Читать книгу Huligaani tagasitulek - Norman Manea - Страница 7

Niipea kui olin Barney Greengrassist väljunud, meenusid mulle ohvitser Portofino nägu ja siluett. Lai nägu, rauge pilk, hoolikalt kammitud juuksed. Väikesed käed, väikesed jalad, sõbralik naeratus. Tumesinise ülikonna ja valge lipsuga väike habras mees.

Õige varsti pärast vestluse algust ruttas ta mulle teada andma, et oli enne uue elukutse omandamist olnud lütseumi keemiaõpetaja. Rõivastus sarnanes Rumeenia Securitate ametniku omaga, kombed üldsegi mitte. Heasoovlik, lugupidav, julgeolekutöötajale omase salakavaluse või matslikkuseta. Ta jättis mulje, nagu tahaks sind kaitsta, mitte sulle hirmu nahka ajada või sind ähmastesse pettustesse meelitada nagu sotsialistliku riigi hagijas.

Tegelikult aga ei pakkunud ta mulle mingit kaitset. Ei bulletproof vest’i^[1.], ei ihukaitsjat, isegi mitte üksikutele naistele soovitatavat aerosooli, millega kallaletungija välkkiirelt pimestada. Tema vaoshoitud ja sõbralikud soovitused sarnanesid vanaema elutarkade nõuannetega: vaadaku ma tänaval, kas näen läheduses ühte ja sama inimest, vahetagu ma jalutuskäikude marsruuti ja kellaaega, kui ajalehti ostmas käin, ärgu avagu kahtlasi ümbrikuid. Ta ei lisanud isegi sõnapaari lay low^[2.], nagu tavaliselt tehakse. Ometi andis ta mulle visiitkaardi, millele kirjutas koduse telefoninumbri hädaolukordade puhuks. Talisman, mille ta oli mulle andnud, ei kahandanud siiski mu enesessesüüvimust, hajameelsust seltskondlikul suhtlemisel. Närvilisus ja rahutus, vastuoksa, kasvasid.

Ohvitser Jimmy Portofinoga kohtumise põhjuseks oli minu essee, mis oli ilmunud The New Republic’us ning milles käsitleti Eliade „õnnelikku süüd” 30. aastatel, see tähendab tema suhteid Raudkaardiga, millel on Ameerikas ja Rumeenias jüngreid ka praegu. Kirjutis puudutas ohtlikku teemat, nagu Culianu mõrv oli tõendanud. Bardi kolledži juhtkond palus omaenda rumeenlasest professori kaitseks abi FBI-lt.

Alles mõni aasta pärast kohtumist FBI-ga sain anonüümse sõnumi Kanadast. Käekiri ümbrikul oli mulle võõras ja grafoloogiast ei teadnud ma midagi. Sees oli ainsagi sõnata postkaart. Viskasin ümbriku minema, ent hoidsin postkaardi alles: Marc Chagall „Le Martyr”, Kunsthaus Zürich. Juudi variant ristilöömisest, nagu näib. Märter polnud naeltega risti löödud, vaid keset põlevat platsi käsist-jalust tulba külge seotud, esiplaanil peategelased: ema, viiuldaja, templiõpetlane oma õpilastega. Noore, habeme ja küljelokkidega juudi Kristuse nägu – pogrommikujund. Mitte leina klišeeks muutunud holokaust, vaid Ida-Euroopa pogrommi õudus. Ma ei osanud sõnumit dešifreerida. Ähvardus või, vastupidi, solidaarsusavaldus? Ma vaatasin kirjutuslauale pandud postkaarti sageli.

Möödus kuus aastat, mind ei ähvardatud ega mõrvatud, kuid teotustes, millega mind austas enne 1989. aastat Rumeenia kommunistlik ajakirjandus – „parteivastane”, „kodumaatu”, „kosmopoliit” –, ja kommunismijärgse ajastu mõnitustes – „reetur”, „Jeruusalemma kääbus”, „Ameerika agent” – leidsin pigem ühisjooni kui erinevusi. Kas ma sellepärast tundsingi, et ei suuda kodumaad külastada?

