Читать книгу Huligaani tagasitulek - Norman Manea - Страница 10

D-Day, O-päev, kolmapäev, 1988. aasta 20. jaanuar. Otsustav päev. Olin juba aasta otsa transiitlinnas logelnud. Olin kõike üha edasi ja edasi lükanud, kuni saabus hetk, mil enam midagi edasi lükata ei saanud. „Otsus on hullusehetk,” sosistas Kierkegaard. Ka otsustamatus näis samasugune. Otsustamatuse hullus kestis üle aasta, pärast seda, kui oli kestnud terve elu.

Mängus oli ühtekuuluvuse väiklus, ei midagi enamat, selle naeruväärsus, ei midagi enamat. Kangelane oli kahvatu, rõhutud jandist, mis oli ta tema enda paroodia peategelaseks valinud. Üks nii paljude seas, kes igal sekundil planetaarsesse segistisse paisatakse. Kas ta polnud veel vabanenud ahtast nahast, milles elutses? Kas ta polnud veel unustanud minevikku, ehkki oli unustanud näod, mida oli kohanud tund aega tagasi?

„Teie. Tulge komisjoni ette.”

Sinise kostüümiga naine muudkui andis talle märku. Ta haaras portfelli, tõusis pingilt, kus istus veel viis kössis kogu.

„Kõigepealt räägite Prantsusmaa esindajaga. Kui olete lõpetanud, tulge minu juurde tagasi.”

Ta läks vasakpoolse ukse juurde. Kolm sammu, ta oligi toas. Kirjutuslaua taga istuv kuivetu mees palus tal enda vastas istet võtta. Ta istus, portfell süles.

„Kas te eelistate rääkida saksa keeles?” küsis prantslane saksa keeles. „Või pigem prantsuse keeles?”

„Võime ka prantsuse keeles rääkida,” vastas taotleja saksa keeles.

„Tore, tore,” jätkas naeratav ametnik prantsuse keeles. „Peaaegu kõik rumeenlased räägivad prantsuse keelt, eks ole? Minu rumeenlastest sõpradel pole Pariisis kohanemisraskusi.”

„Jah, rumeenlastel on prantsuse keelt kerge omandada,” kinnitas rumeenlane prantsuse keeles.

Ta vaatas vastas istuvat meest tähelepanelikumalt. Kõik meie aja küsitlejad on küsitletavatest nooremad, mõtles rumeenlane rumeenia keeles.

Vastas istuval ametnikul oli kitsas nägu, peenike esileulatuv nina, arukad mustad silmad, tihedad juuksed, meeldiv noore inimese naeratus. Lipsusõlm oli madalal, sinise särgi kaelus avatud, tumesinine pintsak oli eest lahti ja rippus kondistel õlgadel sundimatu elegantsiga. Meeldiv tuttav hääl, jah, meeldiv ja tuttav.

„Ma rääkisin eile teist ühe rumeenlannaga. Ma teadsin, et meil seisab täna ees see jutuajamine, küsisin, kas ta tunneb teid.”

Taotleja ei reageerinud. Oli lihtsalt prantsuse keeles vait, keeles, milles talle oli äsja üllatus tehtud.

Vastas istuv ametnik pani suitsu põlema ja surus mõlemad peopesad vastu lauaserva. Ta naaldus kergelt nahast pöördtooli leenile; näis, et ta tunneb end seal suurepäraselt.

„Te pole tundmatu. Eile teie esitatud andmeid, nende raamatute pealkirju lugedes ... olin kokkusattumusest vapustatud.”

Öeldes „nende raamatute”, oli mees laualt taotleja kaardi tõstnud. Ta hoidis seda õhus, pani oma kohale tagasi. Järgnes pikk tõlkimatu vaikus. Tükk aega hiljem moodustas prantslane taas galliapäraselt meloodilise lause.

„Ma tean romaani „Vangid”^[1.].”

Teadmise täiuslik rütm toa täiuslikus vaikuses meenutas vehklemismatši. Kas mõõgad andsid märku: „Touché”?^[2.]

„70. aastate keskpaiku ...” jätkas pariislane. „70. aastate keskpaiku käisin Pariisi ülikoolis rumeenia keele kursusel.”

Taotleja võttis prillid ja puhastas neid.

