Читать книгу Huligaani tagasitulek - Norman Manea - Страница 9

19. juuli 1986. Sünnipäevaõhtu. Külalisi kostitati aegsasti ja raskustega varutud Vene vodka ja Bulgaaria veini, Kreeka oliivide ja Rumeenia brõnsaga.

„Artistid tulevad, tähelepanu! / artistid käivad ukselt uksele, pärdikud, miimid / võltskäetud, võltslonkurid, võltskuningad ja -ministrid / tulevad keiser Augustuse / särast ja lõõmast joobunud pojad.” Külaliste seas on lonkav, higistav Luuletaja, minu sõber, läbipaistev värsileht hambus. Üksildane uje, pooleldi sant luuletaja tundis end ära ühe rumeenia rahvajutu tegelases: Poolinimene-Ratsa-Lombaka-Pooljänese-Seljas.

Lühike, tüse, heleda habemega, vaaruva kõnnakuga, vasakule kiivas lonkur. Leebe ja kartlik, omaenda kahepalgelisusest heitunud, valmis seda tunnistama, selle eest maksma, kui see on ellujäämise hind. Ta kannatas iga rea pärast, mille kirja pani või mis oli kirjutatud temast või tema sõpradest. Kirjastuse toimetajana, keda ajasid meeleheitele jagelused tsensuuri ja autoritega, sõlmis ta meelitusi ja emotsionaalset väljapressimist pruukides keerukaid tehinguid nende raamatute toetamiseks, millesse ta uskus.

Kannatused kirjutamise ja kannatused kirjutatu pärast olid võrreldavad vaid tema kiindumusega naisesse. Iulia pidi iga kahe päeva tagant taluma dialüüsi sotsialistlikus haiglas, vanade aparaatide ning sagedaste elektrikatkestustega. Koos Luule ja Neuroosiga, mida mõõdeti neelatud tabletikamalutega, oli Iulia poeedi igapäevase kangelaslikkuse mõõt.

Luuletaja higistas ohtralt nagu ikka. Ta muudkui pühkis laupa ja nägu suure valge taskurätikuga, mida ta laias tugevas kämblas hoidis. Ta polnud siiski pidulikku pintsakut seljast, pidulikku lipsu kaelast võtnud. Erutatud kohtumisest nii paljude lähedaste sõpradega ... luuletajate, kriitikute, proosakirjanikega ... pärdikute, miimide, võltskuningate, võltskäetute, keiser Loll-Augusti sõpradega, oli luuletaja koos Iuliaga raamatukogutoa kõrge, raamatuid täis seina äärde taandunud. Meid ühendasid raamatud, meid lähendas amet täis edevust ja ületrumpamist.

Sotsialismi kõikehõlmava kahtlustamise tingimustes olid kahtlusaluseks muutunud kõik: partei liikmed ja mitteliikmed, privilegeeritud ja tolereeritavad, võltskuningad, võltskäetud, võltspärdikud.

1986. aasta juulikuu õhtul pühitsesin seal, Bucureştis, Calea Vicroriei maja number 2 korteris number 15 ühe eluea lõppu. Mõned üksikud teadsid, et olin kuu aega tagasi Joyce’i pagulasest kangelase Leopold Bloomi sünnipäeva auks andnud sisse paberid reisiks Läände, ehkki ei teadnud ka ise, kuhu see mind viib.

Maapagu oli sellest suveõhtust möödunud kümnendi kiirelt neelanud. Nagu Vene matrjoškad, üks teise ja too järgmise ja veel järgmise samasuguse, veidi erineva, ent samasuguse sees, kõik suure vana paisunud tite sees, mis üha iseennast seedib.