Philipist lahku läinud, naasin Ottomanelli pingi juurde, kus alles tund aega tagasi oli minevik mind kätte saanud. Kas mul oleks lihtsam olnud mõne Ameerika politseinikuga rääkida? Vähemasti Culianu küsimus oleks neile arusaadav olnud: lähedalt, tualettruumi kõrvalkabiinist tulistatud kuul, väikesekaliibrine revolver, Beretta 25, mida hoidis vasakus kinnastamata käes arvatavasti mitteameeriklane. Surmav haav: „occipital area of the head, 4-andhalf inches below the top of the head and one-half inch into the right of the external occipital tubical”.^[3.] Elukutseline mõrvar, hukkamisstiilis roim, koht – WC-kabiin, päev – õigeusu kiriku püha Constantinuse ja Helena päev, Ioan Petru Culianu ema nimepäev.

Kas Jimmy Portofinole meenuks tapetu ühtäkki vananenud nägu, justkui oleks surm talle järsku kakskümmend aastat lisanud? Ameerika politseil oli kindlasti teavet Chicago rumeenlaste kohta, kes toetasid Raudkaarti, politsei teadis, et just sellesse linna pages kunagi Raudkaardi salapärase kapteni Corneliu Zelea Codreanu tütretütar, ja seal elas vanaldane Alexandru Ronett, Eliade arst ja tulihingeline leegionär. Kahtlus langes Rumeenia Securitatele ja selle sidemetele Chicago leegionäridega. Ilmselt oli politseile teada ka Culianu elulugu ja kiri, milles ta kahetses, et aukartus Eliade ees tegi temast ebakriitilise jüngri. Culianu, isatapuks valmistuv õpilane? Ta tunnistas, et tema mentor „oli Raudkaardiga lähedasem, kui mulle meeldinuks arvata”. Culianu ilmumine kuningas Mihai kõrvale ei äratanud muidugi sümpaatiat ei leegionärides ega Rumeenia Securitate töötajates, nagu ka mitte kavatsus abielluda juuditariga ja võtta vastu judaism. Surmaeelsel aastal mõistis Culianu avalikult hukka Raudkaardi „terroristliku fundamentalismi” ja kommunismijärgse aja salapolitsei, Rumeenia kommunismi ja Rumeenia kultuurilise natsionalismi.

Kas Ameerika politsei teadis mõrvatud professori painetest: maagia, ettekuulutused, ekstaasikogemus, parapsühholoogia? ... Aga Rumeenia natsionalistide reaktsiooni tema tapmisele? „Gangsterite linna kolinud manulise võigas kuritöö avalikustatakse iiveldama ajavas kaitsekõnes tollele ekskremendile, kelle peale ei tõmmatud piisavalt vett surmavas WC-s, mille oli justkui saatus ise talle ette valmistanud,” kirjutas nädalaleht România Mare Culianu nekroloogi kohta. Räpast natsionalistlikku hüsteeriat levitav kõmuline nädalaleht oli pärast 1989. aastat mindki jubedate epiteetidega üle külvanud, aga seda tegi too väljaanne ka varem, siis kui kandis nime Săptămâna ja oli omalaadne kommunistliku Securitate „kultuurileht”. Kas ohvitser Portofino teadis, et Culianu tapmist ülistava România Mare numbri said otsekohe, ette tellimata, peaaegu kõik Ida-Euroopaga tegelevad Ameerika asutused? Võib-olla saatis ajalehe seesama Securitate?

Kas peaksin nüüd, enne kodumaale naasmist, talle Chagalli „Märtrit” kirjeldama? Valgesse mustade triipudega tallitisse^[4.] riietatud geto poeg sündmuste keskmes. Näis, et tema käsivarred polnud seotud mitte nööriga, nagu olin algul arvanud, jalad ka mitte, vaid pigem peenikeste tefillinirihmadega^[5.]. Leekide ja suitsuga kaetud taevas on tumepunane kitsetall ja kuldne kukk, tuleriida lähedal ema või mõrsja, viiuldaja, vanamees raamatuga. Kas see postkaart tähendab ähvardust või solidaarsusavaldust? Ma pole renegaat, härra Portofino, ka mitte usuvahetaja, ma ei saa pettumust valmistada neile, kes pole minusugusele niikuinii mingeid lootusi pannud!

Kas härra Portofinot oleks huvitanud kodumaale naasmise hirm? Jah, paistis, et Culianu kartis nagu minagi naasmist kodumaale, mis oli saanud tema isamaaks rohkem kui kakssada viiskümmend aastat tagasi, kui tema kreeklastest esiisad Osmani impeeriumi vaenamise eest pagesid. Rumeeniast, mida ta armastas, mille keeles ta üles kasvas, sai talle järk-järgult Jormania. Culianu kirjeldas seda kahes kergelt Borgese-mõjulises kvaasifantastilises proosaloos.