„Tsensuurist oli palju juttu. Tsensuurist ja šifreerimisest. Totalitaarse süsteemi šifreeritud kriitika?! Vangide ... salakeel.”

Taotleja pigistas portfellisanga. Vale! ... oleks ta tahtnud kõigis keeltes hüüda. Nüüd oli kindel, et tema vastas ei istu tavaline diplomaat. Kas Lääs ei erinenudki Idast? Needsamad vihjed, meelitused, lõksud? ... Kas kodakondsusetu, kes oli keeldunud tehingust rahvusliku kuradiga, pidi nüüd leppima alatu elukutse esindajate rahvusvaheliste teenustega? Kas temast oli veel enne kodakondsusetu tunnistuse hankimist saanud haavatav vang? Nimetu paaria, keda šantažeeritakse ja kellega manipuleeritakse juba esimesel teekäänul?

„See on mulle suur üllatus,” kohmas ta viimaks prantsuse keeles. „Ma ei teadnud, keegi ei rääkinud mulle ... ma ei teadnud, et raamat Pariisi jõudis.”

„Jah, see oli ka mulle üllatus. Kujutlege vaid: ma näen sellel kaardil nime ...”

Ametnik tõstis kandidaadi kaardi taas laualt ning pani jälle tagasi.

„Ma näen nime, raamatute pealkirju ... Te peaksite Prantsusmaale elama asuma, mitte Saksamaale.”

„Te peaksite Prantsusmaale elama asuma” ... nõuanne, lubadus, šifreeritud tehing, millele vihjatakse? Teda koheldi südamlikult kui tuntud, lugupeetud inimest, keda austatakse teiste trikkidega kui plebeisid.

„Te teate, et rumeenlasele on kõige lihtsam paopaik Prantsusmaa. Te soetate peagi sõpru. Hakkate prantsuse keeles kirjutama nagu nii paljud teie kuulsad eelkäijad ...”

Jah, küsitleja ei teadnud mitte ainult romaani „Vangid” pealkirja ning teemat, vaid ka Ionesco-Ciorani-Eliade-kolmikut, rääkis Princesse Bibescost, meenutas koguni Princesse de Noailles’d ja Princesse Vacarescot, talle meeldis ikka ja jälle la Grande Princesse’i ja la Petite Princesse’i juurde naasta, ta oli kuulnud isegi Benjamin Fondane’ist^[3.], oli hästi valmistunud. Jutuajamine järgis lõpuni ühte ja sama šablooni. Enne lõpetamist kolis küsitleja küsitletava kõrvale, teisele poole lauda. Viimased südamlikkuse ilmingud: visiitkaart Berliini- ja Pariisi-aadressiga, ettepanek koos õhtut veeta, lubadus toetada, igati toetada, „igati toetada”, kui vaja, olgu siin, Berliinis, või veelgi enam Pariisis. Igaks elujuhtumiks ... „Igaks elujuhtumiks, ükskõik milliseks, ükskõik millal,” sosistasid sõnad, naeratus, diktsioon. Kätt surudes vaatas prantslane talle heldinult otse prilliklaasidesse: esialgu oleks meeldiv veeta koos õhtu kohas, kus saatus oli neile andnud üllatava võimaluse tuttavaks saada.

Monsieur Le Grand Ami ei saatnud teda mitte ainult ukseni, vaid ka ooteruumi, kus istus tumesinise seelikuga dispetšer. Mees teatas, et see ja see härra, tema sõber, on lõpetanud kohtumise Prantsusmaa võimudega ja võib minna kahe teise Lääne-Berliini valitseva liitlasriigi jutule.

Sakslannast sekretär ei ilmutanud ladinlaste süükaasluse ees vähimatki nõrkuse märki ... Ta ootas osavõtmatult, kuni prantsuse keele kõnelejad olid lahkunud.

Vasakpoolne uks pandi kinni, kandidaat jäeti ootama. Tõstnud viimaks pilgu suurele päevinäinud portfellile, mida anonüümne ootaja süles hoidis, teatas sekretär napilt saksa keeles:

„Kõik! Olete lõpetanud.”

Võõras vaatas kella. Kümne minuti pärast kaksteist, tal oli hea meel, et ta oli lõpetanud.

