Читать книгу Huligaani tagasitulek - Norman Manea - Страница 5

Seinasuurusest aknast tulvab sisse eedenlik kevadevalgus. Toas on mees, kes silmitseb kümne korruse kõrguselt Paradiisi saginat. Teise maailma hooned, sildid, jalakäijad. In paradise one is better off than anywhere else^[1.], peaks kordama ka sel hommikul.

Tänava vastaspoolel seisab tohutu suur punane hoone. Näha on lasterühmi tantsu- ja võimlemistunnis. Broadway ja Amsterdam Avenue ristmikul ummikusse jäänud kollased taksorivid uluvad hüsteeriliselt hommiku joobnud metronoomi taktis. Vaatleja aga uurib juba taevast, tühjust, pikkamööda aega õgivat kõrbet, hiiglasuuri pilvetermiite.

Poole tunni pärast on ta tänavanurgal neljakümne kahe korruselise hoone ees, kus ta elab. Mitte ainustki stilistilist aktsenti, lihtne geomeetria: peavari, ja kõik, üksteise otsa laotud korterikarbid. Stalinistlik korrusmaja ... pomiseb mees. Ei, stalinistlikud korrusmajad sellistesse kõrgustesse ei küündinud. Siiski stalinistlik, kordab mees järelpõlve dekoori põlastades. Kas temast saab sel hommikul taas mees, kes ta oli üheksa aastat tagasi? Kas ta on nagu toonagi surmajärgse elu uudsusest jahmunud? Üheksa aastat nagu üheksa kuud üsas tulvil üllatusi, millega tema seiklus täidab nüüd seda uhiuut hommikut nagu alguste-eelses alguses.

Vasakul sinine silt ja sellel suurte valgete tähtedega RITE AID PHARMACY, apteek, kust ta korrapäraselt ravimeid ostab. Ühtäkki – sireen! Viis tuletõrjeautot, metallkindlused, on pasuna- ja trummihelide ning härjamöirete saatel tänava vallutanud. Ennäe, põrgutulesid tuleb ette ka Paradiisis. Ei midagi tõsist, kõik saab silmapilk jälle korda: näe, fotolabor, kus ilmutatakse tema uute dokumentide standardpilte. Selle kõrval vaateaken võileibadega, kollane silt SUBWAY, seejärel boheemlaste kohvik STARBUCKS. Muidugi McDONALD’S, valgete tähtede ja suure kollase M-tähega punane silt. Metallukse ees teksaste ja mustade tossudega eideke, valge panamakübar silmile tõmmatud, kepp paremas, suur roheline kott vasakus käes, ja kaks pikka habetunud mustanahalist kerjust, kummalgi käes valge plasttops. Pakistanlase ajalehekiosk, indialase tubakapood, Mehhiko restoran, kleidipood, korealase suured korvid puuviljade ja lilledega, melonid ja arbuusid, mustad, punased ja rohelised ploomid, Mehhiko mangod ja Haiti mangod, kollased, valged ja punased greibid, viinamarjad, porgandid, kirsid, banaanid, Fuji õunad ja Granny Smithi õunad, roosid, tulbid, nelgid, liiliad, krüsanteemid, suured ja väikesed, metsa- ja aialilled, valged, kollased, punased. Madalad majad ja kõrged majad ja veel kõrgemad majad, mitmesugused stiilid, proportsioonid ja saatused, Uue Maailma, Vana Maailma ja surmajärgse elu paabel. Punase särgi ja punase mütsiga tilluke jaapanlane vaarub kahe raske, pakke täis koti vahel. Heledapäine habemega mees, lühikesed püksid jalas ja piip suus, kahe roheliste lühikeste pükste, mustade päikeseprillide ja väikeste seljakottidega tohutu suure blondiini vahel. Pikka kasvu sale neiu, paljajalu, lühikesed punased juuksed, läbipaistev särgik, ülinapid püksid nagu viigileht, suurt kasvu kiilas mees, kaks väikest last süles, lühike turd mees, mustad vuntsid ees ja kuldkett kaelas. Kerjused, politseinikud ja turistid – keegi neist pole asendamatu. Amsterdam Avenue ja 72. tänava rist, Verdi Square’i väike haljasala, kolmest küljest metallaiaga piiratud kolmnurkne rohulapp. Keskel valgest kivist soklil redingoti, lipsu ja kaabuga härra Giuseppe Verdi oma ooperitegelaste keskel, kelle peal puhkavad Paradiisi leebed varesed. Aia ees pinkidel surelik lihtrahvas, pensionärid, tõbised, hulgused, kes pajatavad otsekui kelmiromaanist pärit seiklustest ning nosivad tuutust praekartuleid või haukavad tänkjat pitsat.