Esimeses loos tegi Nõukogude Liidu makulistlik^[6.] impeerium Jormania salakuulajatega koostööd kohaliku diktaatori ja tema naise, seltsimees Mortu^[7.] tapmiseks ning kehtestas pornograafia ja laskekomandode „banaanidemokraatia”.

Teises jutus kirjeldati revolutsioonijärgset tõelust läbi väljamõeldud arvustuse väljamõeldud autori väljamõeldud mälestustele, milles kujutati võltsrevolutsiooni, millele järgnes võlts üleminek võltsdemokraatiale, endiste Securitate töötajate kiire rikastumine, sünged mõrvad, korruptsioon, demagoogia, endiste kommunistide koostöö Puukaardiga, uue parempoolse äärmusrühmitusega. Väljamõeldud tunnistaja väljamõeldud mälestustes meenutati ka türannist „Juhi” ja proua Mortu võltsprotsessi ning kiiret hukkamist, riigipööret, võltsmärtrite matuseid, ninapidi veetud rahvast ... Uus juht, härra President, seltsimees Presidendi mõrtsukas, kommenteeris olukorda tavapärase kohaliku huumoriga: „Kas see siis polegi rahva põhiülesanne?” See tähendab – petta saada.

Selline on siis Jormania, härra Portofino! Teil on õigus, Culianut ei takistanud kodumaad külastamast mitte üleloomulikud jõud, vaid Balkani või Chicago Jormania. Kuid sõbrad, raamatud, armastus, naljad, laul – kuhu need siis jäävad ja kes saaks neid tähelepanuta jätta? Aga ema, kes meid sünnitas, meie tõeline Kodumaa? Millal saab neist kõigist lihtsalt leegionäride või kommunistide Jormania? Kas see võib juhtuda ükskõik kus, ükskõik millal, kas on nii, Jimmy? Nagu Culianu, nii olin õigupoolest ka mina väsinud Kodumaa vastuolusid uurimast. Mul oli temast erinev minevik ja ma ei kartnud Bucureştist pärit revolvrit. Pigem kartsin ahelate sasipundart, millest ma polnud vabanenud.

Ükski Ottomanelli restorani eest mööduv jalakäija ei sarnanenud mu FBI kaitseingliga ja ma polnud pettunud. Ma ei oodanud sel pingil, kuhu olin tükiks ajaks kivinenult istuma jäänud, õigupoolest ohvitser Portofinot, vaid kedagi teist. Too vestluskaaslane teadis minust palju rohkem kui mina ise, selgitusi poleks vaja olnud.

Kas ta mäletab veel kuuekümne kahe aasta tagust väikest köidet vanaisa raamatupoest?

Tema punaseks värvitud juuste ja süsimustade silmadega tädipoeg Ariel, mässajast boheemlane, luges laua ümber kogunenutele ette õhukeste roosade kaantega raamatukest, mille pealkiri oli „Kuidas minust sai huligaan”, nagu oleks see uimastite ja hüpnoosi käsiraamat. Lugeja onutütar, raamatukaupmehe tütar, lappas palavikuliselt lehti. Kommentaariks kordas Ariel ühte ja sedasama sõna: Ärasõit! Ikka ja jälle, kirglikult, ühtmoodi otsustavalt skandeerides, nagu oleks võinud leelutada sõnu „revolutsioon”, „pääsmine” või „uuestisünd”. „Nüüd, otsekohe, kuni veel on aega – Ärasõit!” Aeg-ajalt keeras Ariel köite ringi, silmitses pilkavalt kaanel olevat nime. „Sebastian, kuuled! Härra Hechter, niinimetatud Sebastian!”

Minu reisi ettevalmistuste juures polnud mitte Culianu, vaid üks teine surnu. Veel üks Mircea Eliade sõber teisest ajastust – Mihail Sebastian, kirjanik, keda olime meenutanud Barney Greengrassis hommikust süües ja kelle rohkem kui pool sajandit tagasi kirjutatud päevik oli äsja Bucureştis ilmunud. Postuumset raamatut ei saanud aga ammustele riiulitele asetada. Raamatupoodi polnud enam, vanaisa polnud enam, ka mitte tema õepoega Arieli. Mu ema, keda samuti enam ei olnud, oleks Sebastiani skandaali siiski meenutanud! Mu emal oli laitmatu mälu, on praegugi, selles ma ei kahtle.