„Homme hommikul kell kaheksa ukse juures, kus koostatakse nimekirju. Kell üheksa olge siin, toas number 135.”

Külm päikesepaisteline päev. Ta sõitis bussi, seejärel trammiga. Kella kahe paiku jõudis ta oma elupaika.

Transiitlinna jõudmisest oli möödunud aasta. Vabadusesaarel tundis ta end algusest peale nagu kala vees. Värvilised reklaamid, küllus ja ükskõiksus muutusid vähehaaval tavapäraseks võõrale, kes oli eilseni harjunud vaid pimeduse ja külmaga, järelevalvajate ja valemängijatega. Vabadus lummas ja hirmutas teda. Tagasi minna ei saanud, ka ei paistnud ta taassünniks valmis olevat. Liiga palju ebakindlust ja takistusi. Raku ainevahetus oli pannud ta seal, tikutoosis, kus ta oli elanud koos pettumuste ja illusioonidega, end tundma tähtsana ja ainulisena. Kaotada keel, millesse eluaastad olid üksteise järel oma sõnumi jätnud? Enesetapp, üpris sarnane naasmisega enesetapu sooritanud Kodumaale – nii tundus talle.

Erikomisjoni ette astumise eelne öö oli raskem kui pikad otsustamatuseööd, mis olid teda piinanud aastal, mil ta, samuti talveööl, vabadusesaarele sööstis. Milliseid rõõme ja riukaid teispoolne maailm talle ka ei paku, jääb ta jõnglaseks, kes õpib vanuigi kurttummade keelt, seniilseks vanakeseks, kes on sunnitud tänulikkusest nõretavaid lapselikke kogelusi kuuldavale tooma.

Läbi valge ööudu seletas tema silm Transiitlinna elegantseid hooneid ja bulvareid. Kaugelt kostis peomuusikat. Kunstnike ja salakuulajate ülerahvastatud kindluses kees pingeline ööelu. Talle tundus, et ta näeb Suurt Müüri, mis kaitses vabaduse enklaavi ümbritseva vangidemaailma eest ning müüritagust vanglat vabadusepisikute eest.

Ja oli öö ja oli päev ja tuleb ka järgmine päev. Veel paar sammu, viiekümneaastane sünnib uuesti viimse kohtupäeva järgses maailmas, mille nimeks saab alates homsest, 1988. aasta 21. jaanuarist, Teispoolsus.

Diivanil pikutades silmitses ta kalendri punasega ääristatud ruutu. Ta tõusis, tõmbas ruudule veel kord punase ääre ümber ning kirjutas suurelt ja punaselt 20. jaanuari kohale, mis hakkas lõpule jõudma: MARIANNE! Ta silmitses viivu oma saavutust. Ei, ta ei olnud rahul. Ta tõmbas punased tähed punasega maha. Ta kirjutas, sedakorda kalendrilehe allserva: FRANCE! Siis, naeratades nagu laps, kes on rahul tädile visatud vingerpussiga, pressis ta juba kirja pandud sõna ette veel mõned tähed: Anatole. Anatole FRANCE. Ta heitis uuesti diivanile. Ta lebas tükk aega, tõstetud paremas käes prantslase visiitkaart.

Veeta Pariisi esindajaga õhtu, mitu õhtut? Kas ta saaks kõikide kahtlustuste Jormaniast kaasa toodud kahtlustusest terveks? Oleks vaja aega ja teisi kohtumisi. Ta polnud püüdnud austajaga isegi kirjanduslikku vestlust arendada. Mis keeles oli too tema raamatut lugenud? Ta rebis visiitkaardi imetillukesteks tükkideks – tõend, et ta ei mõistnud veel Vaba Maailma pakutud tehingute eeliseid.

Järgmisel päeval, 1988. aasta 21. jaanuaril asus võõras kesklinnast, Kurfürstendammilt teele äärelinna poole, kus asus püha Kolmepoolne Komisjon. Ta ootas kannatlikult, portfell süles, toa number 135 ukse taga pingil. Kell veerand kaksteist osutas proua dispetšer tummalt paremale, Ameerika uksele.

Ta astus kolm sammu ja oligi toas. Laua taga istuv noor kiilas mees palus tal enda vastas toolil istet võtta. Ta istus, portfell süles.