Paradiisis on kõik olemas: toit, rõivad ja ajalehed, madratsid, vihmavarjud, arvutid, kingad, mööbel, veinid, ehted, lilled, prillid, heliplaadid, lambid, küünlad, lukud, ketid, koerad, eksootilised linnud ja troopilised kalad. Ja kaupmehed, narrid, politseinikud, juuksurid, saapapuhastajad, raamatupidajad, libud, kerjused, igat sorti näod ja keeled, vanused, pikkused ja keharaskused asustavad uskumatut hommikut, milles ellujäänu pühitseb uue elu üheksandat aastat.

Viimse kohtupäeva järgses maailmas on vahemaad ja keelud kaotatud, teadmise viljad on kättesaadavad taskuekraanil, surematuse puu pakub oma vilju kõikides apteekides, elu veereb kaelamurdva kiirusega, tähtis on vaid hetk, hetkepikkune olevik. Ennäe, jälle kõlab põrgu sireen! ... Seekord polnud tegemist tulekahjuga. Valge boliid jättis endast õhku veresõõri, punase risti ja punase kirja: KIIRABI.

Ei, surmajärgses elus polnud millestki puudu, mitte millestki. Mees tõstis pilgu taeva poole, mis tõotas imet. Lämbe õhk, betoonist risttahukad lubasid näha vaid killukest taevast. Paremal varjas vaadet üks fassaad. Pikk, pikk kohvipruun, sinise vihmaveetoruga ääristatud sein. Vasakul kollane müür. Läikival kuldseks värvitud tagapõhjal säravsinine sõnum: DEPRESSION IS A FLAW IN CHEMISTRY NOT IN CHARACTER.^[2.]

Hoiatus või teade, raske öelda. Mees jääb vaatama, pea kuklas, pilk püha teksti tulpadel, astub virgunult sammu tagasi, liigub taas mööda Amsterdam Avenue’d. Viimse kohtupäeva järgse elu eelis: immuunsus. Sa pole enam kõigi pisiasjade ahelais nagu esimeses elus, veered osavõtmatult eemale.

Jalakäija liigub Barney Greengrassi suunas. „See koht meenutab sulle endist elu,” oli üks sõber lubanud.

Amsterdam Avenue hooned pärinevad minevikust, vanad punakad, pruunikad, hallikad majad, neli-viis-kuus korrust, mustad metallrõdud, aja jooksul mustunud tuletõrjeredelid. Raudteejaama kvartal, sellise mulje oli too vana maailma meenutav Upper West Side’i piirkond talle esmapilgul jätnud. Selle üheksa või üheksakümne aasta jooksul, mis ta oli siin elanud, oli siiski juurde siginenud kõrgeid, üha kõrgemaid hooneid, mille kõrval isegi neljakümne kahe korruseline hoone, kus ta elas, näis kehva stalinistliku saavutusena ... jah, see sõna tuli jälle pähe, asja ees, teist taga.

Alumisel korrusel ärid nagu vanasti: FULL SERVICE JEWELERS, UTOPIA RESTAURANT, AMARYLLIS FLORIST, LOTTO, SHOE STORE, ADULT VIDEO, CHINESE DRY CLEANING, NAIL SALON, ROMA FRAME ART, MEMORIAL: RIVERSIDE MERMORIAL CHAPEL, 76. tänava rist. Majast ilmub jämedate jalgade ja pikkade mustade juustega neiu. Lühikeste mustade varrukatega must kleit, mustad sukad, paksude mustade klaasidega päikeseprillid. Kolm ilmatu pikka musta, mustade klaasidega autot otsekui hiiglasuured surnukirstud. Välja astuvad elegantsed mustade ülikondade ja mustade kaabudega härrad, mustade kleitide ja mustade kübaratega elegantsed daamid, pidulike matuserõivastega noored. Metronoom on taas kellelegi igavikutundi tiksunud. Elu on liikumine, ta pole seda unustanud, eemaldub kiirelt. Samm, teine, kõik – väljaspool ohtu.