Tüütu ja surematu antisemitism, mille uurimiseks pakkus head materjali ka fašismieelne Jormania, oli Sebastiani meelest „kannatuse perifeeria”. Väliseid ohte pidas ta armulikult algelisteks ja tühisteks, võrreldes lõõmava „sisemise ohuga”, mis on juudi hinge ümber piiranud. „Ükski rahvas pole oma tõelisi või kujuteldavaid patte tunnistanud suurema julmusega, keegi pole end pingsamalt varitsenud ja karmimalt karistanud. Piibli prohvetid on kõige raevukamad hääled, mis on maailmas iial kõlanud.” Need read pärinevad aastast 1935, kui välised ohud kuulutasid ette järgnenud puhastust.

„Meie kannatuse perifeeria?” hüüatas tuliselt Ariel, mu ema tädipoeg ja vanaisa õepoeg Jormania tillukeses raamatupoes 1935. aastal, aasta enne minu sündi.

„Kas selline on härra Sebastiani õpetus? Meie kannatuse perifeeria? Küll ta varsti näeb, millise perifeeriaga on tegemist!”

Aasta varem, 1934. aastal, seisis Sebastian silmitsi skandaaliga, mis järgnes, kui oli ilmunud tema raamat „Kaks tuhat aastat”; sellele oli eessõna kirjutanud tema sõber Nae Ionescu, kellest oli saanud Raudkaardi ideoloog. Eessõna autor nägi juudis kristlaste maailma parandamatut vaenlast, kes tuleb hävitada.

Sebastian, keda ründasid kristlased ja juudid, liberaalid ja ekstremistid, vastas hiilgava esseega „Kuidas minust sai huligaan”. Kaines ja täpses tonaalsuses kinnitab autor taas siiralt juutide kannatuse „vaimset autonoomiat”, „traagilist närvi”, vastuolu „rahutu tundlikkuse ja halastamatu kriitikameele”, „kõige külmema intellekti ja kõige ohjeldamatuma kirglikkuse” vahel.

Huligaan? See tähendab: marginaalne, neutraalne heidik? Iseennast, „Doonau juuti”, nagu talle meeldis end nimetada, kirjeldas Sebastian selgelt: „Ma pole pooldaja, olen alati teisitimõtleja. Ma usaldan vaid üksikisikut, aga teda usaldan täiesti.”

Niisiis, teisitimõtleja isegi teisitimõtlejate sektis? Nagu ema hästi teab, leidsin end taas neis lapsikustes, nagu ka getost pääsemise pakilisuses ... Justkui oleks seal härra Sebastiani ja mind avasüli oodanud sõbrad, mitte järjekordsete getode komet. Eneseväsimus, nagu ütles Sebastian ... Mu emal polnud vaja „ühtekuuluvust” defineerida, ta lihtsalt elas selles müstilise fatalistliku usuga, mis ei välista ei erutust ega masendust.

„Meie oleme meie ja nemad on nemad,” mäletad? „Meil pole põhjust neile vimma kanda ega neilt rõõmustamist oodata. Ega nende õudusi unustada.”

Hüsteeria, mida tekitasid need klišeed minus kolmeteistkümneaastaselt, kahekümne kolme ja kolmekümne kolme aastaselt ja alati, ei kahandanud kindlameelsust, millega ema end ikka ja jälle määratles. Karakter kui tragöödia, ütlevad vanad kreeklased – seda nägin ma iga päev nii perekonna neurootilises matriarhaadis kui ka kollektiivses „identiteedis”.

Ärasõit – jah, Arielil oli õigus. Aeg veenab kunagi ka mind, nii sa kordasid, aeg sunnib mind oma viga tunnistama, laia ilma minema, aga liiga hilja. „Siis on hilja ja siis on õhtu,” nagu ütles luuletaja. Siis on hilja ja siis on õhtu ja sa lahkud siit, küll näed.