„Kas te räägite inglise keelt?” küsis ameeriklane oma Ameerika inglise keeles.

„A little^[4.],” vastas taotleja põiklevalt esperanto keeles.

„OK, võime ka saksa keeles rääkida,” jätkas ameeriklane oma Ameerika saksa keeles. „OK?”

Taotleja noogutas jaatuse märgiks. Ta silmitses tähelepanelikult vastas istuvat meest: veelgi noorem küsitleja kui eelmisel päeval. Tugev, laiade revääridega kohvikarva ülikond selga topitud. Valge särk, kinnine pingul kaelus, jäme valge kael. Mustad uurivad silmad, lühikesed käed. Jäme kuldsõrmus vasakus, kuldsulepea paremas käes, kuldsed nööbid valgetel mansettidel, mis pintsakuvarrukatest kaugele välja ulatusid.

„Pass.”

Sõjaväelase hääl, nagu ka kombed.

Taotleja kummardus tohutu suure portfelli kohale, mis tal süles oli. Ta võttis välja paberitest pungil rohelise kausta ning selle vahelt rohelise passi. Eksamineerija uuris seda pikkamisi, leht-lehelt.

„See pole esimene reis Läände.”

Taotleja ei kommenteerinud kommentaari. Suurvõim silmitses teda pikalt ning katkestas toas heljuva läbipaistva vaikuse taas otsustavalt.

„Te olete varem kahel korral Läänes käinud. Ja ühe korra Iisraelis.”

Vaikus muutus raskemaks.

„Kust reisiraha saite?” kuulis taotleja vaikust väikesteks tükkideks rebitavat. „Teil Idas pole vahetusraha. Kui just valitsus ei anna. Valitsus annab, kui on huvitatud.”

„Ma ei reisinud valitsuse rahadega,” ruttas kahtlusalune protestima. „Lääne sugulased saatsid mulle raha.”

„Sugulased? Helded inimesed ... Kus, mis riikides?”

Reisija ei lubanud kahtlasel vaikusel veelgi kahtlasemaks muutuda, luges kiirelt üles riigid, kus pagulaste suguselts oli peavarju leidnud.

„Ameerika Ühendriikides ka?” muutus Ameerika Ühendriikide esindaja lustakaks. „Kus? Millised sugulased?”

„Naiseõde. Abiellus kümme aastat tagasi ameeriklasega. Kahe ameeriklase, kümneaastase tütre ja nelja-aastase poja ema.”

„Ja Berliin, kuidas te Berliini saite? Ega ometi sugulased seda linna valinud. Vaevalt Berliin neile eriti armas on.”

Sedakorda vaikus venis ja ameeriklane paistis rahul olevat.

„Ma tulin siia Saksa riigi stipendiumiga, nagu oma isiklikul kaardil mainisin.”

„Jaa, jaa, mainisite,” möönis ametnik ja tõstis kirjutuslaualt kausta, hoidis seda mõne hetke üleval, pani siis jälle lauale ja lükkas eemale, nagu poleks sel tähtsust.

„Võidetult võitjale pakutud stipendium? Kas võime nii öelda?”

Paistis, et ta ei kiirusta Saksamaa teemat lõpetama, vaenlast polnud ju kerge võita ... Ta näis vihjavat, et see ühendab teda, noort ameeriklast, tema vastas istuva eaka idaeurooplasega.

Süüstipendium? Jah, nii oli mitmel korral arvanud ka stipendiaat ise. Stipendium, mida pakkusid võidetud ellujäänutele, keda neil polnud õnnestunud hävitada? Kaotuse osaliseks saanud jõuka Saksamaa stipendium alati alistatud, vaesusse ja pagendusse määratud Idale? Pärast sõda, olgugi ahenenud piirides, jäi Saksamaa – endise vapi ja hümniga – usinate ja tublide sakslaste maaks. Isegi Baierimaa ei saanud pärast sõda juutide omaks, nagu olid ette näinud need, kes väitsid, et Goethe ja Bismarcki maad hakkavad valitsema surmalaagrite ellujäänud. Uued prohvetid olid veendunud, et ellujäänud nõuavad sakslastelt tõendeid kolm põlve kestnud juudilembuse kohta, enne kui neile katastroofi tagajärjel kaotatud Saksa kodakondsuse tagasi annavad.