OTTOMANELLI. Kaks puupinki, teine teisel pool sissekäiku. Parempoolsel pingil vana naine. Vitriini katva päikesevarju rohelisel kangal kiri: OTTOMANELLI BROS SINCE 1900. Valvas pilk naabrinnat jälgimas, räntsatab mees väsinult vasakpoolsele pingile.

Vana naine vaatab tühjusse, ent paistab mehe liigutusi märkavat. Näib, nagu nad oleksid teineteise ära tundnud. Mees tajub tuttava inimese juuresolekut nagu mõnel õhtul tubades, mida täidab ühtäkki sulnis kaitsev vaikus, mähkides ta ootamatult endasse. Kuid kunagi pole seda juhtunud tänaval, päeva melus.

Naine on tõusnud, mees laseb tal mõne sammu eemale minna, hakkab naise selja taga möödaniku aeglases rütmis astuma. Kahvatud kondised jalad, peenikesed sääred. Lühikesed läbipaistvad sokid, kerged kontsata kingad otsekui kalossid. Lühikeseks lõigatud hallid juuksed. Luised kookus õlad. Õhukesest ruudulisest kangast sirge lühikeste varrukatega kleit, punased ja oranžid triibud sinisel põhjal. Vasakus käes kilekott nagu toona. Paremas käes kokkurullitud hall villane jakk nagu kunagi ammu.

Mees kiirendab sammu, möödub naisest, keerab äkki ringi, nad seisavad vastamisi. Võpatas! Võib-olla oli ta ära tundnud tundmatu, kes OTTOMANELLI sissekäigu juures roidunult teisele pingile räntsatas. Ka mees võpatas. Nagu välk selgest taevast, pingil, restorani ees – viirastus!

Kõnnak, siluett, kleit, jakk, lühikeseks lõigatud hall juus otsekui parukas, vaid vilksamisi nähtud nägu. Laup, kulmud, silmad ja kõrvad nagu toona, lõug samuti. Üksnes suu polnud enam laitmatu joonega, nüüd oli see vaid kriips, liiga pikad kontuurita huuled. Nina oli laitmatu kuju kaotanud, laiemaks läinud. Lõdva kortsus nahaga vana kael.

Nüüd jälitab ta naist eemalt. Siluett, kõnnak, hoiak, tuvastamiseks pole vaja väliseid tunnuseid, kõik on sinus, teada, vankumatult, sul pole vaja tänaval travestiat jälgida. Mõtteisse vajunud ja hajameelne mees rahuneb, lummutis on kadunud, nagu ta soovis.

Lõpuks, 86. ja 87. tänava vahel, on sihtpunkt – BARNEY GREEN-GRASS. Akna juures toolil losutab omanik, küür ja kõht laia valgesse pikkade varrukate ja kuldnööpidega särki riietatud. Kaela ei ole, pead katab hall juus, nina, suu, laup ja kõrvad on kindla joonega. Valge kitliga müüja vasakul Salam-Halva vaateakna taga. Teine müüja paremal leiva-kringli-kukli-pirukapoe vaateakna taga. Mees tervitab vanaldast omanikku ja tolle kõrval istuvat noort meest, kellel on kummagi kõrva ääres telefon. Ta läheb vasakpoolsesse ruumi, restorani.

Seinaäärses lauas tõstab pikk kõhn prillidega mees pilgu ajalehest. Järgneb tavapärane küsimus: „Kuidas elad, lapsuke?” Tuttav nägu, tuttav hääl ... pagulased on selliste hetkede eest tänulikud.

„Kuidas elad, lapsuke, mis uudist?”

„Ei midagi! „The social system is stable and the rulers are wise,” nagu ütleb meie kolleeg Zbigniew Herbert. „In paradise one is better off than in whatever country.”^[3.]”