Infantiilne nagu televisiooni talk-show’d, kus viiekümneaastased lapsed meenutavad tont teab millist viie- või viieteistkümneaastaselt juhtunud õnnetust? Lapsed, keda ei mõisteta, mehed, keda ei mõisteta, ja naised, keda ei mõisteta, ning ealine, sooline, usuline ja rassiline diskrimineerimine: Tagakiusamine! Planetaarsete halade repertuaar ... viieaastaselt saadud trauma kui selgitus immuunpuudulikkusele viiekümne-, kuuekümne- ja kuuesajaaastaselt? Iga tõeliselt küps inimene on selleks ajaks ammu tundetuse ninasarvikunaha ülle võtnud! Süümepiin, et sa pole õigel ajal Kodumaad maha jätnud, süümepiin, et sa lõpuni sinna ei jäänud? Seal ilmus esimest korda hieroglüüfide Kimäär, seal sõlmisin pakti, milles ei lubatud midagi, ent nõuti kõike. Proua Kunst jäi pärast nii kaua kestnud konkubiiniseisust endiselt kättesaamatuks ... vaid sõrmejälg siin-seal, mõnel harval nekroloogileheküljel.

Naasmiseelsetel nädalatel nägin taas elutee lookeid. Mulle meenusid toitude ja nalja maik, vein ja laul, mäed ja meri, armumised ja lugemine. Ja muidugi sõprus, mis valgustas nii paljusid ummikseise. Jah, minusugusel sissetungija märgi all sündinul polnud õigust Komorra rõõme unustada. Koha ja asukate võlu polnud pettekujutelm, seda võinuksin tunnistada. Seda koges ka Paul Celan oma sõjajärgsel Bucureşti-perioodil, „kalambuuriperioodil”, nagu ta seda hiljem lõbustatult ja hõllandusega nimetas. Samuti Tolstoi 1854. aastal umbes seitsme kuu jooksul, mis ta veetis Bucureştis, Chişinăus ja Buzăus ning paljudes teistes peatuspaikades. Võlu ja kurbuse segu ei jäänud märkamatuks tema noorele pilgule, mis ihkas raamatuid ja lihtsaid lihalikke seiklusi, mida painasid karakterite ja stiili viimistlemine, aga ka paljajalgne talunaine, kellele väljal ligi tikkuda, või õhtu bordellis.

Jah, hetke pinevus, elu kui hetk.

V-Day. Võidupüha! Need, kes olid tol 1986. aasta 19. juuli õhtul Bucureşti Calea Victoriei korterisse kogunenud, pühitsesidki seda – võitu. Mitu aastakümmet pärast esimest maapagu olin tõelise maapao lävel. Sünnipäevast sai paljude külaliste ja minu endagi teadmata lahkumise eelproov.

1945. aasta aprillis avastas Transnistria laagrist naasnud üheksaaastane poiss toidud, rõivad, kooli, mööbli, raamatud, mängud – rõõmu. Möödaniku õuduse tõrjusin ärritatult eemale – „getohaigus”. Terveks saanud, nagu arvasin, otsustasin jagada kõigi kaaskodanikega oleviku hiilgust, mida kommunistlik kodumaa meile kõigile nüüd kanooniliselt ja võrdselt võimaldas. Seejärel võttis kirjutamise Kimäär mu oma kaitse alla. 80. aastate alguses ei saanud auklik kalts enam tsirkuse viletsust varjata. Uus õudus polnud vana asendanud, vaid selle oma hõlma alla võtnud: need tegid koostööd. Kui ma selle avastusega lagedale tulin, leidsin end areenilt. Megafonid haukusid ikka ja jälle: võõras, võõras, võõrandunu, vastaline, ebapuhas ja vastaline. Osutusin taas kõlbmatuks Kodumaale, mida polnud väärinud ka mu esivanemad.

1986. aasta suvel lahkusin hirmutundega kommunistlikust õudusest ja natsionalistlikust õudusest, mille see oli üles ostnud. Olin taas nakatunud „getohaigusse”, mille vastu olin end immuunseks pidanud.

