras - Nina LaCour - Страница 3

Lõpuks on Mabel üles sulanud. Ta heidab oma mütsi Hannah’ voodile, võtab punase-kollasekirju salli kaelast. Ma võpatan tema riiete tuttavlikkuse peale. Kõik minu rõivad on uued.

„Ma sunniksin sind mulle ekskursiooni tegema, aga ma ei lähe mingi hinna eest enam sinna välja,” ütleb ta.

„Jah, palun selle pärast vabandust,” ütlen ma, pilk endiselt tema sallil ja mütsil kinni. Kas need on sama pehmed, nagu ma mäletan?

„Sa palud ilma pärast vabandust?” Tema kulmud on kerkinud, tema hääletoon narritav, aga kui ma ei tule ühegi nutika vastuse peale, jääb küsimus õhku rippuma, meeldetuletus vabandusest, mille järele ta päriselt tulnud on.

Kolm tuhat miili on pikk teekond, et kuulda, kuidas keegi vabandust palub.

„Nii, millised su õppejõud on?”

Õnneks suudan talle rääkida oma ajalooõppejõust, kes ropendab loengutes, sõidab mootorrattaga ja näeb välja pigem inimesena, keda võid kohata baaris, mitte loengusaalis. See teema ei tee mind andekaks vestlejaks, aga vähemasti oskan küsimusele vastata.

„Alguses arvasin ma, et kõik minu õppejõud peavad tsölibaati,” ütlen ma. Ta naerab. Ma ajasin ta naerma. „Aga siis nägin ma seda tüüpi ja ta purustas selle illusiooni.”

„Mis hoones tema loengud on? Me võime teha aknaekskursiooni.”

Ta on minu poole seljaga, kui uurivalt mu kooli hooneid silmitseb. Mul kulub liiga pikk hetk, et tema kõrvale akna juurde minna.

Mabel.

New Yorgis. Minu toas.

Väljas katab lumi muruväljakuid ja pinke ja majahoidja pikapi kapotti ja puid. Kõnniteede ääres helendavad tänavalambid, kuigi siin pole mitte kedagi. Niimoodi paistab kõik isegi veel tühjem. Nii palju valgust ja täielik rahu.

„Seal.” Näitan näpuga kõige kaugema hoone poole, mis on pimeduses vaevu näha.

„Ja kus su kirjanduse loengud toimuvad?”

„Siinsamas.” Näitan näpuga naabermajale.

„Mis loenguid sa veel võtad?”

Näitan talle spordihoonet, kus ma igal hommikul ujumas käin ja püüan, seni edutult, liblikujumises paaristõmbeid selgeks saada. Ma käin ujumas ka hilisõhtuti, aga seda ma talle ei ütle. Basseinis on vesi alati 27 kraadi. Sisse hüpates on tunne, nagu sukelduksid tühjusesse, mitte selline jäine šokk, mida olen alati tundnud. Pole nii külmi laineid, et mind tuimaks teha, ega ka nii tugevaid, et mind endaga kaasa tõmmata. Õhtuti on ujula vaikne ja ma ujun ringe ja siis lihtsalt hõljun veel, vaatan lakke või sulen silmad, kõik helid udused ja kauged, vetelpäästja minu üle valvamas.

See aitab mul rahulikuks jääda, kui paanika peale surub.

Aga kui aeg on liiga hiline ja ujula juba suletud ning ma ei suuda mõtteid peatada, on Hannah see, kes mind rahustab.

„Ma lugesin just kõige huvitavamat asja,” ütleb ta mulle oma voodist, õpik põlvedel puhkamas. Ja siis loeb ta mulle mesilastest, heitlehistest puudest, evolutsioonist.

Mul kulub tavaliselt natuke aega, et kuulamisele keskenduda. Aga kui ma kord teda kuulan, saan teada tolmeldamise saladustest, et mesilaste tiivad löövad kakssada korda sekundis. Et puud ei heida lehti maha mitte aastaaegade, vaid sademete hulga järgi. Et enne meid oli siin midagi muud. Ja lõppeks tuleb miski meie asemele.

Saan teada, et ma olen imepisike tükike imepärases maailmas.

Sunnin end meenutama, jälle, et ma olen ülikoolis ühiselamutoas. Et mis on juhtunud, on juhtunud. See on möödas. Kahtlused trügivad sisse, kuid ma kasutan meie voodeid ja laudu ja kappe, meid ümbritsevat nelja seina, teine teisel pool meie tuba elavaid tüdrukuid ja nende naabertubades elavaid tüdrukuid, kogu ühiselamut ja ülikoolilinnakut ja New Yorgi osariiki, et kahtlusi eemale peletada.