Romaanikirjanikku ei vaimusta luuletajad, õnneks jätavad värsid proosa mulje.

„Kuidas elad? Siinsed uudised, mitte Varssavi omad.”

„Tähistan! Üheksa aastat paradiisis. 1988. aasta 9. märtsil sattusin merehädalisena Uude Maailma.”

„Lastele meeldivad peod. Barney on pidude pidamiseks hea koht. Kõik getomälestused. Oj, main jidiše mame^[4.] ... Vana Maailm ja vana elu.”

Ta ulatab mulle kilemapi menüüga. Jaa, geto ahvatlused: Pickled Herring in Cream sauce. Fillet of Schmaltz Herring (very salty). Corned beef and eggs. Tongue and egg. Pastrami and egg. Salami and eggs. Home made chopped chicken liver. Gefilte fisch with horseradish.^[5.] Linnumaks pole siiski hanemaks ja Ameerika inkubaatorilind pole Ida-Euroopa päritolu, ka kala ega munad ei ole Vanast Maailmast. Jõupingutused on siiski tõelised, nagu ka minevik, nagu ka selle aseained. Russian Dressing igal pool, Russian Dressing ... Roast Beef, Turkey, Cole Slaw^[6.] ... Jah, identiteedi müüt, ellujäämise keelde transkribeeritud mälestuste surrogaadid.

Noor, pikk, ilus kelner. Ta tunneb kuulsa romaanikirjaniku kohe ära: „Ma lugesin teie viimast raamatut, sir.” Paistab, et Philip pole meelitatud, ka ei häiri teda semulikkus. „Tõesti? Ja kas meeldis?” Noormehele meeldis, aga vähem, pidi ta tunnistama, kui eelmine, see palju erootilisem raamat.

„Tore, tore,” kiidab autor pilku tõstmata. „Too mulle muna lõhega ja apelsinimahl. Ainult munavalge, ilma kollaseta.”

Kelner astub kliendi kaaslase juurde. „Teile?” – „Sedasama, sedasama,” kuulen end kogelemas.

„Kuidas Barney köök sulle meeldib?”

Barney Greengrass aimas usinasti Ida-Euroopa juudi kööki järele, aga mineviku maitse saavutamiseks ei piisa praetud küüslaugu lisamisest ega selliste nimetuste kirjapanekust nagu bagelid ja knish^[7.].

„OK, võid vastamata jätta. Mida sa otsustasid, kas sõidad Rumeeniasse?”

„Ma pole otsustanud.”

„On sul hirm? Kas sa mõtled Chicago mõrvale? ... See professor ... mis ta nimi oligi? Chicago professor.”

„Culianu, Ioan Petru Culianu^[8.]. Ei, mina pole Culianu. Ma pole transtsendentaalsuse õpilane, ka pole ma Õpetajat reetnud, samuti pole ma juuditarisse armunud kristlane, kes on valmis juudi usku astuma. Mina olen kõigest vaene nomaad, mitte renegaat. Renegaati tuleb karistada, samal ajal kui mina ... olen kõigest vana nuhtlus. Ma ei suuda üllatusi valmistada.”

„Üllatustest ma ei tea, aga nuhtlus olid sa küll. Kahtlusalune muutub kahtlustavaks. Ega see ka mingi eelis ei ole.”

Professor Ioan Petru Culianu mõrvati päise päeva ajal Chicago ülikooli ruumides kuus aastat tagasi, 1991. aasta 21. mail. Pealtnäha laitmatu kuritegu: üksainus kuul lasti kõrvalkabiinist pähe professorile, kes istus Divinity Schooli professorite tualettruumis plastpotil. Mõrva lahendamata mõistatus sünnitas muidugi oletusi: noore professori Culianu suhted oma õpetaja, rumeenlasest usundiloolase Mircea Eliadega, tänu kellele Culianu Ameerikasse tuli, suhted Chicago rumeenlaste kogukonnaga, Rumeenia eksiilkuningaga, parapsühholoogiaga, mis teda painas. Muidugi olid veel sidemed leegionäridega. Raudkaardil, äärmusparempoolsel rahvuslaste liikumisel, mille liikmeid nimetati leegionärideks ja mida Mircea Eliade 30. aastatel toetas, oli Chicago rumeenlaste kogukonnas pooldajaid, aga Culianu kavatses Õpetaja poliitilise mineviku kriitiliselt ümber hinnata.