Järgmise kümne aasta jooksul muutus nii mõndagi, ka mina muutusin. Painav vastumeelsus ohvrirolli suhtes polnud siiski muutunud. Kas kuuluvusest vabanemine polnud mind vabastanud? ... Võitja oleks naasnud Jormaniasse tulvil enesekindlust ja usku oma uude identiteeti, võitjana, sest polnud enam kohta, mille ta oli hüljanud, uhkena selle üle, et temast oli saanud see, kelleks teda oli alati sõimatud, rõõmsana au üle kehastada tühisust ennast.

Kas kümme armsat komorralast esindavad tõelist Kodumaad? Sõbrad – neid oli üle kümne –, kes tähistasid 1986. aasta juulis minu viiskümmend aastat kestnud sõda?

Esimesena suri Iulia. Tsensuuri tõttu oli kirjadele, mille luuletaja Mugur^[1.] mulle pärast mu lahkumist saatis, alla kirjutanud Iulia ja need olid adresseeritud mu naisele Cellale. „Ma mõtlen teile suure armastuse ja üksildusega. Hei, lapsed, hakkame mängima! kõlab tänavalt hüüe. Kas me kunagi veel mängime? Ka luuletused on vananenud ja ma ei suuda enam kirjutada. Loodame sündmusvaest aastaaega.” Sotsialistlikus Jormanias polnud bensiini, sestap ka mitte taksosid. Mugur maksis ühele veoautojuhile, kes sõitis valge palee ehituse vahet, mida rajas endale Karpaatide Valge Kloun, ja soostus Iuliat haiglasse viima ning õhtul jälle koju tooma. Patsientide tulvas ja vaesuses virelevad haiglad, kütmata eluasemed, pimedad tänavad, tühjad poed ja apteegid.

„Ja ometi, armastus ... Nojaa, see pole üldistus,” kirjutas Luuletaja. „Nii nagu füüsikas on Ohmi seadus, kujutagem ette Inimese^[2.] seadust, une Loi de l’Homme: inimene on see, kes jätab endast maha suurema tühjuse, kui oli täius, mis esindas teda siis, kui ta oli olemas. Puudumine on pikaaegne valu – kord päevas, kord nädalas, mitu korda ... Kuid süda jääb üha vanemaks – ja ükski inimene ei suuda taluda enamat, kui üks inimene suudab. Kui kohmakalt oskasime sõbrad olla! Kui saaksime kõike otsast alata ... Nüüd seisame akna juures nagu lapsed ja anname vastasmaja asukatele sõbralikult märku. Kuid keset tänavat on Ookean.”

Mugur jooksis higistades arstide, õdede ja valvurite vahet, jagas kingitusi ja naeratusi, kummardusi ja oma raamatuid, mis olid pühendatud Bruno Schulzile^[3.] ja Poolinimesele-Ratsa-Lombaka-Jänese-Seljas. Sõge ponnistus elada, elada, et abikaasa elu pikendada. Poeet elas tänu Teisepoole-painele. Hind muudkui tõusis, ehkki elu väärtus üha kahanes.

Sellest, mis oli alati olnud luuletaja valus „Saatus”, sai kollektiivne saatus. See aga ei kergendanud tema koormat, nagu ta kirjutas: „Ma olen lombakas. Värisen ... Väriseval inimesel on tunne, nagu ta paljuneks; käsi, mis tahab haarata, pigistada, purustada – või hellitada –, läbib väga pika tee, enne kui sihtmärki tabab, siksakitava tee. Tunne, et ta on üksi, ent samas on ta väljakutäis inimesi, kes sirutavad käe õuna järele. Värin tuleb mu tahtest kaugemalt, aga see tahtest kaugemalt nõuab, et mind oleks palju; siit ka mu kunagi kirjas avaldatud mõte, et elu on enne ühe või teise kvaliteedi omandamist paljusus.”

Mulle meenus tihti see paljusus. Mugur manas selle esile mõistujutus paksust juudist, kes sööb tohutu palju ja läheb üha paksemaks, kuni omandab muret tekitavad mõõtmed. Kui temalt selle kohta küsitakse, vastab ta: „Kui mind põletatakse, tahan palju põleda, kaua kesta.”