Meie olemegi tõelised, kinnitan endale, kui magama jään.

Ja siis, kell kuus hommikul, kui ujula uksed avab, lähen ma ujuma.

Liikumine kutsub mind tagasi maa peale. Mabel lükkab juukseid kõrva taha. „Kus söökla on?” küsib ta.

„Seda ei ole siit aknast näha, aga see on ühiselamu taga, teisel pool sisehoovi.”

„Milline see on?”

„Viisakas.”

„Ma mõtlen inimesi. Kuidas seal olla on?”

„Üsna uimane. Ma istun tavaliselt koos Hannah’ ja tema sõpradega.”

„Kes on Hannah?”

„Mu toakaaslane. Kas sa näed seda teravatipulise katusega hoonet? Nende puude taga?”

Ta noogutab.

„Seal on mu antropoloogialoengud. See on vist mu lemmikaine.”

„Päriselt? Mitte kirjandus?”

Noogutan.

„Õppejõu pärast?”

„Ei, nad mõlemad on head,” ütlen ma. „Kirjanduses on kõik lihtsalt liiga… mitmetähenduslik vist.”

„Aga see sulle ju meeldibki. Kõik need erinevad tõlgendused.”

Kas see on tõsi? Ma ei mäleta.

Kehitan õlgu.

„Aga sinu põhiaine on ikka inglise keel?”

„Ei, ma pole veel otsustanud,” ütlen ma. „Aga olen üsna kindel, et ma lähen loodusteadustesse üle.”

Ma vist näen ärritust üle ta näo sähvamas, kuid siis ta naeratab mulle.

„Vetsud?”

„Tule, ma näitan.”

Ma juhatan ta nurga taha, siis tulen oma tuppa tagasi.

Kolm päeva tundub järsku nii pikk aeg. Hoomamatu, kõik need minutid, mis me peame Mabeliga täitma. Kuid siis näen voodil tema salli, selle kõrval mütsi. Võtan need kätte. Need on isegi pehmemad, kui ma mäletasin, ja need lõhnavad roosivee järele, mida Mabel ja ta ema igal pool kasutavad. Iseendal ja autodes. Kõigis nende maja heledates tubades.

Ma hoian neid käes ja hoian ka siis, kui kuulen Mabeli samme, teda lähenemas. Hingan sisse roosi, Mabeli naha maalähedast lõhna, kõiki neid tunde, mis me koos tema kodus veetsime.

Kolmest päevast kindlasti ei piisa.

„Ma pean oma vanematele helistama,” ütleb Mabel ukselt. Ma panen ta asjad tagasi. Kui ta nägigi, et ma neid käes hoidsin, ei tunnista ta seda. „Ma saatsin neile lennujaamas sõnumi, aga nad on kogu selle asja pärast nii närvis. Nad muudkui õpetasid mind, kuidas lumega sõita. Mina muudkui kordasin: „Ma ei hakka seal autoga sõitma.””

Ta tõstab telefoni kõrva äärde, kuid isegi toa teisest otsast kuulen ma, kui nad vastu võtavad, kuulen mõlema, Ana ja Javieri häält, ülevoolavad ja murekoormast vabanenud.

Põgus fantaasia: Mabel ilmub uksele, märkab mind. Ta istub minu kõrvale voodile, võtab mütsi ja paneb selle kõrvale. Võtab mu käest salli ja keerutab selle ümber mu kaela. Võtab mu käed ja soojendab neid oma käte vahel.

„Jah,” ütleb ta, „lend läks hästi… ma ei tea, see oli üsna suur… Ei, nad ei pakkunud süüa.”

Ta vaatab mulle otsa.

„Jah,” ütleb ta. „Marin on siinsamas.”

Kas nad tahavad minuga rääkida?

„Ma pean ühte asja kontrollima,” lausun ma talle. „Tervita neid minu poolt.”

Lipsan uksest välja ja lähen trepist alla kööki. Avan külmiku. Kõik toiduasjad on täpselt nii, nagu ma need jätsin, kenasti sildistatud ja ritta sätitud. Me võime teha ravioole ja küüslaugusaia, ubade ja riisiga quesadilla’sid, juurviljasuppi, kuivatatud jõhvikate ja sinihallitusjuustuga spinatisalatit või tšillirooga maisileivaga.

Ma veedan köögis piisavalt kaua aega, nii et kui tuppa naasen, on Mabel kõne lõpetanud.