Kas luuletajad näevad prohvetitest selgemini? Sebastiani päevik, mis ilmus nüüd, 1997. aastal, pool sajandit pärast autori surma, kirjeldab „ohte”, mille põhjustasid sõbrad, kellest olid saanud vaenlased. „Rahutu õhtu ... seletamatud ähvardused. Nagu poleks uks korralikult kinni, nagu paistaksid aknaluugid läbi, nagu muutuksid seinadki läbipaistvaks. Ükskõik kust, iga hetk, võivad sisse tungida mine tea millised ohud, mille lähedust ma tegelikult kogu aeg tajun.”

Sõitsin viimaks ära, sõitsin ära! Tundsin süümepiina, et ma polnud seda varem teinud, ja süümepiina, et viimaks siiski ära sõitsin.

1934. aastal kuulutas Sebastiani kangelane autori nimel: „Tahaksin näha antisemiitlikku seadust, mis suudab mu olemusest kustutada pöördumatu tõsiasja, et olen sündinud Doonau ääres ja armastan seda kanti ... Minu juudipärasele meeldumusele isiklikesse katastroofidesse seadis jõgi vastu oma kuningliku ükskõiksuse eeskuju.” 1943. aastal küsis kirjanik endalt: „Kas ma naasen nende inimeste juurde? Kas sõda möödub midagi purustamata? Toomata kaasa midagi pöördumatut, midagi vältimatut?” Sõja lõpul valmistus Hechter-Sebastian viimaks lahkuma „igavesest Rumeeniast, kus miski ei muutu”. Juudipärane meeldumus katastroofidesse näis Hudsoni ääres ravitavam kui Doonau ääres.

Surm takistas Culianut Rumeeniasse naasmast ja Sebastiani sealt lahkumast. Minuga mängis see nümfomaan teist mängu: pakkus mulle eelist olla turist omaenda järelpõlve seas.

Mitte ainult Doonaud, vaid ka Bukoviinat võib nimetada elulooks, milles sind enam ei ole. Keel, maastik, aastad ei kao väliste ohtude tõttu silmapilk. Kuid armastus Bukoviina vastu ei tee olematuks Jormaniat. Kus Jormania Rumeeniaga ühines ja kus sellest eemaldus? „Selles naerusuiste pamfletistide kultuuris pole miski tõsine, miski ei tee muret, miski pole tõsi. Eelkõige pole miski ühitamatu ...” Need on Sebastiani sõnad, millele oleks võib-olla alla kirjutanud ka Ioan Petru Culianu. „Mõiste, mis puudub meie avalikus elus, kõigis selle tahkudes täiesti: ühitamatus,” kordas kunagi kõrgelennuliselt ka mu ema noor tädipoeg Ariel.

„Ühitamatus on Doonau ääres tundmatu,” võinuksin koos nii paljude teistega vanade-uute kimbatuste dilemmat korrata. Välised ohud? Neid labasusi tutvustati mulle varakult. Ja õpetati hiljem üha uuesti ja uuesti. Ümberpiiratuna pole siiski lihtne nartsissistlikke kahtlusi ja pateetilist masohhismi vältida ... Tagakiusamine, jälle, ohvri kaebed? Nüüd, kus igaüks oma lipitud-lapitud ohvrioreooli tagasi nõuab, olgu ta mees, naine, biseksuaal, budist, rasvunu, jalgrattur ...?

Mask oli mulle näkku kleepunud. Klassikaline rahvavaenlane, Muulane! Olen alati olnud „teine”, olgu teadlikult või mitte, maskiga või ilma, ehkki ma ei samastanud end ei oma ema getoga ega ühegi identiteedi getoga. Eneseväsimuses ühinesid „välised ohud” sisemistega.

Kas hoiduda end näitamast nagu Schlemihl? Ilmuda välja vaid pimeduses, varjuta, identiteedita?

Siis vestleksin võib-olla loomulikult surnutega, kes mind taga nõuavad.

1 Kuulivest. (Ingl) [ ↵ ]

2 Varjus püsima. (Ingl) [ ↵ ]

3 Kuklapiirkond, neli ja pool tolli pealaest allpool ja poolteist tolli välimisest kukla väljavõlvumusest paremal. (Ingl) [ ↵ ]

4 Juutide palverõivas. [ ↵ ]

5 Nahkkarbike, milles on pühakirja tekstid ja mis kinnitatakse rihmadega ümber pea ja käte. [ ↵ ]

6 Ld *macula – plekk, laik, ka häbiplekk. [ ↵ ]

7 Surm või Surnu, Kooljas. (Rum) [ ↵ ]