Aastal 1991, mil toimus mõrv Chicago ülikoolis, ilmus ajakirjas The New Republic, tõsi küll, minu kirjutis Eliade leegionäri-perioodist. Selle tõttu võttis FBI minuga ühendust ning andis nõu olla ettevaatlik suhtlemisel kaasmaalastega, ja mitte ainult nendega.

Ma ei arutanud oma ameeriklasest sõbraga seda teemat esimest korda. Culianu, Eliade, Sebastian^[9.], Eliade juudist sõber, kerkisid viimastel kuudel sageli meie vestlustes üles.

Sedamööda, kuidas minu Bucureşti-sõidu aeg lähenes, käis Philip üha agaramalt peale, et ma oma kõhkluste ja rahutuse olemuse sõnastaksin. See ei õnnestunud, asjalood olid ähmased ... Ma ei teadnud, kas püüdsin vältida kohtumist iseendaga, kes ma minevikus – seal – olin, või ei talunud ma, et mulle võidakse omistada uus kuvand, mida ehivad maapao loorberid ja isamaa hädad.

„Ma saan mõnest põhjusest aru. Küllap on ka teisi. Kuid reis raviks su viimaks Ida-Euroopa sündroomist terveks.”

„Võib-olla. Ma pole siiski naasmiseks valmis. Ma ei ole mineviku suhtes veel küllalt ükskõikne.”

„Just nimelt! Pärast reisi oled. Need, kes on naasnud, on terveks saanud.”

Jõudsime jälle vanasse surnud punkti. Seekord käis Philip peale.

„Aga taaskohtumine sõpradega? Vanad tuttavad paigad? ... Sa ütlesid, et saad mõne sõbraga kokku, ehkki tunned, et pole valmis. Möödunud nädalal rääkisid kalmistust. Ema hauast.”

Sugenes pikk vaikus.

„Ma nägin teda. Täna hommikul. Pool tundi tagasi. Olin teel siia. Ühtäkki istus ta pingil. Amsterdam Avenue’l. Ottomanelli-nimelise restorani ees puupingil ...”

Me mõlemad jäime jälle vait. 79. tänaval läksime lahku nagu ikka. Philip keeras vasakule, Columbus Avenue poole, mina astusin mööda Amsterdam Avenue’d 70. tänavani, stalinistliku korrusmajani, mis polnud stalinistlik.

1 Paradiisis on parem kui kusagil mujal. (Ingl) Vihje poola luuletaja Zbigniew Herberti (1924–1998) luuletusele „Aruanne paradiisist”. – Z. Herbert. Valitud luuletused, 2008, lk 146. Tlk Hendrik Lindepuu. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]

2 Depressioon on keemia, mitte iseloomu viga. (Ingl) [ ↵ ]

3 „Ühiskonnakord on püsiv ja valitsused mõistlikud / tõepoolest on paradiisis parem kui ükskõik millises riigis.” Z. Herberti luuletusest „Aruanne paradiisist”. Tlk H. Lindepuu. [ ↵ ]

4 Oi, mu juudi ema. (Jidiš) [ ↵ ]

5 Marineeritud heeringas koorekastmes. Rasvaheeringafilee (väga soolane). Soolatud veiseliha munadega. Keel munaga. Suitsuliha munaga. Salaami munadega. Kodune linnumaks. Täidetud kala mädarõikaga. (Ingl) [ ↵ ]

6 Vene kaste, veisepraad, kalkun, kapsa-porgandisalat. (Ingl) [ ↵ ]

7 Bagel – vesikringel, knish – täidisega kukkel. [ ↵ ]

8 Rumeenia kirjanik ja usundiloolane (1950–1991). [ ↵ ]

9 Mihail Sebastian, õige nimega Iosif Mendel Hechter (1907–1945) oli juudi päritolu rumeenia kirjanik. [ ↵ ]