Neuroosi ja hirmude tõttu läks luuletaja Mugur üha paksemaks. Värin läks hullemaks, nagu ka paanika, külmatunne, viletsus ja õud. Harvad, napid sõnumid täis hirmu järelevalvajate ees: „Meil pole erilist põhjust kurta.” Sõnal „erilist” oli kindlasti oma mõte: vältimatu polnud veel teoks saanud. „Jumal tänatud, meil pole erilist põhjust kurta” – nõnda kirjeldas Mugur Cella poole pöördudes ja oma väriseva käega Iulia nime alla kirjutades šifreeritult olukorda.

1989. aastal, pärast Iulia surma ja Punase Tsirkuse kokkuvarisemist sain esimese minu nimele saadetud kirja. „Kas me saame veel kunagi kokku? Mõni aasta tagasi olin terviklik inimene; mul oli 5-6 südant, niisama palju käe- ning jalapaare, ninasid, suid – nagu igal normaalsel inimesel, eks? Nüüd on mu südamed kas mulla all või laias maailmas. Ma püüan neid asendada, neid, mida asendada saab, paberilehega, millele on kritseldatud mõni sõna. Kas te tõesti usute, et me võime veel kokku saada? Ma tunneksin end peaaegu terviklikuna. See tähendab, ütleme, Poolinimesena – mitte sajandikinimesena, kelle südamed ja silmad ja kõik muu on ära läinud.”

Me ei kohtunud enam. Mugur suri 1991. aasta veebruarikuus veidi enne oma sünnipäeva, ühes käes raamat, teises suitsuvorstileib.

Vahepeal oli surnud ka Paul, Lendav Elevant, kommunist, keda säästeti tolle maskeraadi nägemisest, mis järgnes kommunistlikule maskeraadile, milles oli osalenud ka tema ise.

Suri ka Evelyne, Cella ema, kes oli tagasihoidlikult ja elegantselt mu 1986. aasta sünnipäevapidu korraldanud. Ühes oma viimases kirjas palus ta, et me ei kirjutaks talle enam tema, vaid naabri aadressil. Pärast seda, kui oli ilmunud minu kirjutis Mircea Eliadest ja uue demokraatia häälekandjad süüdistasid mind pühaduseteotuses ja reetmises, olid kohalikud patrioodid valinud märklauaks süüdlase ämma postkasti, mis mitu korda põlema pandi.

Teised, kes olid viibinud õhtul, millest kujunes minu teadmata hüvastijätt, olid pagenud Prantsusmaale, Saksamaale, Iisraeli. Ka Bucureşti jäänud sõbrad polnud enam endised, linn ise samuti mitte, ja ka pagulane, kes oli minust saanud, polnud endine. Kõige lähedasemad lähedastest olid jäänud minuga, minusse, ehkki saatus oli meid lahutanud. Neid ei suuda ma nimetada ega esile manada, nagu ei suutnud seda teha ka vanematega, ja mitte ainult nendega, kuni surm nad minus surematuks tegi.

Kodumaa kaugenes üha kaugemasse minevikku ning läks minus eneses sügavamaks. Mul polnud enam vaja ei geograafiat ega ajalugu, ka mitte tühisust, et selle vastuolusid testida.

Kas temast jäänud tühjus oli suurem kui täius, mida ta esindas? Nõnda nägi Poolinimene ette, enne kui kadus koos lonkurist poolkimääriga, kelle seljas ta ratsutas. Puudumine oli tõesti vaid pikk valu vanas südames.

Laps, kes karjus tänaval: kuule, hakkame mängima, oli kaugel, teispool kõiki ookeane.

1 Florin Mugur (1934–1991), juudi päritolu rumeenia kirjanik. [ ↵ ]

2 Sõnademäng: inimene on rumeenia keeles om. [ ↵ ]

3 Juudi soost poola kirjanik (1892–1942). [ ↵ ]